Jaak Kõdar: „Armas maakera”.

„Steamark”, Tallinn, 2013. 79 lk.

 

Tänapäeva eestlased reisivad rohkem kui kunagi varem. Oleme saanud rikkamaks ja võime näha rohkem maailma, kui see oli võimalik meie talurahvast esivanemail, kes said näha vaid heal juhul Riia linna (kubernerile kaebekirja viies) ja Peterburi (vooris käies). On avanenud piirid, võimalused. 1990. aastate alguses oli Pariis kuum sõna, meelde on jäänud, kuidas keegi keskealine proua õhkas üle maakonnaliini bussi oma tuttavale, et ah, tuli just Pariisist. Võttis kadedaks küll. Ja ta oli tõesti nagu õnnelikum, pruunim, säravam kui need hallid näod selles vanas bussilogus. Tahaks ka Pariisi! Eriti veel, kui vaatad neid Eestimaa poriseid maastikke läbi higise bussiakna, mille kahe klaasi vahel õõtsub vesi nagu akvaariumis, isegi vetikaid on juba näha, ja muud peale selle õõtsuva sogase vee nagu polegi eriti vaadata.

Soome oli kuum sõna. Nüüd käiakse Soomes vaid tööl. Tänapäeva eestlane tahab ikka kaugemaid ja eksootilisemaid paiku näha. Ja kui raha pole, siis võid reisida maakaartidel, raamatutes: kõikvõimalikke reisiraamatuid tuleb uksest ja aknast. Võid taas reisida maakonnaliini bussides ja tunda igavust ja igatseda ära. Parematesse kohtadesse. Üksvahe oli populaarne televiisori ees reisida ja igavust tunda, vaadates Vahur Kersna saadet „Reisile sinuga” või Guido Kanguri reisi-kokasaadet „Elu on seiklus”. Kes neid veel mäletab? Mina vaevu-vaevu.

Luulereisiraamatuid nagu ei tulegi väga ette. Igatahes Nava talu peremehe Jaak Kõdari luulekogu „Armas maakera” on tal üldse arvult seitsmes ja sisaldab just selliseid luule-reisilugusid, nagu autor raamatu sisekaanel lubab. Ehk siis varasematest luulekogudest kokkunopitud reisiluuletusi. Ja „Armast maakera” ei pea vaid niisama luuleraamatuna võtma, sest raamatu kujundus viitab justkui millelegi enamale, kaanel on CD-ROM ja leheküljed meenutavad ka digimaailma. Eks see tänapäeva reisimaailm olegi selline digimaailm, digifotod, mis lendavad nutitelefonidest üle maailma. Jumalaema kirik Pariisis ja Paapua Uus-Guinea pärismaalased oma onni ees. Pildistaja ka. Täitsa sobiv kujundus ühele reisiraamatule.

Kui enamik „Armsa maakera” luuletusi ongi varasematel aastatel trükivalgust näinud, siis leidub ka uuemaid, näiteks „Lillede paraad” (lk. 58—59), reisikiri Alsmeerist 2013. aasta aprillikuust, või „Öine lend” — märtsikuine lennureis Dubaist Kiievisse (lk. 60—63).

Näib, et Kõdar on üks tänapäeva kõige enam reisinud eesti kirjanikke:  Korsika („Küll on see maailm ilus”, lk. 74—75), Hiina („Mida ma ütleks oma metsatalule”, lk. 29—33), Kariibi meri („Ood öör Kariibi reisile”, lk. 68). Kui kadedaks võtab, siis minge ka ise reisile. Nüüd pole ju enam too Nõukogude Liidu aeg, kus vaid kirjanik (nagu näiteks Vladimir Beekman) sai loa külastada ulmelisi lääneriike, Rootsit, või sellist kauget mannert, nagu seda on Austraalia, eksootilist Fidžit või Brasiiliat.

Kapitalismi ja demokraatia viljastavates tingimustes vaadaku igaüks ise, kuidas reisib ja kuhu. Muidugi on ka see huvitav, et miks siis reisitakse. Kõdar ütleb lk. 20: „Neid vaadata on suurem lust kui lugeda.” Ja eks see olegi tõde. See on inimlik huvi näha oma silmaga Taevase Rahu väljakut, Roomat, mõistatuslikku Sfinksi. Näha seda armast maakera, sest ilus on ta ju tõesti, vaadates turisti silmapaariga uhke kruiisilaeva pardalt või siis paadimatkal Amazonase džunglites. Igatahes on mees käinud ja on näinud!

Kui teha nüüd veel natuke statistikat, et kust on Kõdar saanud mõttekilde, reisimuljeid, et kus on autorit tabanud inspiratsioonihood, siis võib öelda, et inspiratsioon võib tulla peale ükskõik kus. „Armsas maakeras” on luuletusi, mis on kirja pandud otse lennukis, Stockholmi kiriku tagapingil Mozarti 40. sümfooniat kuulates, Helsingi sadamaturul — tõelise luuletajana kannab Kõdar bloknooti ja pliiatsit alati taskus, sest parimad mõtted sünnivadki hetkeks. Parimad inspiratsioonihood tulevadki peale ükskõik kus.

Muidugi on Jaak Kõdar luulet leidnud laevalt — kruiisilaeva „Costa Pazifica” pardal („Vahemeri”, lk. 16—18). Kui ma täna, 4. oktoobril 2013 kell 13.10 vaatan, kus „Costa Pazifica” praegu seisab, siis marinetraffic.com näitab, et hetkel on ta Haifa sadamas ankrus. Arvatavasti on suur laviin turiste ilusasse Vahemere Haifasse laiali valgunud. Naeravad, klõpsutavad pilte, joovad kohvikuterrassidel Iisraeli maitsvaid veine.

Kõdari reisiluuletused on ajarännakud, ajalookillukesed. Mõelge ise, olete suure kümnekorruselise kruiisilaeva pardal, sõidate päevi ja öid, öösel tulede säras, ja „Kõik tundub lõputu: / tuled, palmid, majad. / Neid kaldaid on tuhandeid / aastaid ehitud, / küll valge marmori, / raiutud ehituskivide, / lubja ja ilutaimedega”. („Vahemeri”, lk. 17—18.) Ilus ju!

On täpseid pildikesi, vahetult edasi­antud luulepilte. Lausa ajalise täpsusega: näiteks „Sitsiilia päikesetõus” (lk. 13), „Kell on 5.48. Mai 2006”. Sama võimas ülesvõte on „Hommik Niilusel” (lk. 19): „Päikse uudis on sama, / mis viie tuhande aasta eest: / elu, valgus, punetav taevas, / külmunud planeedid.”

Aga kaks vahest kõige tugevamat reisi­luuletust selles raamatus on sündinud hoopiski Eestis: „Reis läbi Eesti” (tagakaane siseküljel), kus luuletaja reisib põhjast lõunasse läbi Eesti ja näeb, et kõik on MÜÜA. Ära müüa Eesti.

Teine huvitav luuletus on „Mida ma ütleks oma metsatalule”, kus saavad kokku Lõuna-Eesti piiriäärne Nava talu ja Hiina riik ning tekib äratundmine: „Kas pole ka metsatalu üks Hiina riik / omamoodi universum?” Ja ma arvan, et Kõdaril on õigus. Olen Naval käinud, Nava on väga ilus koht. Nava talu künnapuud on luuletajale sama tähtsad kui suure Hiina suur saatus. „Mulle on väikese / Läti piiri äärse metsa käekäik sama tähtis / kui Hiina oma.” Ja veel: „Kaitstes ühte puud, / ühte metsa / kaitseme kõiki maid. / Ka Hiinat. / Seda ütlekski metsatalule.”

Selles luuletuses on kõige rohkem midagi ajatut, nii nagu on midagi ajatut nii Eesti talus kui Hiina riigis.

Jaak Kõdari reisiluulekirjad on huvitav lisa tänapäeva Eestis hoogsalt paljunevale reisikirjandusele (alates Petrone „Minu”-sarjast ja lõpetades ajalooliste reisikirjade uusväljaannetega, nagu Vilde „Tossutäkuga Euroopasse”). Ega oskagi Kõdarile muud soovitada, et kui jälle reisile läheb, siis sulg ja tint olgu ikka kaasas. Aeg on soodus. Armas maakera on veel ilu ja tervise juures.