„Loomingu” artiklisarjas on mõtteid avaldanud Märt Väljataga, Johanna Ross ja Mart Velsker. Järgnev ei lisa palju üldise narratiivi ja mõttevahetuse seisukohalt, pigem kinnitab väljaöeldut ja kõigile teada olevat. Siinkirjutaja ees­märgiks on XXI sajandi eesti kirjandusmaastiku kõige üldisem kirjeldus, mille põhivõtteks on nimepillamine ja loetelud.

Peaasjalikult keskendub edaspidine proosakirjandusele, kitsamalt romaanidele, mõnel erandjuhul osutatakse ka luuleraamatutele. Kui paar aastat tagasi kirjutasin gümnaasiumile mõeldud nüüdiskirjanduse e-õpiku tekste, siis käsitlesin sajandivahetuse kirjandust ennekõike temaatiliste keskmete ja motiiviseoste kaudu. Teatud mõttes ­järgin siin sama põhimõtet, aga püüan keskenduda viimasel kümnendil ilmunud tekstidele. Teatavast pedagoogilisest hoiakust kantuna tahaksingi järgnevat juttu nimetada eesti nüüdiskirjanduse mõnevõrra ebaühtlaseks ja pidevalt täiendamist vajavaks lühikonspektiks.

 

I

Vahetult enne sajandivahetust kirjutas Kalev Kesküla „uutest hirmsatest kirja­nikest”: „.. Kivisildnik, Tode ja Sauter ongi kaasaegne eesti kirjandus. Olen varemalt arvanud, et tegu on marginaalse kirjandusega, aga praegu tundub mulle, et marginaalseks on muutunud Vetemaa hiljuti ilmunud reisiraamat või Valtoni esseekogu. Eelnimetatud kolmik – nende sekka võiks arvata veel hämaravõitu Jüri Ehlvesti, kel kah mõne kuu eest värske raamat välja tuli – ongi eesti kirjanduse põhisuund, tänane ja veel enam homne pale.” Eelmine ajastu oli niisiis kirjandusajalooks muutumas, uued teemad ja uus kirjanduslik poeetika hakkasid ennast jõuliselt kehtestama. Mainitud autorite ühisjoonena nägi Kesküla „varjamatut enesekesksust”: „Ei jutusta nood noored mehed meile enam lugusid Eestimaal sündinud asjust, nende põhihuvi näib olevat hoopis eneseeritlus. See on kirjandus, mis esitab enam küsimusi, kui annab vastuseid. Ja mõistagi kõneleb teistsuguses keeles teistsugustest väärtustest.”[1]

1980. aastatel kirjandusse tulnud põlvkonna portree, nagu siin visandatud, annab kogu nüüdiskirjandusele raami ja mõttelise lähtepositsiooni, millelt järgneva kahe kümnendi jooksul hargnevad eritüübilised kunstilised identiteedi­analüüsid (autobiograafilisus, transgressiivsus, eestivene kirjandus jne). Mitu põlvkonda uusi kirjutajaid on vahepeal kirjandusse tulnud, kuid Kesküla mainitud autorid jätkavad jõudsalt: möödunud aastal ilmus kaks raamatut nii Tõnu Õnnepalult kui ka Peeter Sauterilt, Kivisildniku positsioon kirjandusväljal on siiski küllaltki kahemõtteline, ühelt poolt rahva ja lugejate poole vaatamine, kuid teisalt vihane ametliku kirjanduselu kritiseerimine. Sama põlvkonna autoritest jätkavad järjekindlalt kirjutamist Tarmo Teder, Mart Kivastik, Kärt Hellerma.

Järgmine plejaad autoreid tuleb kirjandusse 1990. aastate lõpus kirjandusrühmituste Erakkond, NAK, TNT ja Õigem Valem kaudu: Mehis Heinsaar, Lauri Sommer, Kristiina Ehin, Aare Pilv, Berk Vaher, Mathura, Urmas Vadi, Olavi Ruitlane, Mare Sabolotny, varalahkunud Vahur Afanasjev, Jaak Urmet, Jürgen Rooste, Jan Kaus jmt. Kõik ei kuulunud siiski rühmadesse, nagu näiteks proosaga katsetanud Kadri Kõusaar, pidevalt kõneainet pakkunud Kaur Kender ja nullindate alguses aktiivsema kirjutamise lõpetanud Mihkel Samarüütel. Nimetatud kirjutajatest kujunes nullindate kirjanduses (ja kriitikas) värskeid teemasid ja tehnilisi võimalusi pakkunud autorite kooslus. Sajandivahetuse lühiproosa teemadest ja tasemest annab ülevaate antoloogia „Ilus Armin” (2004), mis pakub läbilõike vanemate ja nooremate autorite tekstidest. Siin on tagasivaateid ja müütilisust, dokumentaalsust ja seisundikirjeldusi. Mõned novellid seostuvad ka nullindate esimese kümnendi populaarse märksõnaga: „Esoteerikaga mängivat postmodernismi esindab [Ülo] Mattheus, keelt reaalsusega ärasegavat postmodernismi Raudam, pagevate tähenduste postmodernismi Ehlvest.”[2]

Nende tuules tulevad juba uuel sajandil alustanud autorid, kelle kavatsusi ja mõttemaailma dokumenteerib „Loomingule” antud intervjuude kogumik „Sõnad on õhk. 13 intervjuud tänapäeva kirjanikega”.[3] Raamatus saavad sõna nomineeritud-auhinnatud ja kõrgkriitika tähelepanu pälvinud luuletajad-prosaistid, sajandi teise kümnendi kirjandust mõjutanud autorid (prosaistidest Mudlum, Kaur Riismaa, Anti Saar, Jim Ashilevi). Klassikaliste jututeemade (lugemine, kirjutamise algus, kirjaniku roll jms) kõrval pakuvad huvi arutlused keele ülesandest ja tähendusest. Tekib erinevate maailmavaadete ja esteetiliste põhimõtetega kirjanike grupipilt, mida ühendab varasemast tõsisem hoiak kirjanduse ja loomingu suhtes. See väljendub näiteks veendumuses, et kirjandus peaks kandma või kinnitama üldinimlikke väärtusi. Selgelt teadvustatakse kirjutamise praktilist poolt ja lugejale lähemale jõudmise vajadust. Üldjoontes kinnitab kogumik, et postmodernism eesti kirjanduses on sisuliselt lõppenud. Mõned selle võimalustega eksperimenteerivad autorid siiski leiab, näiteks Mart Kangur, Jüri Kolk ja Anti Saar, kellele on jätkuvalt olulised intertekstuaalsus, metafiktsioon, (sõna)mängulisus jms. Uue sajandi institutsionaalseteks platvormideks kujunevad veel ajakiri „Värske Rõhk” oma järjekindlas töös noorte autoritega ning teisalt mittekonformiste koondav ZA/UM-i seltskond, mille tegevusest jäävad kirjanduslukku Robert Kurvitza kultusraamat „Püha ja õudne lõhn” (2013) ja Mudlumi (Made Luiga) esiletõus. Uute autorite kõrval on sajandialguse proosas jätkuvalt olulised Ene Mihkelson, Mihkel Mutt, Jaan Kaplinski, Nikolai Baturin, Madis Kõiv, Mats Traat, Mari Saat, Jaak Jõerüüt, Rein Raud, Eeva Park, Toomas Vint, belletristina alustanud Rein Veidemann, kirjanduselu ja kirjandusuurimuse keskmest mõneti kõrvale jäänud, aga väga produktiivsed prosaistid Toomas Raudam, Rein Põder ja Olev Remsu. Möödunud sajandi lõpus hakkavad ilmuvad Arvo Valtoni „Kogutud teosed”, mille kõrval avaldab vanameister ka paar uudisteost. See on autorite kataloog, mille kaudu võib formaalselt kujutada käesoleva sajandi eesti kirjanduse mitme­kesisust. Muidugi hargnevad siit lahti laiemad ja kitsamad suundumused, mida proovin punktiirselt kirjeldada.

 

II

Nüüdiskirjanduse teoorias ja üksikteoste analüüse koondavate raamatute sisse­juhatustes arutletakse omajagu nüüdisaja piiritlemise teemadel. Üldiselt eelistataksegi praegu kasutada väljendit XXI sajandi kirjandus, mitte nüüdiskirjandus või kaasaegne kirjandus, mille alguspunkt on ajas ja kultuuriruumis pidevalt nihkuv. Kuigi nähtamatu stardijoone võib tõmmata sajandi või kümnendi algusesse, ei välista see nüüdisaja alguse määratlemist mingite sotsiaalsete või ajalooliselt murranguliste sündmuste kaudu. Näiteks möödunud sajandi lõpus käsitleti nüüdisaja algusena sageli perioodi, mis algas pärast II maailmasõja lõppu, mil kujunes välja varasemast erinev poliitiline atmosfäär ja teist­sugune kultuuri­miljöö. Paljud kultuurikriitikud on arvamusel, et nüüdisaja kõige üldisema mõjuga sündmus leidis aset 11. septembril 2001. aastal, mil toimus terrori­rünnak Maailma Kaubanduskeskusele ja Pentagonile. Nõnda langevad sajandivahetusega kaasnevad pained kokku suuremate muutustega maailmapoliitikas. Eesti ühiskonnas ei olnud kokku varisevate kaksiktornide kaja „äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” (Jonathan Safran Foer) ja selles mõttes võib öelda, et ülbed üheksakümnendad kestsid koguni 2008. aasta suure majandus­krahhini. Sealt algab juba tugevam poliitiline polariseerumine, mille taga­järjeks on teravnevad ühiskondlikud suhted, klassi-, soo- ja rassiprobleemid.

 XXI sajandi alguse tegelikkus on kiiresti muutuv ja mitmekihiline. Eestit ümbritseva maailma „suured teemad” on majanduskriis, terrorioht ja „lõputa sõda”, rassi- ja sooproblemaatika, kiired muutused tehnoloogias, hoogustunud rändevood, keskkonnaprobleemid, minevikutraumad, ja lõpuks kõige krooniks üleilmne koroonapandeemia. See loob üldise atmosfääri, kus tarbimis­ühiskonna ja turukonkurentsi kontekstis muutuvad veel paljude põhimõistete (perekond, sugu, klass, haridus, loodus, tehnika jne) tähendused. Kuivõrd kirjandus kõige sellega tegeleda jõuab, on muidugi iseküsimus, kuid isoleeritud ei olda nendest teemadest kindlasti. Eesti nüüdiskirjandusele on ette heidetud, et eneseeritluse kõrval ei huvita autoreid ühiskonnas toimuvad protsessid, ometi tegeldakse kirjanduseski järjest enam praeguste aktuaalsete teemadega alates pagulaspoliitikast ning lõpetades pandeemia ja koroonaga. Mõistagi ei välista see ka eneseanalüüsi või subjektiivset maailmaloomet.

Nende probleemidega arvestamine toob kirjandusse teistsugused troobid ja uued kirjutamisviisid. Postmodernistliku mängulisuse ja paroodia asemele tulevad traumaatiline tagasivaatamine, kapitalismikriitika ja autoetnograafi­lise kallakuga tekstid. Paatos muutub traagilisemaks, pessimistlikumaks ja apokalüptilisemaks. Olevikuainelist kujutlusvõimet kontrollivad järjest enam minevikunarratiiv ja tulevikuvisioonid. Nii on viimaste kümnendite vältel kasvanud utoopiate ja düstoopia tähtsus. Kindlasti ka traumakirjandus, mida kannab XX sajandi katastroofiliste ajaloosündmuste süvitsi minev kujutamine, aga ka nüüdisgootika, kus realistliku laadiga kohaldatakse üleloomulikkuse elemente. Nii aitab hauntoloogiline perspektiiv väljendada painavat ja kummitavat minevikku, aga see on ka üldisemalt indiviidi ebakindluse ja teadmiste piiride tähistaja. Olevikuidentiteedi selitamisel on mineviku ja tuleviku vastas­suunalised vektorid üldises kultuuripildis väga tugevalt põimunud. Näiteks muutuvad retromaania kõrval tähenduslikuks posthumanistlikku tunnetust väljendavad metafoorid, mis tõlgendavad inimese ja tehnika koostoimet varasemast täiesti teistmoodi.

Kui postmodernismi kese oli keel ja tekst või maailma ja teksti suhe, siis nüüdiskirjandus on pöördumas tagasi maailma ja indiviidi suhte mõtestamise poole. XXI sajandi kirjandus võimendab mitmeid modernistlikke võtteid (nt „ühe päeva romaanid”, ristuvad autonoomsed vaatepunktid). Tugevam rõhk on sisekõnel ja teadvuse voolu tehnikal. Samas pole kuhugi kadunud klassikaline realism, aga uuel sajandil võib kõnelda erilise uusrealistlikkuse tulekust, kus võimendub taas autentsuse ja täpsuse tasand (autobiograafilisus, etnograafi­lisus, tänapäevased reaalid, spekulatiivsuse ja ilustamise hülgamine jne). Samavõrra on märgata žanritevaheliste piiride ületamist ja hübriidseid vorme (realismi ja gooti elementide ühendamine, maagiline realism, fakti ja fiktsiooni süntees jne), jutustamise spetsiifikasse kuulub kindlasti ajasuhete ebakorrapärasus, postmodernismist tuttav lineaarsuse segipaiskamine. Kuid siin pole küsimus mitte üksnes vaheldusrikkamas jutustamislaadis, vaid niimoodi tekitatakse fiktsionaalselt loogiline ligipääs minevikule ja tulevikule. Kõnekas on analepsise kasutamine traumaatilise minevikuga tegelevates tekstides. Traagi­liste tagajärgedega sündmus olevikus sunnib tagasi vaatama minevikus aset leidnud kriisidele nii isiklikus elus kui ka üldises ajaloos, lubab kriitiliselt kõnelema panna minevikus vaikima sunnitud hääled ja tuletada meelde narratiivist välja jäetud lood või identiteeti kujundanud sündmused.

 

III

Suuremates kirjandustes millenniumivahetusega aktiveerunud lõpumeelne paatos ja eksistentsiaalsed hirmud eesti sajandialguse kirjandusse paljuski ei jõudnud või esinesid postmodernistliku paroodiana (Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu”, 2007). Diskursiivsemalt koondab lõpumeeleolusid Tõnu Õnnepalu omaelulooline depressiivne realism alates „Harjutustest” (2002), jõudes kujundliku kulminatsioonini esseistlikus päevikus „Lõpetuse ingel” (2015). Selline kultuuripessimistlik hoiak annab aluse mõelda omaette alažanrist, mida Toomas Haug on nimetanud „Eesti Apokalüpsiseks”.[4] (Post)­apokalüptikast on saanud milleniaalse gootika üks alažanre, mis väljendab olevikumeeleolusid mitmesugustes registrites. Müüdi vormis käsitleb seda teemat Hasso Krulli moodne eepos „Meeter ja Demeeter” (2004). Neid motiive on oma tekstidesse põiminud Õnnepalu ja kindlasti sajandialguse suurim jeremiaadikirjanik Kivisildnik (nt „Enne sõda ja kõike”, 2012). Näiteid apokalüptiliste kujundite ja postapokalüptilise žanrikirjanduse kohtumisest pakub nüüdiskirjandus ridamisi. Lugemist väärib Egert Rohtla romaan „Rovin. Teekond läbi bluusipõrgu” (2013), mis sünteesib düstoopia tunnetuse rokkmuusika ajalooga. Andris Feldmanise hoiatusromaan „Viimased tuhat aastat” (2016) on vormilt justkui ulmekas, aga tähelepanu ei pöörata mitte niivõrd kujutlus­maailma ülesehitamisele, vaid klassikalistele suurtele küsimustele, näiteks inimliku õnne saavutamise võimalikkusele masinate hallatavas depressiivses maailmas, või otsitakse motivatsiooni edasi elamiseks. Puhtalt eesti apokalüptika žanrisse kuulub Armin Kõomäe päevikuvormi imiteeriv romaan „Lui Vutoon” (2015), mille tegevus toimub Ülemiste keskuses – see annab raamatule ka olevikuainelise probleemiseade. Tarbimisühiskonna hääbumise taustale kuvatakse sellised suured teemad nagu armastus, üksindus ja ökoloogilise maailma tagasitulek. Lääne massikultuuris juba klassikaks muutunud kaubandus­keskuse kujund on romaanis asetatud põrguks kujuneva paradiisi ja identiteedi­muutuse konteksti, sest tarbimine kaotab tähenduse, kui seda ei suuna enam lääne ühiskonda käimas hoidev asjade ihaldamise mehhanism.

Klassikalise katastroofikirjandusega suhestub teadlikult Rein Põdra „Laev” (2012), kus hiigellainest üle ujutatud Eestis otsib Noa laevaga oma teed kliimateadlasest minajutustaja. See on vana kooli romaan, mõne metafiktsionaalse nüansi ja tugeva intertekstuaalse põhjaga tekst, mis kujutab õnnestunult võimalikke postapokalüptilisi tajuregistreid ja uue maailma piirjooni. Tõnis Tootseni „Esimene päev” (2016) on stiililt maksimalistlik romaan, mille käsitsi kirjutatud tekst ja raamatu materiaalsust rõhutav kujundus muudab selle juba omaette „imeasjaks”. Sündmuste tasandil tegeldakse ellujäämisega pärast tuleviku­sõda, romaani dominandiks aga on üldised arutlused tehnoloogiast, vabadusest, kogemusest jne. Vahur Afanasjevi „Õitsengu äärel” (2020) tegeleb tulevikku tähistava tundmatuga, suure X-sündmuse paljuhäälse kujutamisega olu­korras, kus nähtamatu ähvardus muutub korraga reaalseks. Katastroofi­kirjandus jõuab oma loogilise jätkuni koroonaajastut kajastavates proosatekstides, mille eelkäija oli Mari Järve epideemiaromaan „Esimene aasta” (2011) ja edasiarendajad näiteks Marek Tihhonovi „Maailmalõpu päevik” (2020) või Killu Kaare „Pandeemia: siis, kui maailm hulluks läks” (2020). Sellelt foonilt võib ennustada ökotsiidi kujutavate allegooriate lisandumist või keskkonnamuutusi käsitleva kliimaulme ning transgressiivsete utoopiate populaarsuse kasvu. Võimalik, et just see žanr liigub praeguselt ebamääraselt positsioonilt rohkem eesti kirjanduse keskme poole.

 

IV

Kirjanduse piirid on avardunud. Küsimus pole mitte ainult lugejate eelistustes, vaid ka kriitikute ja kirjandusteadlaste huvis klassikalisest ilukirjandusest väljapoole jäävate tekstiloome strateegiate vastu. Ennekõike toetavad uued uurimissuunad (oma)eluloolist kirjutamist, sealhulgas kirjavahetusi, reisikirju jms. Kui tuum on lõhenenud, liigub koondumine mitmetesse uutesse keskmetesse. Just sellele laienenud foonile asetub käesoleva sajandi üks eesti kirjanduse „suuri teoseid” – Valdur Mikita esseeraamat „Lingvistiline mets” (2013), mida võiks nimetada ka ajalooteemaliseks postmodernistlikuks fantaasiaks. Siin on üldine ajaloodiskursus ning efektsete assotsiatsioonide põhjal arendatud mõtte­pildid. Neid hoiavad koos kirjandustraditsioonist tuttavad küla- ja metsa­motiiv ning tugev minakujund. Minevikust kõnelemise kaudu visandatakse poliitiliselt aktuaalne olevikukirjeldus ja tulevikuvisioon. See on põlvkondadeülene ja rõhutatult Eesti teemaga tegelev raamat, mis ilmumisajal paigutus rahvusliku ajalookirjutuse üle toimunud vaidluste ja Euroopas hargnenud pagulaskriisi konteksti. Tegemist on rahvusliku ja kohaliku müüdi ümbermõtestamisega, mille taustal peetakse ometi silmas ühendusi kaugele esiajalukku ulatuva plane­taarse mõõtkavaga. Mikita kesksed mõisted perifeeria ja mets kajastavad globaalses plaanis väikese kogukonna positiivset ja jätkusuutlikku ideed. Ilmselgelt suutis mitu aastat raamatumüügi edetabelites püsinud teos muidu ilukirjandusele kuulunud lugejaskonda koondada ja ühendada.

Ilukirjandust ja ajaloouurimust on üha raskem piiritleda rahvusliku traditsiooni raames, viimastel kümnenditel on jõudu kogumas „kultuuride kohtumise” idee. Eesti kirjanduses tähendab see muutuva rahvustunde ja geopoliitilise konteksti mõtestamist. Konkreetsemalt kujutab globaalse ja lokaalse vahekordi Mihkel Muti paroodia „Eesti ümberlõikaja” (2016), mis kriitikutes tekitas küll omajagu kõhklusi, kuid oli tavalugejate hulgas seda menukam. Probleem on muidugi aktuaalne – rahvusriigi idee nõrgenemine ja globaalsuse idee eba­määrasus on tekitanud lõhe, kus demokraatia, vabaduse või kogukonna küsimused ei ole enam üheselt mõistetavad. Eesti motiivi geopoliitilist tähendust võiks veel näitlikustada loetelu, mida ühendab etnonüümi kasutamine teose kõige loetavamas tekstiosas ehk pealkirjas. Autorinimed oskab „Loomingu” lugeja kindlasti ise lisada: „Eesti gootika”, „Eesti armukesed”, „Eesti eleegia”, „Eesti bluus”, „Eesti vaarao”, „Eesti veri”, „Eesti elulood”, „Eesti edulood”, „Eesti asjad” jmt. Selline pealkirjapoeetika on XXI sajandi maailmakirjanduses üsna silmatorkav, mis tähendab kindlasti suuremat tähelepanu muutuvale identiteedipoliitikale, rõhutab globaalse ning kohaliku suhet, globaalsust kui lokaalse paljususe sisulist mõõdet jms. Etnonüümi ja põhisõna omavaheline pinge võimaldab edasimõtlemist mitmetes identiteeti kujundavates suundades: oma ja võõras, minevik ja tulevik, ida ja lääs jne.

Sellel taustal mõjub tähendusrikkana looduse ja maaelu motiivi tagasitulek. Näiteks maal ja aias toimetamine Õnnepalu teostes, sellest kirjutavad ka Andrus Kasemaa „Leskede kadunud maailmas” (2012) ja Lauri Sommer „Räestu raamatus” (2012), aga see puudutab ka Mehis Heinsaare tegelaste loodusesse siirdumisi. Tõnu Õnnepalu triloogia „Mujal kodus” (eriti „Aaker”) polegi enam üksnes omaelulooline proosa ja allegooriline rännakunarratiiv, vaid kaldub üha rohkem looduskirjanduse žanrisse, esindades „isiklikku, reflekteeriva essee vormis kirjutist, mis põhineb tähelepanekutel loodusest ja loodusteaduslikel teadmistel, aga on avatud ka looduse hingelisele tähendusele ning looduse sisemisele väärtusele”.[5] Siin mängib edaspidi kindlasti kaasa üldisem keskkonnateema aktuaalsus, nõnda et nullindatel kirjanikele armsad linnakujundid jäävad tagaplaanile või kasutatakse neid kriitilises kontekstis.

 

V

Käesoleval sajandil on sageli korratud repliiki William Faulkneri romaanist „Reekviem nunnale” (1951): „Minevik ei ole kunagi surnud. See pole isegi veel möödas.” See on mineviku pideva kohalolu meeldetuletus, sest kui nüüdis­aja suhe minevikku muutub, siis muutub selle kaudu ka arusaam iseendast ja kollektiivsest identiteedist. Nüüdiskirjanduses tegeldakse selle probleemiga väga aktiivselt. Mineviku konservatiivne ja poliitilise aktsendiga ülekirjutamine algas juba nn avalikustamiskirjandusega 1980. aastate lõpus (Jaan Krossi romaanid, Mats Traadi käesoleval sajandil jätkunud eksistentsialistliku põhitooniga jõgi­romaan „Minge üles mägedele” jt) ning jätkus lähimineviku traagiliste kogemuste analüüsiga indiviidi tasandil (Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse uni”, 2001; „Katkuhaud”, 2007; Sofi Oksaneni romaanid, eelkõige „Puhastus”, 2009; Andrei Ivanovi „Peotäis põrmu”, 2011). Alateadvusse surutud rasked üleelamised on jäänud indiviidi psüühikasse painavate mälestuste või trauma­kogemusena, nende meenutamine elustab sündmustega kaasnenud valutunde, hirmu ja õudused. Need jäävad „kummitama”, nendest rääkimiseks puudub keel ja sõnastamiskogemus, mistõttu on tekstid sageli eksperimentaalsed, mäletamise ja unustamise protsessi registreerivad katkendlikud narratiivid (nt Mihkelsoni „Ahasveeruse une” kahestunud jutustaja või „kahekordse häälega naine”). Nende raamatute keskmes on üksikisiku moraalsete võimaluste vaagimine mitmekihilises aegruumis, inimese ja ühiskonna vaheliste suhete sügavam mõistmine. Tänapäeva ja möödaniku kokkukuuluvust näitab ka Aino Perviku 1930.–1940. aastate lapsepõlve vaatepunkti rekonstrueeriv fragmentaarium „Miniatuurid mälupõhjast” (2020). Olulised lähiminevikku käsitlevad teosed viimasest kümnendist on kindlasti Leelo Tungla „Seltsimees lapse” raamatud (2008–2009), Ilmar Taska „Pobeda 1946” (2016) ja Kai Aareleiu „Linnade põletamine” (2017). Ajaloost tänapäeva ulatuva eepilise haardega võtab möödunud sajandit käsitleda Martin Algus novellikogus „Tagamaa” (2020).

Kollektiivses ja isiklikus mälus peituvate haavade analüüsiga paralleelselt on kirjutatud postmodernistlikke ajaloolisi romaane: historiograafilisi metafiktsioone ja alternatiivajalugusid. Tõsise rahvusliku minevikunarratiivi kõrvale astusid sajandivahetusel teosed, mis interpreteerivad erinevaid ajalookirjutuse võimalusi, ideoloogilist tendentslikkust ning kõrge ja madala vastandusi. Embleemne tekst on Kristian Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0” (2010), kus mütoloogiline ja kõrgkultuuriline kood kirjutatakse üle massikultuurist tuttavate strateegiatega. Andrus Kivirähki ajalooparoodiad on ilmselt selle suuna kõige tuntumad teosed. Fakti ja fantaasia pingeväljas pööratakse ümber eestlaste kinnistunud enesemüüt ja identiteedikäsitluse kesksed kujundid (mõis, töö, küla „Rehe­papis”). Nii struktuurilt kui ka sisuliselt on huvitavam „Siniste sarvedega loom” (2019), mis kujutab „Kalevipoja” ja muinasutoopia dekonstruktsiooni surma­ekstaasi suubuva kunstnikuromaani vormis. Meenuvad veel Aarne Rubeni romaan „Volta annab kaeblikku vilet” (2001) ja novellikogu „Lugusid Anveltist ja Kingissepast” (2007), milles toimub nõukogudeaegse töölisliikumise käsitluse koomiline ümberpööramine. Ajalookirjutuse narratiivsusele juhib fantaasia ja fakti lahknemist rõhutades tähelepanu alternatiivajalooline kirjandus. Sajandi esimesest kümnendist võib näiteks tuua Indrek Hargla romaani „Palve­ränd uude maailma” (2003) ja hilisemast ajast Peeter Helme teose „Haakrist ja ajarelv” (2019), aga kõige programmilisemalt esindab seda lähenemisviisi Hargla toimetatud antoloogia „Eestid, mida ei olnud” (2017), kus kujutatakse Eesti ajaloo alternatiivseid võimalusi ürgajast tänapäevani.

Märgata on ka pöördumist vanema ajaloo poole. Meelis Friedenthali „Mesilased” (2012) vaatab võõramaalasest protagonisti „kurja silmaga” XVII sajandi lõpu Tartut, stiilselt ja värskelt jätkab Tiit Aleksejev ristikivilikku Euroopa ajaloo elustamist ristisõdade triloogias („Palveränd”, „Kindel linn” ja „Müüri­deta aed”, 2008–2019), suure lugejamenu saavutab Indrek Hargla keskaegses Tallinnas tegutseva apteeker Melchiori kriminaalromaanide sari. Erkki Koort üllatas eelmise kümnendi lõpul keskaega paigutatud põnevusromaani triloogiaga („Kättemaks Kirumpääl”, „Veritasu Tartus”, „Salakuulaja Vastseliinas”, 2018–2021). Mõneti teenimatult on mööda vaadatud Rein Põdra baltisaksa- ja Euroopa-ainelistest ajaloolistest romaanidest. Vaidlused teadusliku ajaloo­kirjutuse ja eriti eesti keskaja käsitlemise teemadel võtab kokku Andrei Hvostovi lugemisnäidend „Henrik” (2006). Ilukirjanduse ja teadusteksti piiridega mängivas teoses astub kroonikakirjutaja dialoogi nii oma kaasaegsete kui ka tänapäeva inimestega, kes omakorda esindavad mitmesuguseid stereotüüpseid suhtumisi Henrikusse ja ajalukku (saunamees, kõnepidaja, taara­usuline, feminist). Nende stereotüüpidega haakub otseselt üldine poleemika eesti ajaloo­kirjutuse eesmärkide ja suundumuste üle. Ilmselt pole juhus, et paljude sajandi­alguse ajalooliste romaanide üks tegelasi on kroonikakirjutaja ning vaatluse all tema keeruline positsioon võimu ja jutustamine vahealadel.

Ajaloolise romaani puhul võib kokkuvõttes märgata paari üldist suunda. Kõigepealt kaugenemist postmodernistlikust suhtumisest minevikku, mis väljendus selles, et ajalugu on üksnes narratiiv. Nüüd otsitakse võimalust ületada „lõhe” jutustamise ja ajaloolise tegelikkuse vahel (jutustuse ja sündmuse vahel). Sellega kaasneb tõe ja mälu vahekordade uurimine, mis muu hulgas tähendab eetilise hoiaku rõhutamist. Klassikalise ajaloonarratiivi kõrvale võib asetada metafüüsilisemad aja ja koha kategooria uuringud, näiteks Madis Kõivu sajandi­vahetusel ilmunud „Studia Memoriae” köited.

 

VI

Kirjandus püüab ühelt poolt jutustada lugusid, kuid samal ajal tegelikkust kriitilise metafoori kaudu üldistada. Selle protsessi käigus võivad äärmuslikumat keelt või ideoloogilisi seisukohavõtte pruukivad autorid sattuda vastatamisi eelarvamuste või lugejaootuste luhtumisega. Kesküla väljend „hirmsad kirjanikud” võiks piltlikult tähistada ka transgressiivset või piiridest üleastumise poeetikat, mis on eesti kirjandust „painanud” taasiseseisvusaja algusest saadik. Transgressiivne kirjandus on ebameeldivaid, häirivaid ja kultuuris tõrjutud teemasid teadlikult käsitlev looming, mille keskmes on keelu rikkumise tagajärjel või vaikimisi sündsaks peetava normi hülgamisel kujunev ambivalentne tähendusväli. See luuakse tabusõnalise tähistamise, graafilise kujutamise ja keelu reflekteerimise kaudu, nõnda et kirjeldatav ainevaldkond, teose vaatepunkt ning kujutamislaad võivad olla häirivad või lugejale vastuvõetamatud.

Transgressiivne kirjandus näitab põhimõtteliselt seda, kuidas üleastumine on minatunnetuse osa, s.t piiride teadvustamine kuulub inimkogemuse juurde ning esteetilised jm normid või kitsendused õhutavad piiriületamisele. Kõige rohkem on selles kontekstis nimetatud Peeter Sauterit, Kaur Kenderit ja Kivisildnikku. Kuid huvitavaid näiteid transgressiivsest kirjandusest pakuvad ka Maarja Kangro „Klaaslaps” (2016), Margit Lõhmuse novellikogu „Sterne” (2019) ja Sandra Angeli „Ma tulen” (2014), mille kõnekas alapealkiri on „Kümnendad. Eesti. Zeitgeist. Traagiline. Räpane. Ilus”. Transgressiivse kirjanduse üks tunnuseid on identiteedi spetsiifilisemas vormis mõtestamine. Muidugi tegeleb suur osa olulisest ja värskest kirjandusest mitmesuguste identiteedi vormide (rahvuslik, kultuuriline, sooline, seksuaalne, virtuaalne jne) mõtestamisega, aga seda tehakse üldiselt mõnevõrra traditsioonilisemate vahendite ja keele kaudu.[6]

 

VII

Olevikuaineliste narratiivide põhimeetod on paljuski realistliku, kohati naturalismi kalduva klassikalise suuna edasiarendus. Muutused selles laadis toimusid juba 1990. aastatel, mil eepilise asendas minimalism, ilusa inetus ja kõrget sünteesiti madalaga. XXI sajandi teisel kümnendil naaseb eepilisus mahukate romaanide vormis (Afanasjev, Vadi, Kaus, Ivanov, varasemast Kalle Käsperi ajalooline jõgiromaan „Buridanid” jmt).

Üliviljakas ajavaimu kajastaja on olnud Peeter Sauter, kelle looming järgib elukaart (noorus, abielu, lapsed, lahutus, keskiga, järgmine abielu, vananemine). Sauteri kirjutamisviisis on nähtud üht teatud nüüdiskirjanduse poeetikat, mis kujutab argiseid või düsfunktsionaalseid suhteid ja mille pinnalt luuakse katkendliku ja heitliku identiteediga karakter. Fragmentaarne narratiiv rõhutab pidevat pooleliolekut ja juhuslikkust veelgi, samas kaasneb sellega sisekõne vormis refleksioon eksistentsiaalsete küsimuste üle. Aga Sauteri klassi­kalisele protagonistile omane skeptilisus, pessimism ja nihilism on viimasel ­kümnendil asendunud pehmema ja humanistlikuma ellusuhtumisega. Armastuse ja suhteküsimustega tegelevat romaanitriloogiat  „Ära jäta mind rahule. A love story” (2013), „Sa pead kedagi teenima” (2016) ja „Kana peni” (2021) on võimalik lugeda romantilise armastusmüüdi kriitikana, mida saadab leppiv malbus, kurbus ja mõistmispüüd. Tarmo Teder on Sauteri kõrval teine madala olustiku ja krõbeda ühiskonnakriitika esindaja. Tema naturalism on jõulisem ja kirjanduslikum, s.t vaheldusrikkam, „inetum”, aga samas kohati lüürilisem ja „ilusam” (nt „Onanistid”, 2006).

Naturalistliku kallakuga proosa viimane faas on transgressiivne realism, mis korjab üles sotsiaalselt vastuolulised probleemid ega kohku tagasi tabunähtuste detailsel kirjeldamisel. Selle suuna näiteid leiab veebilehel Nihilist.fm ilmunud lugudest, mis on koondatud raamatusse „Final cut” (2017) ja mille kurjemaks õieks oli anonüümse autori fentanüülisõltuvust kirjeldav „Kuidas minust sai HAPKOMAH” (2016). Tonaalsuselt Sauteri ja „nihilistide” vahepeale paigutub olevikuinimese suhtes mõõdukalt pessimistlik ja melanhoolne Mait Vaik (nt „Meeleparanduseta”, 2016).

Sajandialguse eesti elulaadi kroonikana võib lugeda Urmas Vadi loomingut, kus saavad kokku argine maailm ja irratsionaalsus, olme ja ilmutus, madal ja kõrge. See käivitab tegelaste kinnismõttelise ja obsessiivse käitumise, mis veab lõpuks ka narratiivi realistlikust esteetikast kaugemale. Järjest mahukamate romaanide ja hästi komponeeritud novellikogude (nt „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”, 2014; „Hing maanteeserval”, 2021) kõrval sisaldab äraspidist eestluse elujõu kvintessentsi lühiproosakogumik „Elu mõttetusest” (2019). Vadi proosale omane fakti ja fiktsiooni vahelise piiri hägustamine, mis väljendub autobiograafilisuse tugevnemises, kultuuriloo kaasamises jne, on sajandialguse eesti ilukirjanduse silmatorkavamaid tunnuseid. Sellena tuleb näha ka kirjaniku­elu köögipoole või eneserefleksiivse tasandi kujutamist. Näiteks loomemajas töötamise ainetel kirjutatud tekstide hulk võimaldab kõnelda taas omaette alažanrist eesti kirjanduses (Vadi kõrval Tõnu Õnnepalu, Aare Pilv, Maarja Kangro, Kivisildnik, Kärt Hellerma jpt).

Sajandivahetusel proosaga alustanud Jan Kaus eksperimenteerib kõigepealt hoogsalt jutustamise ja tekstuaalsusega (nt „Õndsate tund”, 2003). Edaspidi kirjutatud romaane, mis on vormilt postmodernse maailma linnaromansid, kannab inimsuhete võimalikkuse mõtestamine ülisubjektiivse minapildi ja küünilise maailma kiuste (nt „Hetk”, 2009). Kausi romaanid on kohatundlikud Tallinna raamatud. Suurepärane kokkuvõte ajastu tunnete skaalast ja kohavaimu ülesehitavast mõjust on miniatuuridest koosnev „Tallinna kaart” (2014), mis väärtustab hetketajude autonoomsust sünnitusmajast algava ja matustega lõppeva terviku kontekstis.

Olevikulise vaimsuse kujutamise teine äärmus kaldub selgelt fantaasiasse ja allegooriasse. Eesti nüüdiskirjanduse esindusautoriks on käesoleval sajandil kujunenud Mehis Heinsaar – esindades eesti kirjanduse klassikalist suundumust, n-ö tuglaslikku liini, mille tunnusteks on läbimõeldud kompositsioon, üldistusjõulised metafoorid ja müüdilisus, lihvitud keel ja stiil. Kuue novelliraamatu, kahe romaani ja kahe luulekoguga loob Heinsaar vanamoodsa kujutlusmaailma, mille suhted ülimoodsa maailma probleemidega on viimastes raamatutes järjest kõnekamad. Vormilt fantastilised novellid järgivad küll n-ö muinasjutupoeetikat, absurdikirjanduse norme jms, aga neid võib lugeda ka nüüdismaailma kriitilise kommentaarina. Esinduslik valikkogu „Võlurite juures” (2021) sisaldab kõike Heinsaare proosale tunnuslikku: surm, armastus, ettemääratuse probleem, erandlikkuse tragöödia, loodus jms.

 

VIII

Nagu juba mainitud, käesoleva sajandi üheks fenomeniks on ajaloolise ja autobiograafilise kirjanduse plahvatuslik populaarsus. Lugemisharjumust hoiavad alal elulood ja memuaarid, päevikud, reisikirjad jms. Need on omaette spetsiifilised žanrid, kuid see muudab ka ootusi üldkirjanduse, või nagu Tõnu Õnnepalu ütles, „selle vana vale” suhtes, ja toob kaasa näiteks dokumentaalromaani ja ilukirjandusliku biograafia naasmise. Sisuliselt tähendab see „reaalsuse” sisse­tungi kirjandusse, pöördumist dokumentaalse ainese poole. Üldkirjanduse kontekstis tähendab „reaalsusenälg” seda, et kunstnik lähtub kogemusest või konkreetsest materjalist mitte üksnes loominguks vajaliku inspiratsiooni saamisel, vaid teose enda „valmistamisel”. Sellise poeetika äärmusi koondab David Shieldsi välja pakutud tunnuste loetelu: „Teadlik mittekunstilisus: „toores” materjal, näiliselt läbimõtlemata, filtriteta, tsenseerimata ja ebaprofessionaalne. (Kas viimase poolsajandi vältel on tehtud midagi mõjuvamat, kui Abraham Zapruderi Super-8 kaameraga filmitud kaadrid Kennedy mõrvamisest?) Juhuslikkus, avatus juhusele ja vedamisele, spontaansusele; kunstiline riskimoment, emotsionaalne appikarje ja intensiivsus, lugeja/vaataja osalus: liialdatud literaalsus, tähenärijalik toon, nagu reporter vaatleks võõrast kultuuri; plastiline vorm, puäntillism; kriitiline autobiograafilisus, eneserefleksiivsus, enese-etnograafilisus, antropoloogiline autobiograafia; nähtamatuseni hägustatud piir ilukirjanduse ja mitteilukirjanduse vahel: tegelikkuse lõksumeelitamine ja ligitõmbavus.”[7]

Elulugude ja ajalookirjanduse tõusuaeg peegeldab üldisemat kultuurilist nõudlust autentse, ausa ja ilustamata narratiivi järele. Siin võib embleemsete näidetena tuua kaks 2012. aastal ilmunud teost: Mihkel Raua „Musta pori näkku” ja Mari Tarandi „Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga”. Neid mitmes olulises asjas vastandlikke teoseid ühendab müstilise ja romantilise kunstnikunatuuri ja alati teoste varju jääva „tegelikkuse” kirjeldamine, pildid kangelase argipäevast, mille kaudu lugeja saab jutustusele suurema intensiivsusega kaasa elada. Sajandi esimese kümnendi näidetena võiks nimetada Jaan Kaplinski kirja­vormis perekonnalugu „Isale” (2003), Vaino Vahingu päevikuid („Noor Unt”, 2004; „Päevaraamat I-II”, 2006–2007) ja Mihkel Muti sarja „Mälestused I–VI” (2009–2011). Ilmselt oodatuim omaelulooline teos, Karl Ristikivi „Päevaraamat 1957–1968”, nägi trükivalgust 2009. aastal.

Omaette valdkonna moodustavad reisikirjad, mis kujutavad tänapäeva mobiilset maailma ja kirjeldavad sageli ka võõrsil elamise kogemust. Nende puhul pakub kindlasti huvi oma ja võõra võrdlus, järjest keerukamaks muutuva identiteediprobleemi mõtestamine argikäitumise, abielu või töölkäimise kontekstis. Eesti kirjastusturu üks tuntumaid kaubamärke on just selliseid kogemusi vahendav Petrone Prindi ligemale 120 köitest koosnev „Minu”-sari, kuhu on panuse andnud paljud ajakirjanikud ja kirjanikud (Vahur Afanasjev, Barbi Pilvre, Olev Remsu, Contra, Susan Luitsalu, Eia Uus, Katrin Pauts).

Kõige enam tuleb autobiograafiline poeetika jutuks Tõnu Õnnepalu loomingu käsitlustes. Juba „Harjutustest” alates iseloomustab tema tekste huvi „väikse ajaloo” vastu, dialoog stereotüüpse elulookirjutuse mudeliga, mille raames kõneldakse subjekti peidetumatest ihadest ja spetsiifilistest kogemustest (nt seksuaalsus, kiindumus saartesse, traumad ja vigastused jms), kultuurilise põlvnemise narratiivist jne. Kirjutatut iseloomustab aususe ja varjamise vahel kaalutlemine, mistõttu Õnnepalu omaelulooliste tekstide sisemiseks seadeks on põiklemine ja lugeja eksitamine (eri autorinimed, nimede esitähtede kasutamine, ase­sõnalisus jms). Õnnepalu omaeluloolise proosa üks keskseid motiive – „kadunud kodu” – võimendub hiljutises triloogias „Mujal kodus”, mida serveeritakse korraga reaalse ja allegoorilise rännakuna, nõnda et omaeluloost saab müütiline odüsseia. Õnnepalu näitab lõppkokkuvõttes, kuidas kujundlikkus ja dokumentaalsus ei välista teineteist ning annavad probleemidest kõnelemiseks lisavõimalusi. Väga isiklikku lähenemist dokumentaalsusele katsetab Maarja Kangro romaanis „Klaaslaps” ja raamatus „Minu auhinnad” (2018), mis jutustab kirjaniku elust auhindade ja tunnustuse kaudu. Siia ringi lisandub Mudlumi autoetnograafiline teos „Mitte ainult minu tädi Ellen” (2020).

 

IX

Viimase kümmekonna aasta jooksul on endast jõuliselt märku andnud eestivene kirjandus, mida väga operatiivselt ka eesti keelde tõlgitakse. See toob vene kogukonna avalikus ruumis nähtavale uutmoodi ja poliitiliselt huvitavamas mõttes. Sajandialguse venekeelne kirjandus Eestis on poliitiliselt ja esteetiliselt lääneliku orientatsiooniga. Seda on nimetatud kaht kultuuri sünteesivaks piiri­kirjanduseks (Igor Kotjuh) või rahvusüleseks kirjanduseks (Eneken Laanes), mis tegeleb identiteedi ja kultuurilise kuuluvuse küsimustega. Kirjandusliku poeetika mõttes katsetatakse huvitavalt modernismi ja postmodernismi sünteesivaid strateegiaid kaasaegsete motiivide ja teemade esile toomiseks. Kesksed autorid on Jelena Skulskaja, Igor Kotjuh, Andrei Ivanov, P. I. Filimonov, Gohar Markosjan-Käsper, Ilja Prozorov. Eestivene identiteedi teemast on omaeluloolises vormis pikemalt kirjutanud Viktoria Ladõnskaja („Lasnamäe valge laev”, 2013), Andrei Hvostov („Sillamäe passioon”, 2014) ja Jelena Skulskaja („Marmorluik. Lapsepõlveromaan”, 2015).

Kui sajandivahetusel oli eestivene kogukonna kultuuriline esindaja Jelena Skulskaja (nt „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda”, 2013), siis viimase kümne aastaga üle kümne romaani avaldanud Andrei Ivanovist on saanud võib-olla üldse kõige olulisem Eestis elav kirjanik. Eestivene identiteedi küsimuse kõrval („Tuhk”, „Peotäis põrmu” jt) mõtestab ta muutuva Euroopa tumedamat poolt: võõrandumist, nn vahepealsuse ja mittekuuluvuse dilemmasid (man in between, nonbelonger). Ivanovi läbimurdeteosed moodustavad ligemale tuhande­leheküljelise Skandinaavia triloogia, kus kelmiromaani vormis sissejuhatus („Hanumani teekond Lollandile”, 2012) arendatakse hipikommuuni kujutava tragikomöödia kaudu („Bizarre”, 2014) lootusetuse ja isikliku apokalüpsisega täidetud sisekaemuseks tsükli viimases osas „Kuutõbise pihtimus” (2015). Ivanovi suure eepika kõrvale sobib panna samuti produktiivse P. I. Filimonovi proosa, millest võiks välja tuua teose „Thalassa! Thalassa! Romaan-imerohi” (2013), postmodernistliku armastusromaani, mille aluseks on müütiline sümbolsüsteem ja selle peal tänapäevase kultuuri kihistused: vande­nõunarratiiv, esoteerika, pornograafia ning rokkmuusika. Teost kannavad mitu tegevusliini ja vaatepunkti, mis lõikuvad, kattuvad ja on omavahel ajalises nihkes. Filimonovi proosa eripäraks on jutustamine tegelaskuju kaudu, grotesksed ja värvikad portreed, filmilikkus, huumor, mõistujutulikkus, mis tuleb eriti esile autobiograafilisusega mängivas romaanis „Hariton Naganovi surm ja ajatus. Libabiograafia” (2017).

 

X

Naisuurimuse mõjul on nii mineviku kui ka tänapäeva naisautorite käsitlemisel kasutatud teinekord vaidlusi tekitanud naiskirjanduse mõistet. Siinkirjutaja arusaamist mööda ei tähenda naiskirjandus niivõrd üldisest kirjandusprotsessist välja tõstetud ühtset suundumust, mis luuakse vastukaaluks meeste kirjutatud raamatutele, vaid soolist vaadet rõhutatakse selleks, et esile tõsta üht temaatiliselt mitmekesist ja eriilmelisi kirjutamisviise sisaldavat nähtust, mida ometi ühendavad sarnased lähtekohad. See kujutab rõhutatult soolisest vaatepunktist inimese tundemaailma, tema kehalisust, seksuaalsust jm varjatumaid ning võib-olla varem tabudena tajutud kogemusi. Sageli suhestuvad isiklikud kogemused laiemalt ühiskonnas muutuva võimujaotuse või poliitiliste hoiakutega (nt naise roll avalikus elus, abordi probleem või emaduse küsimus).

Eesti nüüdiskirjandusest võib leida mitmeid kirjanikke, kes tegelevad nende teemadega teadlikult ja isikupärases stiilis. Olulised XXI sajandi alguse nais­autorid on Elo Viiding ja Kristiina Ehin, hilisematest alustajatest Maarja Kangro, Kätlin Kaldmaa, Eia Uus jt. Elo Viidingu proosast leiab jõulist võimu­suhete ja soostereotüüpide kriitikat (novellikogu „Teised”, 2012) Näiteks novellis „Kestmine” käsitletakse soojätkamise sunduslikku olemust, nõnda et traditsioonile ja naise keha defineerivale kestmisele kaalutakse alternatiivina vaimsuse printsiipi (vt ka proosaluule kogu „Kestmine”, 2011).

Hoopis teises laadis kirjutab Kristiina Ehin. Tema lüürilistes, muinasjutu­laadsetes mõistulugudes avaneb naiselikkus tunnete eristamise ja sisemono­loogi rõhutamise kaudu, kusjuures tähtsad on maa ja linna vastuolud, traditsiooni ja nüüdisaja vaheline konflikt. Kõige laiem kontekst on siiski loodus ja universum ning nende kaudu tajutav ühendus ürgse naiselikkuse ideega. Selline vaade iseloomustab ka Kauksi Ülle sajandivahetusel ilmunud võrukeelset proosaloomingut („Paat”, 1998; „Huuv”, 2000; „Uibu”, 2003).

Viimase kümnendi üheks huvitavamaks autoriks kujunenud Maarja Kangro juttude protagonist on tavaliselt intellektuaal või kirjanik. Jutustaja kasutab eneseirooniliselt paljusid meesautorile tunnuslikke võtteid: tundekirjelduse asemel analüütiline või teaduslik keel, mida omakorda varjutab iroonia ja huumor ja seda saadab peategelase „objektistav pilk”. Kangro paljudes lugudes tuleb üheksakümnendate „kirjanik võõrsil” ja välismaa motiiv jõuliselt tagasi. See on näide globaliseerumise teemast, mida käsitletakse küll kerge resignatsiooni saatel ja paradoksaalsel moel isoleeritust ja võõrandumist kinnitades (nt novellikogud „Ahvid ja solidaarsus”, 2010; „Dantelik auk”, 2012; „Hüppa tulle!”, 2014 jt). Naise vaatepunkti on väga järjekindlalt rakendanud Kätlin Kaldmaa. Romaan „Islandil ei ole liblikaid” (2013) on boreaalne maagiline realism – üha Islandi suguvõsa lugu läbi naisliini mitmete jutustajahäälte –, aga meelde on jäänud ka novellikogu „Väike terav nuga” (2014), mis keskendub eri vanuses naistegelastele (lapsele, noorele armastajale, rasedale). Tähtis on kehataju, millest lõikab läbi „terav nuga” – mingi traagiline sündmus, kannatus, trauma, sotsiaalne ebaõiglus.

Üks heas mõttes ehmatavamaid teoseid kümnendi lõpust on Kerttu Rakke romaan „Häbi” (2018), mis on varem populaarses chick-lit-žanris kirjutanud autori kõige tõsisem ja tugevam raamat. See vaatleb eestivenelasest naise enesemadaldamise ja äärmusliku häbikompleksi arenemist teravas sotsiaalses kontekstis (emaduse ambivalentsus, kohanemine, eestivene kogukonna suhted). Eva Koffi „Sinine mägi” (2017) on minevikku tänapäevaga ühendav kolme naise lugu, mida iseloomustavad kõrgstiilsed kujundid ja suured teemad ning mittekronoloogiline jutustamine: sageli on pika lõigu sees mitu nõelasilma, mille kaudu viiakse lugeja teise aegruumi. Lisaks nendele näidetele: palju kõneainet tekitas hiljaaegu Eia Uusi feministlik romaan „Tüdrukune” (2019), mis üsna vastuolulise protagonisti silme läbi käsitleb ka naistevastast vägivalda ja lesbiteemat. Naiskirjanikud kujutavad väga otsekoheselt aktuaalseid teemasid, kuid paljudel juhtudel on oluline ka minevikutasand: suguvõsa- ja kultuuri­traditsioonid või möödanikutraumad.

 

XI

Sajandialguse žanripoeetika on liikumises ja muutumises, romaanides segunevad normid (nt ajalooline romaan krimiromaaniga), žanrikirjanduse ja klassi­kalise ilukirjanduse vahelised piirid on paljudel juhtudel hägusad. Toimub intensiivne uute žanrinimede ja alažanrite loomine (etnoõudus, kliima- ja katastroofiulme jne). Uuem žanrikirjandus, eelkõige ulme erinevad ala­žanrid pälvivad ka järjest laiema lugejaskonna tähelepanu. See on eeskätt Indrek Hargla teene, kes liigub klassikalise ulme juurest koomilisse fantaasiasse, ajaloolise krimikirjanduse ja etnoõuduse poole (nt „Süvahavva” triloogia, 2013–2020). Uuematest tulijatest on huvitav mitmetes žanrites katsetav Maniakkide Tänav (nt zombiromaanid või „Mehitamata inimesed”, Eesti-aineline post­apokalüptiline küber- või biopunk), kuid ka naisautorid Triinu Meres, Mann Loper, Mairi Laurik.[8]

Eesti nüüdiskrimi on küllaltki mitmekesine. Siia kuuluvad Indrek Hargla Melchiori-sari, Taavi Kanguri põnevuslood, ka bizarro-esteetika poole kaldu Kivisildniku ja Aarne Anmanni „Visa hinge” sari ning Põhjamaade krimi ja domestic noir’i mõjutustega autorid Katrin Pauts, Birk Rohelend, Reelika Lootus, Ketlin Priilinn. Krimikirjandus on läinud kaasa üldisema tendentsiga, kus kuriteo ja uurimise kõrval pühendatakse palju tähelepanu peategelaste isiklikele suhetele, uurijate minevikutraumadele jms. Kriitikast ja kirjandusinstitutsioonidest eraldi elab ajaviitekirjandus, millest suure osa moodustavad tänapäevased romansid ja probleemikesksed suhtelood. See on peaaegu hõlma­matu autorite ja teoste kogum, kes on hästi tuntud rahvaraamatukogude lugejatele ja neile, kes otsivad kirjandusest immersiivset efekti või samastumisvõimalust. Sisuliselt kuulub siia ka XXI sajandi alguse eesti kirjanduse loetuim autor Erik Tohvri, kelle sulest ilmus kahe kümnendi jooksul peaaegu neli­kümmend (!) proosateost.

 

XII

Alates modernismist kuulub elava ja toimiva kirjanduskultuuri juurde ka eksperimentaalne kirjandus. Avangardsed katsetused keele ja tähistamise piiridel on XXI sajandil pidevalt päevakorral – alates Berk Vaheri „Lugulaulust” (2001) kuni Kiwa värske romaanini „Kummiliimiallikad” (2021). Sinna vahele jääb sajandi ühe radikaalsema proosaeksperimendina Jaan Malini romaan „Maa ja ilm” (2015). Sellest väljamõeldud keeles kirja pandud asemantilisest romaanist rääkimiseks on mitu võimalust, näiteks: a) teema ja vorm ongi keel ise, võib imetleda uusi sõnu, rütmi jms; b) lugejale antakse mitmeid pidepunkte („Tõe ja õiguse” kaanekujundus, tegelaste nimed, mh aleksander valgehobusekoppel, primaema vista, jaakob kunder), millele toetudes võib ta loo ise välja mõelda – ilmselt keerleb võimalik lugu ikka kirjanduse ja kirjanduselu ümber. Pikematest tekstidest ja suurematest projektidest võib nimetada Erkki Luugi teoseid ja tegevust, Barthol Lo Mejori „Popdadat” (2008), Siim Nurkliku „Kas ma olen nüüd elus” (2010), Kiwa paljude kunstivaldkondade piire ületavat loomingut (kirjastus ;paranoia) ning tema koostatud eksperimentaalse kirjanduse antoloogiat „Kangelasema toitepiim” (2006).[9]

Mitmed eksperimentaatorid on leidnud tunnustamist või on nende tee viinud tavakirjanduse poeetika juurde. Olgu näiteks Erkki Luugile antud Betti Alveri kirjandusauhind romaani „Ornitoloogi pealehakkamine” (2002) eest. Radikaalsete ribaraamatute ja alkeemiateemaliste lugudega alustanud Paavo Matsinist on saanud eesti kirjanduse põhivoolu üks põnevamaid autoreid („Sinine kaardivägi”, 2013; „Gogoli disko”, 2015; „Must päike”, 2017; „Kongo tango”, 2019). Matsini romaanide mitmetasandiline tegelikkus mängib ladusalt ajaloo ja tulevikuga, sulatades tervikuks nii esoteerilise, kõrgkultuurse kui ka žanrikirjandusliku.

Kui XXI sajand on remikside, meemide ja segunemise ajastu, siis puudutab see ka keelt ja kirjandust. Sajandialguse kirjanikke ja kunstnikke paeluvad avalikus ruumis ning internetis leiduvad keele ülevõtmise ja ümbertöötlemise võimalused. Tähelepanuväärseim näide võiks olla luule ja proosa vahele paigutuv Indrek Koffi „Eestluse elujõust. Hüsteeriline traktaat” (2010). Tekst koosneb tänapäeva eesti suulises kõnes massiliselt kasutatavatest väljenditest, mis koonduvad omakorda mitmesse teemarühma: ilm, joomine, võõraviha, traagiline ajalugu, riik, autod jms. See on sajandivahetuse eestlase argikultuuriliste mentaliteetide kataloog, mille paljuhäälsuse taandavad leheküljelt leheküljele korduvad fraasid „teed või kohvi” ja „haige” – pealispindse viisakuse kõrval eksisteerivad viha, kadedus ja melanhoolia väljendavad eestlase elujõu ambivalentset kokkuvõtet. Siin võiks lõpetada, aga…

 

XIII

„Postkommunistlik Eesti ei ole veel andnud Suurt Eesti Romaani ja võib-olla ei anna seda kunagi. Aga kui võtta Tõnu Õnnepalu moodsa identiteedi halastamatu uurimine; Jaan Kaplinski peen kõikumine taevase ja lihaliku armastuse ning privaatsete ja poliitiliste hirmude vahel; Peeter Sauteri eksistentsialistlik janu ehtsa olemise järele, mis kodanliku mugavusega kokku põrgates sünnitab motiveerimata vägivalda; Ene Mihkelsoni shakespeare’likud puntrad, milles põimuvad reetmine, mäletamine ja unustus; progressi nukker relativeerimine Andrus Kiviräha teostes ning Mats Traadi külatraditsioonide ja moodsate kommete kokkupõrke kirjeldused – siis võime sealt saada ehk paremagi pildi Homo Estonicuse olukorra kohta kui kusagilt mujalt.”[10] Nõnda võtab Märt ­Väljataga kokku sajandi esimese kümnendi virtuaalse Eesti Teksti. Lisan siia lõppu veel teise kümnendi mõne tähelepanuväärsema teose, mis sajandi edenedes maailma ja eestimaalasi järjest hämaramas valguses näevad.

Andrus Kivirähki „Maailma otsas” (2013) algab nüüdseks tähenduskihte veel juurde saanud ummiku ja punase fooritule kujundiga ning selle keskne motiiv – üleilmse ja kohaliku vastuolu  – kajab vastu Urmas Vadi romaanides „Tagasi Eestisse” (2012) ja „Neverland” (2017). Need toimivad lähimineviku traumakirjanduse ja olevikku painavate tontide paroodiana, kuid väljendavad vaimukalt eestlaste tänaseid paineid ja tüüpkäitumist. Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan” (2017) jutustab Eesti traagikast ajaloolise vanausuliste kogukonna ja universaalse kättemaksumotiivi kaudu, millele „Õitsengu äärel” lisab võimaliku lähitulevikus ees ootava globaalse katastroofi stsenaariumi. „Õitsengu äärel” on tänapäeva probleemidega kriitiliselt tegelev romaan, mis võib-olla märgib artikli alguses mainitud enesekeskse kirjutamisstrateegia muutumist: tegeldakse mitte ainult mina, teksti, siseeluga, vaid võimalikult paljusid kõnetavate aktuaalsete probleemidega. Nende hämarate ja kurja­kuulutavate lugude taustal annab inimlikku lootust Jan Kausi „Ma olen elus” (2015). See kuulub perekonnaromaani žanrisse, kus kolme põlvkonna saatustest jutustatakse kodu- ja paigatunde, baltisaksa ajaloo, eestivene kogukonna, lähisuhte vägivalla teemade kaudu, taustaks globaalse majanduskolonisatsiooni ja ökoloogi­lise kollapsi ähvardus. Olevikuvaimu kroonikat pakub kindlasti 2018. aastal käivitatud projekt „Eesti novell”, mille järjest lisanduvatest köidetest kujuneb tulevikus Eesti argielu ja vaimsuse kriitiline arhiiv ning mitmenäolise kirju­tajaskonna vaatepunkte koondav suur proosanarratiiv.

 

^[1] K. Kesküla, Uued hirmsad kirjanikud. „Eesti Ekspress” 9. I 1998.

^[2] M. Väljataga, Kauneimad jutud. „Eesti Päevaleht” 6. XI 2004.

^[3] Sõnad on õhk. 13 intervjuud tänapäeva kirjanikega. Koostanud C. Pihelgas. Kaksik­hammas, 2018.

^[4] T. Haug, Traditsiooni õpilane. Rmt: T. Haug, Troojamäe tõotus. Tallinn, 2004, lk 319.

^[5] K. Tüür, Looduskirjanduse määratlus. „Acta Semiotica Estica IV”, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 73–96.

^[6] Vt lähemalt: J. Kraavi, Transgressioon ja transgressiivsuse poeetika eesti nüüdiskirjanduses. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021.

^[7] Vt: D. Shields, Reality Hunger. A Manifesto. New York, 2010, lk 5.

^[8] Vt lähemalt: Fändomi sünd. Artikleid ulmekirjandusest. Eesti Ulmeühing, 2020.

^[9] Vt lähemalt: A. Pilv, Väike teatmik (Tartu) paranoiakriitilise risoomi kohta. „Methis” 2013, nr 11, lk 22–47.

^[10] M. Väljataga, Suure eesti romaani ootel. „Sirp” 31. VIII 2007.