Heli Kendra: „Kärkä”.
Rahva Raamat, 2021. 512 lk.
Mina olen Mustamäe tüdruk. Sündinud ja kasvanud seal, kus kaks majakõrgust kruusahunnikut männimetsa servas püramiididena taeva poole sirutusid. Seal veetsin oma lapsepõlvekevaded mõhnalise pihlaka otsas kõõludes ja talved kelgutades. Minu vanaema lapsepõlverajad olid aga Muhus kadakate vahel. Seal käisid nad täditütrega kanakarjas ja korjasid Muhu naistega Kalevi kommivabriku jaoks agarikku. Seal matsid nad peredega pärast 1941. aasta dessanti salaja oma surnuid.
Vanem õde Alvine tuli mandrile esimesena. Tegi lihtsat tööd, abiellus sakslasega – ja jäi temast venelaste tulles ilma. Järgnes Aurelia, minu vanaema, kes õppis õmblejaks ja töötas terve elu vuriseva masina taga. Viimasena tuli nende ema, minu vanavanaema Elena, kes sõi praelesta ühe käega ja ainult nuga kasutades nagu Muhu naised ikka. Kõik nad kudusid nagu Mudlumi tädi Ellen – lõnga sõrmega visates. See harjumus anti mullegi kaasa ja seda ei suutnud minust välja juurida ükski pedagoogiline võte.
Ainuke murdesõna, mida meie kodus kasutati, oli „tuhlid”. Neid kooriti, praeti ja keedeti, vahel tambiti, ehk pisteti ahjugi. Ja nii ei ole minuni jõudnud piskutki selle pisikese, kangeid naisi täis saare keele kõlast ja väljendite rikkusest. Eks see ole vist noorema põlvkonna üldine häda – osatakse rääkida ja ehk väärtustadagi ainult kirjakeelt, tahetakse väljendada end „õigesti” ja „nii nagu peab”, see tähendab kangelt ja veidi ametlikult. Avastatakse oma vanavanematelt saamata jäänud keelepärand alles siis, kui on liiga hilja.
Kui ma Heli Kendra „Kärkä” esimest korda kätte võtsin, arvasin, et see on Juminda poolsaarele pühendatud koharaamat. Selliseid tekste, kus tegevuspaik ei ole pelk taust, vaid tegelane, olen ma ennegi lugenud ja nautinud, imetlenud. Need on teosed, kus usutavateks sündmusteks on nii rändlindude tulemine kui ka kauaoodatud kevadvihmad, nad panevad tundmatu paiga õhu justkui mu enda sõõrmeis värelema. Aga „Kärkä” ei ole koharaamat. Seda pole räsinud meretuuled ega pleegitanud päike, sealt ei imbu soolakala lõhna ega kosta kajakate kisa. „Kärkä” on keeleraamat.
Eesti kultuuriruumis on murdes kirjutamine veidrike pärusmaa. Meie mitmekesist keelepärandit ei kasutata tõlkideski: nii filmide kui ka teleseriaalide dialoog on viisakalt kirjakeelseks nuditud, olenemata tegelaste päritolust või sotsiaalmajanduslikust taustast, sama võib märgata ka tõlkekirjanduses.
„Kärkät” lugedes sain aga esimest korda aru, mida võib tunda Ameerika suurlinna elanik, kui tal tuleb ette võtta „Trainspotting”. Lugejat ja tegelasi ei lahuta siin mitte ainult ajaline, kultuuriline ja sotsiaal-majanduslik kontekst, vaid ka võõristus, mida tekitab keel, mis justkui peaks olema tuttav ja samas pole seda. Keel, mis on nurgeline ja käänuline, milles on ootamatuid tuulepuhanguid ja petlikke karisid, tuulevaikust ja tilgake hülgerasva. On enneolematu kogemus liikuda lugedes edasi kobamisi, nagu pimedas toas, kui oled muidu harjunud kaubamajade suurte saalidega, kus tuled ei kustu kunagi. Selles kohtumises oli mulle nii äratundmist kui võõristust, põnevust ja konfliktigi.
Rannakeel tundub olevat lausa „Kärkä” peategelane. Sest kui teose tegelased jäävad tihti oma elu jooksul muutumatuks – enamasti ei mõju neile suuremat ei laste surmad, laevahukud ega feodaalvõimu ebaõiglased nõudmised –, siis keel, mis alguses elab nappides, lihtsates dialoogides, laiutab õige pea üle lehekülgede, murdes sisse autori kõnesse ja imbudes salamahti kirjeldustesse. Alguses on tundmatud sõnad jutumärkides, kuid peagi seisavad nad nagu karid keset vaikset vett. Ja nõnda loksubki lugeja murdelainetega samas rütmis, ühel hetkel enda üllatuseks avastades, et ta keeleline silmapiir on avardunud.
Vahel juhtub, et eriti tõetruult kujutatud tegelased hakkavad mind igapäevaelus saatma. Mõtlen nende peale hommikuti hambaid pestes või päeval lõunasööki valmistades. Just nii läks ka rannakeelega. Hea kaks nädalat „ajatelin” ma siis, kui muidu oleksin mõelnud, ja mossitamise asemel olid mul „mogad koverass”. Kordasin nagu mantraid endamisi sõnu nagu „hörtsütelemä” ja „kesekasvu tüdrigüd”, premeerisin end väljenditega nagu „ega obetajess hendäst venuda”, „ruosijel on neulad küliss” ja „kour on latsikune nindagu kammilas”.
Lisaks murdekeelele on romaani juures, mis jälgib ravitsejana tuntud rannaküla naist Anne terve tema elu jooksul, nauditav aja vääramatu kulgemine. Inimesed sünnivad ja teevad tööd, abielluvad ja saavad vallaslapsi, kannatavad ja panevad kannatama, surevad viimaks – ja aeg voolab ikka omasoodu edasi nagu Emajõgi, niisama laialt ja laisalt. Ann matab mitu endagi last ning ravitseb kogu küla, nagu jaksab. On inimlikku traagikat, mida mainitakse justkui möödaminnes – Heli Kendra loodud pilt on lihtsalt nii suur, et igale üksikisiku tundevirvendusele pole seal kohta. Ja efekt on huvitav: tundsin end nõnda väiksena viimati siis, kui kogu keharaskusega Islandi kõrgmäestikus vastu tugevat tuult toetusin. Usun, et sama võivad tunda tormilinnud, kui novembrituul neid taeva all pillutab.
Ainus, mille üle kurta, on raamatu joonealused märkused. Asjaosalised oleksid võinud võtta rohkem aega selleks, et murdekeele selgitused süstematiseerida ja esitada lugejat tõepoolest toetavas vormis. Praegusel kujul ajavad need puhuti segadusse: küll on mõni uus sõna tõlkimata, küll juba ammu kohatu mitu korda järjest tõlgitud. Ehk oleks raamatu lõppu paigutatud minisõnastik taganud katkestustevabama lugemiskogemuse?
Heli Kendra „Kärkä” on lihtne raamat lihtsate inimeste ainukordsetest eludest. Ja sellisena on ta kutsuv ja vaevata loetav. Teose tegelased elavad tagasihoidlikest vahenditest, murravad hommikust õhtuni tööd, käivad kalal ja hülgejahil, vahel lausa kaubalaevadel madruseks. Pühapäevi ei peeta, sest kala ei oota ja käed peavad nälja eemal hoidmiseks muudkui käima. Jehoova kõrval kummardatakse Kolju-taati, kes viib ja toob kala, ning mitmeid teisi tänaseks unustatud jumalusi. Tõmmiste kõrvale lausuvad oskajad naised „sõnu”, et ravimtaimede mõju tugevam saaks. Jumal aga on kõikjal: nii kivis kui puus, nii vees kui kirikus. Vähemalt nii arvab peategelane Ann.
Heli Kendra koduloolase tausta on raamatut lugedes kahtlemata tunda. „Kärkäs” on nähtavad päriselu traagelniidid: tegelikud Anned ja Jürid, päriselt sündinud ja surnud lapsed, kelle kääpad seal kusagil Jumindal on unustusse vajunud, reaalsed talukohad, mõned ehk veel kasutuseski, päriselt mõisa aedadest viimaks taludesse jõudnud ilutaimed ja kartulid-porgandid. Sellisena asetsebki romaan kahe maailma vahel: koduloolisele vundamendile on ehitatud kujutlusloss. Ainult et see on õige argine, peegeldades lihtsaid elusid viisil, kus isegi suured sündmused – vangilangemised ja retked kaugetele maadele – tunduvad väikesed ja tavalised, justkui poleks autor aukartuses elu ees julgenud reaalsusest lahti lasta ning jäänudki kirjutades selle kammitsaisse. Vägisi tikub kontrastina kõrvale 2017. aasta romaanivõistluse võitnud Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan”, millele on ette heidetud lausa liigset kunstnikuvabadust eluolu kujutamisel, kuid mis (ehk just seetõttu) ongi särav näide kodumaisest suurest romaanist. Aga eks ole Afanasjevi teoses ka rohkelt slaavi hinge dramaatilisi sopistusi, Kendra „Kärkä” seevastu on palju eestlaslikum, tasasem, autori hääl on siin stoilisem ja emotsioonitum, mõjudes nagu pulss – korrapäraselt ja vääramatult.
Tänavusel vabariigi aastapäeval, kui mu vanaema veel meiega laua taga istuda sai, luges ema ette Anu Kaburi „Muhu Vassleid”. Lugeda tuli valjusti, sest vabariigiga sünnipäeva jagav vanaema oli saanud 93 ja ega need kõrvad enam hästi kuulda ei tahtnud. Imetlesin, kui loomulikult murre, mida mina meie kodus kunagi kuulnud ei olnud, üle mu ema huulte libises, ja mõistsin, et nemad jagavad mingit rikkust, milleni mina ei küüni. Ja mu vanaema kuulas. Mulle meeldib mõelda, et see tõi temani killukese päriskodu, mõne sõõmu mereõhku, tema ema pai.
Jään ootama üha uusi keeleraamatuid, mida kogeda nagu uusi paiku emakeelemaastikul. Saagu neid palju!
