„Ma olen Jüri Üdi”. Koostanud Hasso Krull ja Carolina Pihelgas.

Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 116 lk.

Kui ma seda raamatut poeriiulil nägin, paistis mu nõrkadele silmadele, et keegi on ümber trükkinud Jüri Üdi 1978. aastal ilmunud valikkogu „Ma olin Jüri Üdi”. Alles lähemal silmitsemisel võis näha, et tegu on uue tööga, mida eristab vanast killuke punast värvi ja üks täht ühes sõnas: olin ja olen, i ja e.

Raamatut lugedes oli minu esimene tunne puhas nostalgialaks. See raamat on neile, kes olid aastal 1975 piisavalt noored, et lugeda noort luulet. Kõik tuleb meelde. Read ja ridadetagune. Õhk ja õhkkond. Omaaegsed ja ammu kuhugi kadunud sõbrad ja tuttavad.

Teine tunne oli väike üllatus. Nimelt ei tulnud mulle küll meelde, et ma oleksin lugenud NEID luuletusi omal ajal mingis Üdi-võtmes, Üdi koolkonnana, Üdi jäljendusena. Mitte et ma/me poleks seda sarnasust tol ajal ära tundnud. Paljudel juhtudel on väga raske mitte tunda ja veel lihtsam oli see tol ajal. Tähtis oli see, et see polnud üldse tähtis. Tähtis oli see, et see luule vastas minu küsimustele, rääkis minu asjadest, sõnastas minu tundeid, kasutas minu keelt. Mis tähendab muidugi, et ka Üdi rääkis samadest asjadest.

Mis on see luuletaja luule?

Üdi luule märksõnu on mitmel korral välja hõigatud: aadellikkus, allusioonid, ambivalentsus, anarhism, eetika, eitus, elliptilisus, energia, fragmentaarsus, improvisatsioon, iroonia, kabaree, karneval, keelekesksus, kergus, liikumine, maskid, mäng, nali, otsimine, paroodia, parataks, paradoks, surm, võimu- ja vägivallavastasus jne.

Mis see oli? Postmodernism? Ma ei ole seda mõistet kunagi armastanud. Ma olen kunagi öelnud, et postmodernism on lihtsalt üks lugemisviis, ja ma olen endiselt seda meelt.

Minu jaoks leiduvad Üdi luules paljud läinud sajandi alguse avangardi märksõnad, tuletades meelde dadaismi, futurismi, varast ekspressionismi. Samas ei ole Üdi avangardist selle sügavamas mõttes. Ta ei ole pohhuist nagu suur osa dadaiste. Tema loosung ei ole futuristide armastatud röögatus: „Maha!” Midagi temas meenutab mulle alati Heiti Talvikut. Ka Üdi on dekadent, kusjuures selle sõna XIX sajandi tähenduses, kus individualism ja rafineeritus saab olulisimaks jooneks, tekst kui tervik laguneb, sõna tõuseb iseseisvaks, eri allkeeled lähevad segi, kunstide konventsionaalsed piirid ületatakse.

Aga Üdi (nagu ka Talvik) ei ole kunagi puhas dekadent. Ta ei kaota kunagi pühalikkust. Temas on alati olemas ka eesti püha luule autentsusevajadus ning tahtmine olla eetik. Ta on mängiv südametunnistus. Võiks öelda, et Üdi tühistab ühe olulise dihhotoomia, mis läbis kogu XX sajandi eesti luulet ja sellest kõnelemist: eetika ja esteetika vastanduse.

Eks meiski ole üsna

palju üdi

Selles kogus on luuletused, mida oleks võinud kirjutada Jüri Üdi, ütleb Hasso Krull. Jah, kindlasti. Selles kogus puuduvad autorinimed luuletuste juures, see kuulutab: mina olen Jüri Üdi. Superüdi.

Mängumees Üdi keeras pidevalt ette uusi tegelaskujusid. Kui vaadata kogumikku sellest otsast, siis on seegi üks maskide mäng. Tõsi, mängijad on Hasso Krull ja Carolina Pihelgas. Nemad on võtnud Superüdi rolli, kes on koostanud valikkogu oma kunagisest luulest. Ja kes ühtlasi kuulutavad raamatu pealkirja kaudu üdi-olemise olevikku või igavikku. Igavesti elavat Üdi.

Milline on Superüdi luule võrreldes tavalise Üdiga? Krull on järelsõnas põhilised vormivõtted välja toonud ja esitanud kaks põhivarianti: Üdi reministsentsid ja rõhutatult üdilikud vormivõtted. Kõige tavalisem ongi Üdi luuletehnika ja intonatsioon. Sattumaks samasse maailma, tegin ise ühe sellise üdisalmi:

Need luuletajad olid tihti noored.

Enamasti. Tollel ajal vast.

Need luuletused olid nende koored.

Mis lastud põrandale suurest sibulast.

Veidi raskemini leitav on reministsentside luule. Sel juhul võtab autor mõne fraasi ja laseb end sellest vedada, minnes tavaliselt oma teed. See ei ole tsitaat, vaid mingi sama sõnapesa sõna, analoogia vms. „See poiss jäi arengus seisma” — „Sel poisil oli raske veretõbi”. „Seisis koolmeister vaikiva klassi ees” — „Psühholoog Maasikas astus klassi”.

Aga see võib olla ka tehnika, mis ei alusta mitte fraasist, vaid pildist, ja saab tulemuseks üdilikud stseenid: „Me põrkasime kokku neiu uksel” — „Kahvli otsa haagin tüki plastiliini”.

Mõned luuletused alustavad vägagi kaugelt, aga midagi tuleb ikka meelde, eriti kui lugejat konteksti abiga sunnitakse, nagu selles raamatus. Otsekui vana maamaja õhkkonna pildistus: „Kirjud riided põrandapragude peal” — „Pojengipõõsa äärest tellis­kivid kadunud”.

Kokkuvõttes on tõepoolest suurem osa luuletusi selles kogus kuidagi Jüri Üdi moodi. Eriti arvestades seda, et ta oleks võinud ette tõmmata ka mõne seniolematu maski.

Keerukamaks läheb siis, kui küsime, millest luuletab Superüdi?

Ei ole vist juhus, et umbes 70% neist luuletustest on kirjutanud mehed. Aga huvitav on just see, kuidas Superüdi on leidnud endas üles naiseliku poole, eriti armastusest mõtleva noore naise, eriti Dorise abiga.

Üldiselt leiab sealt aga märksõnu, mis koonduvad üsna selgete keskmete ümber. Ikka armastus ja pettumuse kurbus. Ikka tahtmine olla korraga vastaline ja armastatud, marukoer ja sülekoer. Ikka hell hing ja räiged sõnad. Ikka maailma talumatu raskus. Kokkuvõttes tüüpilised noore hinge rähklemised. See aga ei ole minu arust peaaegu üldse Jüri Üdi teema. Samas on selge, kust see tuleb.

1960. aastate lõpus vajus eesti luule ära. Pärast närvitrüklasi tuli nii pikk vaikus, et kassetipõlvlasi tabas hirm eesti kultuuri pärast (ja ilmselt ka tahtmine pikendada kuldseid kuuekümnendaid). Nii võtsid nad ette midagi kirjanduse maailmas üsna tavatut, hakkasid sünnitama uut põlvkonda. Sellest sai Noorte kirjandussündmus ‘76, millest ilmus alguses väike LR vihik „Viis tüdrukut ja kaheksa poissi” (1977, mh. Beier, Kareva, Kesküla, Kivipõld, Pruul, Raud). Ja hiljem noore luule samalaadse kujundusega sari. Kuna neile üritustele kutsuti keskkoolilapsi, siis sünnitati tõepoolest uus põlvkond, kes ongi selles raamatus üdiluule kese, andes ehk pooled tekstidest. Samasse aega jääb ka paksem raamat „Noori autoreid ‘77” (1979), mis sisaldas lisaks hoopis vanemaid hilisdebütante (Põder, Volkov, Ürt jt.). Ka neid leiab üdiluuletajate hulgas, nagu ka killukese punki ning 1980-ndate lõpu uuendajaid (Sauter, Jääger, Trubetsky, Sildnik).

Üdiluule antoloogia

Muidugi, me võime lugeda neid kahte kogu kokku justkui ühe luulesuuna, üdiluule antoloogiat. Eestis pole selliseid suunaantoloogiaid tehtud, aga mujal maailmas on need väga tavalised. Ja ka meil saaks teha näiteks ekspressionismi antoloogia või Visnapuu ja tema järgijate antoloogia. (Visnapuuski oli alati mitu luuletajat koos, kuigi ta neid eri nimedega ei sildistanud.) Kui ma mõtleks sellise antoloogia peale, siis ma kahtleks ehk mõnes luuletajas, kelle toon ei ole hoopiski sama. Näiteks Sander, Vallisoo, Beier või Trull. Ja siis ma mõtleks ka sellele, kui palju need luuletajad üksi ja ise kannavad endas just Üdi märksõnu. Suure osa neist leiab tõepoolest üles. Aga kahe tugeva klausliga. Mängumehi on nende hulgas vaid üksikuid. Ja paljud Üdi olemuslikud jooned tuleb selles seltskonnas kirja panna koos asjade olemust oluliselt muutva täiendiga „nooruse…”. Ja nii jõuame uuesti samasse kohta. Üdi ei olnud paradoksaalselt kunagi noor luuletaja.

Oleks plekki…

Selles kogus on neli mulle olulist luuletust. Üks on „Etüüd kaubamajast”, mis mind omal ajal tugevalt vapustas. See oli luuleviis, mis tabas täpselt aega oma fragmentaarsete argilausekatketega, kusjuures irvitus defitsiidiajastu käitumismallide üle jäi üpris teisejärguliseks. Teine oli „Tango (Juhanile sünnipäevaks 1. juunil 1988)”. See on kirjutatud teadlikult Üdi stiilis ja dekadendikaldega Indrek Hirv tabab minu meelest kõige täpsemalt Üdi olemust. Kolmas on „EKS MEISKI OLE üsna palju üdi”. Mis astub tegelikult üdimaailma vastu ja näitab ühte teed, mis sellest ka välja viib. Ukse leiame luuletuse lõpust, kus järsku sekkub ellu esivanemate hääl: „Ei mina sünni suurte sekka…” Üdi ise läks endast välja ja muutus Viidinguks. Noor luule liikus üdist välja ja sai vähemalt mõneti üheks oma väga vana minevikuga, näiteks etnofuturismis. Ja neljandast on pärit minu kaks lemmikrida tolle aja noorest luulest, mis annavad täpselt edasi ka lahenduse ajastu ahistavale olemusele: „Oleks plekki, paneks veidi tina // latsaks õndsalt ringi nagu konn.”

LÕPP.