Pleier

Saša, vaikne joodik, esoteerik, poeet.
Terve suve passis linnas.
Kui pommitama hakati, oli hämmingus,
asus uudiseid jälgima, siis jättis järele.
Käib linna peal, pleierit välja ei lülita,
kuulab igasugu dinosaurusi,
koperdab põlenud autode,
lõhkikistud kehade otsa.
Alles jäävad kogu ajaloost,
maailmast, kus me elasime,
sõnad ja muusika mõnelt geniaalselt tegelaselt,
kes asjatult püüdsid meid
kõiki hoiatada, püüdsid midagi seletada,
aga ei teinud midagi selgeks, ei päästnud kedagi,
lamavad kalmistutel
ja nende geniaalsetest rinnakorvidest
kasvavad välja lilled ja rohi.
Rohkem ei jää midagi –
peale muusika, laulu, hääle,
mis sunnib end armastama.
Seda muusikat
ei saa kunagi murda. Kuulata kosmost, silmad kinni.
Mõelda vaaladest öises ookeanis.
Rohkem mitte midagi kuulda.
Rohkem mitte midagi näha.
Rohkem mitte midagi tunda.
Peale haisu muidugi.
Peale laibahaisu.

Ukraina keelest MAARJA KANGRO