Maria Lee (s. 1984) on luuletaja ja dramaturg. Tal on ilmunud kaks luulekogu, „Äramõte” (2007) ja „Stereomeetria” (2012), mõlemad raamatud on nii kriitikute kui publiku poolt väga hästi vastu võetud. Maria Lee on töötanud dramaturgina Tallinna Linnateatris ja mujal, samuti juhtinud Kultuurikaja saadet Vikerraadios.

CAROLINA PIHELGAS: Mida tähendab sinu jaoks kirjutamine? Kas kirjutamise kaudu on võimalik väljendada midagi sellist, mida muusika, kunsti või mõne teise meediumiga pole võimalik edasi anda?

MARIA LEE: Väga varasest lapsepõlvest saadik oli kirjutamine mu jaoks midagi enesestmõistetavat ja esmatähtsat — ilmselt just kõige sõnastamine, kõige tajutava tõlkimine sõnadeks. Kirjutamine oli õppimine ja mäng, vahend maailma mõtestamiseks ja mõistmiseks, päris tihti ka mõne uue maailma loomiseks, kuhu siis mannetust ja segasest tegelikkusest aeg-ajalt kaduda. Nüüd juba kaua aega on kirjutamine mu jaoks keeruline ja raske töö — mäng on kadunud, asemele on tulnud rusuv arusaamatu vastutus. Sõnad ja sõnastused ongi hakanud vahendama kõiki teisi meediume — et mõista teatrit, muusikat või kunsti, või isegi toidu maitset või kodu lõhna, tuleb mul selleks luua mingi verbaalne konstruktsioon. Sellel on nii häid kui halbu külgi. Tihti on see väsitav ja siis ma püüan tekstilisest maailmast eemale hoida või ei suuda seda oma igapäevasest elust piisavalt lahus pidada, et tõhusalt kirjutamisega tegelda.

C. P.: Olen seda ka ise kogenud, et kui pikka aega tekstidega töötada, võib neist tekkida väsimus, lausa tüdimus. Aga siis on teinekord väga lohutav tegelda keelega. Oled sa selline luuletaja, keda inspireerib keel iseenesest?

M. L.: Ma ei tea, kas võib öelda, et inspireerib. Mind rõõmustab keele juures etümoloogia — mind inspireerib väga kujutlus ühe sõna või väljendi teekonnast läbi aja, mõte sellest, mis ajalootaaka kanname endale teadmata kaasas. Kuidas süntaksis säilib mingi täke ajapsühholoogiast, kuidas sõnade tähendus on nihkunud, muutunud jne. Mind huvitab see, kuidas üht või teist laadi lausestus alateadlikult lausujat kujundab, mõjutab. Näiteks — kas oleksin õnnelikum inimene, kui kasutaksin vähem põimlauseid ja rohkem diminutiive? Ja kuidas minu mulje inimestest sõltub nende keele­kasutusest? Mulle meeldib võrrelda sarnase tähendusega sõnu eri keeltes, mõelda, mida need sõnad eri keeltes tegelikult tähendavad. Näiteks uurisin ükskord kaua aega sõna „armastus” etümoloogiat; ja kusagil piirjoonte juures on väga palju erinevaid nüansse sõnade amour, Liebe, rakkaus või ljubov tähendustes. Ju, vist?

Nii et keel rõõmustab mind, aga ma ei tegele sellega metoodiliselt, ei uuri ega süstematiseeri midagi.

C. P.: Sinu ema, Doris Kareva, on luuletaja ja sa oled üles kasvanud raamatute ja kirjanduse keskel. See, kui peres osatakse tähtsustada loomingulisust, tundub äärmiselt oluline.

M. L.: Ema teadis peast aukartustärataval hulgal luuletusi, mida ta aeg-ajalt enam või vähem kohases kontekstis tsiteeris või parafraseeris, sedakaudu justkui luues pidevalt üht hämarat, kättesaadavat, kuid alati hoomamatuks jäävat ruumi igapäevasuse ümber ja kohale (nagu tumm unelaul, mis mõttes kogu aeg kummitab). Isa on alati väga palju lugenud ning tema analüütilised selgitused elu kohta näisid ka enamasti tuginevat kirjandusele, sellelesamale hämarale hoomamatule ruumile, mida võis justkui ka ise kujundada, aga mille üle täit kontrolli kunagi saavutada ei õnnestu. Kindlasti on see tunnetuse arengus oluline olnud, aga kuidas just täpselt, ei teagi.

C. P.: Millal ja kuidas jõudis sinuni arusaamine, mis on luule? Ja kuidas sa ise kirjutama hakkasid, oli see asjade loomulik kulg?

M. L.: Ma ei tea, kas see arusaamine ongi minuni jõudnud. Lapsele on ilmselt oluline mingi tekstirütm — mitte tingimata karmid värsireeglid, vaid rohkem maailma rütmistatus: nagu merelained või linnulaul. Mingil määral, kui seda teed käia, jääb see ilmselt alati sisse, see rütmituum ja -ruum, ja saab luule või muusika alustalaks. Teisest küljest — ja see võib olla individuaalne — näib elu ise alati olevat selle rütmiga vastuolus, sõidab sisse, murrab harmooniat, viskab mingit segast sünkoopi. Niisiis on luule ühtaegu püüd maailma korrastada, seda segadust taltsutada, samas aga justkui hulljulge soov panna relvad maha ja avasüli tervitada müra ning kaost, elada sellega rahumeeles ja kooskõlas. Minule see on selline tunne ja võib-olla eelkõige sellepärast on mulle lähedane vabavärss — milles vabadus õieti tähendabki seda pidevat piirilolemist, kahe stiihia vahel tasakaalu otsimist.

Algkooli ajal, mäletan, tehti klassis mingi luulevõistlus. Kirjutasin suure lustiga terve vihikutäie loomade elust metsas, polnud seal õieti rütmi ega riimi, ainult kirjutamisrõõm oli suur. Mida ma toona luuleks pidasin, ei tea ega mäleta, aga millegi poolest see lihtsalt jutustusest ikkagi erines. Lugemiku­luuletuste deklameerimine õpetaja instruktsioonide järgi oli alati raske — et kuidas lugeda „ilmekalt” ja mitte unustada järgmist rida. (Kunagi polnud küsimus järgmises lauses või mõttes!) Põhikoolis tulid joonlaua järgi kirjutatud kurvad riimiluuletused. Kaua aega pidasin põlu all „luulelisust” — see tähendas minu silmis teatavat pateetikat, raskepärast sügavamõttelisust, ilmselt midagi sellist, mida aastaid hiljem hakati nimetama „diibiks” või „diibi panemiseks” vms. ja milles mind ennastki on süüdistatud.

Siiamaani tundub „luule” selle kohta, mida ma tegelikult mõtlen, kuidagi kohmaka ja eksitava sõnana. Võõrastav on kuulda enda kohta öeldavat „luuletaja” või arvata enda kirjutatud fragmente luuletusteks. Sellest pidevalt hoidumine või terminoloogia väljamõtlemine aga tundub pikapeale niisamuti veiderdamisena, ja las ta siis pigem olla. Lõpuks on sõna ja keel nagunii ainult kokkulepe.

C. P.: Mitmetest sinu tekstidest aimub umbusku olemise ja kohalolu suhtes; tegeled tihti küsimusega, kas see, mis on, on ikkagi tõeline: „Millal ma päriselt murdusin, hakates uskuma, / et see ongi päris, / need seinad ja laed ja riiulid, riided, / kulmujooned ja sõrmed ja miimika? / Olen ju ometi alati kuidagi teadnud ja otsinud / valgust / kõige selle näilise taga. Ja alla andnud.” Kas inimene-olemise juurde kuulubki alati kahtlus?

M. L.: Ma tahaksin sellele küsimusele vastata nii, et mul oleks konkreetne ja kindel kogemus kellegi teise elust ja maailmatajumisest pikema aja jooksul. Kuna aga pole, tuleb mul oletada, et mitte kõikide inimeste olemist ei varjuta pidev kahtlus. Küll aga usun, et kahtleval inimesel on ehk suurem tõenäosus sattuda arutlevate ja kahtlevate kunstide või valdkondade juurde. Ilmselt on mul kunagi olnud lootus, et kirjutades ja sõnastades ma seljatan selle kahtluse; arvatavasti uskusin sama ka end teatriga sidudes.

Kahtlusi on muidugi erinevaid. Arusaama sellest, mis on tegelik või päriselt, moonutab ilmselt mingi mõtlemislaad, milles puudub piisav süsteemsus. Näiteks on aegu, mil mul on raske meeles pidada, mis on juhtunud tegelikult, mida olen näinud unes, lugenud või niisama ette kujutanud. Selle juurde kõik ühe olukorra alternatiivsed tõlgendused— kuidas ma päriselt tajun toimuvat, kuidas ma kujutlen teisi seda tajuvat, kuidas ma kujutlen võimalikke tegelasi novellis või näidendis seda tajuvat jne. Kõikide nende võimalikkuste paikapanemiseks puudub mul ühene süsteem. Ilmselt on selles ka parajal määral mängulusti — kujutleda mulle paistvat fassaadina, mille taga aimuvad hoopis suuremad konstruktsioonid. Ainult et mul pole tekkinud harjumust pärast mängupäeva klotse kokku panna ja värvi järgi ritta paigutada. Ma ei tea, kas küsimus on distsipliinis või kahtlemises, kuhu neid asetada ja mis värv millega sobib. Sisemine tung võimalused avatuks jätta on liiga suur.

C. P.: Aga märksõnad, mis korduvad mõlemas luulekogus: reetmine, lahti­ütlemine, võõrdumine, eemalehoidmine… Puudutavad need teemad pigem hetkelisi, mööduvaid seisundeid või ongi see kahtluse pärisosa? Kas luule ülesanne ongi tegelda selliste suurte küsimustega nagu hea ja kuri, vabadus ja vastutus?

M. L.: Saan siingi ainult iseendast rääkida. Eriti tänapäeval ei ole vist üldse võimalik öelda, mis konkreetselt on luule ülesanne, aga nii või naa on ehk põhjust luule poole pöörduda neis asjus, milleks teised meediumid paistavad kohmakad või ebasobivad. Mulle tundub luule paslikum hetke, seisundi, tuju ülesmärkimiseks, ühe mõtte või mõttestiku visandlikuks kujutamiseks — neid teemasid muidugi riivavad ikka ja alati suured küsimused, nagu hea ja kuri, aga arvan, et ühtlasi tuleb luulele kasuks teatav distantseeritus, iseenese eemaldumine oma mõtetest, nende jälgimine kõrvalt, mitte niivõrd analüüs.

Teisest küljest usun ma, et nii inimesel kui kunstnikul on kogu aeg teatav vastutus olla aus, ja seda ka lausa suures mõõtkavas — see tähendab, et tuleb pidevalt mõtestada seda, mis on õige ja mis on vale, ning tunnetus sellest kandub igal juhul ka väljendatavasse. Ma ei pea siin kindlasti silmas mingit moralistlikku õpetust ja kantseldamist ega ka täielikku avameelsust oma eraelu suhtes, vaid pigem omaenese teadlikkust oma väärtushinnangutest ja käitumisviisidest ning sellest, kas ja kuidas need omavahel vastuolus võivad olla. Need vastuolud peavadki haiget tegema ja selle valuga tulebki tegeleda. Kogu kurbuse, depressiivsuse stigmatiseeritus on mu arust pseudo ja vale, sest siis ongi hõlpsasti tekkimas mudel, kus räägitakse suurtest inimlikest väärtustest, samal ajal aga otsitakse kiireid naudinguid teiste inimeste arvelt. Ja tekkinud vastuolusid püütakse matta kergesti kättesaadavate lahenduste abil, olgu need igasugu hingamised, teraapiad ja meditatsioonid või materiaalsed, sotsiaalse staatusega seostuvad väärtused. Sellesse pilti mahub väga palju lihtsaid müüte, vajadus tegeliku pingutuse, õppimise, millegi teadmise ja tundmise järele on minimeeritud, see on iseend lõputult taastootev tsükkel, ja ma ei näe, kuidas sellest isegi väga suure ande korral saaks sündida midagi muud kui täpselt samasse mudelisse mahtuv tühi käibetõde, isegi kui see on tehniliselt meisterlik.

Sellepärast peaks iga kunstivorm tegelema suurte teemadega, aga see tähendab mu meelest ennekõike seda, et iga inimene ise peab tegelema suurte teemadega, nii kirjanik kui tema lugeja, nii näitleja kui saalisistuja, ja peab tegelema ausalt, valusalt ja vastutusvõimeliselt, andes endale aru, et inimene muutub, väärtused muutuvad ja see töö ei lõpe surmani. Ning suure osa ajast ollaksegi kaotsis ja segaduses, vahel kaob ausus ja tehaksegi vigu, aga see käib asja juurde. Kuid ma pean võimalikuks, et olen ses arvamises päris üksi ja ehk liiga kategooriline. Mõttekaaslasi väga ei leia.

Usaldus ja selle reetmine (ning sellest tõukuv lahtiütlemine, eemaldumine jms.) on millegipärast minu jaoks alati olnud väga suur, oluline ja raske teema, sellega seostuvad ühel või teisel moel väga paljud mu ängidest, seisunditest ja mõtetest. Ma kardan reetmist, niisiis on mind hõlbus reeta. Seda nii suhete tasandil kui ka mingis suuremas mõttes, usalduses elu, maailma toimimise vastu. See on minu valu, millega ma katsun elus toime tulla, ja võib-olla see võtabki terve elu. Teemana liiga suur, segane ja keeruline, et oskaks sellest veel konkreetselt rääkida. Luule roll nende teemade puhul on ehk seisundi korrastamine või mõtestamine. Luule annab võimaluse iseenesest eemalduda, sest tekst ei ole ju mina, ning seeläbi puhastuda, olla iseendast suurem. Vahel see aitab.

C. P.: Sinu luuletustes on sageli eri tegelaste jutustusi ja vaatepunkte, millest võib aimata soovi sisse elada võõrasse, leida üles ühisosa. Pole vist juhus, et ka näiteks Kaur Riismaa, kes kehastub oma tekstides tihti ümber teisteks tegelasteks, on samuti õppinud dramaturgiat ja tegelnud teatriga. Kas teater oma ümberkehastumiste ja mänguga aitab jõuda lähemale Teise mõistmisele?

M. L.: Kindlasti aitab. Aitab ehk juba seetõttu, et kui tegeled teatriga, eriti aga muidugi neli aastat lavakoolis olles, tuleb ka õppida tundma teist inimest väga erinevates olukordades. Kõigepealt, ütleme, kursusekaaslast, seda inimest, kes on umbes sinuvanune, aga tahab saada näitlejaks. Siis seda, kellega puutud kokku näidendeid analüüsides — fiktiivset tegelast, naist või meest, vana või noort. Siis mingit vahekuju, kus seesama fiktiivne tegelane hakkab eri protsesside käigus otsima näitleja kaudu pärisinimese kontuure, alustades sellest, kes mingi rolli saab ja kas osade jaotus võiks olla teine, ning läbides pika etapi, kus nii näitleja kui tegelane on vahepeal, üksteisega veel harjumata, iseenese antipoodid.

Muidugi, tegelikkuses tulevad päris kiiresti ühelt või teiselt poolt seinad vastu, kas või seeläbi, et teatrikonteksti pillatud introvertne üksiklane võib kergesti hakata inimesi üldistama üksnes teatri põhjal. Ent ka väga erinevatel näitlejatel-lavastajatel on määratult suur ühisosa, mida muus kontekstis ei pruugi üldse olla. Rääkimata sellest, et teatergi mugandub kaunis kiiresti — see, mis on tuttav, kipub kergesti korduma nii vormis kui sisus. Psühholoogiline realism Eesti teatris on kriitilisele pilgule kummaline, sest tegeleb harva tänapäevase inimesega. Pigem tsiteerib see lähiajaloo stampe, kultuuriliselt tuttavaid mudeleid või siis kaasaegseid Läänest imporditud televisioonivormeleid, mis paratamatult on mingil määral ka meie omavahelisse suhtlusse jõudnud, ent ei küüni ei inimeseni ega psühholoogiani. Psühholoogilised stambid on salakavalamad ja ohtlikumad kui vormistambid, aga pikas perspektiivis pole muidugi kummastki asja.

Samas teisest küljest— milleks kritiseerida stampe, kui need siiski aitavad inimesel teisega samastuda või teda mõista? Kõige rohkem ma kardan pealiskaudset mõistmist, mis lubab jagada hinnanguid ega kohusta mingiks sügavamaks kontaktiks. Aga eks mind ennastki huvita see, et ma ei saa väga paljust aru. Ma tahaksin näha võimujanu sisse, sest võim on mulle väga arusaamatu — ma tahaksin näha petturi pähe, kes alailma valetab ja varjab oma tegusid, sest ma ei saa ka sellest aru. Tahaks täielikult mõista inimest, kes kunagi ei kahtle oma teguviisis ja väärtuses, või seda, kes oskab andeks anda. Igasuguseid asju tahaks mõista, aga ei mõista. Vahel fantaseerin, aga mitte nii põhjalikult ja läbitunnetatult, et näidendeid kirjutada, tegelikult ümber kehastuda.

C. P.: Kuidas on dramaturgitöö sind muutnud? On see pannud sind tekstidesse kuidagi teisiti suhtuma?

M. L.: Muutnud on see väga palju, ja ma ei tea enam, kas põhiliselt töö enda või nende inimeste pärast, kellega olen teatrialal kokku puutunud. Paistan olevat kaotanud võime suhtuda teksti kui eesmärki või asja iseeneses, kohe sedavõrd, et kas või ilukirjandust lugedes ei suuda ma end kunagi päriselt välja lülitada, vaid kipun mõtlema, mismoodi seda filmis või teatris kasutada saaks — kui mul ka säärast kavatsust absoluutselt ei ole. Nüüd harjutan end jälle ümber, lihtsalt selleks, et suuta loetavasse suhtuda puhtalt ja objektiivselt, seda võimalust mööda nautida. Mulle endale tundub, et varasemaga võrreldes on mu sõnademaailm palju segasemaks läinud — kui olin noorem, oli pilt palju hermeetilisem, mustvalgem, aga samas puhtamate piirjoonte ja täpsema stiiliga, ühtlasi ka täiesti eneseküllane ja kokkuvõttes ilmselt kaunis igav. Täna olen tunduvalt avatum erinevatele vaatenurkadele, stiilidele, žanridele, aga see-eest ka palju killustatum ja kakofoonilisem. Sõna on fookusest välja libisenud, tõeliselt oluline on miski muu, mida aga ei oska väga täpselt määratleda-piiritleda.

C. P.: On sul ka tulevikuplaane või -projekte, millest tahaksid rääkida? Millised on need teemad luules või teatris, millega tahaksid edaspidi tegelda?

M. L.: Ei ole plaane ega projekte; praegu on elus selline etapp, kus püüan seniseid asju lõpetada, koomale tõmmata, justkui mingit inventuuri teha ja uueks alguseks valmistuda. See on veider protsess, ja loodan, et kui ma teiselt poolt seda pimedust jälle valgusse tulen, siis paistavad paljud asjad selgematena. Kas teatrit seal enam üldse on, pole kindel — või millisel viisil avaldub kirjasõna ja tekst, ei tea ka veel. Ootan endalt mingisugust uut sõnastuse rakurssi, võib-olla mõnes suhtes leppimist sellega, millega praegu leppida ei suuda, teiselt poolt aga mingit vahedamat ausust, lihtsust; ning siis juba mingit üldinimlikku mõõdet, mis käib eluga käsikäes — andestust, suurust ja vabadust. Kas see aga nii läheb, ei tea. Võib-olla on praegu lõpliku kadumise algus.