Unetõde

 

Nii külmad ööd,

nii vakatavalt vaikne kõik,

vaid tähetules taevas peibutab

kui võõras linn.

Üks äraspiditund, teetolmus nõlv,

all leppade hall ja mullune rohi —

kõik meelde vaotub peensusteni.

Kui mitmes tulek, minek, kevad, sügis see,

kas teine, kolmas — sajas?

Me oma unenägudesse meeldununa

igavesti tegelasteks jääda tahaks,

siis kõike kõrvalt vaataks, näeks

ja teineteise käest me midagi ei päriks.

Kuid kui keset unenägu

ma kogemata hüüatan:

„Kõik nagu päris!” —

näen, kuis sina võpatades

sõrme tõstad suule

ning üle õla vaatad tagasi,

siis hetkega kivistud —

sest sääl —mina teadsin ju —,

on maailm ja muu.

 

 

Külalised

 

Sajab, sajab,

lörts, lumi ja tusk,

alles on armastus, kadunud usk.

Pilved taevakolvis kui sulatina —

ei ole vahet

maal, taeval ega veel,

vihmaveetorud üksteise võidu

kallavad vett ja vilet.

Uks on lukus, aknast ei näe

enam ühtegi teed.

Ja siis tulevad luuletused,

astuvad otse läbi seina,

ühegi piisata mantlil.

 

Mida sa pakud neile

sellise koerailmaga?

Kas läheb ehk tassike raudrohuteed,

poolihääli hõikad oma külalistele —

kõik muu on meil lõpukorral,

kohmad.

Kärmelt kannu haarad tulelt,

ja siis pööramata pilku külalistelt

tühjast suhkrutoosist

nagu sõge

suure lusikaga

tõtt tõstad

kõikidesse tassidesse.

 

 

Siidsiuh

(Soonetasuja laul)

 

Peab sõna olema kui nool

ammu ammuse,

haarduma

kui lõng verev,

mis ajab ära kurja väe.

Peab tundma

linnu, lille, looma südant,

puu säsi, tuulte teed,

vihurina vihisema läbi latvade,

ületama mäed ja metsad, mered.

Siis laskuma ta peab

nii äkki nagu kotkas pessa,

hoovus hoovusse,

kuju kujju,

tuul jõevoolu,

tunne tundesse,

mõte mõttesse,

hääl häälde:

sina, veli,

vere sehen,

kumasilmne,

pahkpihkne vennike,

vooli, hooli,

tee sile sooni,

siidsiuh!

 

 

Taevaskojas

 

Varakevadel sõidame lapselast vaatama,

jääme õigest bussist maha,

läheme teisega,

tollega tuleb ring, aga mis siis sellest,

õhtuks jõuame ikka Tartu taha.

Enne Kärevere silda seisab tee ääres

noor mustaselgne põder,

põgeneb vist pealetungiva suurvee eest.

Teispool Tartut hakkab maapind tõusma,

juba torgivadki Vastse-Kuuste kuused

nagu üleannetud poisikesed taevasse auke —

Taevaskoja raudteeülesõidu kõrval liival

lösutab kaks hiigelsuurt lumelaiku

justkui allakukkunud pilved —

nende kõrval seisab toosama mustaselgne põder.

Näe, jõudiski enne bussi,

tuli kui taevapõder,

silmis ilmatu igatsus Emalätte järele,

soontes et uuesti tärkaks koda ja rada.

mida mööda muudkui läheks,

läheks, kuni hing on sees,

vastu varsakapju, vana kulu,

otsiks üles maasse kadund lätte,

leiaks iseenda —

oleks nagu põdernaine

keset igivana müüti.

 

 

Tulbituli

 

Mu maiaias pakatavad tulbid,

neil südameis on tundlad,

mustad nagu taht,

kui küünal leegib.

 

Las leegib! Tuld juurde, valgust veelgi,

kui põlev pilv või võitlussalk

on kevad aia kohal,

ta tulpe nagu tulelonte süütab.

 

Ma õiteküllast joobununa,

silmis tulbitulemeri,

lendlema jään vastu silmapiiri,

kui tuhaks saamist pelgav serpentiin.

 

Kui langen, olen lumi.

 

 

Ligi huumust

 

Ma teadsin küll

seda üksikut õunapuud

linna serval muruplatsil —

kuidas ta õitses ja helendas!

Vaat, kus on saak,

õhkasid möödujad,

kui käes oli juuli.

Pilguga mõõtsid —

kas täis saavad

kõik korvid ja toobrid.

 

Puhas armastus,

kõneles mõni.

Patt, teadagi, magus —

teadis teine.

Hakipojad katustel

ootasid — kas lubab?

Aga nälg oli suur.

Lendasid varahommikul parvena,

haukasid aplalt —

nii selge sisu,

nii tahedad tükid —

ainsana alles jäid südamikud —

kõike ei sünni ju süüa.

Öösoojas

ligi huumust

meeletuna

kääris armastus.

 

 

Sisendus

 

Ära ütle, et uhke,

ära ütle, et ilus — aus ole!

Kõik kirsid, näed ju ise,

on viimase vihmaga kadunud puult,

suve lõpuni raskub su suus

kogu maailma toomingamarjade kirbe maitse.

Lindudega võidu

pärle koduaia sõstrapõõsa okstelt otsid

ookeani asemel,

haihtunud on nelja tuule poole

unistused suured.

Kui võlujooki septembriööd

lonkshaaval rüüpad,

see nagu palsam niisutab su huuli,

kuni äkki liginemas näed üht last.

Ta rõõmsast käeviipest

sätendavaks kiivriks muutub

su linnupesa moodi kübar

ning teokarbist,

mis ta sulle ulatab,

kilp saab vastu saatust.

See, uskuge —

on imelik ta kulg ja kuju,

ma märkan arme ning mitte ainult ihul —,

ei ole kodumaatus.