Maarja Pärtna: „Elav linn”.
Tedretäht, 2022. 78 lk.
Linnaloodusest kirjutamine eesti luules on vähemalt sada aastat vana. Kui Marie Under XX sajandi algupoolel linna kirjeldas – oli see siis ta kodulinn Tallinn või Euroopa ringreisidel nähtud suurlinnad –, kirjutas ta sageli lindudest ja taimedest, samuti loomaaia asukatest või koduloomadest, näiteks pimeda saatekoerast, nautides ilukirjanduse võimalusi anda kujutatud loodusele hulgaliselt lisatähendusi. Maarja Pärtna proosaluulekogu roheliste kaante vahel on keskmes Tartu – aga nagu ka Underi puhul, ei olegi oluline, et tegemist on nimeliselt kindla kohaga, vaid linna kui elukeskkonnaga.
„Elav linn” balansseerib luule ja proosa piiril. Õbluke kogu on hea näide proosaluulest: vabavorm, vormistus nagu proosatekstidel, poeetiline keel, iga teksti terviklikkus, seotus läbi kogumiku. „Mina” on selles teoses autorile ehk veel lähemal kui Pärtna varasemas loomingus. Ometi tekib üldistusaste kergesti, võib-olla just erilise mitmekihilisuse tõttu, mis iga tekstiga kaasneb; ja ei ühtegi asjatut sõna. Kui oleks olemas selline proosaluule kaal, kus ühel kausil on proosa ja teisel luule, siis viskaksin just seepärast liivatera luule poolele.
Underi maailma raputasid maailmasõjad. Pärtna „Elav linn” on ilmunud pärast koroonapandeemiat, sõda on taas väga lähedal ja tsiteerides Susanna Veevot: „Põuad, üleujutused, orkaanid, maavärinad, maastikupõlengud, pikad kuumalained, pandeemiad, õhusaastest tingitud surmad – kõik, mille eest kliimateadlased inimkonda on hoiatanud, on kohal.”[1] Pärtna ütleb, et on pööriaeg. Autor on keskkonna muutumisest kirjutanud ennegi, ent uuest raamatust kajab vastu püüd mõista inimeste valitsemisaega, et suuta siiski kestma jääda: „ma tean, kuidas armastada rüüstatud paiku, kuidas olla mahajääja võidujooksul väljasuremise poole” (lk 71). Või ka: „Vaatle, et tunda; tunne, et mõista; mõista, et teada, kuidas hoolitseda maa ja inimeste eest käsikäes. Kui saame ees seisvast kuristikust ükskord üle, on vaja täpset kaarti, et teiselt poolt sihitult sisse ei kukuks.” (Lk 58.) Pärtna kirjutab n-ö väikese inimese vaatepunktist, andes oma posthumanistliku maailmavaatega lisaks kohtadele ja ajaloole hääle ka teistele olevustele. Ta mainib Teist maailmasõda, „mis jättis kodutuks mu vanaema, lükkas käima suure kiirenduse, mille keskel ma elan. Õues erakorraline talvesoojus, detsembripühapäeva lõpp, eksponentsiaalse kasvufaasi absurdne ja vaevutajutav laialiplahvatus. Planetaarseid piire ületades ei kostu ühtegi heli, maailm jääb vaid märkamatult vaiksemaks, pisut vähem linnulaulu kevadel, pisut vähem putukasuminat.” (Lk 70.) Geoloogiliselt paigutatakse antropotseeni algus kuskile Teise maailmasõja järgsesse aega, humanitaarias mängitakse piiriga rohkem, seostades seda ka näiteks tööstusrevolutsiooniga.
Sisulist üldistust võimendavad vihjed üleilmastumisele, väga kaugete paikade osale meie kohalikus igapäevaelus. Kese on siiski üks (jõe ääres seisev) linn ja lähiajaliseks parameetriks koroonaperiood, sest nimelt see koht ja need viimased aastad on pannud minategelase paremini tunnetama paika enda ümber, aidanud sellesse süveneda.
Esimesel koroonakevadel kuulsin Rahumäel Underi ja Tuglase muuseumi aias sookurgi, sest Tallinna autoliiklus oli peaaegu seiskunud. Kirjanike endine kodumaja asub autostunud linnas ja liiklusfoon on seal tavaliselt kurdistav – linnuhääli, eriti veidigi kaugemaid, on väga raske tabada. Üks selle aasta Matsalu loodusfilmide festivali finaliste, Mark Aitkeni „Lõpmatuse naabrus” („Neighbourhood of Infinity”, 2021), tuletas samuti meelde vaikuseperioodi linnades, mis Lääne-Euroopas oli rangemate piirangute tõttu koroonaajal veelgi tajutavam. Aitkeni film oli üles võetud Barcelonas, kuid sama juhtus kõigis suuremates linnades. Sarnaselt ei kitsendaks ma Pärtna raamatut kaugeltki ühele kindlale paigale, ehkki loomulikult lisab see veel ühe läbikirjutatud kihi nii Tartule kui Ida-Virumaale, mis sulavad omakorda kokku. Seejuures on näiteks lühidalt ja tabavalt kokku võetud Eesti põlevkivikaevanduse saja-aastane ajalugu. Pärtna tõdeb koroonakriisist õpitu kohta: „Maailm on lahti minemas, aga suurem avardumine on aset leidnud minu sees. Mu vahetu ümbrus ei jaotu enam puudeks, loomadeks ja lindudeks, vaid hõberemmelgaks, kärnkonnaks ja kopraks, võsaülaseks ja kuldtäheks, laulurästaks ja ööbikuks, külmamailaseks ja tiigilendlaseks ja veel paljudeks teisteks, igaühel oma aeg, koht ja iseloom.” (Lk 19.) Linnaski saab mõista, miks vana mets, vanad õõnsustega puud on väärtuslikud – sest nad pakuvad pesapaika näiteks kodukakule (lk 38), kes ei ela mõnes ilges räpases niiskes urus – nagu ei elanud ka kääbik –, vaid hubases pärnapuus. Pärtna raamat on tulvil mustreid ja ka kodukaku reedab vaatlejale ootamatu sümmeetria puu varjemustris, ümmargused silmad. „Ta vaatas puuõõnest ainiti minu poole, tähelepanelikud silmad sulises näos jälgisid mind, mustas vihmariides naist, seljakott üle parema õla, jalas kerged saapad ja kapuuts tuulevarjuks üle pea tõmmatud. Silmade vahelt jooksis alla tume triip, mis lõppes heleda konksnokaga. Kaks triumfikaart joonistasid välja kõrge lauba ja laiad põsed ning kui ta silmi pilgutas, liikusid pehmed laud aeglaselt üle läikivmustade silmade, muidu oli ta aga täiesti tardunud nagu puutüvest välja nikerdatud linnuskulptuur. Ta vaatas mind ja mina teda ..” (Lk 38–39.)
Üks ornitoloog rääkis siinkirjutajale möödunud aastal: „Kuldnokk elab meil siin minu hoovis kaheksakümneaastaste haabade sees. Õõnsustes, mitte nendes pesakastides, sest haabade sees on palju õõnsusi ja kuniks need haavad ei kuku kuhugi – ma ei ole ka haabade lähedusse midagi ehitanud. Ma näen, et need haavad ükskord kukuvad. Seniks las nad olla, sest nad on nii elu täis, seal möllavad puukoristajad ja kuldnokad, isegi värbkakk käib mul hoovis, vaatab neid auke ja mõtleb, et liiga väiksed on.”[2] Seegi kõlab nagu luuletus. Need on maailmad, mida peab õppima vaatama; mustrid, mida me ei teadvusta, aga kas saaksime hakkama, kui need kaovad?
Mitmetes Pärtna tekstides on otseselt praeguse linnaruumi planeerimise kogemust (tsükkel „Parema kooselu linn”, „Kogukonnaaed”). Nägin mõne nädala eest Tallinnas Sõpruse puiestee alguses, kuidas tulevasel ehitusplatsil lükkasid harvester ja buldooser kokku mitme vana aia puud. Mul oli füüsiliselt valus, ehkki pooldan seda, kui ehitatakse linnasüdames, mitte ei laiendata valglinna; masinate jõhkrus rabas. Pärtna teoses on analoogne kogemus: „Ja kui ma jalutasin ühel lörtsisel jaanuaripäeval mööda Vaksali tänavat, nägin jahmatusega, et kogukonnaaed ühes peenarde ja kasvuhoonetega oli kui peoga pühitud ning selle asemel laiutas autoparkla. Sõiduauto oli avanud suu ja neelanud alla väikese toitva maailma.” (Lk 56–57.) Pärtna tekstis pole sedagi vabandust, et ehitatakse elumaja, vaid luuakse ruumi hoopis autodele, mis hävitab kogukonnaaia juurde tekkinud värvika maailma, sest „enamik saabunutest polnud inimesed: suvine aed sumises ja säutsus, sellest oli saanud kimalaste, liblikate ja lindude toidulaud” (lk 56).
Siiani olen vahendanud Pärtna kogust otsekui silmaga nähtavat. Kuidas aga edasi anda seda, et teos ei ole üldse lihtne ja lugejale kohe adutav, lihtsaid lahendusi pakkuv, vähimalgi määral naiivne, vaid on leebelt valus, ehkki kõneleb sageli imelistest avastustest ja millegi kauni märkamisest? Ta ütleb: „Kannan südame siseküljel murtud maastikku nagu sõrmega udusele aknaklaasile joonistatud panoraami.” (Lk 71.) Geograaf ja kirjanik Tim Cresswell on kirjutanud Ameerika luuletaja Juliana Spahri raamatust „Well Then There Now” („No seal siis nüüd”, 2011) kui teosest, mis mõtestab meie kodupaika ajal, mil tundub, et kihutame pidurdamatult katastroofi poole, küsides, mis kasu on sellest, et olukorrast ilukirjandust luuakse?[3] Pärtnat on tema eelneva loomingu, eriti luulekogu „Vivaarium” põhjal peetud keskkonnamuutuste kujutajana eesti luuleloos erandlikuks, näiteks Mart Velsker on „Vivaariumi” arvustuse pealkirjastanud kui „Meie aja võõras”.[4] „Elavas linnas” leidub tekst pealkirjaga „Libahunt” ja ehk peitubki siin üks võti. Nimelt lugedes Kitzbergi sada aastat hiljem, oskame nentida, et Tiina tegelaskuju oli oma ajast ees, oli eeskuju Underilegi. Aga Eestis peab keskkonnateemadest rääkimiseks praegugi olema rohkem või vähem libahunt, muu maailma mured („liiga kauge väljasuremine”, lk 64) ajavad esialgu üksnes libahundikasuka karvad turri. Ainult et seekord küll ei ole sajandit varuks, et mõistma hakata. Cresswell väidab, et inimesed hakkavad kliimamuutusele tähelepanu osutama siis, kui see puudutab käegakatsutavalt neid endid. Teda parafraseerides võiks küsida, kuidas saab kirjandus praegusel hetkel meid aidata? See on midagi sellist, mida teeb Pärtna proosaluulekogumik: kordab üle ja võimendab keskkonna hoidmisele pühendatud mõtteid, seletab nende tähendust ootamatus või ebatavalises kontekstis, teeb nähtavaks olevusi, meie naabreid (linna)keskkonnas, kelle olukord vajab teadvustamist ja läbimõtlemist. Niimoodi luulekeeles võivad need lood meid otseselt puudutada, ja mina loodan seejuures, et väga sügavalt.
[1] S. Veevo, Teadlased hoiatasid surmavate orkaanide ja üleujutuste eest, aga me ei kuulanud. „Delfi” roheportaal 5. X 2022.
[2] Horisont 2020 projekti „EnviroCitizen” raames tehtud intervjuu.
[3] T. Cresswell. Writing (new) worlds: poetry and place in a time of emergency. „Geografiska Annaler”, Series B, Human Geography, 22. VIII 2022.
[4] M. Velsker, Meie aja võõras. „Keel ja Kirjandus” 2020, nr 5, lk 422−425.
