Kauksi Ülle: „Seto ikebaana. Luulõtuisi ja laulusõnno 2019–2021”.
Seto Ateljee Galerii, 2021. 143 lk.

 

Kui palju võib keegi ühe kirjaniku teoseid arvustada, ilma et see läilaks läheks? Kas on siin olemas mingi loomulik piir? Või oleneb see ikkagi kirjaniku omapärast, tema tekstide muutumisest ajas, ja muidugi kriitiku vaatepiiri teisenemisest? Kui kirjanik ajaga paremaks läheb, kas võib ka kriitik loota, et ta on aastate, või isegi aastakümnetega pisut targemaks saanud? Või on see üksnes iseennast hellitav enesepettus?

Kõik need küsimused käisid mul peast läbi, kui hakkasin meenutama, mitu korda ma õieti olen Kauksi Ülle töödest kirjutanud. Esmakordselt tegin seda 1988. aastal, kahekõnes Märt Väljatagaga möödunud aasta luulest („Looming” 1988, nr 3): siis oli just ilmunud Kauksi Ülle esikkogu „Kesk umma mäke”. Järgmine kord saabus seitse aastat hiljem („Vikerkaar” 1995, nr 12), kui arvustasin kakskeelset ballaadi­kogu „Agu ni Eha / Morn and Eve”; kolme aasta pärast vaatlesin aga tema esimest romaani „Paat” („Looming” 1999, nr 1) ja puudutasin luuleülevaates ballaadikogu „Kuldnaanõ / Kultanainen”, mis on samuti kakskeelne („Looming” 1999, nr 3). Seejärel kirjutasin saatesõna eestikeelsele valikkogule „Emaemamaa” (Eesti Keele Sihtasutus, 2005), ning veel pisut hiljem ülevaatliku juubelikirjutise „Emaemade tähe all” („Looming” 2012, nr 9). Viimases on juba juttu Kauksi Üllest kui sümbolist, kelle „nime ümber näib koonduvat terve ajajärk, maailmavaade, kirjanduselu hoovused, keeleküsimused, identiteediprobleemid, konfliktid, vaidlused ja väitlused – lühidalt, kõik, mis kirjanduse aktuaalseks muudab ja ühtlasi sellest välja või eemale viib”.[1]

Võib niisiis jääda mulje, et tegemist on monomaaniaga, selline lakkamatu tagasipöördumine on juba liig! Ometi tundub mulle, et Kauksi Ülle uus luuleraamat „Seto ikebaana” seda tagasipöördumist väärib, niihästi üldise konteksti kui ka mõnede ainuliste momentide pärast, mille see raamat taas selgesti nähtavale toob, vahest isegi eredamalt kui varem. Toon praegu välja kolm sellist momenti.

Esiteks, Kauksi Ülle kirjutab põhi­mõtteliselt ainult lõunaeesti keeles. Viimase kolmekümne aasta jooksul on selle keele asend aga oluliselt teisenenud. Areaal on laienenud: enam ei peeta silmas üksnes kitsalt „võro kiilt”, vaid hõlmatakse ka Seto, Mulgi ja Tartu dialekte. Lõunaeesti keelt võib õpetada koolis, seda arvestatakse rahvaloendusel ja kasutatakse meedias (nt „Uma Leht”, Vikipeediä). Samal ajal on aga selgunud, et enamik keele kõnelejaid soovib säilitada keele staatust vernakulaarse keelena, mis jääks ametlikust asjaajamisest kõrvale, hoolimata kleepsust „Tan või pruuki võro kiilt!”. Ühtlasi on lõunaeesti keelel kultuurilise sümboli roll, mis muudab keele kasutamise iseenesest tähenduslikuks.

Kauksi Ülle kirjutab seega keeles, mille arengulugu on tema enese arenguloost lahutamatu. Veel enam: ta teeb seda teadlikult, kasutades keelt kord ilmutamiseks, kord peitmiseks, nagu näiteks ridades „Algusõh märdikuu kõik ärä määtäs, / peräh muauarmõgiq teräväs iätäs” (lk 30), mille mõistmiseks enamik lugejaid peab nähtavasti pöörduma sõnaraamatu poole.[2] Kuna Facebook on praegu päris igapäevane realiteet, sähvatab arusaamine aga õige nobedalt epigrammilises haikus: „Võileib üteh käeh / ja mol´oraamat tõõsõh – / kumba saq haukat?” (Lk 48.)[3] Tema keelekasutusele on omane mänguline tõsidus, mis lakkamatult vahemaid loob ja need siis jälle tühistab, nõnda et tekst toimib ühtaegu avameelse ja salapärasena, mõjudes võrgutavalt.

Teiseks, Kauksi Ülle kirjanikuposit­sioon on olemuslikult endogeenne. See tähendab, et ta pole valinud mingit marginaalset hoiakut ega subkultuurset maneeri, vaid lähtub alati teatavast koldest, mis on korraga keskne ja liikuv. Nii võib ta „Seto ikebaanas” esitada sonette, eleegiaid ja haikusid, mis ei mõju võõristavalt ega paroodiliselt, sest vorm on täielikult assimileeritud. Assimilatsiooni teenistuses on Kauksi Üllel ka intertekstuaalsus, mis suudab ära seedida isegi kõige klassikalisema materjali, nagu näiteks metsavendade mälestuseks kirjutatud eleegias: „Rändaja, tulõq ja tiiq mõtsavelju punkrist pilt. / Täütseväq tõõvotust siih. Langõsi viimäne miiss.” (Lk 39.)[4] Veel silma­torkavam on endogeenne kolle igapäevaste detailide töötlemise puhul, mis sealt alati läbi käivad, kui neil ka traditsioonilise seto identiteediga midagi pistmist ei ole. Iseloomulik on poeetilise kontrasti loomine digitaalsete vidinate märkimise kaudu: „Mul om uma mudanõ moro, / mehel puupakkõgaq võitlus käü, / pujal ekraanil om tõõnõ lahing.” (Lk 32.)[5] Pole kahtlust, et hüpermodernsus möllab Obinitsal samavõrd kui Tallinnas, Berliinis või Hongkongis, lihtsalt üleminekud on teravamad.

Kauksi Ülle aga märkab ka nihkeid, mis puudutavad moodi ja maitset, riietust ja väljanägemist, lühidalt – igapäevast esteetikat. Niisugust muutust manifesteerib otseselt „Maidsõq. Hummõn”, kus kõigepealt osutatakse varasema moejoone hierarhilisele struktuurile: „Mitu saandit klann / võtsõ illo luvvaq, tsuskõh nõglagaq, / pillo luvvaq pulkõgaq, / heegeldädäq, kutaq, / makramee ja rišeljöö.”[6] Nüüd aga ei huvita noori äkki ei siid ega samet, krimpleen ega buklee:

Moodukollektsioonis
kotost viidi
kõik vanaq katskiq
kardohkidõ kotiq
śoo riidi.
(Lk 23.)[7]

Tegemist on moejoone üldise nihkega, mis on suunatud mitmekesisuse, kerguse ja käepärasuse poole. Seda nihet on üksikasjaliselt kirjeldanud Gilles Lipovetsky: „Üksmeelse ja hierarhilise asemele on tulnud horisontaalne, detsentreeritud, vaba ja mitmuslik süsteem, mis vastab individualiseerumise dünaamika survele… Moejoone muutust ei dikteerita enam nagu enne, vaid esitatakse viidete ja valikute kaudu, sest ühiskond ei võta ühtki uuendust ühtemoodi vastu.”[8] Lipovetsky arvates on „direktiivide ajastule” järgnenud „avatud mood”, mis on pigem sugestiivne ja kerge. Muidugi on see hästi jälgitav ka Obinitsal, sest muutused levivad nüüd sõna otseses mõttes läbi õhu ja klassikalist perifeeriat pole enam olemas. Kui sellised tähelepanekud aga vormitakse luuletuseks, osutab see ennekõike tugevale refleksiivsele vaimule, mis Kauksi Ülle loomingut kannab. Iga tema luuletuse taga on mõtisklus, mis mõnikord pannakse kirja õige pea, mõnikord peab aga pikemat aega hauduma, et leida võimalikult napp, kokkuvõtlik vaste. Kui selliseid mõtisklusi saab palju, avaneb panoraam, kus nende rinnastumine tekitab uusi tähendusi, sünnitades uue koosluse – niisugust kooslust võib tõepoolest nimetada ka „ikebaanaks”.

Aga panoraam nõuab distantsi. Siit tulenebki kolmas oluline moment: Kauksi Ülle loodud uus kooslus pole lihtsalt ikebaana, vaid Seto ikebaana, s.t panoraamile on lisatud vaatepunkt, mis tuleb kõigepealt omaks võtta, et panoraam ilmuks täies jõus ja ilus. Geograafiliselt tähistab Seto muidugi paika, mis on pealinnast (ja Toompealt) vaadates Eesti kõige kaugem nurk, peaaegu niisama ligipääsmatu kui Ruhnu. Geograafilisest distantsist veel otsustavam on keeleline distants. Kui seto keelt pole omandatud maast madalast, on vaja keeleõpikut ja sõnaraamatut, et päriselt aru saada. Viimaks rõhutab geograafi­list ja keelelist kaugust veel kultuuriline distants, mida päriselt eelmistele taandada ei saa, nii et panoraam eemaldub juba kolmekordselt. Kuid see, mis ühelt poolt vaadates aina süvendab kaugust, sisendab teiselt poolt tulles maksimaalset ligidust: kui mõlemad vahemaad on ületatud, jõutakse väga intiimsesse sfääri, kus kogu pilt muutub. Sellesse pilti ilmuvad nüüd ka poliitilised suhted ja võimustruktuurid, mis on Kauksi Ülle jaoks alati olulised, isegi kui neid otsesõnu ei mainita: „Ti mõtlõt, õt tsehkendä pilti ObiNizzast, Vinnemaa mant. / Vai valmis siih Kreeka hitt. Ei, teemas õks Eesti riik.” (Lk 31.)[9] Liikumine Võro vaatepunkti juurest Seto perspektiivi poole ei ole Kauksi Ülle jaoks lihtsalt autobiograafiline seik, vaid poliitiline valik: mida ükskõiksem ja hoolimatum on Eesti Vabariigi regionaalpoliitika, seda ägedamalt peab kohalikku autonoomiat kaitsma. Nii õpetatakse ühes unenäos: „Sa tiiät küll. / Piät raudrüü vasta / koodigaq, / ullõ säädüisigaq / köüdüst harotama, / sõlmõ katski lüvveh / kas vai.” (Lk 67.)[10] Setokeseks saamine ei tähenda Kauksi Üllele mitte lihtsalt ankrusse heitmist ega eraldumist, vaid radikaalset enesejaatust ja intensiivset suhet kõigega, mis on ja ei ole Setomaa – niisiis terve Eesti ühiskonnaga, Eesti Vabariigi ametliku ja mitteametliku poliitikaga.

Kuidas Kauksi Ülle poliitilist hoiakut määratleda? Minu arvates sarnaneb see kõige rohkem Kesk-Ameerika pärismaiste liikumiste hoiakuga, mille üks tähtsamaid printsiipe on „maamandaat”, arusaam, et kõik olendid tulevad maa väest, ja seetõttu tuleb maa peal elada nõnda, et kõik saaksid elada. Maamandaat tähendab, et mõeldakse ja tuntakse maaga koos (sentipensar con la tierra), arvestades kõikide olendite sõltuvust üksteisest; kui kellelgi ongi maale õigus, siis ainult sellel, kes ise maa peal elab. Arturo Escobar on see­sugust hoiakut nimetanud „pluriversaalseks poliitikaks”, seostades seda relatsionaalse ontoloogiaga, milles mitte keegi ega mitte miski ei saa eksisteerida väljaspool suhteid teistega – just need suhted moodustavadki tema olemise. Relatsionaalne ontoloogia vastandub separatsiooni ontoloogiale, millel põhineb modernne tsivilisatsioon: modernsuses lahutatakse teine­teisest inimesed ja mitteinimesed, vaim ja keha, indiviid ja kogukond, mõistus ja emotsioon, justkui need oleksid omaette, iseenesel põhinevad entiteedid.[11] Praegune üleilmne kriis ongi sellise lahutamise tagajärg. Pluriversaalse poliitika eesmärk on valmistuda kriisi teravnemiseks ja loodetavasti ka tulevaseks väljumiseks sellest, lähtudes eeldusest, et modernsus ise ei ole väljapääs, vaid probleem, millele modernseid lahendusi enam ei leidu.

Kauksi Ülle kosmovisioon ongi üles ehitatud pluriversaalsuse ja hüpermodernsuse lakkamatule kontrastile. Just seetõttu rinnastabki ta alatasa uut ja vana, muistset ja nüüdisaegset. Kauksi Ülle silmis need ei välista teineteist, vaid vastupidi, põimuvad alatasa, ilma küll kunagi päriselt ühte sulamata. Aga pluriversaalsus on tingimus: hüpermodernsus on ainult sattumus. Tegemist pole mitte möödunud sajandist tuntud suure jutustusega, kus valitses progressi ja arengu motiiv, nii et vana pidi uue teelt alati kõrvale astuma – vastupidi, uus võetakse siin vastu nagu tulnukas, kelle suhtes tuleb ettevaatlik olla, kuid keda ei maksa ka eemale tõugata, sest kõigi jaoks võib kuskil olla oma koht. Võib-olla see, mida peetakse regressiooniks, on hoopis väljapääs, oletas kunagi Adorno: Kauksi Üllel on sellest kujunenud veendumus. Selles kosmo­visioonis on areng isegi olemas, aga ta kulgeb hoopis teisi radu, kui varem arvati, sest ta ei ole enam ühesuunaline, vaid tõepoolest pluriversaalne.

Keskne roll on siin naistel. Kui Kauksi Ülle tekstide põhjal kokku panna utoopia (mida ta küll kunagi ei tee!), oleks see matriarhaat. Matriarhaalne kogukond ei ole ümberpööratud patriarhaat, kus meeste asemel valitseksid naised, vaid patriarhaadist täiesti erinev kooselamise viis. Nagu selgitab Escobar, viidates Claudia von Werlhofi töödele, ei tähenda matriarhaat mitte naiste ülemvõimu, vaid kultuuri, mis „hindab kõige kõrgemalt koostööd, teise tunnustamist, horisontaalsust, osalust ja pühadust, mitte aga agressiooni, domineerimist, sõda, kontrolli ja omastamist, mis on tunnuslikud patriarhaalsetele ühiskondadele, kes oma viie tuhande aastase ajaloo vältel on pikkamööda vallutanud kogu planeedi.”[12] Sellise kogukonna juhtmotiivideks on keskkonnaõiglus, kogni­tiivne õiglus, autonoomia ja maailmade kaitse, ehk nagu täpse vormelina sõnastas Subcomandante Marcos: meie tahame maailma, mille sisse mahuks palju maailmu.

Ma ei näe kuskil ühtegi märki, et Kauksi Ülle tahaks midagi muud. Ta tahab ainult, et teda kuulda võetaks. Selles mõttes on kõige otsesõnalisem poliitiline manifest „Kullõq”, mis algab järjekindlalt korratava kutsega:

Kullõq, kullõq, kullõq minno.
Olkõq vakka. No kullõlgõq.
Milles ti kullõ-õi minno?
Kullõlgõq.
No kullõlgõq ummõtõ!
Kuulõt vai?
Kas ti kuulõt?

Muide, ma arva, õt
lakõsragominõ tulõ
tävveniste saisma pandaq.
(Lk 128.)[13]

Lageraie tuleb tõesti igaveseks lõpetada. Ja kui meie seda ei tee, teevad seda meist suuremad, vägevamad jõud, mis inimesest enam põrmugi ei hooli. Ehk nagu on hiljuti öelnud Emanuele Coccia: „Me oleme harjunud taandama taimi pelgaks ornamendiks: mingi nägemisväljale ilmuv laik, teatri dekoratsioon, mis peab tegevust esile tõstma, sest tegutsevad ju ainult loomad, kellel on aju ja närvisüsteem. Kuid nõnda ei saagi me mõista maailma tõelist teatrit ega selle ülesehitust. Selleks, et loomade ilm üldse tekiks, on kõigepealt vaja, et taimed iga päev planeeti teisendaksid. Taimede eksistents on ipso facto kosmogooniline: taimed ei piirdu maailmas elamisega, vaid nad rajavad maailma aluse.”[14] Kauksi Ülle „Seto ikebaanale” taimede taandamist kuidagi ette heita ei saa, siin pöördutakse ka sambla poole teises isikus (lk 62), vaarikavarsi nähakse antennidena („Vavvõrnavarrõq / ommaq antenniq, / noidõgaq mina / ühendüst saa”, lk 92),[15] aialilledest on mõnikord juttu intiimselt („Astriq”, lk 82–83, „Pujeng”, lk 94), mõnikord lausa provotseerivalt („Mis ti, lõvilõvvaq, lõugadõq”, lk 105).[16] Veel olulisem on aga Kauksi Ülle põhimõtteline hoiak, tema kosmovisioon, endogeenne kirjanikupositsioon ja muidugi ka keeleline rikkus, mis kõigele sellele jume, väe ja liikumise annab. Kauksi Ülle tekste ei saa lihtsalt ajaviiteks lugeda, neist jääb alati midagi pakitsema, nad justkui kutsuvad tagasi, sunnivad lahendama üht konflikti, mis ei ole ainult Kauksi Ülle, vaid ka minu ja sinu, inimese ja ajaloo, looma ja taime, traditsiooni ja traditsiooni konflikt. Selles mõttes on ta intensiivsuselt võrreldav isegi Anne Vabarnaga, kes muidugi ridagi ei kirjutanud, vaid lõi „ilma kiilt ja kirja tiidmäldäq / „Peko” eeposõ valmis” (lk 13).[17] Tõsi küll, kes pole lõunaeesti keelt kodunt kaasa saanud, peab selle kõigepealt ära õppima, et kõiki nüansse ja keerdkäike mõista. Aga too pingutus tasub end ära. Ja kui selleks ka pole mahti… Tahaksin parafraseerida hiina vanasõna: kui üks seto naine hommikul, enne vara valge’eda, päris üksinda mõtleb õigeid mõtteid, siis on neid kuulda tuhandete kilomeetrite kaugusele.

 

^[1] H. Krull, Mõistatuse sild. Kirjutisi aastatest 2009–2016. Tartu, 2016, lk 137–138.

^[2] Sõna „uarm” tähendab lõunaeesti ­keeles hange. Tõlkes kõlaksid need read seega „Algul november kõik ära määndab, / pärast mudahangedki teravaks jäätab”.

^[3] „Võileib ühes / ja Facebook teises käes – / kumma küljest sa hammustad?”

^[4] „Rändaja, tule ja tee metsavendade punkrist pilt. / Tõotuse täitsid nad siin. Langenud viimnegi mees.”

^[5] „Mul minu porine peenramaa, / mees võitleb puupakkudega, / pojal käib teine lahing ekraanil.”

^[6] „Sajandeid püüdis klann / ilu luua, torgiti nõelaga, / pilutati pulkadega, / heegeldati, kooti, / makramee ja rišeljöö.”

^[7] „Moekollektsiooni jaoks / võeti sel reedel / kodunt kaasa / kõik vanad katkised / kartulikotid.”

^[8] G. Lipovetsky, De la légèreté. Vers une civilisation du léger. Pariis, 2015, lk 194.

^[9] „Teie arvates maalin pilti ObiNizzast, Venemaa külje alt. / Või tehakse siin Kreeka poplaulu. Ei, ma räägin Eesti Vabariigist.”

^[10] „Küll sa tead. / Raudrüü vastu peab / minema koodiga, / köidikuid tobedate seadustega / lahti harutama, / ja kui teisiti ei saa, / tuleb raiuda sõlm läbi.”

^[11] A. Escobar, Pluriversal Politics: The Real and the Possible. Tõlkinud D. Frye. Durham, 2020, lk 40 jj.

^[12] A. Escobar, Pluriversal Politics, lk 41. Vt ka: C. von Werlhof, Madre Tierra o muerte! Reflexiones para una theoría critica del patriarcado. Oaxaca, 2015.

^[13] „Kuula, kuula, kuula mind. / Olge tasa. Kuulake nüüd. / Miks te mind ei kuule? / Kuulake. / Kuulake nüüd ometi! / Kas kuuled? / Kas te kuulete? // Muide, ma arvan, et / lageraie tuleb / täiesti ära lõpetada.”

^[14] O. Larmagnac-Matheron, Une vie à la frontière: Entretien avec Emanuele Coccia. „Philosophie Magazine” kevad-suvi 2022, lk 96–97.

^[15] „Vaarikavarred / on antennid, / nendega võtan ma / ühendust.”

^[16] „Mis te lõugate, lõvilõuad!”

^[17] „ilma kirjakeelt tundmata / „Peko“ eepose valmis.”