Alustan arvandmetega ja liigun nende juurest sujuvalt üldistuste manu. Mulle teada olevalt ilmus 126 luuleraamatut, mis kandsid tiitellehel aastanumbrit 2021. Tuhat tänu Signe Suursöödile Eesti Rahvusraamatukogust, kes mind operatiivselt nimekirjadega varustas. Nimetatud 126 seas oli 4 ühikut mitmesuguseid kogumikke ning 13 ühikut kogutud ja valitud luuletusi, kus olid esindatud Artur Adson, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Indrek Hirv, Juhan Liiv, Heljo Mänd, Betti Alver, Ilmar Laaban, Mats Traat, Katrin Väli, Henrik Visnapuu, Martin Lipp. Siinses ülevaates keskendun 109 uudiskogule, kirjeldades omakorda vaid 47-t kunstilise taseme poolest mainimisväärset raamatut (ja lõpus mainin ka kolme lati alla jäänud teost). Laias laastus on pool ilmunust lugemisväärne luule ja pool diletantlik jamps.

Umbkaudu 100-st uudiskogu avaldanud autorist (oli ka mitme kogu üllitajaid) vaid 27 on kirjanike liidu liikmed. Kultuurkapitali rahalise toetuse märke leidsin 39 uudiskogust ning julgen kinnitada, et üldjuhul tähistab see kvaliteeti. Mõistagi puudus mul seejuures võimalus hinnata toetuseta ja ka ilmumata jäänud käsikirju.

Mõne aasta eest jutuks olnud isekirjastamise buum ei ilmutanud laienemismärke. Endiselt tõusevad esile kvaliteeti tõotavad kirjastused (Tuum, EKSA, Ilmamaa, Näo Kirik, Kaksikhammas). Isekirjastatud teostest enamik ei kõlba lugeda, samuti on äratuntavad peamiselt grafomaanide üllitajad (Paljasjalg, Hea Tegu). Esimese üldistusena väidan, et eesti luuleväljal toimivad filtrid tõhusalt. Tundmatutes sügavustes sumades avastasin kurvastavalt vähe lugemiskõlblikku kraami, oleksin ma võtnud luubi alla üksnes kultuurkapitali rahastusega ja/või tuntud kirjastustes avaldatu, tulnuks ülevaade peaaegu samasugune ning ma hoidnuksin kokku hulga töötunde.

Püüan nüüd mõne sõnaga iseloomustada luuleaastat tervikuna.
–  Ennustan, et ei ilmunud tähtteoseid, mida hiljem kirjandusloos kümnendi või kaaluka autori isiklikul skaalal etalonina esile tõstetaks. Samas on tippude tase ühtlaselt tugev.
–  Valdav meeleolu on mõtlik sissepoole suunatus, valdav väljenduslaad tasakaalukalt viisakas (see, mida Mart Velsker kirjeldas „Loomingu” jaanuari­numbris „Värske Rõhu” koolina).
–  Tundub, et eelmisel kümnendil mõne kriitiku meelepaha tekitanud tunnusteta luule mood on üle läinud, ka vabavärsis on keele poeetiline nihestamine üldlevinud. Vabavärss valitseb, läbivalt meetrilisi kogusid oli alla kümne – diletandid seevastu raiuvad kulunud lõppriimi edasi.
–  Üllatavalt vähe oli sotsiaalset teravust ja üldse karmi luulet – teravalt paistab silma lünk, mille on jätnud (:)kivisildniku veel eelmisel kümnendil ­viljaka kirjastustegevuse vaibumine. Ei saa jätta küsimata, kas selline trend on täiesti isetekkeline või mingil määral ka kultuurkapitali rahastus­otsuste peegeldus.
–  Nalja sai hoopis vähe, paljud lõbusuud vaikisid ja Jüri Kolk võis siin heleda tähena särada.
–  Tuntud luuletajad esinesid omas elemendis ja omal tasemel (osa ka oma tipptasemest allpool).
–  Luuleraamatute kujundus oli rikkalik, lopsakas, iseasi, kas alati maitsekas. See märkus kehtib ka diletantide kohta, kelle teosed mõjusid sageli nagu värssidega dekoreeritud pildialbumid.
–  Kokkuvõttes toimus luules rikkaliku kõrgkultuuri pisut uimane loksumine.

Mind on häirinud viimaste aastate „Loomingu” luuleülevaadete stiil, kus raamatud demokraatlikult ühtlase voona üles loetakse. Järgnev ülevaade on läbinisti hinnanguline ja eritlev – pahnale trükiruumi ei kulutata, alustuseks esitan soovitusena oma lemmikud, seejärel käsitlen luulekogusid mulle silma jäänud dominantidele vastavalt alapeatükkide kaupa (liigitus on mõnikord tinglik). Ka igas alaosas on raamatud asetatud esteetilise hinnangu alusel pingeritta ning parematele on pühendatud enamasti rohkem trükiruumi.

Hinnangute andmisel lähtusin järgmistest kriteeriumitest:
–  luule üldine häälestus, kuidas lugedes mõjub, välja kannab;
–  vormiline võttestik – mida kaugemal proosapärasest nullstiilist, seda tugevam, kuid ei tohi seejuures mõjuda vormi kangutamisena, mis sisulist häälestust varjutaks, mõjuv eksperimentaalsus on plussiks;
–  luulekogu kunstiline terviklikkus, kompositsioon, tekstide seostatus, samas pidasin plussiks, kui selles avaldub mitmete kihtide põimumine;
–  isiklikud maitse-eelistused, mida üritasin jõudumööda ka talitseda: mulle meeldib kõrge energianivooga karm luule rohkem kui õilis, üliviisakas ja väljapeetud tundlemine.

Luulet on palju ja aega vähe, pakun kõigepealt välja tosina jagu esmaseid lugemissoovitusi. Sedagi nimekirja loetagu pingereana, kus järjekord sõltub nüanssidest ja paigutamishetke emotsioonistki. Mõttemängu korras: olnuksin ma kultuurkapitali žüriis ainuisikuline luule auhindaja, nagu seda mõnel eelneval aastal olla praktiseeritud, olnuksid esimesed kuus nominendid ja esimesena mainitu laureaat.

Hasso Krull, „Ava”
Kristjan Haljak, „Warszawa Centralna”
Mats Traat, „Alkaios Maarjamaal”
Karl Martin Sinijärv, „Irdtriiv”
Natalja Nekramatnaja, „Sinine pojeng”
Martin Algus, „Paranemine”
Tõnis Tootsen, „Uttu”
Triin Paja, „Ürglind”
Mart Kangur, „Armkude”
Asko Künnap, „Minu riik ja rikkus pole pärit siinsest ilmast”
Jüri Kolk, „Hele täht”
Vahur Afanasjev, „Tuulevaiksed aastad”

Tuntud luuletajatest kirjutasid omal heal tasemel veel Mathura, Soomets, Ahi, Kauksi Ülle, Lintrop. Vähem tuntud luuletajatest üllatasid positiivselt Pärnits, Känd, Sarapu.

Hasso Krulli „Ava” on suurepärane meistriteos, mis on tugev kõikides eelnevalt esitatud kategooriates ega sobitu oma polüfoonilisuse tõttu ühtegi järgnevasse alajaotusse. Luulekogu on tihedalt läbi komponeeritud tervik, tegelikult isegi poeem, milles domineerib maagiline loitsulisus. Seda häälestust hoiavad koos rütmiliselt korduvad juhtmotiivid eesotsas avaga, mis esineb luulekogu alguses tähelepanu fokuseeriva ruumipiirkonnana („üks ava tuleb nähtavale”, lk 7; „ava laieneb / ava avardub ta liigub juba silmapiiri poole”, lk 13) ning moondub pärast mitmete keeleliste vormide võtmist raamatu lõpus (lk 106–107) imperatiivses vormis ekstaatiliseks manamiseks avamise tähenduses („jumalanna / ava ava meel”, lk 107). Avanenud luuleruumis on harmooniliselt koos erinevatest müütidest ja (aja)lugudest pärit arhetüübid ja tegelased – näiteks Dionysos Vanapagan, neandertali Ariadne, Alice imedemaal või Tšingis-­khaan. Sellises luuleruumis on tunda humoorikustki, mida võimendavad aeg-ajalt sisse lipsavad naljad („filosoofid vakatavad kogunevad Platoni koopasse / arutama / mis tunne on olla nahkhiir”, lk 31).

Luulekogu meeleolud ja tundetoonid vahelduvad, voolavad, esineb korduste kaudu kehtestatud loitsulisust (lk 64, 92, 98, 104, 106–107), unenäolisi teise ilma hõllandusi, aga olulisel määral ka tõsist ajastukriitikat („mootorite mürin / matab hääle mida vanasti / nimetati mõistuseks”, lk 61). See ei muutu kunagi pelgalt sotsiaalse sõnumi edastamise ürituseks, vaid jääb väljapeetult voolava terviku osaks. Lisaks müüti loovale, naljatlevale ja murelikule häälele põimub tervikusse filosoofilisi mõtisklusi („elu on erandite erand / ta ei saa toituda iseendast / ega olla üks ja seesama organism”, lk 31), mida kinnis­kujundina esindab vari – ainus asi, mis tuleb loitsivas kutse-luuletuses alati tagasi (lk 64). Sellest ja paljudest teistest tekstikohtadest saame aimu, et poeemi mõttetasand on ammutanud inspiratsiooni Nietzschelt (temalt pärineb ka teosest välja juhatav tsitaat, lk 112). Viimaks kõneleb siin äratuntavalt ka autori enda argiseid elusündmusi esitav lüüriline hääl, mis ei tohiks justkui raamatu üldisesse häälestusse sobida. Kuid kõige muuga on loodud nii võimas tervik, et seegi hääl kummastub ja, nagu ühes luuletuses kirjeldatakse, on avatud ühenduseks argise ja esivanemate ilma vahel (lk 40–41). „Ava” tervikus muutub isegi lihtne ema ootava lapse motiiv loitsuliseks (lk 58).

 

Vanaduse mõtlik pilk

 

Üks tähelepanuväärsemaid suundumusi möödunud aasta luules on vana(neva) hääle vahendusel antud kõrvalpilk elule, sh meie veidrustest tulvil praegusajale.

Mats Traadi „Alkaios Maarjamaal” on nii vormilt kui ka sisult ühtne ja väljapeetud kogu. Raamat on kirjutatud läbinisti antiikses silbilis-rõhulises värsimõõdus, domineerib Alkaiose stroof (11-11-9-10). See arhailine võte on vabavärsiuputuses ääretult värskendav. Ka Traadi sõnakasutus on rikkalik ja nauditav, palju kasutatakse arhailisi unarsõnu. Kuid antiigist pole laenatud üksnes vorm, vaid ka üldine kontseptsioon, poeedihääl. Nagu pealkiri ütleb, kõneleb kaante vahel iidne luuletaja, kes hindab nüüdiselu justkui igaviku perspektiivist. Üldine meeleolu on samuti antiikluulele omane – maailm on hukas, allakäigutrajektooril, kuid kasutatud vorm ja poeedihääl ei võimalda seda päris tõsiselt võtta, mängulisuse „õhuruum” jääb vahele.

Poliitik, sul suus mesine edujutt,
ja sekka muu seas keel pritsib laimu ka;
või kelgid: kõik meil parim – sest et
midagi mõistlikku öelda pole!
(Lk 29.)

Selline sõnum lõdvas vabavärsis tunduks liiga otseütlev, triviaalne (vrd Kasemaa „Minu lõhn”), kuid Traadi puhul vorm ülendab – ja enamasti väljendutakse toodud näitest palju peenemalt. Kogus ei domineeri sugugi päevakajalisus, rohkem on targa rauga filosoofilisi mõtisklusi:

Kui võõraks jäänud kõik need teed sealpool ööd –
liig harilikud, haihtunud võluvõim!
Ei ole piiramatu keegi,
mida veel rääkida luuletajast!
(Lk 28.)

Siin luuletaks justkui eesti Hölderlin (vrd lk 14, 25). Pikapeale muutub säärane morn tekstimassiiv pisut üksluiseks, kuigi tegelikult on raamatus ka helgeid pildikesi, mis põimuvad noorusmälestustega (lk 13, 17, 39), lõpupoole pikem eepiline luuletus „Krahv Bergi teekond Kaug-Itta” ning päris lõpus põimik epigramme. Igal juhul tähelepanuväärne saavutus vanameistrilt!

Jaak Kännu „Üks südamelöök” on üllatavalt tugev kogu pigem harrastus­luuletajaks peetud autorilt, sisult ja meeleolult kompaktne, ütlemiselt avameelne, vormilt kirju. Siin on nii vabavärssi, haikusid-tankasid kui ka mitmesugust riimluulet. Kandev tundetoon on nostalgia, vaadatakse vanaduse lävelt tagasi kadunud noorusele, surnud sõpradele-sugulastele, abielule. See kõlab ­banaalsena ja mõned luuletused passivadki tarvitamiseks rohkem autori siseringis („Treffneri vilistlaste laul”, „minu õpetaja”, „väike valss”). Kuid teisal esineb nostalgialiinis tähelepanuväärseid õnnestumisi, näiteks Üdi stiilis „struumahaigla, Matilda ja pime 1000”:

nii mängupisik ja elu põhituumad
mus vahutasid nagu värske pärm
nüüd kui mul habemes on hõbehärm
veel ikka meenub: Matilda! pime! Struuma!
(Lk 32.)

Enamasti on Kännu luule jutustav, tundetoonid on peidetud tegevustesse (vrd „emadepäev”, lk 145–146) või kokkuvõtvatesse repliikidesse. Kirjapandu ei muutu kunagi vanainimese kirumiseks-halamiseks, selle vastu on tekst vaktsineeritud huumoriga ja värsid säilitavad mõtliku tonaalsuse:

minu isa keda ma ei mäletagi
ainult pühitsetud nime Ants
koju jõudsid vahel ema nüpeldama
nõnda mureneski elegants
(Lk 10.)

Kogus on rohkesti juttu luulesõltuvusest, pühendusi klassikutele ning nende töötlusi – kõik seegi on mõnusa huumoriga vürtsitatud.

Aado Lintropi raamatus „Viimased sada sekundit” põimub ­vanadusekogemus folkloorse temaatikaga ning nii unes kui ka ilmsi nähtud maastikupiltidega. Meeleolu põhitooniks on leebe leppimine paratamatuga, olgu selleks surev emakeel (lk 28, 51) või pandeemia:

Uus katk käib mööda maad
ma istun kodus
ja vaatan kuidas
kevad edeneb
(Lk 73.)

Nii hoiakus kui ka stiilis on tunda Uku Masingu mõju. Ajal, kui kell lööb maailmalõppu, otsitakse pääsemist luulest ja ilust (sh noorte naiste ilust, mis on vanamehele, nagu end manitsetakse, üksnes vaatamiseks, lk 14). Siin puudub hoog ja peiarlikkus, mida näiteks Känd luulest ammutab, luupainaja immutab unedesse raskemeelsust ja vanadust (lk 8). Kuid see kõik ei muutu halamiseks, luulekogu tonaalsuse võtab kokku järgnev luuletus:

Vaata
mu pea on hall
jalad valutavad
ja süda
jätab lööke vahele
aga hing
ei taha vananeda
ja armastus hääbuda

kuidas nad saaksidki
kui on mõlemad
minust veel vanemad
(Lk 64.)

Lehte Hainsalu „Valuvaba” võib iseloomustada ühe raamatus leiduva haikuga: „Lahkuv põlvkond / ettevaatlikult tatsab / uutel ideedel” (lk 25). Raamat on ebaühtlane ning kunstiline tase sõltub vormist – lühivormid on õnnestunud, kontsentreeritud kujunditega ja mõttetihedad, näiteks luuletus „Depressioon”:

Minevik ei lähe.
Tulevik ei tule.
Olevik on umbsõlm
mitmekordne.
(Lk 31.)

Just selles raamatus asuvad minu hinnangul möödunud aasta kõige tugevamad haikud. Aga pikemates luuletustes kontsentratsioon hajub ning kaob ka uutel ideedel tatsamise värskus. Tehakse ajastukriitikat kulunud moel (vt lk 35–38), üritatakse vaimukas olla vana nalja toel („Vabadus”). Hoiak, mis Traadi puhul leidis õigustuse Alkaiose poosis ja arhailises värsimõõdus, vabavärsis ei veena, muutub virisemiseks. Teose viimasesse ossa on koondatud päris pikad luuletused lahkunute mälestamisest ja surma ootamisest.

Lühivormidega piirdudes oleks küll kaotatud hilisloomingu läbilõige, kuid seda rohkem võidetud kunstiliselt.

 

Eksperimentaalluule

 

Sellesse alajaotusse koondasin luulekogud, mille dominandiks on vormimäng, vormiline eksperimentaalsus. Mõistagi leidub tugevates kogudes peale selle muudki olulist.

Kristjan Haljaku „Warszawa Centralna” on sürrealismi meistriteos. Vastandlike tähenduste kokkukuhjamine, tervikmõtte tekkimise takistamine on delo tehniki, seda viljelevad nii mõnedki (möödunud aastal näiteks Rebu ja Jassa). Haljaku eripära seisneb õnnestunud kompromissi saavutamises täieliku sürri ja kaasahaarava tähenduslikkuse vahel, nii et raamatu iseloomustamiseks ei kõlba sugugi sealt pärinev hüüatus: „Annaks jumal, et sel kõigel / poleks mingit tähendust. // Ja jumal annab.” (Lk 16.)

„Warszawa Centralna” püsib äärmiselt kõrgel energianivool, keelt ei vaibutata magama, vaid lugeja uhatakse üle muljete tulevärgiga. See on puhas tungi­luule, nii nagu Hasso Krull iseloomustas 1990-ndatel Kivisildnikku. Esiteks kuhjatakse siin omavahel kokku värskeid, tähelepanu kiirendavaid kujundeid. Kuid sellega ei minda äärmusse. Vastukaaluks säilib luuletustes ja ka raamatus üldiselt teatav terviklikkus, mikropoeemilaadseid tekste lugedes on tunne, et jutustatakse mitmeid omavahel põimuvaid lugusid. See efekt saavutatakse narratiivipunktiiride ning tekstides korduvate märksõnade abil. Raamat on avaluuletusest peale lugu ühe markii ogaratest seiklustest („kui ma õigesti mäletan, siis marseille’s / pöördus markii islamiusku varssavis sai temast / katoliiklane tartus sufi”, lk 9), samuti kapitalismist („ta on kinnitatud kapitali kui uue ja ihatu kalju külge”, lk 40) ja revolutsioonist („Revolutsioon koosneb tegudest ja tema kirjelduseks piisab tegudest”, lk 52), patriotismist („armatseda isamaaga ei tähenda saada üheks / ega isegi kaheks vaid mustaks miljoniks / hüdraks мать родина miljonil rinnal”, lk 39), ihast („ma silitasin su nina kõrva kaela häbet mõistatust / või oli see argipäev”, lk 2) ja muidugi ka kirjandusest endast.

aga kõik jätkub faux pas jälle eksimus
go! go! mandžušrī bodhisattva ületamas merd
luuletus on surm ja surmaga lõpeb ja
surmaga algab aga
maga surm maga aga
luuletus on algus ja algusega lõpeb
surm ja surmaga algab
(Lk 22.)

Aeg-ajalt lipsavad sisse Poola ruumikoordinaadid ja minu põgusate teadmiste põhjal tekib tunne, nagu loeks sõdadevahelise poola kirjanduse avangardi. Juba liigagi mõtteka teksti tekkimise ohu neutraliseerivad rohked pikad proosa­vormis ja täiesti sürrid allmärkused, kuid neid on võimalik ka eirata ja tungiluule hoos edasi kapata.

Tõnis Tootseni „Uttu” on ühteaegu luulekogu ja kontseptuaalne kunstiteos. Kuigi ma jätan üldjuhul raamatute põneva kujunduse kõrvale, siis siinkohal seda teha ei saa. „Uttu” on trükitud läbipaistvale piimjale kalkapaberile, mis tuleb lugemiseks õige nurga alla sättida, muidu kaobki tekst uttu. Tekst ja pilt sulavad sageli ühte, näiteks kirjutab autor läbipaistvale lehele: „uurin aknast kuuri / sein läbipaistev”, teisal räägitakse lapsele tema pärinemisest ühe palli seest ning see tekst on paigutatud vaevu loetavale mustale pallile; marssivatest rüütlitest rääkivas luuletuses paisub tasapisi kasutatud kirjasuurus jne (kuna autor leheküljenumbreid ei kasuta, ei ole võimalik täpsemalt viidata). Ka sisu toetab vormi, luuletused on kujunditihedad, hõllanduslikud, aga üldmulje on laialivalguv, vahelduvad tõsised ja humoorikad kammertoonid, sekka keelemängu. Resümeeks sobib järgnev luuletus:

mõtted nagu lumehelbed
                   kaovad
                   metsajõkke

     saavad sulaselgeks – voolus
                   vaovad
                                 vormi-
                                               võtted

Max Rebu „Hiina keisri rasedus” on klassikaline sürrealism, nii nagu Rebu seda ikka teeb. Väändunud mõttega salmikesed on eraldi võetuna vahedad ja vaimukad, näiteks:

verb kuivab
häbe valjeneb
keisri rasedus
keisri peost
keisri surelikkust
(Lk 47.)

Pealkiri kehtib täielikult – keisri rasedus on kõikide salmikeste teema, vahel toimub siiski hargnemine, räägitakse ka ainult keisrist või ainult rasedusest. Erinevalt Haljakust ei teki Rebu raamatus kandvat narratiivi, kõik tükid on iseseisvad, millegi muuga asendatavad, siduvat mõtet ei paista kusagilt isegi vihjamisi. Seda võib käsitleda truudusena sürrealismile, aga lugedes tüütab see paarikümne lehekülje pärast ära, sama asi jätkub, ootushorisondid täituvad ja miski ei üllata.

lasknult alla tõusen emakeele voodist
     mina hiina keisri rasedus
     et õpetada mustikatele armastuse ajalugu
(Lk 94.)

Oleksin tahtnud ka sellest raamatust miskit õppida, kuid ei õnnestunud.

Kaspar Jassa „koogel-moogel” läheb eksperimentaalsuses kõige kaugemale. Teos koosneb katkematust absurdilausete jadast, juhuslikud näited: „­jõuluvana saadi laipade laenutusest”, „odekolonnitempli rüütel ööbis pesumasinas”, „guvernant jalutas rihma otsas porikärbest”. Silma järgi hinnates oma 300 nummerdamata lehekülge. Teos ei ole mõeldud läbi lugemiseks, vaid eksperimentaalse sündmusena ettenäitamiseks või etlemiseks pidusel puhul. Vahva asjake, aga teiselt poolt – milleks? Pole sellises sündmuses ju esmakordsust ega erilist radikaalsustki, võiks panna ka masina sedasorti teksti tootma – eks ole pandudki. Võiks kaotada ka lause ja sõna, toota täiesti asemantilisi märgisülemeid – eks ole sedagi nähtud. Ka tühjade lehtedega raamat on ära tehtud ja kui ammu see juba oli, kui (:)kivisildnik kultuurkapitali raha eest raamatu pähe postkaardi ilmutas? Kordamine jääb kordamiseks, ükskõik, kas matkitakse Koidulat või kunagist avangardi. Olukorras, kus kõik on juba tehtud, on eksperimentaal­kirjanduse väljakutseks lugejat petta, teha tähendusega kompromisse, seda värskust ilmutavad teised, ennekõike Haljak ja Tootsen.

Roomet Jakapi „Rahvusvaheliste tippspetsialistidega. Büronaudi päeva­raamat” on teadusbürokraatia dokumentide katkenditest koostatud ready-made. Eks­perimentaalsuse vaatenurgast kehtivad siingi Jassa puhul väljendatud kõhklused, aga raamat on naljakas ja pakub kindlasti lugemisrõõmu akadeemilises masinavärgis tegutsevatele inimestele. Selline naer-läbi-pisarate-juhtum.

 

Ühe läbiva teemaga kogud

 

Siinkohal ei pea ma silmas tervikelamust kandva juhtlõnga esinemist luulekogus (nagu Krullil), vaid selliseid raamatuid, mis on koondunud ühe teema ümber. Alustan leinast.

Martin Alguse „Paranemise” võiks ülendada loomeõpikuks kõikidele, kes soovivad kirjutada ühe teema luulekogu isiklikust traumast. Enamasti jäävad sellised isikliku mure kirjapanekud kitsaks, banaalseks, samas ka ebamugavaks, sest väga kritiseerida justkui ei sobi. Kuid Algus on vormistanud isikliku teema kirjanduslikult üldistaval tasemel.

Teos kulgeb kasvava pinge rütmis, mida on suurepäraselt doseeritud. Nagu vanarahva jutt, hakatakse pihta ääri-veeri, suguvõsas avalduvatest välimuse tunnustest ning nende koondumisest minategelasse. Kirjeldustes on pinget ja ootusärevust, kordagi ei teki muljet, et keegi niisama lobiseb iseendast ja suguvõsast. Meenutused hargnevad kohati suguvõsa ajaloo teemadele ja kasvavad mõtisklusteks elu üle. Pole küll kujundite tulevärki, kuid hoolitsetakse selle eest, et tekst suisa proosasse ei kalduks. Raamatu teises osas toimub pööre ja võetakse ette see pärisasi, mille pärast mälulõnga on heietatud – valusa naturalismi võtmes avatakse ema surma protsess ning sellele järgnev segadus ja selginemine minategelase hinges.

Vootele Ruusmaa „Purgatoorium” kõneleb Algusega samast asjast (isa surm), aga kunstiliselt palju kehvemini. On tihedaid kohti („seisid sääl / selle pimeduse lävel, kuhu / arglikult / olid juba / vaadanud”, lk 14), mis vahelduvad hõredate ja liiga otsesõnalistega.

Ilmar Lehtpere „Kodutud luuletused” (muide, see on vana nali) on samuti leinaraamat. Esimeses osas meenutatakse kaunis klišeelikult noorusarmastust, teises osas kirjeldatakse kujundivaesemalt (mis on hea) armsama kaotamise kogemust Alzheimeri tõve tõttu. Isiklik, mitte päris küündimatu, aga nõrk kogu.

Liigume sujuvalt puhta armastusluule juurde. Selles kategoorias on möödunud aasta tugevaim kogu Mart Kanguri „Armkude”. Nagu ikka, on see nutikas ja intelligentne keeleluule, aga kaotatud armastuse teema annab raamatule selged piirjooned, lisab poeetilist pinget ega luba luuletaval häälel hulkuda ammu sisse tallatud teemaradadel (nagu see juhtub Kanguri teises kogus). Püstitatud teemafookus on autorile kondiprooviks: kas muutub banaalseks? Ei muutu, lahenduskäigud on värsked.

ainuke viis meil sinuga
kokku saada
on kokku kukkuda
kokku langeda
kokku vajuda
(Lk 52.)

me tuleme kõigest läbi

meie sinuga
sina ja mina
kui me juba
meist läbi tulime
(Lk 71.)

Tüütuks muutumise vastu on kogus näpuotsaga muudki, ennekõike muidugi luuletajaks olemist ja mõned palad sõnafetišit, ilma milleta Kangur ei saa. Aga kokkuvõttes on seegi tundetooni poolest õigustatud, valus nukrus jääb kandma.

Asko Künnapi „Kuuskümmend kuus luuletust kahekümne kahele tüdru­kule” on õigupoolest valikkogu, kuid autori väitel on raamatus ka mõned varem ilmumata või käsikirjalises harulduses ilmunud tekstid. Raamat on Künnapile omaselt väljapeetud, peamiseks võtteks kirjutaja tundelised pöördumised Sinu poole. Pealkiri vihjab, justkui võiks siit leida suhete virvarri, kuid lugemine seda ootust ei kinnita, pigem tundub, et pöördutakse ühesama Sinu poole, keda on vahel ka Siljaks nimetatud. Sekka isa-tütre kallistusi ja muid lüürilisi vahepalu. Kõik see ei muutu imalaks tänu sellele, et Künnap valdab meisterlikult keelt ja väldib tundeluule klišeesid. Tabavalt iseloomustab autor oma armastusluulet palas „Vägev vähk ja ahne naine”:

Millest su luuletused siis räägivad?
     Armastusest, ikka armastusest, loll.
     Aga pigem nad vaikivad sellest.
(Lk 90.)

Andrus Kasemaa „Pipraterake” on poeem armastusest ja armsamale. Stiil on voogav, tõusude ja mõõnadega, tihedad kujundid ja allusioonid („Mina ei tea kust / ma oma / rõõmu võtan”) vahelduvad triviaalsustega („armastus on valus”) ja argikeelsusega. Puändiks gei-temaatika ja puha – lugeda kannatab, aga läbi ei raputa.

Eda Ahi „Maailma avastamine” on raamat emaks saamisest. Jälle paras proovikivi, on ju Ahi kõrgstiilis luulet seni toetanud klassikaline salongi­poetessi poos. Test saab edukalt läbitud, poetessipoosi ja argielu vaheline kuristik ületatakse muheda (enese)iroonia abil, riim ja kujundiloome on endiselt leidlikud ning avavad keeles uusi võimalusi (olgu see eeskujuks kõigile noorautoritele, kes riimis luuletada tahavad).

kas äkki minu tuum on materjalist,
mis eal ei muutu küllalt maternaalseks?
ükskõik kui palju ennast materdan,
ei saa must asja, ei matrooni saa.
(Lk 34.)

Pisut makstakse valitud teemale lõivu, see muudab luule leebemaks, aga Ahile sobivad teravad toonid. Oleks mul hääletoru noorte emade kõnetamiseks, soovitaksin neil lugeda igal juhul Ahi kogu selle eneseabi-totruse asemel, mis nende tähelepanu püüab, sh juba ka luulevormis.

 

Kaotajate hääl

 

Elust irduv kangelane on vähemalt romantismist alates üks levinumaid poeedi­poose ega ole tänini kuhugi kadunud. Seda tõestas ka lõppenud luuleaasta.

Natalja Nekramatnaja „Sinine pojeng” päästab möödunud luuleaasta – minu kui karmi, rusikahoobina mõjuva luule austaja silmis. Muidu oli aastal ju viks ja viisakas nägu, kõik oli nii väljapeetud, et ühel kultuurkapitali auhinnažürii koosolekul pöörati suisa tähelepanu mõne ropu sõna sisaldumisele Hasso Krulli luulekogus! Mis teha, Margo Vaino ja (:)kivisildnik eelmisel aastal luule­kogu ei avaldanud.

„Sinine pojeng” algab pühendusega „pojale / kelle ma tapsin” (lk 9). Luule­kogus avanev lohutu ruum koosneb piiratud arvust temaatilistest elementidest, mida omavahel kombineeritakse: läbi eri aegade voolavad perekondlikud traumad (nii jutustava hääle olematuks jäänud laps kui ka vanemliku hoole puudumine); painavad lähisuhted ja moonduv iha (lk 34); Ida-Virumaa trööstitud linnamaastikud, milles on „talumatult palju surma / ühes peatatud hetkes” (lk 73); mõnest luuletusest läbi lipsav nimikujund sinine pojeng. Kõike seda on juba palju kordi olnud, madala häälestusega luule raudvara, ka keeleline väljenduslaad ei ole eriliselt taidurlik, luuletusi kannab pigem narratiiv, mitte keeleline nihe. Kuid Nekramatnaja luules on lisaks üks kiht veel, mis muuga põimudes tekitab tõelise värskuse ja dissonantsi – selleks on piibliallusioonid. Minu silmis aasta meeldejäävaim luuletus lõpeb pärast trööstitu linnaruumi ja mälupiltide vaatlemist nõnda:

sulen akna võtan prillid eest loobun mälestustest
     ninasõõrmetesse tungib lootusetuse nilbe lehk
     loen piiblit sügan vittu jään magama
(Lk 33.)

Järgmine tekst algab sedastusega, et „tuleme närvast / läheme jeruusalemma” (lk 34). Piirdutakse õrnade vihjetega, kuid just see võte annab Nekramatnaja luulele avaruse, nihestab otse põrutavat sotsiaalkriitikat, nii et tekibki „lennukist alla vaadates / kõiketeadja positsioon / mured ja kannatused / kõik üldised” (lk 34). Piibellik mõõde paneb luuletused kõikuma tõsiduse ja iroonia piiril, näiteks teel Kolgata mäele istutakse terve luuletuse vältel kohvikuterrassil lahtuva õlleklaasi ees (lk 39), vanaisa matustele saabub kaine abel (lk 64) jms. Hästi toimivaid allusioone on kogus veelgi: kutsuge mind Ishmaeliks, hõikab kiusu­alune poiss (lk 40), ning aknast sisse vaatav võõras toob eredalt meelde sama situatsiooni Ene Mihkelsoni luules (lk 46). Julgen arvata, et Nekramatnaja teeb eesti luules laamendava nekromandina veel suuri tegusid!

Janar Sarapu „Masinisti hing on roostes” on üks väheseid positiivseid leide vähetuntud autorite seas. Teos on kirjutatud gooti tähtedega kirbukirjas, aga väärib igal juhul lugemist. Tegu on mikropoeemiga, kus masinisti kujundi varjus saavutatakse korraga mitu eesmärki. Ühelt poolt on siin masina lisandiks taandunud inimese eksistentsiaalne äng, kuid samas ka lähedusvajadus, mida peateema varjus avatakse („Nüüd elab masinist pumbajaamas üksi / Naine teeb süüa kellelegi teisele”, lk 49, vt ka lk 71). Sekka räigust ja keelenalja – viimase puhul on küll õnnestumised esialgu harvad („Masinist muneb. Haub. Masinisti munad sügelevad kooruma”, lk 9). Kuid tervik kannab, on saavutatud industriaalne fluidum, millesse mahub kogu inimelu.

Vahur Afanasjevi „Tuulevaikseid aastaid” on võimatu lugeda leinaraamita, mille tõmbab teosele ümber autori traagiline saatus, kuid tehkem siiski katset. Kahtlemata on tegemist tervikliku, ausa ja isikliku koguga depressiivses kammertoonis. Siin mõtiskleb ja tundleb „Inimene – / maailmale avatud / justkui nülitud lammas” (lk 79), keda painab küsimus „Kuidas suruda kätt / noorel mehel, / kes vaatab mind peeglis?” (lk 33). Kirjutav hääl on elust välja libisemas, ta üritab nii seda kogemust sõnastada („Peegel”, „Hirm”, „Tulime tühjusest”), süüdlasi leida („Kirjandus, muusadest julmim”) kui ka sõnastada tugipunkte ellu naasmiseks („Karihiired pruutvalgel põllul”), panustades seejuures peamiselt armastusele („Armastus”, „Mare”, „Hallahommik” jpt). Lisaks üritatakse üles leida noore autori uljas elutunnetus („Rokenrolli pragu”) ning ohtu suisa keelenaljaks pöörata („Must lein”).

Need on luulekogu üldised kontuurid. Kunstilise õnnestumise vaatenurgast on raamat aga häirivalt ebaühtlane. Muidugi leiab andeka ja rohkelt pärjatud autori raamatust luuletusi, mis on nii kujundiloome poolest kui ka terviklikult õnnestunud, jäädes luulele omaselt kodeerituks, üht otsa pidi vihjeliseks („Inimene lambanahas”, „Hääled”, „Lepatriinu rühm”, „Kask”). „Hümn” võlub ootamatu tonaalsust muutva puändiga ja „Tulevik” demonstreerib neid argielu ajaloo kujutamise võimeid, millest kunagi sündis suurepärane luulekogu „Tünsa­mäe tigu”.

Need on rosinad saia sees, kuid tooni annab paraku muu. Minategelase enese­vaatluses kordub tekstist teksti üks ja sama tundetoon poeetiliselt vaeses, otseütlevas vormis („Ärkamine Ülejõel”, „In divido”, „Divido”, „Olen tagasi Rakveres”). Kogus leiduv armastusluule aga on banaalne, igast säärasest tekstist leiab vähemalt ühe klišee („Esimese armastuse kavalad valud”, lk 51; „Sinusse olen püüdnud uppuda”, lk 84; „Ma olen su peegeldus / Sa armastad mind”, lk 94). Lisaks on raamatus mõned põhitoonist hälbivad tekstid („Sekundaarsed hümnid”, „Tervitustelegrammid”), mis ei moodusta omaette liini, vaid jäävad võõrkehadeks, olemata ka kuigi säravad.

Luulekogu tulnuks tihendada, nõrku tekste tugevamatega asendada, kuid nagu teame, ei saa selles poolikuses enam kedagi süüdistada.

Andrus Kasemaa „Minu lõhn” on ühe väljapeetud meeleoluga raamat, puhta­kujuline dekadents. Minategelane vedeleb voodis, kus tema lõhn seguneb vana maja lõhnaga, ning jälgib, kuidas elu mööda läheb. Nii konutades muutub kõnelev hääl ise tasapisi luuletuseks. Seda meeleolu ja miljööd korratakse raamatu esimeses pooles väikeste detailierinevustega palju, just sinnamaani, et veel ei lähe tüütuks. Raamatu teine pool on energilisem, tulevad sisse uued teemad, kuid paraku pole selles poeetilist pinget ega värskust. Sõja ülistamine (lk 33–36), Eesti riigi, rahva ja tipp-poliitikute manamine („väike ja kole / väike ja rumal” Eesti, lk 38) – kõik see kordab (:)kivisildniku selle sajandi luule põhihäälestust, motiividki on needsamad, ainult et esitus on veelgi otseütlevam ja kujundivaesem.

Jürgen Rooste „Signaal surnud tähelt” on raamat, milles kõneleb väga ausa­meelne hääl. Teos koosneb nukratest argielu pildikestest, kadunud armastuse igatsusest ja sotsiaalkriitilistest hinnangutest. Paraku on teos luuletehniliselt nõrk, poeetilist nihestatust vähe, lõtv vabavärss kaldub proosasse, domineerib narratiiv, esitatud pildikese sisu. Mõnes üksikus riimluuletuses („Elus raibe”, „Mets(a)laste marsilaul”) tunduvad riimid otsitud, kangutatud, ei teki sisu-vormi sulamist tervikuks. Otseütlemine toob esile trafarette („miks sa ei vasta mulle / kui tead et armastan sind”, lk 27; hea ja kurja võitlus, lk 28, 31), nendest on tulvil ka raamatu meeleolu kokku võttev „Kutupiilu” (lk 10–11): „katkise tiivaga lendasin”; „köhisin verd ja tumedat õhku / ja laususin salasõnu”; „lendasin alati pimedas / pilvede all koju”. Õnnestumisi tuleb tikutulega otsida, autoriväärilist poeetilist hoogu ja kujunditihedust demonstreerib luuletus „Lõõmahundilaul”. Midagi pole teha, Jürgen on roostes…

Ivar Silla „Kohane matus” üritab esindada lagunemisesteetikat, kuid ei ole selles veenev. Kogu on laialivalguv, ei teki läbivat meeleolu. Õnnestunud tekste on vähe, esile võib tõsta programmilist „Olematuses”:

puudutun igast veiklusest veerel
igast torkest torman

ma saan nii hästi ilmaga hakkama
et tuleks olla ilmata
(Lk 52.)

Palju on hambutult karmi killurebimist. Harvad riimid on kohmakalt esile­tungivad („Ellujäämisest”).

 

Lihtsalt lüürika

 

Sellesse alapeatükki koondan raamatud, mis ühtegi eelnevasse alajaotusse ei sobi, puhtakujulise minakeskse lüürika – lihtsat pole selles tegelikult midagi, sest autori ees seisab ülesanne saavutada terviklikkus ilma temaatilise juhtlõngata.

Karl Martin Sinijärve „Irdtriivi” lugedes tekkis tunne, et oleme tunnistajaks elava klassiku sünnile. Klassika sünnihetk on siis, kui see, mis oli üleeile avangard ja eile levinud peavool, hakkab mõjuma juba pisut arhailiselt, kuid pole veel määratud tolmuma kirjandusloo riiulile. Just nii on Sinijärve ja „Irdtriiviga”, mille tekstides domineerib optimistlik hoog, trampiv rütm, sh majakovskilikud-siialikud treppvärsid; kvaliteetne voolav ja värske riim, mis on luuletuste sõnumiga ilusti tasakaalus. Lisaks veel hüüatustest koosnevad luuletused (lk 36 jm), luuletust üles ehitavad kõlakujundid (lk 154) ja muud kergemat sorti keelemängud ning klassikatöötlused (lk 30, 32, 84) – ühesõnaga meeldiv 1990-ndate kullaproov. KMS-i kaaslased on sellest üleeilsest avangardist juba ammu kaugenenud, liikunud meetrikast vabavärssi, on vormimängud lõpetanud ning vahetanud oma muheda huumori viimsepäevameeleolu vastu. Ka „Irdtriiv” ei ole temaatiliselt kerglane veiderdamine, vaid sisaldab, nagu pealkirjaski rõhutatakse, mõtteluulet, ometi saavad ka kõige tõsisemad teemad siin humoorika dekoori:

Kui kõik jaur
                   läheb vile peale,
kukud maha,
                   sulle tõmmatakse kile peale,
viiakse sind kanderaamil
                   külma kurba kohta,
saad üpsilon-lõike
                   ja varsti saab sust tuhka,
roosipõõsas kasvab
                   sinu tuhast peenra pääl,
aga raamatud on alles
                   ja alles jääb ka hääl.
(Lk 215.)

Mis ka ei juhtu, „Irdtriivi” poeedipoos jääb häirimatuks, näiteks vaatab luule­taja rahulikult puhta pimeduse polekut, sundides sel silmad maha lööma (lk 206, vrd ka eimiski paksuks söötmist Krulli „Avas”). Kahe kogus leiduva luuletuse pealkirjad võtavad raamatu häälestuse ammendavalt kokku: „Lapsik lõbus laamendus” ning „Loon ja jauran”. Argipäeva ahistavaid asju „Irdtriivi” luuleruumi ei lubata, meie „igavene, lõppematu häda” (lk 81) lahjeneb Sinijärve muheduse käes. Kriitilises toonis lõpetades ütlen, et proosapala Iron Maideni kontserdist ei sobitu ansamblisse ning ka tühjade lehtede lisamine luuletuste vahele on tüütu.

Triin Paja „Ürglind” kruvib poeetilist pinget, ei pelga valusalt öelda, kuid samas on raamat voolav ja nägemuslik. Lüüriline mina ei rõhuta oma olemasolu liialt, kuid on siiski parajal määral kohal, läbides metamorfoose ja ühtepõimumisi – ennekõike erinevate loomadega. Just loomad (kits, elevant, hunt) moodustavad sideaine, mis kujunditena tekstist teksti kandub ja nägemuslikku luulet tervikuks põimib. Need seosed jäävad segaseks, kuhugi unenäo, animistliku ümberkehastumise ja rohelise hoiaku vahealale. See liin kulmineerub metafüüsiliseks nägemuseks luuletuses „Pimeduse kuuris haugub külakoer”:

rõdul kuivavad tekid tantsivad
sest igatsevad olla kleidid

rõdul seistes kuulan
pimeduse kuuris haukuvat külakoera
ja peaaegu usun

et maa ongi puusärgi kaas
leidsin ju kähriku kolju
ja ta mullas lookleva selgroo
(Lk 65.)

Meeldejääv on sündimata laste valus ja korduv motiiv, selles pole säärast otse lajatamist nagu Nekramatnajal, kuid sümbolistlikus võtmes loodud õudus­pildid luuletuses „Püha tuli” on ehk veenvamadki.

Raske on igas tekstis kõrgstiili välja kanda, esineb Pajalgi konarusi ja klišeesid nagu „karjatav vaikus” (lk 32) või „kõnnin maailma tulisel tuhal” (lk 33).

Asko Künnapi „Minu riik ja rikkus pole pärit siinsest ilmast” on esteetiliselt nauditav terviklik teos. Autor valitseb keelt, igas luuletuses on poeetilist pinget, ei mingit tavakeelset tühiloba, kaks lõppu paigutatud väljajuhatust (lk 99–107) on samuti tihedad proosaluuletused. Raamatus avanev maailm on hõllanduslik, unenäoline, kuid ei lagune päriselt koost. Valitseb malbe meeleolu, ka sotsiaalsetest murekohtadest kirjutatakse õhuliselt, ei manata („Kes on võtnud langetada metsa”). Sekka puistatakse keelemängu (lk 30, 38, 70) ega põlata ära ka riimi (lk 76, 78), mis tõmbab liigselt tähelepanu vormile, kuid on mikrokogustes talutav. Mulle meeldiks, kui luules oleks veidigi teravaid nurki, kuid see taandub jällegi maitseasjaks. Raamat näitab, et Künnap oskab kirjutada ja hoiab valitud häälest veatult kinni.

Mu süda taob kui vineerist orav
     oma plekist kärbseseent, silmad tardund,
     nöör ja koroonalitritest rattad,
     parketikõlbulik muistne mänguloom.
(Lk 43.)

Marge Pärnitsa „Süda me rahu” jättis väga tugeva mulje, kuigi seda muljet lahti kirjutada on raske. Tegemist on viisaka väljapeetud luulega, mis liigub mõõdukal tundenivool, ei räuskle, aga ka ei lobise. Autor suudab huvitavalt kirjutada argistest pisiasjadest ja tundevõngetest:

mõnel õhtul
kui nagu midagi pole valesti
lõhud oma kõige ilusama
maasikatega klaasi
ja kõik muutub
(Lk 13.)

Voolavalt põimuvad ühte armastus, looduspildid ja argielu – tundub väga kahtlane kompott, aga autor suudab vältida banaalsust ja targutamist, ei kaevu abstraktsetesse ideedesse. Kui midagi ette heita, siis üldisest nivoost sähvatusena kõrgemale kerkivate juhtluuletuste puudumist. Teos kulgeb ühtlaselt nagu segane, aga huvitav unenägu.

Mathura „Lahusoleku” hindamine ajas mind tublisti segadusse. Kahtlemata on tegemist tehniliselt tugeva koguga, luuletused on terviklikud, keel voolav, rütm vahelduv, ka pikemate värsiridadega luuletused ei lange proosaks, neiski on poeetilist pinget ja nihestatust. Maitsevääratuste ja vigade leidmiseks tuleks hakata suisa norima (näiteks surnud linnu leidmise äraleierdatud lugu „Siisike”, lk 59). Ometi ei saa öelda, et luulekogu oleks mulle meeldinud, erilist mõju avaldanud. Miks?

Siinkohal tuleb tunnistada välja kujunenud maitse mõju lugemiskogemusele. Tervikmuljeks kujunes igavus, kuna see oli nii üdini viisakas, vaga, suisa pühaklik luule. Juba mõne luuletuse järel adud raamatu põhitooni ja kõik, mis järgneb, on ootuspärane, teemad ja põhikujundidki täiesti klassikalised. Elu kaduvuse tundmine (oleme möödujad, üksteisest lahus), armastus kõige vastu, palverännak, inglid, istumine allikal, paadisõud jõel, voolavale veele koputamine, surnud linnukese matmine, pildikesi Aasiast, pühendusluuletused klassikutele (Rothko, Malevitš, Tammsaare). Teemade lahendused ei ole isegi triviaalsed, aga midagi pole parata, igav on. Ainus irooniline hälbimine pühaku­poosist on kerjuste peksmise episood kohe raamatu algul (lk 9).

Triin Soometsa „Pind ajajoone all” on samuti professionaalne kõrgstiilis raamat. On vormilist vahelduvust (riimluule puhul tungib küll vorm tähenduse arvelt liialt esile, pole loomulikku voolavust, lk 29, 35). Õnnestunult kasutatakse kordust (lk 78, 90) ja rahvaluule esteetikat („TÕDE tõde tõekene / vale väike vennakene / kus su õrjetu õeke”, lk 46). Siin on läbisegi tunde- ja mõtteluulet, viimane mõjub dominandina. Paraku on temaatika klassikaline, kulunud: tõde ja vale, häbi ja lootus, tähendus, aeg ja igavik, ei tea mille ootamine (lk 24). Mõned tekstid mõjuvad suisa matkimisena, näiteks runnellikult:

YKS RAHVAS emakeeles
     rääkis isamaast
     ta valgust mustast meelest
     ja taevast kaevas maast
(Lk 37.)

See on tasemel luulekogu, aga jällegi pisut igavavõitu, ei ole värskust ega mällu sööbivaid kõrgpunkte.

Mart Kanguri kogu „Kellegi teisena” nimiluuletuses unistatakse, „et saaksin kirjutada / keelt / ilma originaalita / millegi / teisena” (lk 16). Paraku unistuseks see jääbki, Kangur luuletab ikka iseendana ja täpselt nii nagu muistegi. Tundlik keeleluule, allusioonid, filosoofilised keerdkäigud, sotsiaalne mõõde, luuletaja maadlemas sõnaga (lk 66) – kõige seesuguse igavene taastulek (lk 28). Autor on sellest teadlik:

poolel teel
olen hakanud
ennast kordama aga
mitte veel ise
(Lk 38.)

kõik on juba ära öeldud
nüüd ainult
öeldakse ära
inspiratsiooni uksed
on suletud
(Lk 46.)

Vaimukas ja mõtlemapanev luule. Kui suudaks seda lugeda autori loomingulist tervikut mäletamata, võiks vaimustudagi. Kuid konteksti tundes hakkab tüütama, lisaks on vaja teravamat fookust, mis leidub Kanguri teises selle aasta kogus, rääkimata auhinnatud raamatust „liivini lahti”.

Märt Sepperi „Kuld. Ring. Ürask” on pikkade värsiridadega huvitav ja kahtlemata erudeeritud kompott tunde- ja mõtteluulest, lüürikast ja eepikast. Lüürilise mina mõtete ja nägemustega segunevad antiikmütoloogia, filosoofilised, esoteerilised ja kultuuriloolised vihjed. Kompositsioonilt ja ambitsioonilt võiks isegi võrrelda Krulli „Avaga”, aga midagi olulist jääb ometi puudu. See kogu ei hakka voolama, helisema, lugemine on justkui raske töö. Keel on rikkalik, teemade ring on kirju, aga kõik kokku ei veena, vististi on tihedust liiga vähe. Tehniliselt võib veel ette heita lühikeste puäntide üleküllust luuletuste lõpul. Intelligentse mõtteluule huvilistel soovitan siiski raamatuga tutvuda, teos on keeruline ja asi võib olla ka vastuvõtjas.

Talvike Mändla „Käed” on lihtne, isegi naiivne raamat ning selles on oma võlu. Aus ja julge hääl tutvustab oma tundeseisundite vaheldumist, selles avaneb lüürilise luule n-ö klassikaline palett: armastuse ootus, nautimine ja kaotus, võitlus sisemise mina osadeks lagunemisega, meeleolude kirjeldamine visuaalselt mõjukate võrdpiltide abil, lihtsa tundlikkuse ülistamine ja mõistuspärase elu tõrjumine. Mändla oli möödunud luuleaastal ainus autor, kelle loomingus on erootikat, kuigi hillitsetud kujul (lk 15 jm). Probleemiks on kõikumine banaalsuse piiril, huvitavad ja värsked võrdpildid (näiteks tohutu suur naine, lk 53) vahelduvad kulunud motiividega. Harva luulesse eksiv riim on konarlik ja tungib sisu arvelt liiga esile. Annet ja potentsiaali on, aga vajaks toimetajat.

Heidi Iivari „Tartu sariarmastaja” luuletused on nii eesti kui ka soome keeles. Siin kõneleb energiline ja tundlev poetessihääl, kelle elamustele annab ruumilise raami Tartu. Puhas koha- ja tundeluule. Keelt vallatakse, kujundivalik on rikkalik, meeleolude pakett samuti. Võetud poos miskipärast siiski ei veena. Kõlama jääb otse rõhutatud ja palju korrutatud seksuaalsus, mis pole ei erootiline ega ka midagi krõbedamat – sõnavalik jääb siivsaks.

kas nägid kuidas Munga tänaval
     üks kass libistas end mu häbemesse?
(Lk 41.)

Sekka seebiooperlikke suhtepõiminguid. Ei saa öelda, et luule oleks sõnastanud Tartu fluidumit, Tartu jääb siin kohaks, kus sariarmastaja juhtumisi asub.

Airis Erme „Vihmavalgus” on klassikaline riimlüürika. Julgustükk seegi tänapäeval, enam-vähem kannab välja, suisa riimikangutamiseks ei lähe, kuigi on ka libastumisi (hubased-tubased jms). Kuid lisaks riimile on siin ka väga tavapärane, võiks isegi öelda, et arhailine teemade ring ja kujundivalik: ikka aastaajad, sosinad ja salakõned, tundetulvad, lõppudes avanevad algused, hingav meri jne. Nagu mingi vaese mehe Under oleks uude sajandisse astunud:

Kuulasin kurbusejõgesid
     ja ulgumurede müha,
     küürisin tolmunud tõdesid,
     leidmata lõplikku püha.
(Lk 25.)

Raamatu riimid on suuri kujundeid täis puhutud ja väljendavad kulumiseni läbi luuletatud situatsioone.

Olivia Saare „Laintesse libises naer” on justkui ajarännak sajanditagusesse luulesse (raamatu sisu on sündinud aastail 1970–1990). Puhtad riimid, õilsad tunded, klassikalised (s.t ammu läbi kirjutatud) motiivid: lilled lumes, paadisõidud, narrimask, peegel, katkised kandlekeeled, kurbusejõed, must muld jne. Luulekogu aegruumiks on poeetiline igavik, kuid tekib küsimus, miks ilutseda selles, mitte Underi ja Alveri ilmades?

Veronika Kivisilla „Helsingi helistikud” võiks kuuluda raamatusarja „Õilishinge õhkamisi”. Domineerivad pika värsireaga proosaluuletused, luuletaja on Helsingis – kui armsamast lahus, siis kurb ja mõtlik, kui koos, siis anduv-ekstaatiline. Klišeed ajavad üksteist taga: tahaks linnuna rõdult lendu tõusta, nutan üksi voodis, näen esimest kevadist ööbikut, olen hakanud jälle armastusest kirju­tama jms. Kõik on hästi õilis, viisakas, tundeline, aga kunstilist võtet, mis selle ilutsemise helisema paneks, on vähevõitu.

Lauri Pilteri „Laikmaa välu” on üks väheseid loodusluule raamatuid möödunud aastal. Siingi on kõik ilus ja õilis, ka stiil on vaikne ja hillitsetud („Minu elu on naadiürt”, lk 5), looduse kaunidust ei varjuta kujundite tulevärk. Pool raamatust võtab enda alla haikudest koosnev „Poeem kolmikvärssides”. Eks klassikaline haiku ongi ju selline vaikelu, stiilipuhas värk, pole nagu autorit milleski süüdistada. Ütleme siis, et pole minu maitse. Mõni kujundirikkam tekst püüab ometi pilku:

Puud kohisevad suvel metsas,
     talvel Karlova ahjudes.
     Hällist hauani saadab sind puukohin.
(Lk 20.)

Vahel flirdib Pilter ka riimiga, aga ebaõnnestunult, välja tuleb nagu Juhan Liivi paroodia või Jüri Kolgi kahvatu vari:

Tasa laulan, tasa kuulan
     sinu hella häälutust.
     Lubasid mind enda juurde,
     Nüüd ent näitad mulle ust.
(Lk 22.)

Heljo Männi „Mitmekihiline mets” on veelgi puhtam loodusluule kogu. Pildikesed metsast ja selle asukatest, hästi detailitundlikud, ilusad – taustal mõned nukrusenoodid („Mets on / rääkimata sõnadest küürus”, lk 55). Sobilik aseaine loodussõbrale linnaelust põgenemiseks.

Kai-Mai Olbri haikukogus „Hingetõmbes” on loodusel samuti tähtis koht. Lisaks religioosseid heiastusi ja enesevaatlusi – just need moodustavad teose tugevaima osa:

laman ja võtan
     kaalust alla – plaanis on
     haihtuda õhku
(Lk 28.)

Ülejäänu on oma ilus ja vaoshoituses igavavõitu.

 

Nalja kah

 

Jüri Kolgi „Hele täht” on aasta ainus läbinisti humoorikas luulekogu. Kuna teised naljaluule suurkujud Contraga eesotsas lõppenud aastal raamatuid ei üllitanud, kõrgub Kolgi teos selles vallas suveräänse liidrina. Enamik tekstidest on kas luuleklassika või poplaulude paroodiad-töötlused. Leidub päevakajalisust („Tõejärgse maailma nutulaul”) ning keelelist kvaliteeti:

mina tulin mulle peale
mina ajasin mulla peale
mina mulle eesti mulla
mõistate
(Lk 9.)

Kes soovib humoorikat lugemist koos väikse mõtliku lisandiga, see haaraku esmajoones Kolgi järele. Paraku pole rohkem midagi soovitada, mõned naljahammastest diletandid sundisid haarama kabuuri järele.

 

Murde- ja rahvaluulet

 

Heal tasemel autoritelt ilmus möödunud aastal kaks murdeluulekogu. Tundub vähevõitu, aga kuna ma neid suundumusi pidevalt ei jälgi, siis ei hakka hinnanguid andma, mälu on kinni sajandivahetuse ajas, mil noored ja lõbusad murdelaulikud lõid lugejaid massiga.

Kauksi Ülle „Seto ikebaana” liigub rahvalauliku kohta õige laial kirjandusmaastikul. Kogus on sonette, ballaade ja haikusid, nii nostalgilisi mälupilte (alajaotus „Mälukastiq”), hoogsaid laule („Baaba ja Kaa”) kui ka hetkede mõtestamist („Krantsiviirusõ kevvai”). Intelligentne, huumoriga vürtsitatud nukravõitu luule, mis sirutab tiibu ka antiikparnassile, kuid jääb nii domineerivate teemade kui ka meeleolu mõttes siiski juuripidi maa külge. Sümpaatne, isegi kui loed purssides, keeleoskuse korral saaks suisa nautida ning veelgi õigem oleks kogus sisalduvaid laule kuulata elavas esituses.

Mats Traadi „Seitse äidset” kannab maaelu hüljatuse pitserit („Koondatu”), mida süvendab käimasolev kriis („Tädi Maali Kevvai”, „Karantiin”, „Kliimakriis”). Luulekogu liigub ajas tagurpidi, praegusest hetkest XX sajandi kannatuste kaudu XVIII sajandisse välja. Vormiline kontrast autori teise läinud aastal ilmunud luulekoguga on suur: siin valitsevad lihtsad, pretensioonitud riimid või vabavärss ning hillitsetud tundenivoo. Igavavõitu.

Nii Kauksi Ülle kui ka Traadi puhul võib täheldada lokaalsuse pühitsust, endassesuletust, mida murdekeele kasutamine rõhutab. Seda meelsust esitab äärmuslikult karikatuursel kujul harrastusluuletaja Rainer Rahasepp oma kogus „Umah keeleh”.

Aliis Aalmanni „Verihaljas” pälvis Betti Alveri debüüdiauhinna. Luulekogu käsitlemine siinses alajaotuses on vaieldav, kuid mitte meelevaldne: Aalmannil on märgatavalt rahvaluule mõjutusi-töötlusi, nii algriimi („nurmed panen nutma, kanad kaagutama, ilmad itkema”, lk 64), rahvalaululisust („päeva mina leidsin leitsakusta, härja suure pärna alta”, lk 51) kui ka folkloorset ainest („põhja­poiss”, „kiik”, „mu nimi on näkk”). On ka hoopis teisi mõjutusi ja tonaalsusi, kuid folkloorne kihistus ja teatav maagiline häälestus tikub esiplaanile. Kõik see on talitsetud ja tasane – võib-olla küll vanarahva viisi pärane, aga tahaks näha rohkem hoogu ja teravust. Ka klišeedest pole pääsu („pärast vihma kõnnin läbi lompide”, lk 41; „väljal paljajalu sain teada, kes ma olen”, lk 70). Kui fantaseerima hakata, siis võiks tõsta selle auhinnatud kogu lõppenud luuleaasta sümboliks: tehniliselt tasemel, mõtlik, viisakas, aga ei vapusta, natuke uimane, natuke igav.

Aile Alavee „Ongi minu olemine” on eelmise aasta kõige rahvaluulepärasem kogu. Läbiv võte on rahvaluulekatkendist inspireeritud edasiarendus – lehe­küljel on esitatud mõlemad tekstid. Autor luuletab läbisegi kirjakeeles ja murdes, üritab arendada dialoogi rahvalaulu ja filosoofiagi vahel („Herakleitos kirjuti”). Teemaarendustes on ka trafaretti, kuid kontseptuaalse tervikuna on raamat värske ja väärib sirvimist.

 

Sotsiaalne luule

 

Kuigi meie aeg on poliitpingetest tiine, ilmus möödunud aastal selgepiirilist sotsiaalset luulet vähe ja ilmunu ei rõõmustanud. Lisaks siin mainitutele leidub kahtlemata sotsiaalset temaatikat teistelgi, ennekõike vanade ja kaotajate kategoorias.

Wimbergi „Just praegu” on sahtlipõhjade rookimisest tekkinud kirju kogu, mille meeleolu kannab sotsiaalne ärevus. Aimused saabuvast sõjast, päeva­poliitiline sarkasm (sh ka juba ununenud sündmuste ja isikute aadressil), kistud naljad vahel vemmalvärssides, vahel dialoogivormis.

Raeka platsil inglismann,
kümme euri õllekann.
Muld on iidne, muld on püha,
pappi muudkui pritsi üha.
(Lk 39.)

Autorile omaselt on raamatus ka mõned nõukogude aja meenutused ning Majakovski-Siia stiilis olu- ja tundepildikesed. Üldmuljeks on pettumus, ootasin palju enamat.

Mari-Liis Müürsepa „Strippari pisarate” fookuses on suhteprobleemid, siin kõneleb irooniline, meeste üle karmi nalja viskav naishääl, mis suunab liigitama teost feministlikuks.

millal te küll
aru saate
et heas naises
kasvab kõik kole
sissepoole

karvad
kõht
ja kannatused
(Lk 8.)

Tõsi, on ka sotsiaalkriitilist luulet teistel teemadel („ajastu”, „masin”). Luuletaja valitud poosi ja häält peab aktsepteerima, kuid valitud hoiaku veenvusega on probleeme. Võttestik on üheülbaline, valitseb hambutu iroonilise puändi rebimine (à la olen hennast täis; järgmise mehe keeran ümber keskmise sõrme jms). Tahe on suur, aga vaimukusest jääb vajaka. Luuletuses „hirm” öeldakse:

täiesti pekkis
mis siis
kui kirjutan tegelikult
ülisitta luulet
aga olen inimesena
nii armas
et keegi ei ütle
(Lk 72.)

Kuna pole au tunda, ütlen julgelt – ülivõrde võib ära jätta, aga muidu nii ongi. Kuid kõik ei ole lootusetu, elaani on, samuti silma huvitavate olukordade peale, kus oma ideestikku lahti kirjutada. Vaimukuse vallas saab end harida, kui lugeda näiteks Contrat, Märkat, Kangurit, Juure Marti ja teisi kõrgtasemel kalamburiste. Ootame-loodame.

Anna Kaare „InteГрация” võtab nõutuks. Kahtlemata on see poliitiline luule, on hoogu ja julgust, aga kõik on algusest peale etteaimatav ja kunstiline külg lonkab. Eestivenelase irooniline hoiak, sarkasm meeste domineerimise ja poliitikute, eriti EKRE aadressil jms – ühesõnaga Sveta Grigorjeva 2.0. Pisut värskust pakub raamatus esinev roma-temaatika:

laagrilõkke asemel
     põlevad getod
     põlevad kodud
     põlevad südamed
     vaata leekidesse
     tulevikku ei näe sealgi
(Lk 53.)

Raamatu jõudmine Alveri-preemia nominentide sekka näitab, et debütantide pink on lühike.

 

Lõpetuseks paari sõnaga diletantidest. Mulle tundub, et viimase kümnendiga on nende tasemevahe kunstilise kõrgluulega veelgi kärisenud, huvitavaid vahevorme peaaegu ei ole. Valitseb kulunud kujundite ja teemade esitamine kohmaka lõppriimi vormis. Hämmastav, kuidas säärane Koidula-aegne esteetiline mall ennast taastoodab! Mis seda toidab? Vaevalt et põhikooli kirjandustunnid on sellise pitseri mällu vajutanud. Mulle teada olevalt pole ka sotsiaalmeedias tegutsemas kõiki rämpsluuletajaid ühendavat elujõulist kajakambrit. Kõnesolev nähtus pakuks kõva närviga uurijale ainest vähemalt kirjandussotsioloogi­lise doktoritöö mahus.

Mõned mainimised. Urve Tinnuri „Läbi halli mere” on sentimentaalsusest nõretav ja klišeedest kubisev („Sealpool vett”, „Emale”, „Ehakiirtes” jne) soneti­kogu, mis pälvis, olgu komisjoni häbiks öeldud, kultuurkapitali toetusraha. Soliidne EKSA on üllitanud Maie Parriku küündimatu luulekogu „Viies ratas”. See esteetilisse idiotismi kalduv naiivne tekstikogu meenutab autori kunagisi kepslemisi punklaval, ent on kirjandusena null.

Enamasti jääb värsivormis infomüra õnneks siseringi, autori sõpruskonda, sundeksemplarid arhiivikogudesse. Paraku on üks säärane artefakt osutunud kardetavasti möödunud aasta müüduimaks „luuleraamatuks”. Teadagi on tegu suunamudija Lauri Räpi värsivormis elamisõpetusega „Lihtsate asjade tähtsus” (muide, mitmesuguseid ingliteraapilisi üllitisi ilmus aasta jooksul teisigi). Mõttekordustega mahukaks paisutatud raamat kuulub oma imala stiili, klišee­küllasuse ja konarliku algkooliliku riimi poolest amatöörkirjanduse põhjamutta ning selle populaarsuse selgitamiseks tuleks kasutada ühismeedia, mitte kirjanduse analüüsimise vahendeid. Või hakkame varsti Mangi horoskoope ja nõidade nipiraamatuid ka ilukirjandusliku proosana arvustama?