Sellest hoolimata, et detsember Londonis on soe ja vihmane, tekib tänavale astudes kohe tunne, et kogu linnas käib peaproov lähenevateks jõuludeks. Kummikutega lapsed harjutavad teel lasteaeda ja kooli jõululaule — arusaajalt naeratavaks publikuks kõik need, kes parajasti juhtuvad samas bussis sõitma. Päevast päeva, lõunatundigi pidamata, leierdab Oxford Streetil kogu oma jõulurepertuaari plekktrummiorkester. Kõnnitee loendamatutes loikudes on ebameeldivalt palju vihmausse — nii mõnigi neist tagasiteed mullakamarasse leidmata juba elutuks ligunenud. Poodide vaateaknad on aga vanamoodsalt romantilised. Regent Streeti „Liberty” kaubamaja pilkupüüdvas väljapanekus kujutatakse vanu aegu idealiseerivat suurt jõululõunat, millest on osa saama tulnud hiirgi, kellele laua alla palukesi pudistatakse. Nii palukesi pudistav käsi kui ka hiir teevad vaevumärgatavaid liigutusi, mis paneb lapsed ahhetama ja täiskasvanud muigama. Kõige imetlusväärsem on aga see, et ka kerget räpasust on osatud nii imeilusana kujutada. Asjaolule, et noil sööjail oleks tegelikus elus ilma alkoholi ja hea tujuta ikka väga-väga külm, ei mõtle ilmselt küll keegi neist naerul näoga inimestest, kes praegu vaateakna juures jõulumeeleolu naudivad.

Meie firma jõulupidu on Strandil, „Savoy” hotelli restoranis, aga sisse­juhatusega tehakse algust juba kontoris. Kell kuus on kõik naised nagu nõiaväel riietunud mustadesse kleidikestesse, ehteks peamiselt pärlid ja suled. Pilku püüavad nii stiliseeritud nunnarüü kui ka selga paljaks jättev imemini, mis annab kõige efektsema pildi koopiamasinale istuva omaniku tagu­mikust. Nali, mida vist sel aastal igal Londoni kontoripeol tehakse! Ees aga ootab „Savoy”. Koht, mille nähtamatud juured tungivad ajaloo sügavustesse, lausa Savoia aegadesse välja — kadunud kuningriiki, mis on isegi siia, Thamesi jõe äärde maha jätnud oma nime, kuigi kuningriik ise asus ju hoopis kaugemal, lõuna pool kõige kõrgemaid Alpi mägesid. Pikk valge suleboa kaelas ja keha ümber väänlemas, asun ma sel jõulupeol Benny Goodmani tantsulaulu „Savoy” saatel eneselegi ootamatult sinnapoole teele.

*

Algusest saati läheb kõik vastupidiselt plaanidele. British Airwaysi lend Londonist Torinosse lükatakse päeva võrra edasi, ja nii ei jäägi meil lõpuks muud üle, kui kuulsat surilina säilitava pühakoja lähedal restoranis poolkuuks kokkuvolditud pitsapirukat süües sellest vaid mõelda — et kas tegemist on haruldase eseme või fantastilise väljamõeldisega. Eelmisel päeval oleks müütilist surilina ehk nähagi saanud — kui uskuda üht leedulaste üpriski veenvat veebikohta. Teisalt jälle, eks itaallaste eneste lubadused olnud juba algusest saati kaunikesti ebamäärased.

Torinole laotunud Aafrika palavus paneb mu kahtlema, kas ikka kõik need soojad riided, kindad ja mütsid, mis on reisikottidesse pakitud, isegi kõrgmägedes vajalikuks osutuvad. On ju pilvitu südasuvi. Ning kui mõni udusuletaoline pilveke juhtubki taevasse ilmuma, ei jõua see kaugele sõuda, haihtudes lihtsalt olematuks. Kõrgel lendavad mustad pääsukesed — nii kõrgel, et linnud ise paistavad kui pisikesed putukad, keda nad seal parajasti püüavad. Kohalik ilmateade kinnitab, et leitsak on levinud ka mägedesse, kuni Šveitsini välja.

Rongisõit Torinost linnakesse nimega Pont St. Martin on ümberistumisega. Meil lastakse valida, kas Chivassos või Ivreas. Ja et ma esimest hääldades teen vea, mida piletimüüja kärmelt parandab, siis otsustan õppimise mõttes seda nime veel kord kasutada: „Chivasso kaudu, palun!” Seekord läks õigesti. Ja nagu preemiaks ulatataksegi meile piletid, millel seisab uskumatult odav hind. Kahtlusvines mõtlen, et küllap leiame end peagi jumal teab millise rongi teise klassi vagunist. Aga ei, selgub, et vagun on mõnus ja konditsioneeritud õhuga — pealegi mahuvad siia kõigi kohvrid ja selja­kotid vabalt ära.

Chivassos on aega ümberistumiseks üsna vähe, vaid neli minutit, ent küllap jõuab, kui positiivse mõtlemisega ka veidi kaasa aidata. Kuna rong hilineb, siis kahaneb ajavaru kahele minutile. Olukorra muudab aga lihtsamaks see, et ainus rong, mis parajasti jaamas seisab, on ju lausa kõrvalplatvormi juures. Vaid paar kärmet sammu ning olemegi kohal. Ent kas rong, mis suundub kunagisse Rooma linna Aostasse, ikka peatub Pont St. Martini jaamas? Nüüd tuleb küll riskida, sest lippavalt mehikeselt saadud sõnaohtrast itaaliakeelsest vastusest ei suuda ma suurt midagi aru saada. Õnneks selgub kohe, et riskimine tasus ära. Vaguneid ühendava ukse kohal on ribatabloo, millel jooksvas kirjas ongi juba teise peatusena Pont St. Martin.

Seejärel võib natuke hinge tõmmata, isegi keha kinnitada. Kohe ma kougingi seljakoti välistaskust suure õuna: hapukasmagus ja krõmpsuv English Cox on õunake, mille Inglismaal alanud lõbureis peagi läbi saab. Õunad pole see ainus, millega me end varustanud oleme. Nagu paljud korralikud inglased, nii pakib ka MGB reisile minnes alati kaasa oma tee. Tassikest Assami teed, mida Inglismaal juuakse paar korda päevas, ei suuda ju kuidagi asendada Euroopas levinud lahja English Breakfast Tea. Meil on kaasas isegi väike mereroheline elektrikann, mille kinkisin talle läinud sünni­päevaks. Hõbelusikad olid me mõlema kindel otsus, ent kruuside asjus tekkis lahkarvamusi. Mina eelistasin — teadagi miks — kergest materjalist kruuse. Tema tahtis tingimata siniseid portselankruuse. Ja siin me siis nüüd olemegi — nagu Briti kõrgemad sõjaväelased teel Krimmi sõtta, oma portselan ja lauahõbegi kaasas. MGB tõstab pilgu piletitelt, mida ta seni on süvenenult uurinud, ning ütleb, et need on vaid ühe otsa piletid, mis tähendab seda, et tagasisõidu lihtsustamiseks tuleb meil Pont St. Martinis kõigepealt jaamahoonesse piletikassat otsima minna, selmet kohe bussipeatusse edasi liikuda.

*

Lausa mägede külje all, raudteerööbaste kohal virvendava õhuga tolmulõhnases keskpäevaleitsakus tukkuv jaamahoone meenutab vangitorni. Kõrge hoone kõik aknad on trellitatud ja uksed lukus. Siiski, üks uks on lahti murtud — see, mille kõrval on silt „Avamiseks vajutage palun nupule”. Ukse tagant leiab aga vaid pettumuse ehk siis piletiautomaadi, mis ei tööta. Ja nagu üks itaallasest kaasreisija abivalmilt selgitab, ega see automaat ju pileteid ette ei müükski, ikka vaid samaks päevaks. Meil tuleb lihtsalt tagasi vaatamata edasi minna. Ehk ongi nii parem — ega mäkke ronides ei tasu ju ka laskumise pärast muretsedes pidevalt alla sügavusse vahtida.

Jaamahoone kõrval on väike restoran, kus pakutakse kiiret lohutust neile, kel pole rongidega vedanud. Selle uksel seisab parajasti tõmmu suitsetav mees, kelle ümarat kõhukest katab päevinäinud põll. Õngemehe pilguga seirab ta neid väheseid, kes palavust trotsides nõutult ringi patseerivad. Ribakardinatega ukseavast tema selja taga immitseb kutsuvalt kurbmagusat itaalia muusikat. Meie aga otsustame üksmeelselt, et targem on siiski bussipeatus kohe üles otsida, ja kuna peatusi on mitu, siis on tähtis leida just selle, õigesse orgu mineva bussi peatumiskoht. Suurema vaevata jõuamegi pärale, ent siis selgub, et kiirustamiseks polnud põhjust — bussijuht peab parajasti siestat. Mõlemal esiistmel mõnusasti külitades pomiseb ta uniselt: „Kolmkümmend kuus.”

Kas tõesti on kahe pileti hind kolmkümmend kuus eurot? No ma ei tea… Rongipiletitega võrreldes tunduvad need bussipiletid kohutavalt kallid, aga noh, võib-olla on mägiteedel sõitmine nii riskantne tegevus, et lööb hinna lakke. Aga ei, kohe selgub hoopis, et buss hakkab sõitma kell 14:36. Kogeldes vabandan, et olen mehe üles äratanud. „Ah, mis seal ikka,” rehmab virgunud — laitmatult valges särgis — bussijuht seepeale käega, ning juba ta rebibki mulle pabeririba, mille piletimasin on pika keelena välja kerinud. Kaks piletit kokku maksavad vaid kuus eurot ja kaheksakümmend senti. Lausa uskumatult odav! Näe siis, kui lihtne oleks olnud petta välismaalast, kes on tulnud maalt, kus bussi- ja rongipiletid on väga palju kallimad. Peagi lösutame kõik kolmekesi konditsioneeritud õhuga bussis ja ootame õiget aega sõidu alustamiseks. Ehk ilmub veel kusagilt teisigi reisijaid? Teele jääb ju terve rida külasid — enne kui jõuame sihtkohta, mis asub üsna jääliustiku lähedal.

Silmitsen läbi bussi suure külgakna püstloodis kõrguvat kaljunõlva ning märkan nüüd seal paelana looklevat teed. Ilmselt on see endine muulatee, millest on tänaseks saanud asfalteeritud mägitee. Tee, mille lõppu oru teises otsas peamegi varsti välja jõudma. Veel märkan ma Pont St. Martini uhkust, roomlaste ehitatud kuulsat kaarsilda — ühte neist, mida keskajal peeti kuradi kätetööks. Nii keerulised ja arusaamatud tundusid tolleaegsetele inimestele roomlaste insenerimõtted.

MGB küsib, kust ma tean, et me just seda teed mööda sõitma hakkame, ent tema häälest on tunda, et ta usaldab nii minu teadmisi kui ka praegust ennustust. Ausalt öeldes ta isegi imetleb seda, kui põhjalikult ma meie mägiretkedeks alati valmistun. Nagu spioonikooli tubli kasvandik, kes kohe, kui on pärale jõudnud, oskab kärmelt teadmised tegelikkusega kokku sobitada. Spioonidest rääkides küsiski ta kunagi naljatades, kas mina näiteks suudaksin pliiatsiga vaenlast tappa. Mitte ülekantud tähenduses, ikka otseses. Enesekaitseks? Aga ma ju ei tea. Teemasse takerdudes pihtisin talle tookord hoopis seda, kuidas ma keskkoolis jäin jänni, kui pidin hinde peale kalašnikovi kokku panema, sest lõpuks oli ikka mingi jupstükk puudu — ju veeres kuhugi koolipinkide või põrandalaudade vahele. Tegelikult oli meil küll kool, kus õpetati rohkem keeli, isegi ladina keelt, aga ajad olid lihtsalt sellised. Hea muidugi, et sõjalise õpetaja juhtus olema inglise filoloog, kes ei teinud säherdusest asjast mingit poliitilist numbrit. Seevastu mäletab MGB noist aegadest hoopis inglastele teles näidatud propagandafilme idaohust, mida temaealised tõsiselt ei võtnud.

*

Lõpuks hakkab buss liikuma. Istmete seljatugedele on kinnitatud meeldetuletus, et sõidu ajal tuleb kasutada turvavööd, ja nii ma asungi istekoha ümbrust läbi kobades seda otsima. Aga mida pole, seda pole — tuleb välja, et turvavöö puudub koguni kõigil istmetel. Mis siis ikka! Võiksin nüüd konduktorit mängides ette lugeda esimesed peatused meie teel: Lillianes, Fontainemore, Eischeme. Juba nimed ise viitavad mitmetele keeltele, mida orus räägitakse: lisaks itaalia keelele ja selle Piemonte dialektile veel Alpide Walseri aladel levinud saksa keele variante, aga ka prantsuse keelt, mis on nüüd muidugi juba hoopis teistsugune kui see, mida räägiti kadunud Savoia kuningriigi aegadel, ning ühes külakeses võib kuulda isegi provansaali keelt. Inglise keele on piirkonnas kinnistanud alpinism ja suusatamine. Pole midagi imestada, et strukturaallingvistika isa Ferdinand de Saussure nii Monte Rosa mäemassiivi kui ka kõigi kohalike keelte ning nendes suhtlemise vastu suurt huvi tundis. Riigid kaovad, ent mõned keeled jäävad visalt püsima, andes rääkijaile identiteedi, mis pole enam sõltuv riigist, vaid pigem piirkonnast. Ka samasse piirkonda — isegi samasse orgu — kuuluvad külad on vana aja karmidel talvedel pidanud elama nii omaette elu, et erinevate keelte püsimajäämine mägede ja kuristikega eraldatud aladel pole mingi ime. Ime on pigem see, et erinevate keelte pinnalt võrsunud identiteet ei muuda oma kandjaid teist keelt rääkijate suhtes sõjakaks. Kui mingi ala selles nii erinevate rahvastega Euroopas on paneuroopalik, siis tundub see asuvat just siin, Alpides, kus enamik silte ja hoiatusi on itaalia, saksa ja prantsuse keeles ning sageli saadakse aru ka mõnes teises keeles rääkijast.

MGB nõustub inglaste enesekohase pilaga, et parim võõrkeel, millega enamasti igal pool läbi saab, on mõõdukas tempos, selgelt ja ilmekalt kõneldud inglise keel. Ehk aitab veel seegi, et ema ja isa tahtmisel võeti kõik tema kolm nime pühakutelt. Pühakutelt, kelle eesnimede esimesed tähed viitavad — hilisema meeldiva üllatusena — ka ihaldusväärsetele autodele. Igal juhul lihtsustab asjaajamist see, et ta on naeratav päikesepoiss, kellele maailm naeratab vastu. MGB ei saa kunagi aru, miks mina, kes ma nii mitmeid keeli kasutada oskan, üldse rääkimise pärast pabistan. Ta ei taju seda, kui haprad on mu teadmised nendes keeltes, mida siin kandis räägitakse, ning kuivõrd suhtlemist pärssiv võib olla mu komme iga viimast kui sõna kaaluda nii, nagu toimetaksin mingit akadeemilist kirjatükki. Vastumeelselt alateadvuse ust talle veidike paotades pihin ma veel sedagi, et näen sageli unes, kuidas ma ei suuda enam üheski keeles mitte midagi öelda: pingutan mis jaksan, ent suust ei tule ainsatki sõna. Küllap enesekindluse säilitamise nimel teengi ma reiside eel alati nii põhjalikke ettevalmistusi — et lisaks keeltele oleks ikka ka millelegi muule juba veidi tuttavale toetuda. Olgu selleks siis maastik, majad või ka kuulsad sillad.

*

Buss võtab kiiresti kõrgust, ja nii nagu varasematelgi kordadel, ei meeldi selline kiire tõus mu kehale esiotsa üldse. Muula seljas mäest üles kobistada oleks hoopis mõnusam — mis sellest, et aeglasem. Nüüd aga läheb rinnus kuidagi raskeks, kõrvad kipuvad lukku jääma ja mingi seletamatu rusutusetunne sunnib kas või bussi põrandale kägarasse tõmbuma. Põrandale, kus parajasti nutab hollandlastest suvitajate koer, keda üllatunult vaatab kohaliku külamehe peni — loom, kes on sedavõrd harjunud niisuguse sõiduga, et vaid haigutab korraks niuksti, paneb siis koonu esikäppadele ning jääb rahulikult oma peatust ootama.

Huvitav, kuidas nad küll neil püstloodis kaljunõlvadel viinamarjade korjamisega hakkama saavad? Ent kui juba on istandused, siis järelikult ikka saavad. Aknast väljavaatamise asemel kinnitan mõneks ajaks pilgu bussijuhi kuklale, ning peagi saab ka esimene järsk ja kiire tõus läbi. Isegi see ennist nutnud koer on nüüd end kokku võtnud ja püüab väärikam välja näha. Piki lopsaka lehtmetsaga kaetud kiirevoolulise jõe kallast on tükk maad tasasemat teed. Siis jõuame küladesse, kus tänavad on nii kitsad, et isegi pisemat sorti buss mahub majade vahelt vaevu läbi. Koolid, poed, kirikud ja kalmistud. Tee ääres on elektrijaam. Palgivirnad. Lillerikkal aasal söövad atleetliku välimusega lehmad — punased, kreemikasvalge koonuga; ka ripsmed on neil valged, mis annab loomadele hästi naiivse ilme. Veel mõned seest õõnsaks võtvad kuristikuületamised, mille käigus silla all sügavuses tormitsevat kollakashalli liustikuvett erilise süvenemisega vaadata õnneks ei jõua ega tahagi, ning nüüd rühib buss taas järjest kõrgemale. Lõpp-peatus asub ligi kahe tuhande meetri kõrgusel merepinnast.

Lausa tee ääres kaevandatakse halli marmorit. Jälle mets — nüüd juba kõrged kuused ja lehised. Teeäärsel künkal on hiiglaslik rist, mille külge on kinnitatud kimbuke kunstlilli — välimuselt juba õige vanad ja pleekinud. Lõpuks on veidi üle tunni kestnud sõit läbi ning olemegi jõudnud külakesse, kus lõpeb asfalt. Jääliustiku hingusse.

Päike paistab, aga õhk on karge. Jopehõlmu koomale tõmmates tunnen end umbes nagu juunikuu algul mõnes rannakülas Soome lahe ääres. Eksimist kartmata seame sammud oma hotelli poole — kõik majad on nagunii enam-vähem asfalttee ääres, pealegi on väikeste hotellide sildid hästi nähtaval kohal. Trepist üles, lahtisest välisuksest sisse — ja siin oleksin ma nagu kord juba olnud! Pildid, mis on internetis üleval, näitavad küll salongi palju suuremana, ent mööbel ruumis ja need eelmise sajandi algusest pärit suusatamist reklaamivad plakatid on ju samad ja seintel samal kohal. Helistame kellukest letil ning vajume siis väsinult tugitoolidesse.

Ootamisaeg tundub pikk. Reisiväsimus teeb mu rammetuks, rahulolu sellest, et olemegi lõpuks kohale jõudnud, valgub kogu kehas laiali ja mõjub lõdvestavalt nagu külma ilmaga joodud kuum tee. Tukk kipub peale. Juba ma võitlengi unega. Järjest jõuetumalt. Märkan veel, et MGB on püsti tõusnud — sirvib mingit brošüüri. Ning siis vajun ma unne.

*

Virgun kellegi kummaliselt kergest puudutusest. Teen silmad lahti ja mulle vaatavad vastu suured, roheka helgiga tumepruunid silmad — nii lummavad, et muud ma selles ilusas, kitsekest meenutavas näos esiotsa ei märkagi.

„Tere! Mina olen Emanuela.” No muidugi, me ju vahetasime e-maile. „Vabandan veel kord, sest nagu ma oma viimases kirjas ütlesin, on me väike hotell seoses veninud remonditöödega nii kitsaks jäänud, et mõned külalised peavad vähemalt esimesed ööd mööda saatma residentsis.”

Muidugi mäletan ma Emanuela kirja, nagu ka seda, et vastasin tookord lühidalt — residents sobib meile küll, kindlasti saame seal suurepäraselt hakkama. Arvates, et ju on nii, nagu oli kunagi ühes Šveitsi külakeses, kus meid paigutati korterisse residentsi, milles elasid hotelliomanikud ise.

Kuulengi end juba küsimas: „Kas residents on siinsamas, hotelli kõrval?”

„No mitte just kaugel, oru vastasnõlval. Õnneks on mu ämmal selle peremehega nii head suhted, et nad on nõus vahel meie külalisi majutama.”

„Aga arveldamine? Kas ka see tuleb meil nendega teha?”

„Ei-ei, kõne all on ju vaid paar ööd. Siis tulete siia tagasi. Pealegi on kõik õhtusöögid nagunii meie juures. Siin kohtute ka oma grupikaaslastega.”

Tõsi, meil on grupikaaslased, või oleks õigem öelda — klubikaaslased. Kõik nad on „imbunud” siia omal käel — nagu mingi hästikorraldatud dessant. Kes on tulnud Šotimaalt, kes Inglismaa lõunarannikult, aga on ka neid, kes alustasid oma teekonda Prantsusmaal, Šveitsis ja Belgias. Britte jagub ju elama kõikjale maailmas, mis muutub iga päevaga üha kosmopoliitsemaks. Tuldud on kas auto, lennuki või rongiga, ning lõpuks siis ka bussiga — nagu meiegi. Autoga Inglismaalt siiasõitmine võtab paar päeva ja reisil tehakse tavaliselt peatusi lossides või härrastemajades, mis tavapärasele lisaks funktsioneerivad tänapäeval ka kui võõrastemajad — et omanikud saaksid elu ja hoonete ülalpidamiseks muinsuskaitselt toetusi taotleda.

„Residents… kas see on hotelli nimi?”

„Ei ole, aga kõik lihtsalt nimetavad seda jahilossi Residentsiks. Majal pole ühtegi silti ega reklaamplakatit, ometi tunnete selle kohe ära. Giovanni juba ootab teid seal.”

Tegelikult on nii, et Residentsi võib vabalt ära tunda nimelt sellest, et tegemist on ainsa hoonega orus, millel pole üldse reklaamkirju ega plakateid — ka kõige pisemaid mitte. Pealegi on majal mingi sõnulseletamatu tõmme. Vantsime oma reisikottidega joonelt ihuroosat värvi jahilossi ette, millele annavad piparkoogimaja välimuse puust rõdud ja luukidega kaetud aknad. Kahel pool sissekäiku seisavad Alpi kaljukitsed — väljasuremisohus loomade elusuurused kujud. Kahe poolega moodne klaasuks avaneb hääletult ning me astume sisse.

Hallist kivipõrandast uhkav jahedus muudab korrapealt keha ja vaimu erksaks. Siin on hämar, peaaegu pime, silmadel annab harjuda. Vasakult paistab valgus, mis meid edasi kutsub. Juba olemegi suures vastuvõturuumis, mille puupaneelidega seinad loovad hubase eraldatusetunde — kindla peale võiks siin edukalt tubateatrit teha, ka baleriinidel oleks piisavalt ruumi tantsimiseks, isegi hüpeteks.

Kõige kaugema seina ääres kõrguv erkpunane lett hakkab minus kohe äratama lapsepõlvemälestusi nukuteatrist, aga käpiknuku asemel kerkib selle tagant hoopis näpitsprillidega hall siilipea.

„Buon giorno,” tervitab meid häbelikult naeratav Giovanni.

Järgneb hoogne ja köitev stseen, milles MGB (kes oskab itaalia keeles vaid paari sõna) ja Giovanni (kes oskab inglise keeles vaid paari sõna) omavahel ladusalt suhtlevad, kuni Giovanni küsib meilt üht passi, ning MGB osutab minule, kel nagu sellistel puhkudel ikka, on pass juba varmalt näpus. Giovanni teeb mu passist fotokoopia ning mõni hetk hiljem seisab ta juba meie ja meie reisikottide kõrval. Abivalmilt minu kompse haarates teatab mees varjamatu uhkusega, et majal on ka lift. Meie kolme hoogsas suundumises pimedusse ehk „ vasakule ära” on tubli annus teatraalsust.

Lumiste tippudega mägede ere valgus tervitab meid taas, kui oleme jõudnud moodsasse klaasseintega katusealusesse, kus on ka lifti lõpp-peatus. „Siit on veel üks korrus jala minna,” selgitab Giovanni oma kaunis itaalia-inglise segakeeles, ning nüüd sammume jälle maja vanas osas, pikas ja pimedas koridoris — kuni jõuame laia puutrepini, mis häälekaks tervituseks me jalge all kägisema hakkab. Lõpuks peatume ukse juures, mis on esiotsa täiesti tähelepandamatu — küllap sellepärast, et päris selle kõrval on uksesuurune maal, millel torkab silma hällis magavat last kiigutav ingel. Või tuule-ema ühest muinasjutust. Tollel jutul puudusid küll illustratsioonid, aga just sellisena ma lapsena tuule-ema ette kujutasin. Saagu siin, Residentsis, tuule-emast meie kaitseingel!

Giovanni ongi juba meid koos kottidega uksest sisse aidanud ning ise taandunud, malbe naeratus näol. Mõne aja pärast selgub, et olen oma punase tuulejaki punase leti juurde punasele toolile unustanud. Ju see sobis sinna nii hästi, et sai märkamatult maha jääda. Mis siis muud kui kohe tagasi. Trepist alla, kõige lühemat teed.

*

Vastuvõtusaalis on kõik tuled kustunud, vaid läbi paksude klaasidega pisikeste aknaruutude immitseb kahvatut valgust. Suurel maastikumaalil, mis on teispool letti, kujutatakse sedasama jahilossi — ajal, mil maja oli orunõlval ainuke. Üle-eelmise sajandi alguses? Ega silm ei seletagi täpselt, milline aastaarv on pildiraamile kinnitatud metallplaadikesele graveeritud. Punast letti kaunistab imeilusa naise valgest marmorist büst, millest kiirgab kuu jahedat malbust. Siin-seal on seintel oksad, millel istuvad linnutopised. Mõnel nokk nõnda lahti, nagu laulaks ta — aga hääletult. Ka on seintele ritta seatud kurbade kitsekeste tuhmide klaassilmadega pead, igaühel juures hõbeplaadile graveeritud eduka jahimehe nimi — koos mehe kõrge tiitli ja kitsekese surma-aastaga. Mis seal salata, selline vaatepilt mõjub üsna sinihabemelikult. Parun, kes mind kahe akna vahele paigutatud hiiglaslikult luitunud maalilt nagu läbi udu piidleks, on kindlasti selle maja kunagine peremees. Huvitav, kas tänapäeval on ka siin kaamerad üles seatud? Igatahes on mul tunne, et mind jälgitakse, ning see sunnib sammu lifti poole kiirendama.

Lift peatub. Astun välja. Kui uksed minu selja taga on kinni libisenud ning lift juba tagasiteel alla, saan ma aru, et olen korrusega eksinud. Mis siis ikka, eks tuleb sukelduda tundmatusse pimedasse koridori. Elektrit siin ei raisata. Pealegi kumab eemalt ka pisut valgust. Trepikäigu akende ees on keskele tikitud ornamendiga valged, sirgeteks tahvliteks triigitud alpilinad, mis püüavad kogu aknataguse päevavalguse, et seda siis jao­pärast ruumi sisemusse kiirata.

Uudishimu sunnib mind sirutama pead maali poole, millel tundub olevat suur valge Savoia lehm. Võpatan, sest samal hetkel pimestab mind valgus — selmet pilti valgustada, on selle kohal põlema süttinud lamp suunatud otse minule. On see hoiatus? Kui jah, siis mida mul keelatakse teha? Astun sammukese tagasi. Kohe kustub ka tuli. Selles pimedas majas on jahe ja kõhe. Küll on hea, et peame siin vaid paar ööd mööda saatma.

*

MGB on meile antud korteris jõudnud juba ringi vaadata. Helesinistest kahhelkividest seintega vannituba on omaette maailm, kus on olemas kõik võimalused nii pesemiseks kui ka enda üleslöömiseks. See on vist kõige uuem ja kõige paremini valgustatud koht kogu elamises. Silma hakkab vaid üks suur viga, mida iga tõeline inglane kohe märkab — vanni ei ole. Tunnistan, et kõik need viimaste aastate Inglismaa talved on ka minu pannud vanni armastama. Soe vann ja klaasike punast veini mõjuvad nii elustavalt, kui rõskel ja jahedal ilmal on õnnestunud su keha juba täiesti tundetuks muuta. Aga saame ka ainult dušiga hakkama. Kõige rohkem meeldib mulle meie korteri palklagi, mis ulatub isegi vannituppa. Ja siis veel need puupõran­dad, mis vaatamata vanusele endiselt kenasti lõhnavad, sobides imehästi kokku minimalistliku mööbliga. Elutoa keskel troonib vana ümmargune söögilaud ning kogu see kummaliselt harmoneeruv juhuslikkus sisekujunduses justkui kinnitab mu mõtet, et kunagi oli siin kõigest mingi panipaik või juhukülaliste peatuspaik.

Elektripliidi juures askeldav MGB on juba jõudnud teevee üles panna. Lähemal tutvumisel köögikapi sisuga selgub, et meie kasutada on Austria päritolu valge serviis, mis MGB arvates ei paku teejoomiseks küll mitte midagi paremat kui me oma sinised portselankruusid. Õnneks oli meil jätkunud nutikust külapoest kohe väike pudel piima kaasa osta, sest õige tee on ju piimaga tee.

Arvutit avades märkan, et lauale on jäetud kiri. See on šotlaselt Wendellilt, kes tahab tähistada oma kuuekümnendat alpisuve.

Kuuekümnendat? On see võimalik? Kui vana ta on? MGB arvates on Wendell vähemasti kaheksakümne kuuene, ning see klapib üsna hästi minu kujutluspildiga šotlastest. Ennist külapoes märkasin, kuidas nii umbes kahekümnesed mägede pojad piltpostkaarte valisid. Vastupidiselt minule, kes ma kojusaatmiseks lillelised alpiaasad ja rahustavalt rohelised orupildid ostsin, valisid noormehed hoopis need kõige vingemad ohufotod jääliustikest. Ilmselt vastabki tõele, et šotlaste hulgas on kombeks Inglismaa ja Walesi mägesid vahele jättes juba varakult Alpides koduneda. Wendell kutsub meid peole, mida ta mõne päeva pärast peab siinsamas jahilossis, kuninganna Margherita nimelises apartemendis, kuhu pole just pikk tee — see asub vaid kaks korrust meist allpool. Kirjast loen sedagi, et ta on oma sellesuvise elamisega väga rahul — tema korter olevat peaaegu nagu need, mis Balmoraliski. No mine sa tea, järsku tõesti elavad kuninganna Elizabeth II Šotimaa lossi külalised samasugustes apartementides.

Naljakas on see uue koha avastamine. Me käitume täpselt nagu too kassi­poeg, kelle ma kunagi lapsepõlves kingituseks sain ja kes on tänini jäänud mu ainsaks „oma kassiks”. Minu kooselu temaga me suvekodus kestis vaid ühe koolivaheaja, kui sedagi. Loomulikult — aga ometi valutegevalt — oli ta vaid nii „oma”, kui üks vaba kass saab üldse olla, jättes mu maha juba mõne nädala pärast, et kolida lihapoodniku juurde ja sealt veel kuhugi edasi.

Üha suuremaid tiire oru nõlvadel tehes õpime meiegi oma külakest tundma. Peagi on meile teada, kus on poekesed ja kus on jaamad, millest gondlid kõrgemale, suusaliftideni viivad. Ning siis… siis hakkab meis tugevnema see tuttav kihk veelgi kõrgemale tõusta. Kuhu tegelikult? Ja miks? Tõmme, mis paneb liikuma tippude poole, on tugev. Ent kus on see piir, millest edasi enam ei tahaks minna? Või on nii, et kui kord juba tõusma hakkad, siis enam pidama ei saa — ehk on vaba langemise kombel olemas ka vaba tõus? Aga kuhu?

*

Öö saabudes oleme küll väsinud, ent kõik me plaanid homseks päevaks on valmis. Jahilossi katusealuse korteri oleme juba igas võimalikus mõttes omaks teinud, misjärel ka kõik me riided ja muud asjad on hakanud endale kiiresti õigeid kohti leidma. Elutoa kollasel sohval rammestunult prosecco’t mekkides hoiame end kursis sellega, mis parajasti maailmas toimub: kõige kriipivam uudis, mille nii telereportaažid kui ka internet meieni toovad, on muidugi lumelaviin Chamonix’s — mitte just teab kui kaugel siit… Mägedes on hukkunud neli britti. Taas paneb mind imestama see sügav usk ettemääratusse, mis ilmneb intervjuudes surnud alpinistide lähedastega. Ent võib-olla on see lihtsalt alistumine saatusele… Kui ilmaennustust uskuda, tuleb homne päev parem kui tänane, ning heas lootuses lähemegi voodisse.

Aga und mul ei tule. Ja kui lõpuks tulebki, siis on see nii pindmine, et magamise ja ärkveloleku vahet justkui pole. Juba ongi uneriismed nagu peoga pühitud, ja asi pole sugugi mitte selles, et MGB on tubli norskaja. Norskamisega olen ma ju täiesti harjunud. Sain ses suhtes hea trenni juba varajases lapsepõlves — nimelt oli mu vanaisa ületamatu, ütleksin isegi, et muusikaliste võimetega norskaja, ning meie suvekodu seinad olid imeõhukesed. Kogu nipp seisnes selles, et unne, nii sügavale kui võimalik, tuli vajuda ja sinna ka kindlalt jääda enne teda — siis ei suutnud mind enne suurt hommikut mitte miski äratada, kõige vähem veel vanaisa sümfooniline norskamine.

Praegu kobin ma rahutult elutuppa, kollasele sohvale, tundes end seejuures kui karistatu. Oh, nii mõnus oleks olnud pärast pikka ja seiklus­rikast päeva koos MGB-ga magama jääda, seljad vastamisi. Unne vajumine tähendab inimese hinge väga üksildast reisi teispoolsusse, ning mis võib olla veel parem kui see, et hing saab seniks oma keha jätta inimese juurde, kellega teda kõik seob. Nõndaviisi on tagasitulek sellesse enam-vähem tuntud maailma kõige valutum ja rõõmsam. Ent äkki on asi praegu hoopis selles, et minu hing pole veel kehale järele jõudnud? Reisides on mul enamasti tunne, et hing jõuab kohale suurema või väiksema hilinemisega — kuigi võiks ju hoopis kehale teenäitajaks olla, juba ees oodata.

Või on asi kõrguses? Paljud ütlevad, et mägedes on kaks tuhat meetrit see piir, millest kõrgemal inimene hakkab elavaid unenägusid nägema — kui tal ikka õnnestub magama jääda. Ühel kursusel, kus õpetatakse, kuidas norskamist inimkeelde ümber panna, on mul juba natuke korda läinud tõlkida seda, millest MGB norsates pajatab. Ja tuhanded tema norskamisest tehtud salvestused ootavad veel dešifreerimist. Olen ma nüüd jälle ühe keele võrra rikkam? Millised on need sõnumid, mida ta norsates edasi annab? Ja kui MGB on vaid sõnumitooja, siis kes neid tegelikult saadab? Aga ei, korraga seisab MGB ise üllatunult keset tuba ja küsib: „Leena, miks sa siin magad?” Ning kohe haihtuvad koos unenäoga ka kõik mu teadmised norskamise keelest.

*

Hommik — nagu ikka — on õhtust targem. Ja seekord ka tublisti külmem. Läbi kergelt uduse aknaklaasi on näha, et autokatused, milleni mäetippude taga särava päikese kiired veel ei ulatu, on jääs. Aasalilled on kastemärjad ja longus, hoiavad ettevaatlikult oma õied nupus. Milline muutus! Eile samal ajal olime Torino varahommikuses mahedas leitsakus. Jõime hommikukohvi katuseaias, kus roosid ähvardasid suure kuivuse käes kohe närbu­da — seda vaatamata laitmatult töötavale automaatsele kastmissüsteemile. Täna tundub, nagu oleks see kõik olnud igiammu.

Läbipaistvas, ent turvatunnet sisendavas gondlis liigume nõlva kohal üles — võtame kõrgete kuuskede kohal õõtsudes hääletult kõrgust. Peaaegu meie all lookleb kiviklibune rada, seal rühivad üles need, kes on alustanud päeva juba enne kukke ja koitu. Siis, kui meie kaks veel arvuti taga istusime. Igatsevalt vaatab mõni möödalibisevate gondlite poole, mõni ei pane tarmukalt edasi pürgides ümbrust tähelegi — eesmärgiks on ju orust välja saada enne, kui südasuvine soojus koos kärbeste ja parmudega seal võimust võtab.

Olemegi jõudnud metsapiirilt välja ning liugleme edasi astangu kohal, libiseme üsna lähedalt mööda istuvast ümisejast, kes esikäpakesi rinnale surudes meie poole uudistava pilgu saadab — enne kui kärmelt kaljunuki taha vudib. Naljakas, kuidas see üsna suur loomake end vastu maapinda lamedaks litsub, et kaduda kui iseliikuv pruun esikumatt. Alati on targem anda jalgadele valu, et mitte keedupotti sattuda. Ümisejalihast tehtud hautis on siinkandis väga populaarne roog.

No nii, ongi aeg istuda ümber järgmisse gondlisse, mis viib meid kolme tuhande meetri kõrgusele. Sõlmjaamas jõuan ma uksega eksides heita pilgu isegi garaaži — või kuidas peaks nimetama seda kohta, kus hoitakse kõiki neid kümneid või isegi sadu gondleid, mis parajasti sõidus ei ole? Kiiskavhall metall, klaas ja erkvalge plastmass panevad tahtmatultki mõtlema ulmefilmide kosmosesõidukitele.

Juba me õõtsume paljaste ja tolmuste mägede kohal. Maha on jäänud viimasedki alpiaasad oma õitsvate tulikate, karikakarde ja kellukatega, sekka üllatavad saarekesed kullerkuppe. Ent miks üllatuda? Lill, mis eestlases kipub koduigatsust äratama, kannab ju tegelikult nime Trollius europaeus. Kõrguse kasvades kasvab minus koos uudishimuga ka mingi seletamatu kõhedus — ei tea, kas see on hirm kaalutuks muutumise, kõrgusse kadumise, nii-öelda üheotsapileti ees. Kuigi kartma peaks vist hoopis rohkem seda, et me neetud gondel jääb seisma ja tuules õõtsuma, ning mine tea kui kauaks. Igatahes kõik need hoiatused, mis on silmade kõrgusele kleebitud, viitavad just sellele võimalusele. Aga kust tuleb see kirbe suits, mis mulle ninna lööb? On siin tõesti midagi, mis võib iseenesest süttida — friikõnne­tuse võimalus? Õnneks selgub kohe, et paanikaks pole mingit põhjust, sest maine saunasuitsu lõhn tuleb just sealt, kust ta peab tulema — maapinnalt. Kalju küljel pesana paiknevast palkonnist, milles parajasti pliiti köetakse. Linnulennult õnnestub meil pilk heita isegi poolenisti pakitud seljakotile, mille juures süvenenult askeldab mägede amatsoon ehk siis kiiskavmoodsates spordiriietes tüdruknaine. Eks vaid hästitreenitud inimene saabki hakkama kõige eluks vajaliku vedamisega sellisesse kõrgusse.

*

Veidi rohkem kui kolme tuhande meetri kõrgusel on järgmine gondlijaam, mis näeb välja nagu mõne kuuekümnendate aastate ulmefilmi võteteks ehitatud dekoratsioon. Siin hakkab kõrgus end kindlalt tunda andma: sellele vaatamata, et ilm on päikseline, ähvardavad tuuleiilid mu maapinnalt tõsta. Tekib tunne, nagu oleks keha seest tühi, selline kerge ja õõnes, hea saak tublile tuulele. Ei-tea-kust ilmuvad udupilved, mis mu hetkega endasse mähivad, korraks kõigest ümbritsevast eraldavad, et siis haihtuda. Pärast pilvede mustkunstnikutrikki tundub ümbrus kõhedaksvõtvalt teine. Rusuvat üksildustunnet, mis vägisi kipub ligi hiilima, ei leevenda ei lumiste tippudega mägede värvifilmilik ilu ega seegi, et meid on ju kaks ja ümberringi on näha veel teisigi inimesi. Mitte just nii palju, nagu baaslaagrite ümbruses, aga üksikuid ikka. Näiteks need seitse kilepakendeid meenutavates värvilistes ja tuunivates rõivastes suusatajat, kes ilmselt sõidavad viimasesse, veelgi kõrgemal asuvasse gondlijaama — korraliku lume otsimisega peab suvel veidi rohkem vaeva nägema. Vaateväljale on ilmunud ka salgake tiroolipärastes kostüümides vanamoodsaid mägimatka­jaid — eakad ja kurnatud inimesed, kelle mäkketõus pole päris kindlasti olnud gondlisõit. Ning siis veel need kohalikud, kes gondlitega ühest orust teise reisivad ja siin vahepeatuse teevad. Kas ei öelnud Emanuela, et tema lapsed suusatavad talvel vanaema juurde niiviisi, et ühe gondliga siia üles ja siis siuhti suuskadel alla — teise orgu.

Meie jätkame oma teed. Lund ja jääd on siin ootamatult palju: nii palju, et aeg-ajalt peame jäänaelad saabaste alla kinnitama. Tasakaalu hoida on küll veidi teine tunne kui kusagil madalamal, ent eks kiire kohanemine ole ju ellujäämise või meie jaoks vähemasti kiire edasiliikumise pant. Ja päevaks planeeritud liikumisgraafikust tuleb kindlasti kinni pidada — kui pole just plaanis ööseks kõrgele mägedesse jääda. Nagu seda on juba mitu ööd järjest teinud Mick ja Eric, kes meile praegu juhtumisi vastu tulevad. Nemad on otsustanud käia vaid selle piirkonna kõige kõrgematel, neljatuhandelistel tippudel, ning vastupidiselt meile on mehed praegu ühes oma päeva madalamas punktis. Öid veedavad nad aega ja energiat kokku hoides nondes lumiste kaljunukkide varju ehitatud suhteliselt primitiivsetes kivimajades, kus nagu jaamades saavad kokku terve maailma alpinistid, keda surmväsinult unne langenud kaaslaste korinad, sonimine ning muudki kurnatusest tingitud häälitsused põrmugi ei häiri. Rifugio on pelgupaik, mõneti nagu pühakoda, mis teeb kõigist võrdsed.

Mick on pärit Manchesterist, ent kogu oma meheelu on ta elanud Zü­richis. Ingliskeelsed sõnad ei tule talle alati korrapealt meelde ning mul on tekkinud harjumus talle neid vestluse sees „ette sööta”. Eric on pikka aega Brüsselis Euroopa Liidu tõlgina töötanud ning tema suhtumine nendesse, kes eri keeli kõnelevad, on professionaalselt kriitiline, tükati isegi kergelt kretiinne. Oleneb sellest, kuidas asju vaadata. Kui me esimesel hommikul oma baashotelli söögilauas kõrvuti istusime, võpatas ta sõna „müsli” peale, mis mul ühel heal hetkel suust pudenes. „Korralikku spiooni ei saaks sinust kunagi,” ütles ta siis mulle, „selle sõna omapärane hääldus reedaks su kohe kindlasti.” Nagu ka kõik need Eesti supertõlgid, kellega koos tal on tulnud Brüsseli sööklates süüa ja erksa kõrvaga filoloogina piinelda. Nojah, milline mõõdupuu! Ma ei tea, kui palju või kas üldse üks korralik spioon müslist lobiseb. Teisalt muidugi, tõsi ta on, perfektsus elu näitelaval võimaldaks ju järjest keerulisemaid osatäitmisi. „Veel vaid üks öö rifugio’s,” ohkab Eric, ning tema igatsus mugavuste, elu mitmekesisuse ja muu hulgas ka müsli järele, mida baashotellis hommikusöögiks pakutakse, on ilmne.

*

Korraga märkan ma eemal naist, kes mulle käega ettevaatlikult viibates justkui millestki märku annab. Et ma aeglasemalt liiguksin? Lausa peatuksin? Järgmisel hetkel näen juba ka looma, keda ta parajasti pildistada püüab. Piirkonna vapiloom Ibex ehk siis tohutute sarvedega Alpi kaljukits lausa poseerib talle. Ega midagi, fotoaparaat välja ja pildistama! Minu üsna odaval ja absoluutselt lollikindlal aparaadil on vaid see viga, et portreefoto tegemiseks tuleb portreteeritavale üpris lähedale hiilida. Kohe hakkangi ettevaatlikult nihkuma-pildistama, nihkuma-pildistama. Sama teeb ka itaallanna, ise midagi pobisedes. Kust ma tean, et ta on itaallanna? Eks ma aiman sellest, et tema kaaslane püüab MGB-d itaaliakeelsesse vestlusse tõmmata.

Huvitav, kas see naine loeb pobinal palveid? Nii igaks juhuks, sest mine sa võimsate sarvedega looma tea — on teine juba üpris rahutuks muutunud. Ja palved mõjuvadki. Loom hakkab otsustavalt minu, mitte tema poole liikuma. Jääb siis seisma ja vaatab, mida mina seepeale teen. Mina muidugi taganen — lootuses, et sarviline mu käitumisega rahule jääb. Tundub, et jääbki. Ja siis märkan ma ka seni kaljuseinaga ühte sulanud tallekest koos kitseemaga, kes vaatab mulle korraks otsa oma suurte, elu tundvate silmadega. Need on täiesti Emanuela silmad. Just nii vaatas mind ilus Emanuela sel päris esimesel päeval, kui ta meid Residentsi saatis. Hästi-hästi, juba me lähemegi. Kümmekond minutit hiljem anname Ibex’i perest ette teada ka sellele neljasele seltskonnale, kes ei hüüa meile vastu tulles rõõmsalt buon giorno, vaid soovib hoopis saksa keeli, et jumal meid hoiaks. Need on sakslased Šveitsi poolelt — katoliiklased nagu itaallasedki, ometi elu käigus kuidagi süngemaks muudetud kui samade mägede itaallased.

Mind on alati hämmastanud igasugused klienditeenindajad, kes väidavad, et põgusadki kokkupuuted võõraste inimesega on ääretult huvitavad. Pigem tundub see ikka olevat tüütu kohustus. Ent mägedes on küll nii, et mida kõrgemal kohtumine aset leiab, seda kiiremini hakkad sa teisest inimesest aru saama — tõkkeid kergesti ületades tabad kiiresti selliseid tõdesid, milleni jõudmiseks kulub madalamal olles palju rohkem aega. Aga võib-olla kuuluvad inimesed, kes armastavad mägedes käia, lihtsalt ühte ja samasse kosmopoliitsesse klanni, ning just see teeb üksteisest arusaamise kergemaks.

*

Lumepiirist madalamal pole meil enam jäänaelu saabaste alla vaja, piisab tavalistest matkasaabastest. Kohati on kaljupind küll nii kruusane ja klibune, et teeb astumise ebakindlaks — tolmu üles keerutavaks liulaskmiseks. Muidu edeneb laskumine meil jõudsasti. Täna on ilm mõnusaim umbes kahe ja poole tuhande meetri kõrgusel. Kipun uskuma statistikat, mis kinnitab, et lisaks stressivabadele suhetele ja majanduslikule kindlustatusele on just ilm see kolmas tegur, millest kõige rohkem oleneb inimese tuju. Niipea kui päike välja tuleb, selgineb kohe ka minu nägu. All terendab meile vastu kirju alpiaas, mida kaunistavad väike valge kabel ja juveelina kiirgav smaragdroheline järv — kaljunukkide sümmeetrilises palistuses nagu mõni René Lalique’i ehe.

Pikerguse kujuga järve vastaskaldal oleks justkui üks suur, kulunud välimusega lumelaik, mis aga kohe hakkab kummalist kuju võtma — tuleb välja, et tegu on hoopis mitmesajapealise lambakarjaga. Need on pikkade lontis kõrvadega lambad, kes koerte haukumise saatel hakkavad alpiroosi­puhmaste ja kaljurahnude vahel hargnedes üllatavalt kiiresti järve teise otsa poole liduma. Vaatepilt meenutab villaseid alukaid, mille sääred üha pikemaks ja pikemaks venivad. Lõpuks on need nagu pikakoivalise mannekeeni retuusid (peenest villasest ja priske hinnaga, ent mõnusalt ihusõbralikud). Mõtlikult lausub MGB, et see on nagu vanaema vanade pükste moondumismäng. Mulle aga tundub, et mehega tema esiemade aluspesust rääkimine on liiga libedale jääle minek, seepärast pean targemaks vaikida.

*

Wendelli pidu on täies hoos. Üllataval kombel pole kohal ei Micki ega Ericut. Mina sain aru, et nad kavatsesid juba täna õhtul tagasi baashotellis olla. Kuna mõned meist on veendunud, et mehed plaanitsesidki hoopis kauemaks kõrgemale jääda, siis olgu sellega, nagu on. Nende mobiiltelefonid ei vasta, ent ehk pole muretsemiseks põhjust.

Wendelli peo tõmbenumber on enese pildistamine või pildistada laskmine voodis — nii muidugi, et fotole jäävad ka puust voodiotsale nikerdatud kuninganna Margherita initsiaalid. Ajal, mil Margherital orus veel oma lossi ei olnud, alustas ta mägimatku siinsest jahilossist — arvata võib, et see pisike korter oli tema kasutada. Praegu aga küsib vana hea Wendell igalt uuelt külaliselt: „Kas soovite minu magamistuppa sisse astuda?” Ja kuigi tema küsimus kõlab üksjagu pentsikult, on see täiesti ühemõtteliselt esitatud.

Kõigil matkapiltidel on kuninganna Margherita meestest ümbritsetud. Pakikandjad, tema enese kandjad, teejuhid, poliitikud ja aristokraadid. Meeste keskel tunneb ta end sama hästi kui tundis end hilisaegne Ühendkuningriigi peaminister Margaret Thatcher. Kuigi tegelikult peaks vist kuninganna Margheritat hoopis Denis Thatcheriga võrdlema — olid ju mõlemad ikkagi võimukandja saatjad. Ometi mitte lihtsalt saatjad, vaid karismaatilised saatjad. Mõne inimesega on nii, nagu jumaliku osakesega, mis teisi osakesi ehk siis inimesi vastupandamatult enda poole tõmbab. Nii arvab füüsik Phillip, kes pidulistega rääkides vaatab kogu aeg pingsalt aknast välja — mäetippude ümber kobrutavaid tumedaks tõmbunud pilvi.

Mägiretkedel kandetoolis või -raamil istumine võis sportlikule Margheritale olla tunduvalt ebamugavam kui omal jalal liikumine. Huvitav, kuidas ta seelikuprobleemi lahendas? Esimesed naisalpinistid käisid ju mägedes kas seelikuga või siis pikkade pükste peale tõmmatud seelikuga, mis jäeti siis, kui oldi juba piisavalt kõrgel, kuhugi kivi alla ootama. See, kellel seelik ootamatus tormis või lumelaviinis kaduma läks, pidi midagi välja mõtlema, et jälle väärikalt inimeste sekka ilmuda. Ega hästi ei usu, et Margherita rohkem kui nelja tuhande meetri kõrgusele Punta Gnifettile kanti. Igatahes sinna ta jõudis, sest seal avas ta mägionni-rifugio. See oli seitse aastat enne eelmise sajandi algust.

On asju, mida seoses kuninganna Margheritaga väga hästi teatakse. Võtkem või see kõige tavalisem pizza, mis olevat oma nime saanud just temalt. Kes poleks söönud pizza Margheritat, lihtsat ja head? Teisalt jällegi võiks Savoia Margheritaks kutsutud Itaalia kuninganna olla ka nende asjade sümboliks, mida kas ei teata või millest ei räägita.

Põhimõtteliselt on ju sama lugu ka ammu enne Margherita-aega ajaloo sügavustesse vajunud Savoia kuningriigiga, mille valduste hulka kuulusid siinsedki mäed. Ja kui järele mõelda, siis ongi vist nii, et kuni valitsejate võim on veel tugev, luuakse neist legende, mis tsementeerivad riiki ja teevad nende elust meistriteose. Ometi on sellised meistriteosed alati kuidagi poolikud. Tihtipeale kõlab hoopis usaldusväärsemalt ütlus: „Tee oma elust meistriteos, millega varjata tegelikku elu.” Kuninganna Marghe­rita era­huvis mägede vastu oli peidus palju salaelu. Ka tema lähedasteks kaaslasteks olnud meeste hinges oli mägede kutse. Lõpuks aga kärpis naise hulljulgust ja ettevõtlikkust ühe olulise kaaslase äkksurma tunnistajaks saamine kuru ületamisel. See läbielamine kahandas kuninganna kirge mägede vastu, muutis isegi tema iseloomu.

*

Pärast Wendelli pidu on päris selge, et meiegi jääme jahilossi kuni seekordse mägedeskäigu lõpuni. Baashotelli kolimisel pole mingit mõtet, kuna oleme täiesti kohanenud nii selle maja elanike kui ka vaimudega. Esimesi kohtab tunduvalt harvemini kui teisi, keda näeme peaaegu igal öösel. Kui magamistoa uks lahti jätta, näeb valgeks värvitud esikuseinal pärast südaööd tõelist varjuteatrit. Midagi sellist, mida tänapäeval projitseeritakse losside lõpuni taastamata seintele, et aidata piiratud kujutlusvõimega külastajat ning tema jaoks vanadesse hoonetesse veidigi endisaegset elu sisse puhuda. Meie öiseid seansse ei oska ma paraku küll kuidagi lahti seletada. Esimese ööetenduse ajal kõndisin ebalevalt seina juurde, et veiklevaid varje lähemalt uurida — ja varjud kadusid. „Miks sa tahad kõike endale ära seletada?” küsis seepeale MGB. Tõepoolest, ega ei teagi, miks. Ehk selleks, et mingi väikegi osa maailmast oleks keskpäevaselt arusaadav. Aga MGB suhtub arusaamatutesse asjadesse hoopis teisiti. Meeldivad nende seas on talle kui kingitus ja ebameeldivad kui karistus. Pealegi, kas veiklevad varjud seinal on siis midagi kohutavamat kui mäe hääl, mis jõuab sinuni vahetult enne seda, kui sa kõiki oma instinkte usaldades hakkad varingu eest varju otsima?

*

Alles päev pärast Wendelli pidu ilmuvad kõigi suureks rõõmuks välja Mick ja Eric. Hämmingut tekitab vaid see, et neile tundub, nagu oleksime me kõik veel eilses päevas. Esiotsa püüavad mehed küll asja naljaks pöörata, ent füüsik Phillip, kes naljadele eelistab selgitusi, hakkab rääkima aja­aukudest ja reaalajast väljakukkumise võimalustest — ning mulle tundub, et ta teeb seda tõsimeeli. Tema poolt visandatud ulmeline süžee pole küll sugugi rahustav selgitus asjaosalistele, kes end silmanähtavalt halvasti tunnevad. Ent ehk on nad lihtsalt väsinud. Ja küllap oli Emanuela meeste plaanidega ikka kogu aeg kursis. Nii et kõik on korras, siinkandis on sellised ärakäimised tavaline asi.

Ärasõidupäeval võtab meilt võtmed pika punase leti taga naeratav Giovanni — nii sarnane oma esivanematega portreedel, mis ripuvad koridoriseintel sellel korrusel, kus asub Wendelli apartement. Jõuan veel mõelda, et küllap kuuleme kohe viisakat kutset kunagi siia majja tagasi tulla, kui peremees umbes seda ütlebki. Ent siis lisab ta midagi üpris ootamatut. Mulle silma pilgutades lausub Giovanni: „Viige ka tervitusi kadunud kuningriiki!”

„Kadunud kuningriiki?” kordab segaduses MGB.

„Ma mõtlen — Liivimaale,” selgitab Giovanni.

Tagasiteel, kõige sügavama kuristiku kohal, sõnab MGB mõtlikult: „Ta luges su passi ikka väga põhjalikult.”