Robert Kurvitz: „Püha ja õudne lõhn”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 240 lk.

 

Kui suhtuda surmtõsiselt raamatu teisel leheküljel seisvasse märkusesse „Proloog romaanitsüklile” ning võtta arvesse ka köite seljal olevat järjekorranumbrit (#0), siis vist polegi võimalik Robert Kurvitza debüüdi kohta suurt midagi öelda — tegelaskujude üheplaanilisus, loo enese kunstlikkus ja selle kõikjalt tilpnevad traagelniidid ning lõpplahenduse rutakas ja justkui laisk lahendus on miski, mille üle on mõttetu arutleda, sest kõik see peaks kunagi kauges tulevikus, mil kogu romaanitsükkel on ilmunud, saama väärilise selgituse. Nii võttes võiks arutleda vaid „Püha ja õudse lõhna” maailmaloome ning autori keele üle.

Samas on säärane lähenemine absurdne. Kui isegi Mats Traadi jõgiromaani „Minge üles mägedele” iga osateost on võimalik lugeda, nautida ja ka kritiseerida iseseisva tervikuna — ja Traat on alati rõhutanud, et tema kokku 3200-leheküljeline oopus pole mitte romaanisari, vaid üks romaan, jõgiromaan! —, siis seda enam on põhjust ühe tervikuna vaadelda autori teost, kelle ilukirjandusliku proosaloomingu ainuke trükis ilmunud näide see pealegi on. Mõne autori sõbra argument, nagu poleks võimalik romaani mõista ilma selle seni ilmumata (vahest lausa kirjutamata?) järgmisi osi lugemata, ei kannata niisiis kriitikat.

Kuid mida öelda raamatu kohta, mille kõrget ambitsiooni õhkub nii selle vaieldamatult stiilsest kujundusest kui autori kohati ülespuhutud jutustamislaadist? Rääkimata Kurvitza vaieldamatult hea detailitajuga loodud omailmakirjeldustest, mis on samuti tugevalt elitaristliku ambitsiooniga — kõik need „entroponeetilised katastroofid”, neonatsiideoloog Vidkun Hirdi pseudofilosoofilised heietused, ekskursid teose maailma verisesse ajalukku, kust ei puudu ei kommunism, koonduslaagrid ja inimeste fotodelt kustutamine ega ka romantilised kulla ja karraga kaetud õhulaevad, kaunilt riietatud inimesed pardal, või poolmüütilised ekspeditsioonid surematuks tegevate virsikute juurde. Mis siin salata — tegu on maailmaga, millesse on mõnus viskuda ning selles siis supelda. Nauding oleks täiesti võrreldav elavate ulmeklassikute Dan Simmonsi või China Miéville’i originaalsete ja rikkalike omailmade avastamisest saaduga, kui lugedes ei piinaks kogu aeg küsimus — milleks see kõik, mis on selle mõte, kuhu tahab autor sellega jõuda?

Mingis mõttes on ju lugu selge ja Kurvitz esitab selle ka kohe raamatu alguses: neli tüdrukut lähevad soojal suvepäeval rannast kaduma ning neist kolme vanemasse armunud kolm erineva sotsiaalse taustaga poissi pühendavad järgmised paarkümmend aastat oma elust tüdrukute jälgede otsimisele. Niisiis põnevik, kuhu lugeja astub hetkel, mil aastaid ühegi juhtlõngata peategelastele naeratab õnn ja kolme kadunud neiu otsingud ei näigi enam nii lootusetud.

Sellega on antud head eeldused ühe ulmemaigulise põnevusloo alguseks. Paraku ei suuda romaan alguses väljakäidud veksleid lunastada. Nagu öeldud, toimub tegevus pisiasjadeni läbimõeldud maailmas, kus autor lisaks selle poliitilisele ajaloole tutvustab ka muusikat ja popkultuuri, keerukaid rahvus- ja sotsiaalseid suhteid, moodi ning kombestikku ja eelarvamusi. See kõik on väga huvitav, aga Kurvitzale käib üle jõu kogu selle kirju kompoti allutamine loo arendamisele, mis ometi paistab olevat teose eesmärk.

Selle asemel, et teha nii, nagu eespool mainitud China Miéville oma „Linnas ja linnas” (2009, e. k. 2011), kus kirjanik loob ainulaadsete reeglite järgi toimiva ainulaadse omailma ning kirjutab selle lahtimõtestamiseks mõrvaloo, mille lahendus pole küll lihtne, kuid mis kasvab ja areneb aegamisi, andes lugejale võimaluse täiel rinnal osa saada „Linna ja linna” maailmast, eksib Kurvitz enda maailma padrikutesse ega leia enam hästi tagasiteed.

Iseenesest tuleb mittelineaarne jutustamislaad „Pühale ja õudsele lõhnale” kasuks — nii saab autor otsustada, millal mingi infokild lugejale poetada. Paraku on neid kilde lootusetult palju ning lugedes on raske mõista, mis on loo arengu seisukohalt oluline, mis aga mitte (olgem ausad, „isechillija” tegelaskuju ja tema roll on loo seisukohalt ikka tõeliselt kunstlikud ja pingutatud). Lisaks veel peatükke liigendavad pikemad, taustalugu käsitlevad vahepalad, mille puhul tekib vägisi tunne, et need on kirjutatud ainult mahu paisutamiseks.

Ja mahtu on siin paisutatud küll — olen lugenud „Püha ja õudse lõhna” algvarianti 2008. aasta romaanivõistluse žürii liikmena ja toona jäi üsna õhukesest ja justkui poole pealt katkenud käsikirjast meelde autori elav ja lopsakas fantaasia, mida võrdsel määral ei toetanud looarendus ise. Tookord saigi käsikiri võistlustulemustes ära märgitud koos žürii soovitusega iseenesest hea idee romaaniks vormistada…

Nüüd on Kurvitz seda ka teinud, valides üsna eklektilise tee, ning on kuhjanud kokku peale põhilooks vajalike elementide kõike muud, mis tal  kõnealuse teose — ja ilmselt siis selle võimalike järgede tarbeks väljamõeldud omailmaga seostub. Seejuures läheb autor nii kaugele, et ei kohku tagasi romaanimaailma sügavamaks ja täpsemaks kirjeldamiseks keelepiiridegi kompamisest. Kui üldiselt on Kurvitza keeletunnetus hea ning sõnad mõjuvad hoolega valitult ja originaalselt, siis on momente, kus ta pingutab üle — vaadatagu kust nurga alt tahes, sõna „miljardör” on ja jääb värdsõnaks.

Tervikuna kannatab teose tasakaalustamatuse tõttu esiteks lugu: täpselt nii, nagu käsikirja algvariandiski, katkeb see ootamatult ja labaselt — loo lahendus tuleb, lugejale selgub tüdrukute saatus, kuid see pillatakse enam-vähem kõrvallauses ning lahenduse banaalsus pole kooskõlas eelneval 230 leheküljel jutustatu ambitsioonikusega. Teiseks kannatavad tegelased — raamatu kolm kangelast jäävad igas situatsioonis pubekatest poisteks. Aastad mööduvad, poistest saavad mehed, kes teevad karjääri ja põrkavad kokku eluraskustega, kuid see kõik on väline, psühholoogilist arengut ei toimu, nad on pigem iseenda karikatuurid kui tegelased, kellele oleks võimalik reaalselt kaasa elada. Ja sellest on kahju.

Teisalt tõestab Kurvitz oma debüütromaaniga, et ta oskab kirjutada, et tal on elav fantaasia, üldjuhul ka hea keele­tunnetus. Samas tõestab ta sedagi, et tegu on autoriga, kes vähemalt kõnealuses teoses on kangesti kimpus enese­imetlusega, unustades selle varjus nii oma loo kui selle tegelased, kellest ta mingil hetkel ei näigi enam eriti hoolivat — need on tühipaljad üheplaanilised nukud, mõeldud vaid mingil määral asustama seda muidu suurt ja tühja maailma, mille väljamõtlemine on võtnud autorilt põhienergia. Kui Kurvitz jätaks enda mina korraks kõrvale ja kulutaks detailide lihvimisele läinud energiast vähemasti poole oma tegelastele hinge andmiseks, oleks tal vaieldamatult head eeldused saada suurepäraseks kirjanikuks.