Üks suuremaid hirme kirjutamise juures on see, et kirjutamisest ei tule midagi välja. Et mõte hangub, lehel laiutavad õõnsused, uks on lukus ja keegi õel isik on võtme hävitanud. Seda hirmu saab mõneks ajaks lämmatada mitmel elegantsel või vähem elegantsel moel. Võib minna tööle või metsa, aeleda baaris või panna katust, küpsetada leiba, tüüdata naist, sesoonse sobivuse korral harvendada rediseid või niita muru. Aga kõige õilsam ettekääne kirjutamisest pääsemiseks on lugemine. Sest lugemine on kirjaniku töö! Kõik kirjanikud loevad.

Loevad muidugi. Aga ühel hetkel seisab ilmselt iga kirjanik silmitsi tõdemusega, et lugemine pole enam sugugi pühalik töö valgustumise nimel, vaid nahahoidmine ja mõnus äraolemine küpsiste söömise kõrvale. Muidugi võib ajada käojaani, et kirjandusega tegeldes saad paremaks inimeseks, võib-olla isegi paremaks kirjanikuks, kogud oskusi ja nippe. Aga olgem ausad, mida võiks teha hea kirjanik, et rooste ei läheks? Mulle tundub, et ta võiks kirjutada.

Parem oleks mõistagi kirjutada siis, kui tänu lugemisele ja harjutamisele on tekkinud mingid oskused. Kui oskusi pole tekkinud, või nagu ütles Dovlatov, kui orienteeritus geniaalsusele segab ametioskuste omandamist, siis pole midagi parata, tuleb edasi treenida. Kõige parem oleks kirjutamisplaanist loobuda, seda soovitan soojalt kõigile! Kui kellelgi peaks ühel päeval tekkima tunne, et tema sees on romaan, et see romaan koputab ja tahab välja tulla, ja ta mõtleb siis, et küsiks õige mõnelt kirjanikult nippe, siis ma võin kohe öelda, mida nad kostavad. Nad kostavad: viska see mõte peast! Mine parem jalutama või lastega parki, maga, helista sõbrale, loe! Kui vähegi saad, ära kirjuta! Hõlpsa­maid töid on maailm täis. Võib muidugi juhtuda, et saatus on sünnitanud geeniuse või surematuid romaane dikteerib kass. Siis võiks kirjutada küll! Aga muidu: parem mitte. Lugemine on hoopis mõnusam. Lugemine on kõige mõnusam üldse.

Paraku on nii, et kõige heaga kaasneb kaotuse hirm. Minul seostusid lapsena lugemisega kaks väga vastikut hirmu. Esimene oli silmaarsti-hirm, mille pärast mul läks süda pahaks juba kabineti ukse taga. Kust pidin mina teadma, millisest otsast need pagana rõngad lahti on! Tollal polnud veel seda prilli­sarnast agregaati, kuhu korrigeerivaid läätsesid juurde toppides õige miinus välja kruti­takse. Lisaks polnud kenasid prille ja läätsesid. Ja arstid polnud väikeste patsientide vastu sugugi nii taktitundelised kui tänapäeval. „Kiire nägemis­langus,” sedastas jõhkardist arst mind ignodes vanematele, nagu räägiks mingist äraviskamisele määratud kotletist keldripoe letis. „Kui niiviisi edasi läheb, ei näe ta varsti enam midagi.”

Kuulasin arsti ja mõtlesin, et no nii, varsti olen pime, ongi kõik. Koolist koju minnes vaatasin iga päev kortermajade numbreid. Sügisel nägin meie maja numbrit veel bussipeatuse juurest, aga kevadel enam ei näinud. Mõtlesin salaja, et kui tuleks nüüd kuldkala ja ütleks, et noh, mis tahad, Kairi, kõike saad!, siis küsiks kohe paari terveid silmi. Et näeks lugeda. Et näeks tahvlile. Et näeks, kes „Szolnokis” teisel pool teed trolli ootavad. Isa keeras voodilambile sisse eredama pirni. „Selle lugemisega rikub ta veel oma silmad ära,” kuulsin köögist murelikke hääli. Mis lugemisega! Ma mäletan selgesti, et uued prillid sain ma hoopis pärast nädalatepikkust napakat pilutamist tööõpetuse tunnis. Miinus kolm koma kakskümmend viis. Lugesin edasi.

Teisena kartsin kohalikku raamatukoguhoidjat. Kitsuke mullitava linoleumiga ruum oli põnevaid raamatuid täis, aga minul oli raamat tagasi toomata ja hoidja ütles, et enne uusi ei saa, kui võlg on makstud. No kust võtab 1. klassi laps viiviseraha? Vanematele ma oma hooletusest hingata ei julgenud. Ühe­sõnaga, tumekollane „Bullerby lapsed” seisis kodus edasi ja kogus alatult viivist. Lülitusin ümber kooliraamatukogule. Koju läksin ringiga, et ei kohtuks kättemaksuhimulise daamiga, kes mu kinni nabib ja vangi paneb. Lõpuks kolisime ära. Raamat sai siiski tagasi viidud, viivisemutt oli selleks ajaks töölt kõrvaldatud või pensionil. Eelmisel nädalal nõustusin Männi raamatukokku isegi külla minema, olen paranenud, halleluuja!

Nii nagu kirjutamisest, on raamatud mind alati päästnud ka päriselust: kui tundub, et reaalsusega ühendav nöör hakkab liialt pooma, pole paha mõte veidi lugeda. Elujõu turgutamiseks võib alati lugeda näiteks Tjorveni lugusid, sest mitte kellelgi ei lähe asjad rohkem nurja kui onu Melkeril, ja palun, kas tema viskab püssi nurka? Samuti pole olemas valet aega, et ei võiks lugeda Salingeri Seymouri lugu, Tove Janssoni napisõnalisi novelle, teravapilgulisi kuiva huumo­riga kesk- ja idaeurooplasi, karget Põhjamaade nüüdiskirjandust. Kui enam miski ei aita, lugege George Saundersi jutustust „Fox 8” ja rebased õpetavad teile, kuidas elada.

Raamatud aitavad mul luua inimväärseks eluks tarvilikku mulli, millesse sulguda igapäevaelu nõmeduste eest. Valmis mulli tuleb pidevalt lappida, kindlustada seinu ja tuulutada tuba. Hea kirjandus toetab kenasti mullielu. Lisaks võib raamat toimida päästenöörina, lugedes võib torgata pähe hangunud kirja­tööd reanimeeriv mõte. Vereringe taastub, süda hakkab stabiilsemalt lööma. Heaks eluks vajalikud näidud tulevad tagasi, avad faili, võib-olla isegi trükid midagi!

Reanimeerivad raamatud on pidevas muutumises. Aastate jooksul on skaala ulatunud Lindgrenist Lispectorini, Uspenskist Undini, Bachmannist Bernhardini, Tunglast Tokarczukini. Praegu on mul laual Claire-Louise Bennett, Ali Smith, Lydia Davis ja Andrei Ivanov. Kõik nad kirjutavad isepäise vabadusega reeglitele vilistades, nad ei liigita end ühegi traditsiooni hulka. Nende tekstid on isikupärased ilma sunnita eksperimenteerida, vahedad ilma mürgita, autori nägu. Nad ei püüa lugejat rabada või rääkida haaravat lugu, vaid kirjeldavad oma maailmanägemist. Selline kirjandus on sümpaatne nii romaani- kui ka esseevormis, aga eelkõige žanrite määratlematus kokkupuutepunktis. Uudis­himuliku isikuna meeldib mulle nuhkida, kuidas autor rännuradu käib, otsides samal ajal, mis looga on tegu, kuhu see viib, kust algab ja milleks vormub. Autor pole oma tegelastest üle, ei anna hinnanguid, vaid jälgib huviga nende tegemisi. Selline bahtinlik polüfoonia meeldib mulle hoopis enam kui autor-koordinaator, kes hõljub püha vaimuna romaani kohal ja juhib oma tegelasi läbi tõusude ja mõõnade rahuldust pakkuva lõpuni.

Teine asi, mida ma kirjanduses imetlen, on oskus kirjutada soojuse ja sügava inimlikkusega näiliselt igapäevastest pisiasjadest ja avada selle kaudu inimeseks olemise haavatavust, õnne ja õnnetust. Sääraseid sügavaid lugemiselamusi on viimasel ajal pakkunud iirlanna Claire Keegan ja Norrast pärit Ingvild H. ­Rishøi, kelle iselaadses napis stiilis, kuid piiritu soojuse ja mõistmisega kirjutatud jutustused annavad lootust, et märkamise, empaatia ja ootamatu abikäe toel saab üle ka raskeimast. Rishøi talvenovellid (ingliskeelses tõlkes „Winter Stories”) aitavad hoolimata nukrast alatoonist taastada usku nii ellu kui ka kirjandusse, neis on omamoodi lindgrenlikku soojust ja elutarkust. Praegusel pingelisel ajal võiks selline elujaatav raamat aidata paljusid.

Toniseerivaid raamatuid on täis ka „Loomingu Raamatukogu” aasta­käigud, tõlkekirjanduse sarjad ja nüüdiskirjandus. Vahel kirjutab mõni tuttav sellise raamatu, et kukud heast meelest tooli pealt maha. Sirvin palju ka värsket kraami kogu maailmast, et leida pärle, mida hollandi keeles välja anda (töö on selline), või hollandi lastekirjandust, mida eesti keelde tõlkida. Kõige sümpaatsemad on raamatud, mis pole kirjutatud kirjanduse pärast, vaid seetõttu, et autoril on hädasti tarvis mingi teema hingelt ära saada. Nagu ütleb ühes oma novellis Clarice Lispector: „Ma ütlen parem kohe ära, mis mul öelda on, ilma kirjandusse sekkumata.” Ehk on sellise kirjutamise ajendiks raamat, millest ise puudust tunneme ja mida tahaksime lugeda.

Tasub hästi valida, et loetust rõõmu tunda, ja ses osas on raamatukogud hindamatud. Raamatukokku on nimelt väga mõnus tähtaegade eest pakku minna ja seal raamatuid näppida. Kõike ei viitsi ega jaksa lugeda, jumala eest, polegi tarvis, ja näppimine on väga tervislik hobi. Tšiili kirjanikul Alejandro Zambral on esseekogu „Not to Read”, kus ta hoiatab, et paljusid raamatuid oleks targem üldse mitte lugeda, ja tõmbab „hea” või „õige” raamatu müüdile vee peale.

Mulle tundub samuti, et pole olemas mingit „õiget raamatut”. Äärmisel juhul võib oma lõbuks pisut rühmitada, kuid seegi on meelevaldne. Et on raamatud, mida üldiselt peetakse heaks ja mida võiks lugeda (aga kui ei istu, siis pole tarvis). Siis raamatud, mis kuuluvad kaanonisse ja mida võiks lugeda, aga ausalt öeldes eriti ei viitsi, sest mingi tüüp on pununud kokku 1000 lehekülge raskesti läbitavat komadeta teadvuse voolu. Siis tubli käsitööna valminud päevakajalised või kaasaelamisele innustavad raamatud. Ja lõpuks halvad raamatud, mida oleks parem mitte lugeda. Võib muidugi vaielda, et kõik on subjektiivne ja maitse asi, aga lõppude lõpuks me ju teame, eriti siin omavahel, „Loomingu” lugejate keskis, et halvad raamatud on täiesti olemas ja et nad on tihti ka väga populaarsed. No mis sa teed, kui kellegi hea raamat on tegelikult hoopis halb raamat? Ühesõnaga, parem „heast” mitte rääkida. Aga kui teile tundub, et hea on leitud ja et selle on kirjutanud näiteks mees nimega Paulo Coelho, siis poleks paha muudkui edasi lugeda.

Ja kui jutt juba õigetele raamatutele läks, siis tahaksin ma hingelt ära saada veel nimekirjad. Kohustuslik kirjandus. Soovitatavalt kohustuslik kirjandus. New Yorgi bestsellerid. Lugemisgruppide nimekirjad („Punane raamat, mille kaanel on siil” või „Autori nimi hakkab sama tähega kui mu naabri koer”). TOP 10 raamatud rebastest. Bookeri võitjad. 100 raamatut, mida iga haritud inimene peaks lugema. 100 raamatut, mida soovitab David Bowie. Jutud eriti ­andekatele lastele. WTF?! Miks peaks eriti andekas laps tahtma lugeda raamatut eriti andekatele lastele? Ma annan teile raha, kui te sellise lapse mulle näha toote, sest eriti andekad lapsed ei loe kindlasti raamatuid eriti andekatele lastele. Kui mõne sellise leiate, andke märku. Raamatuid eriti andekatele lastele loevad ainult andetud lapsed (jah, nad on olemas, kuigi me ei tahaks neist rääkida), ja ütlevad pärast, et lugemine on igav. Jälle üks lugeja läinud. No mispärast me teeme sellist asja? Las loevad, mida tahavad. Sest muidu: jälle raamat!

Lugemine pakub peaaegu kõike, mis mulle elus korda läheb, päästab kirjutamisest ja juhatab kirjutamise juurde. Õigustab tiire raamatupoodi ja raamatu­kokku, kus leidub alati toredat rahvast, kellega juttu puhuda. Ja mis parata, vahel on tarvis ka istuda pool päeva mõne nõmeda kabineti ukse taga – võtad kotist raamatu ja hakkab parem. Lugemine aitab ka sõjakoleduste ja keskendumist halvava uudisvoo juurest eemalduda. Rahu, ainult rahu, nagu ütles propelleriga klassik.