Oli 1985. aasta kevad. Ma ei mäleta, kas Gorbatšov oli juba võimul või mitte, aga ma mäletan järjekorda, mis lookles Pärnu maantee raamatupoe uksest kaugele välja. Müüdi Viivi Luige „Seitsmendat rahukevadet”. Müüdi nelikümmend aastat pärast sõda. See raamat oli sel hetkel nagu ilmutus. Kõik lugesid „Seitsmendat rahukevadet”, sellest räägiti aastaid. Mul on sealtsamast Pärnu maantee raamatupoest ostetud „Rahukevade” eksemplar, kuhu Viivi Luik kirjutas 11. detsembril 1985 oma autogrammi. Mihkel Mutt ütles, et Viivi Luige romaan tekitab heas mõttes professionaalset kadedust – igast lausest pritsib välja andekust.
Viis aastat hiljem – 1990 – ilmus eesti keeles Mati Sirkeli meisterlikus tõlkes Günter Grassi „Plekktrumm”, see 1959. aastal Saksamaal avaldatud romaan. Aastaid olid kirjanikud proovinud saada hakkama sõjatraumaga, natsismiga, Hitleriga, kogu selle õudusega, püüdnud leida võtit, kuidas kõike seda seletada, kuidas kõik see oli saanud üldse võimalikuks. Ja siis äkki kõmatas „Plekktrummi” pauk. Günter Grass, noor algaja kirjanik, kirjutas täiesti enneolematus stiilis geniaalse teose. „Kui Saksamaal on veel kriitikuid, siis kutsub Günter Grassi nimega mehe esimene romaan „Plekktrumm” esile rõõmuhõiskeid ja nördimusekisa,” tsiteeris Mati Sirkel tõlke järelsõnas Hans Magnus Enzensbergerit.[1]
„Plekktrumm” ja „Seitsmes rahukevad” on mõlemad debüütromaanid. Mõlemad olid omas aegruumis ilmutuslikud ja mõlemad on pidanud aastakümnete jooksul ajaproovile vastu, säilitanud oma särava poeetilisuse ja suveräänsuse.
Minu silmis on „Seitsmes rahukevad” ja „Plekktrumm” nagu ühe õunapuu kaks vilja. Nende kahe teose vahel valitseb haruldane hingesugulus, nad on täis paralleele, kokkupuutepunkte, põrkumisi, äratundmist ja äravahetamismängu. Aga mis peaasi – stiil! See mõlema romaani puhast lugemisrõõmu ja naudingut pakkuv keelekasutus ja sõnailu. Seepärast lubage mul järgnevalt kasutada „Plekktrummi” peategelase, väikese Oskar Matzerathi meetodit. Kui Oskar oli saanud kuueaastaseks ja läks esimest päeva kooli, jäigi see tema esimeseks ja viimaseks koolipäevaks, sest õpetaja preili Spollenhauer tahtis väikeselt Oskarilt trummi tundide ajaks ära võtta, kuid tema ei olnud nõus trummist loobuma. Ta hakkas karjuma, tegi kiledat, klaasi purustavat häält, nii et preili Spollenhaueri prilliklaasid pudenesid kildudeks ja koos sellega lõppes Oskari koolitee. Nõnda pidi ta leidma mingi muu mooduse, kuidas „suurt ja väikest ABC-d õppida”. Ta leidis pagariproua Gretchen Scheffleri juurest mõned raamatud: Gustav Freytagi „Deebeti ja kreediti”, Goethe „Valiksugulused” ja paksuköitelise „Rasputin ja naised”. Oskar rebis Goethe ja Rasputini köited lehtedeks, segas neid nagu kaarte ja luges läbisegi, sest „Ainuüksi Rasputinile ei tahtnud ma loota, sest liigagi ruttu sai mulle selgeks, et selles maailmas on iga Rasputini vastas Goethe, et Rasputin toob enda järel Goethe või Goethe Rasputini, toob või isegi loob ..”[2]
Niisiis proovin ma lugeda Günter Grassi ja Viivi Luike nõnda, nagu luges Oskar Goethet ja Rasputinit, nõnda, et selles maailmas on iga „Plekktrummi” vastas „Seitsmes rahukevad”, et „Plekktrumm” toob enda järel „Seitsmenda rahukevade” või „Seitsmes rahukevad” „Plekktrummi”, toob või isegi loob…
Minevik, olevik, tulevik
- aasta augustis läks viieaastane tüdruk (nimetame teda edaspidi väike V) ühes Viljandimaa külas emaga pihlakamarju korjama. „Iga maanaine varub eelolevaks talveks vitamiinirikast pihlakakeedist ja kombineerib oma vanast aluskleidist viie- kuni kaheksa-aastasele tütarlapsele uue särgi!”[3] Düsseldorfis Sibulakeldri-nimelises öölokaalis võttis kahekümne viie aastane kääbus Oskar aastal 1950 ootamatult orgiaks pööranud kevadööl seltskonna trummi põristades nööri otsa: daamid ja härrad „lasksid suud molusse, võtsid üksteisel käekestest kinni, käänasid varbad sissepoole ja ootasid mind, oma rotipüüdjat”. (P, 410.)
- aasta Saksamaa ja Eestimaa seisid läbipekstult ja alandatult madalate pilvede all: küüditatud, tapetud, maatasa pommitatud, läbi sõimatud, mutta trambitud, hävitatud… Mis tulevik neid ootas? Oli neil üldse veel tulevikku või oli kõik juba kadunud? Ja Oskar põristas plekktrummil: kadunud, veel mitte kadunud, juba jälle kadunud, kellele kaotatud, varsti kadunud, juba kadunud…
Kolmkümmend aastat hiljem kirjutas Viivi Luik „Seitsmendat rahukevadet”. „Praegu, kus ma seda kirjutan, näen aknast paljast pruuni maad ja madalat halli taevast, olen ühekorraga viiekümnenda aasta sügises ja kaheksakümne teise aasta kevades ja mu pea kumiseb selle pika vahemaa ärakäimisest.” (S, 80.) Samal ajal, 1982. aasta sügisel kõmatas äkki plekktrummi kauge kaja vastu Kremli müüridelt, kui kaks tursket mehemürakat lasid hauda prantsatada Brežnevi kirstul. Tõsi, trumm oli sellel hiiglasuurel kõikide võimaluste maal juba ammu läinud, olid jäänud vaid pulgad, mis nüüd vaikse klõbinaga hauda järele pudenesid, kui kirstukõmaka kaja mööda maailma laiali rullus. Kas oli sellel impeeriumi matusel kohal ka Leonid Iljitši nimekaim, „Plekktrummi” Ogar-Leo? Kindlasti oli, sest Ogar-Leo elukutseks oli külastada kõiki matuseid „ja ta teadis igast erruminekust” (P, 125). Pealegi oli Leo õppinud kunagi preestriseminaris, ja kuuldavasti olnud Leonidilgi kunagi terasem mõistus, kuni tal ühel ilusal päeval läksid „maailm, sakramendid, usutunnistused, taevas ja põrgu, elu ja surm nii täielikult segi” (P, 125).
Aga läheme tagasi 1950. aastasse ja jätame aja seal hetkeks seisma. Nende kahe romaani haruldasse kokkukõlasse lõikab sisse siiski üks oluline ebakõla, disharmoonia, ja see puudutab tulevikku. Mis saab edasi? Peale sõda moondus kolmeaastase mõõtu Oskar groteskseks meeter kahekümne ühe sentimeetri pikkuseks, suure küüru ja vesipeaga kääbuseks. Musta Kokaemanda, selle vana saksa laste ringmängu (Die schwarze Köchin) sünge vari jälitas Oskarit kõikjal. Sinu süü! Must Kokaemand jälitas kogu Saksamaad. Minu süü, minu süü! Oskar haaras „Musta Kokaemandat” põristades kaasa kõik need tuhanded sakslased, kelle ees ta oma kontserditurneedel esines. Minu süü, minu süü, minu ülisuur süü! Põristas seda lapsepõlvest tuttavat laulukest. Must Kokaemand „heitis varju, kui Sigismund Markuse mänguasjad puruks ragisesid, ja need jõnglased üürimaja õuel, Axel Mischke ja Nuchi Eyke, Susi Kater ja Hänschen Kollin, nemad ütlesid selle välja, laulsid tellisejahusuppi keetes: „On Must Kokaemand siin? Siinsiinsiin! Sina oled süüdi ja sina oled süüdi ja sina kõige rohkem. On Must Kokaemand siin…”” (P, 454.)
Väike V oli alles mõne aasta eest sündinud. Tema ei olnud selles kõiges süüdi. Süüdi oli ema. Aga see oli hoopis teine süü, sünnitamise süü, elu jätkamise süü, tuleviku süü, mille ees kõik emad oma laste ees igavesest ajast igavesti süüdi on. „„Ema, see on kõik sinu süi!” ütlesin ma kurjalt. „Ema, kas sa aru ei saa, et sina oled süidi!” läksin ma pliidi juurde ja tõukasin ema täiest jõust. See tähendas: „Ema, sina oled süüdi, et mul on luukere, veri, sisikond ja liha!”, „Ema, sina oled süüdi, et ma lennukeid kardan!”” (S, 15.)
Väike V sõitis emaga linna. Tal oli kõht punnis, pea ümmargune, nägu roosa, juuksed valged ja rätik libises ühtelugu peast ära. Linnapargis ei keetnud lapsed kuse- ja konnasegust tellisesuppi, mida Oskarile sisse sööta, vaid sõid jalgu kooditades jäätist ja posti otsast valjuhääldajast kostis lastekoori laul:
„Sa valmistu käima teed aastate pikka,
sul kommunist eeskujuks eel
– sest õpi ja tööta vaid rahva heaks ikka,
sa, Nõukogu maa pioneer…
[—] Jäin seisma, põrutasin jalaga vastu maad ja nõudsin: „Kuulame laulu! [—] Olin korraga väga õnnelik, mu jalad kõlkusid, suu oli naerul. Tuvid kudrutasid, julge muusika täitis õhku, olin laps – rahva tulevik. Peaasi, et rahvas kärsituks ja pahaseks ei saa, kas ta jõuab ikka ära oodata, millal laste jalad ükskord maha hakkavad ulatuma.” (S, 31.)
- aasta 19. oktoobri telesaates „Õhtutund kirjanikuga” küsis Peeter Hein Viivi Luigelt, mis ajendas kirjutama „Seitsmendat rahukevadet”? Ja kirjanik vastas: „Kõigepealt tahaksin ma öelda otse ja üsna suuresõnaliselt, et seda raamatut ei olnud mul võimalik kirjutamata jätta, kuna minu kui kirjaniku kohustus oli oma kogemust teistega jagada.”
Liblikas elektripirnil
Kui kelm Oskar 1924. aasta septembris sündis, oli ta kaasa saanud vägevad geenid. Grimmelshauseni Simplicissimus, Rabelais’ Gargantua ja Reuteri Schelmuffsky olid tema kauged kirjanduslikud esivanemad, varatargad, valmis kohe sünnihetkel tegutsema, juua nõudma, rotte püüdma, täiskasvanuid terava pilguga läbi nägema, välja naerma ja haneks tõmbama. Aga Oskari tõeliseks meistriks kujunes hoopis vastu kaht kuuekümnevatist elektripirni trummeldav ööliblikas, keda ta oma sünnihetkel tähelepanelikult jälgis ja kuulatas, samal ajal kui vanemad oma arust tema tulevikku paika panid.[4] Naeruväärne! Tõelise põristamisorgia korraldas see keskmise suurusega karvane ööliblikas Oskari sündimise puhul kahel lihtsal kuuekümnevatisel elektripirnil (P, 33).
Mida kõike olid näinud need elukogenud liblikad ööst öösse vastu elektripirne laperdades: arreteerimisi, ülekuulamisi, küüditajate kärsitut ootust, kui pererahvas sõiduks asju pakkis, ent kõige rohkem siiski vist vaesust ja viletsust. Ja ema nuttu, kui moos kõrbes põhja ja suhkur läks raisku. „Me seisime ukse peal, mina, onu ja vanaema. Kõik olid vait. Rammus ööliblikas lendas ümber laterna. [—] Ema nuutsus: „Oh jumal, jumal küll…… Neli kilu suhkurt…”, tuli vilkus ja tondiliblikas põristas ümber laterna, köök oli poolpime.” (S, 15.)
Vanaema
Midagi polnud teha, emad olid nõrgad, olid alles ise veel liiga lapsed, et oma eluga toime tulla, jäid elule jalgu ja alla. Mamma Agnes ei suutnud lõpuni valida Alfred Matzerathi ja Jan Bronski vahel, jäi mõlemale truuks, abiellus Matzerathiga, kuid ei loobunud onupoeg Janist, põdes ja pihtis, hakkas õgima kalu, kuni lamas hingetult jalutsi poole kitsenevas kastis. Oskar uskus ja kahtles, et Jan sigitas ta Matzerathi nimel, oli tema isa, nagu Matzerath pidas ennast Oskari isaks.
Väikese V isa oli nädalaid komandeeringus, sõitis mootorrattaga „läbi rõskete metsade ja kössis alevike Kaansoo meierei poole” (S 67). Laps vihastas ema peale, pildus jalgu kõrgele ja röökis: „Nunnad ja mungad, vaarao!” [—] Ema püüdis mind keelata küll, aga mulle oli see hane selga vesi. Ema sõltus minu vanaemast ja minu onust, kes olid tema ema ja vend. Ta sõi nende kartuleid ja nende liha ja raha oli tal kõigest kakskümmend viis rubla. Ta oli minust seitseteist aastat vanem ja selle raha sai ta minu isa käest. Kui ma tahtsin, siis ma ka röökisin.” (S, 5.) Ema oli väike ja kõikide meelevalla all.[5] Ainult vanaema lõi korra majja. Tema „pedagoogika” oli lihtne ja mõjus. Hirm ja arm! Väike V kartis vanaema viha. „Kui ta näeb, et salaja on suhkrukoti kallal käidud, läheb ta näost punaseplekiliseks ja hakkab mind ära needma, lõpuks aga toob vitsakimbu ning käratab: „Perse pallass!”” (S, 172.)
Midagi vanatestamentlikku oli nii väikese V kui ka Oskari vanaemas. Nad oli ürgemad, ilmasambad, ka meeste ja isade eest, kelle õlule oli laotud kogu selle maailma raskus. Nemad vedasid välja, nemad jäid püsti, nemad päästsid oma rahva näljahädast, nemad olid üks kindel linn ja varjupaik. Nii nad seal istusid, üks istus oma neljas ülestikku selga tõmmatud kartulivärvi seelikus Kašuubia südames, Bissau lähedal Dirschau ja Karthausi vahel kartulipõllul „ja lükkas otsast söestunud sarapuutokiga kartuleid kuuma tuha alla” (P, 10); teine Viljandimaa südames, hallis suurrätikus, pikas villases körtsikus ja poristes kalossides ning karjatas salaja lehma, kes „sõi üksluiselt krõmpsutades märga, kohati külmavõetud rohtu” (S, 96). Midagi tohutult kodust ja turvalist oli ses vanas naises, keda laps kartis ja armastas. „Uks käis, vanaema tuli ukse peale ja ähvardas: „Kas sa tuled ükskord süüma või ei tule, mudu ma viin söögi laua päält ära!” Jonnisin: „Kas sa ometi aru ei saa, et ma olen inimesesüüja! Ma söön ainult inimeseliha.” Kohe ähvardas tüli lahti minna, tundsin selle üle kiuslikku rõõmu ja ootasin, millal vanaema käratab: „Lõuad!”” (S, 73.)
Ja polnud midagi kindlamat, maisemat ja rahustavamat sel viiekümnenda aasta sügisel kui vanaema jäme hääl. „Kanad olid vöörusesse pasandanud ja vanaema pahandas: „Te kuradi ihu inged! Ma ütlen et!” Kui ta meid nägi, siis ta nurises: „Veab aga pääle seda last ringi. Õhta juba käes, aga kodu mette ei näe tulla.” Ta jäme hääl, suur nägu ja hallid juuksed tuletasid meelde piiblilooraamatust kedagi, kes lööb kepiga vastu kivi, ja näe, kaljust purskab vett.[6] Üleval sõidavad vanad valged pilved ja tuul liigutab inimeste juudirüüde hõlmu.” (S, 13.)
Kui maailm ähvardas väikest Oskarit kätte saada, leidis ta kaitset ja varju vanaema Anna Bronski seelikute alt. Mida kõike Oskar ei teinud, et vanaema seelikute alla pääseda, selle päästva neljakordse eesriide alla, kus lõhnas kirbelt mõrkja koorevõi järele. „Seal voolasid jõed kokku, seal oli veelahe, seal puhusid erilised tuuled, aga seal võis ka tuulevaikus olla; seal lahises vihma, aga sina istusid kuival, seal heitsid laevad ankrusse või hiivasid neid, seal istus Oskari kõrval armas Jumal, kellele alati on meeldinud soojas olla, seal puhastas kurat oma pikksilma, seal mängisid inglikesed pimesikku; minu vanaema seelikute all oli alati suvi, ka siis, kui põles jõulupuu, ka siis, kui ma lihavõttemune otsisin või kõigi pühakute päeva pühitsesin. Kusagil ei saanud ma rahulikumalt kalendri järgi elada kui oma vanaema seelikute all. [—] Kes võtab mind täna seelikute alla? Kes kustutab mulle päevavalguse ja lambivalguse? Kes annab mulle tolle kollakalt sulava, kergelt mõrkja koorevõi lõhna, mida mu vanaema mulle kostiks seelikute all virnas, varjas, hoidis ja ükskord mulle andis, et ma sellest kosuks, et ma maitse suhu saaksin.” (P, 94, 127.)
Vaatepunkt
Süütu ja süüdimatu lapsepilk puuris ilma ja inimesi. Oskar Matzerath kõndis oma maailmas – Danzigis – trummi põristades ringi ja registreeris kõike, mis ei sündinud mitte ainult laua peal, vaid ka laua all, kui täiskasvanud skatti mängisid ja Jan Bronski kaardimängus aina kaotas ja armastuses võitis. Väike V käis ringi „Viljandimaa kuusikute ja kaasikute keskel”,[7] märkis ära neli talu ja lootis, et ka nendest taludest inimesed ükskord ära viiakse, märkas videvikus igas haohunnikus kadunud Orri-Antsu habemikku nägu ja avastas mesipuu kärgede vahelt pika külma noatera, mis oli „kaval, külm ja käis taljesse võetud nahkkuuega” (S, 23).
Oskar ja väike V ignoreerisid omal kombel täiskasvanute maailma ja panid selle maailma tükkidest kokku oma pildi. „Seitsmenda rahukevade” ja „Plekktrummi” maailm paistab väikese inimese vaatepunktist, see on alt üles pilk, lapse pilk, kiretu, halastamatu ja aus minavormis lugu. Just see, lapse kaudu nähtud maailm tegi võimalikuks, et „Seitsmes rahukevad” hakkas idanema, ajas juuri, kasvatas võrseid, pääses läbi Brežnevi, Andropovi ja Tšernenko läppunud pori 1985. aasta kevadel valguse kätte. Lapse maailmas olid kulakud ja kommunistid, kuusetüvede varjus seisvad punkrimehed ja kaduma jäänud vallavolinikud, Orri-Antsud ja Kott-Eevaldid kõik läbisegi, ta ei eelistanud ühte teisele, kulakut kommunistile, või kui kedagi ometi, siis tahtis ta „palavalt ning reetlikult omale tähtsamat ema; vähemalt külanõukogu sekretäri, kellel on nahkpöidadega vildid, muhv ja siidisukad ja keda kõik kardavad” (S, 138).
Oskar tegi juba sünnihetkel otsuse ära, et tema seda mängu siinilmas sel kombel kaasa ei mängi, õigupoolest kahetseski, et üldse, aga siis oli juba hilja, sest ämmaemand oli nabanööri läbi lõiganud ja enam polnud midagi parata. Ainult soov plekktrummi järele, mille mamma talle kolmandaks sünnipäevaks lubas kinkida, pakkus lohutust, ja imikut teeseldes väljus Oskar kisades maailma. Just autsaider Oskari kiretult kirjeldava pilgu kaudu saab selgeks, miks Saksamaaga NII läks, kuidas sai SEE võimalikuks. 1920. aastate Saksa väikekodanlus oli viljakas pinnas, millel natsionaalsotsialismi ideed jõudsalt vohama hakkasid. See üha edenev, tubli ja töökas, kitsastest oludest välja rabelev, enesega rahulolev väikekodanlik heaolu, mis ennast Matzerathide väikese koloniaalkaupluse taustal õdusalt ja täiuslikkust matkides, kadestamisväärselt harmoonilistes toonides välja pakkis: „Kahest aknast suviti läänemerekarpidega kaunistatud eesaeda ja tänavale avanev elutuba moodustas alakorrusekorteri tuumiku. Kui tapeedis oli palju veinpunast, siis kanapeed kattis peaaegu purpur. Lahtitõmmatav ümarnurkne söögilaud, neli rasket nahktooli ja ümmargune suitsetamislauake, mis pidi kogu aeg kohta vahetama, seisid mustajalgselt sinisel vaibal. Akende vahel must ja kuldne kappkell. Purpurse kanapee kõrval algul üüritud, hiljem aegamööda kinnimakstud must klaver pöördtooliga kollakasvalgel pika karvaga karusnahal. Selle vastas puhvet.” (P, 31.)
Kolmeaastase kasvu jäänud Oskari pilgule avanes täiskasvanute kahepalgeline maailm, kus ühel pool eesriiet mängis või etendas seltskond laua ääres kergemeelset skatti, kuid lauaplaadi all, eesriide taga käis päris elu, „nii et Jan, kellele Matzerath parajasti pakkus ja kes kolmekümne kolme juures passis, võis mamma kleidiäärt üles tõstes algul varvastega, siis kogu täidetud sokiga, mis oli küll samal päeval jalga pandud ja peaaegu puhas, tema reite vahel ringi rännata” (P, 50).
Ahvatlus
Mis ahvatlev sõna! Eesti keeles kõlab ahvatlus justkui mahlane õun, mis kutsub hambaid sisse lööma, ehkki see on kõvasti ära keelatud, nagu suhkru näppamine suhkrukotist, mille suu vanaema on nööriga umbsõlme tõmmanud. Lapsepõlv on täis magusaid ahvatlusi, kogu lapse elu on üks suur ahvatlus, millele on raske vastu panna. Elu kutsub ja ahvatleb! Kutsub nõelaga aaloed või kaktust torkima, kassi vurrusid maha lõikama, nukk Manni peaga vastu ahju lööma. Ahvatlus õpetab elu tundma, kombib piire, teenib keretäit. „Märg maa auras päikesepaistel magusasti, teravate kääridega oli lust pojengi mahlast liha lõigata, ja kurgus surus teadmine, et tuleb suur tüli ja pahandus.” (S, 5.)
Saksakeelne ahvatlus – Verfügung – kõlab peenemalt, nagu vaikne vile, peibutus, mille kütt teele saadab ja mis veab kiimas soku metsast lagendikuserva kitse otsima, kutsub näljase rebase põllult hiirt püüdma ja meelitab laanepüü mööda varjulist metsaalust hääletult kütile suhu jalutama. Verfügung!
Väike Oskar avastas endal lauluhääle, klaasi purustava hääle, see hääl kaitses teda kurja maailma eest, kes tahtis temalt trummi ära võtta, käest rebida, lõpetada see hulluks ajav trummeldamine. Ja siis saatis Oskar hääle teele… Oskar õppis ja elu õpetas. Aegamööda imbus temasse ahvatlus kasutada seda jumalikku kingitust Jumala enda vastu. „Saatan keksles ja sosistas: „Kas kirikuaknaid nägid, Oskar? Kõik puha klaasist, kõik puha klaasist!”” (P, 102.) Ja väike Oskar, kellele hoovilapsed kuse- ja tellisesuppi sisse söötsid, „sest see läheb ära kituma”, hakkas ise vaikselt inimesi sigadustele ahvatlema. Talvel 1936/1937 mängis Oskar kiusajat, seisis külmas pakases kallite kaupluste vaateakende ees ja karjus möödujate tarbeks vaateakendesse ahvatlevad mulgud. Juveeliäride peenemad kellad, kallihinnalised sõrmused, sametil puhkavad topaasid, teemandid ja ketikesed kadusid märkamatult möödujate taskutesse, ehkki need ei osanud varem endas kahtlustadagi hästi varjatud varast.
Oli ahvatluste aeg, aeg sirutada süüdistavalt välja nimetissõrm, mainida vaikselt paar nime, teatada sinna, kuhu vaja. „„Hüppa, magus Jeesus, hüppa!” sosistas varaküps tunnistaja Luzie Rennwald. Ta istus saatana süles, mis tema neitsilikkust veelgi rõhutas.”[8] (P, 295.)
Meilegi saabusid varsti „ahvatlevad ajad” ja lapsed on aja peegel. Kivist peaga nukk Mann kiusas hüüdma: „Jalust kinni ja peaga vastu seina.” (S, 18.) Eriti ahvatlevad olid muidugi käärid, need üksi koju jäetud laste lemmikmänguasjad. Väike V läks maikuus lillepeenra äärde, käärid põlle all. „Lõikasin suure mõnuga pakse punaseid pojengivõrseid, ka murtudsüdamele ei andnud ma armu.” (S, 5.) Oskar istus pingil ja jälgis kanapeel magavat lapseootel Mariat. Õigupoolest nägi ainult Maria kõhtu, ei teadnud, millises toas see kõht ümardus, kellele ta kuulus, kas talle või isa Matzerathile. See kõht oli eksitus, see hull puhitus ahvatles midagi ette võtma ja veidi õhku välja laskma. Oskar otsis parajat paika Maria kõhul, ei jõudnud aga otsusele, „ega olnudki eriti üllatunud, kui Maria parema käega Oskaril käärid rusikast välja väänas” (P, 227).
Ahvatluste ajal varitses kuri pilk ja idanesid kurjad kavatsused. Ahvatluste aeg tekitas hirmu. See oligi eesmärk: haarata võim ja ajada rahval hirm nahka! Väike V etendas seda aega lapselikus siiruses: kanu hirmutades, ema tõugates, mängukarul silmi peast kiskudes, „Inimeseliha!” röökides, pioneerilaule kuulates, stalinlikke värsse deklameerides, keemilise pliiatsiga raamatusse püssikuule sodides, harjavarrega toole tagudes. „Võisin majaaknad puruks pilduda, võisin päise päeva ajal teiste aias karusmarju õgida. [—] Siis sain aru, et ma võin teisi midagi kartma panna, midagi, mida silmaga näha ei ole, ja et nad kardavad tegelikult mind ennast, aga mitte mingisugust metsavana. Kardeti minu silmateri, hambaid ja hambaigemeid, kardeti mind nagu märki mingisugusest elusaladusest, mida ma valitsesin otsekui kogemata leitud relva.” (S, 11, 35‒36.)
Oskar kasutas kääbuse kavalust, muutus ise kurjaks kääbuseks: kas polnud Oskar see, kes põristas hauda oma vaese mamma, kes andis haledat nuttu teeseldes süüdistavate žestidega oma arvatava isa, postiametniku Jan Bronski omakaitsemeeste kätte ja sokutas venelaste saabudes Matzerathi pihku tema parteimärgi, mida too ei suuda peita, ja hukkub (P, 303)?
Hirm
Mu ema sündis täpselt keset sõda, 1942. aasta novembris. Ta mäletab seda hirmutunnet, kui kuulis üle lendavaid sõjalennukeid. Ta ei peaks ju seda mäletama, aga ometi mäletab. Hirm! Mõni aasta hiljem sündinud väike V surus end lennukeid kuuldes hirmust maadligi nagu jänesepoeg või põldpüütibu, kui taevasse ilmub kanakulli vari.
„Seisin paha aimamata, kõht punnis ja punased marjad peos, kui õhk hakkas põruma ja ulguma, murdus klirinal katki ning üle pihlakate kihutasid reaktiivlennukid. Nad lendasid parves, neil olid kõverad tiivad, nad sööstsid ruttu üle, et silme ees välgatas. Kohe tulid uued, samasugused, kõverate tiibadega. Möirgasin: „Lähme ära! Lähme ära! Lähme ära! Lähme ära!” Litsusin teadmata miks kõhu vastu maad ja olin maa peal näha. Maas oli rohtu ja suuri kive, kiilusin enda nende kivide vahele ja röökisin jämeda katkendliku häälega nagu lammas või lehm surmahirmus.” (S, 6.)
Oskaril ei olnud hirmu, tal oli sõjast ükskõik, tal oli ainult üks eesmärk – trumm. Jan Bronski pidi selle talle ära tooma Poola Posti ülempostisekretäri ametikorteri lastetoa ülemiselt riiulilt, ehkki sakslased andsid Poola Posti pihta katkematut tuld. Lahing käis, Oskar nõudis trummi, kuid Jan ei mõistnud teda, ei suutnud ennast püsti ajada, kätt trummi poole sirutada. „Hirm oli ta alt üles oma võimusesse võtnud, voolas ülalt alla tagasi, all, vahest sise- ja kingataldade tõttu, leidis nii tugevat vastuseisu, et tahtis välja rabelda, aga põrkas tagasi, üle mao, põrna ja maksa pagedes võttis vaeses peas nõnda laiutada, et Jani sinisilmad läksid punni, näidates valgel põhjal keerukaid soonekesi, mida Oskaril polnud varem juhust olnud oma arvatava isa silmamunades tähele panna.” (P, 173.)
Väike V ei olnud siis veel sündinudki, kui käis lahing Poola Posti pärast. Tema hirmud olid sõjajärgsed hirmud, aga need olid ehk hirmsamadki, sest Eesti jaoks käis sõda omal viisil edasi. Väike V kartis, kui nägi metsas vana haohunnikut; kartis uppunute valgeid käsi, mis haaravad sillal ema jalust; kartis onu piipusid, mis kargavad kallale ja hammustavad sääremarju; kartis üksi kodus olles naksuvaid põrandaid, irvakil kapiust ja vihmavarju käepidet; kartis kaevupõhjas läikivaid mängukaru silmi; kartis võpsikus liikuvaid halle kuueselgi ja läikivaid püssiraudu; kartis suure silmaga nõelu, mis lähevad mööda liha südamesse; kartis koju tulemata jäänud Orri-Antsu; kartis kappi, mille sees kahises vanaema surikleit; kartis võõraste poolt tuppa tassitud sängikotti, mille pilust paistis silm; ja pelgas vanaema jakki, mis meenutas surnud, ilma peata lammast.
Kõik need hirmud, mis väike V läbi elas, ei olnud üksi tema hirmud, need hirmud halvasid kõiki, tema ainult salvestas neid: „.. kõik lapsed, kes midagi või kedagi tähelepanelikult vaatavad, on omamoodi külmad kaamerad, uuemat marki salateenistusriistad, sest nad salvestavad pidevalt tegusid, mida nad jälgivad, ajastut, mis neid ümbritseb, ja võtavad need salvestused tulevikku kaasa.”[9]
Klassikud ja prohvetid
Ühel päeval ilmus tallu lühike ja jäme võhivõõras vanamees. Väikesele V-le tundus, et see on surnud vanaisa. Ent oli hoopis uus raamatukogu juhataja Ilves, kes tuli maanaistele läbi viima tursa tutvustamise kursust. Kui vanaema maalis nohisedes paberilehele keemilise pliiatsiga: Anna Kitsing – tursaga tutvunud, siis palus väike V sosinal: „Vanaema, ma tahass raamatukogusse minna!” (S, 76.) Raamatutes ja vanaemas said kokku luule ja proosa, taevane ja maine armastus. Ühed tõotasid imesid, „ähmaste aimduste nõidust”, teine ei imestanud enam millegi üle – „Te kuradi ihu inged! Küll te viil nälga näete!” (S, 16.) Vanaema kirjutas oma eluraamatut. Tema takune põll, paigatud küünarnukkidega sitsijakk ja igapäevane jäme hääl varjasid ühte salmi, mis lapsest peale hinge mattis. „Nigu üks õnnetus oless õhus ja seda antass sedaviisi tääda…” Salmiread oli sellised:
Juba kaseladvast lehed langvad,
kõle tuul käib üle kesamaa…
Raamatukokku! Väike V oli õnnelik nagu koer, keda jahile kaasa võetakse. Raamatukokku tuli minna üle karmi lageda maastiku, üle maakera kumeruse ja teisele poole paksu metsa nagu muinasjutus. Selle metsa taga seisis raamatukogu ja raamatukogu ukse vahel seisis V, „nagu oleks ta oma lapsepõlve ära kaotanud” (S, 77); seisis „kaugel BARBARITE MAAL, keset võsasid ja padrikuid ja kolhoosikarjamaid. Sellest hoolimata valitses minu maailma SÕNA. Raamat.”[10]
Väike V kõhkles, mida valida, kõrgetel riiulitel paiknesid salakavalad raamatud, millest mõned võisid olla väga ohtlikud, ilusad pildiraamatud olid jällegi täis totakaid salme. Teisest riiulivahest õngitses käsi välja „Greeka muinaskangelased”. „Surusin „Greeka muinaskangelased” kaenla alla ja pidasin aru, kas ei peaks võtma ka mõnd paksu päris ilma piltideta raamatut, et Ilves näeks, kui tark ma juba olen. Tõmbasin umbropsu riiulist ühe raamatu, mille pealkiri oli „Prohvet Maltsvet”, ja astusin raskel sammul laua juurde.” (S, 79.)
Täpselt kakskümmend aastat varem seisis kuueaastane Oskar Matzerath Gretchen Scheffleri kasina valikuga raamaturiiuli ees ja kõhkles, mida valida, kuid käitus lõpuks nii nagu väike V: „Pikema kõhklemise peale – valik oli liiga väike, et ma oleksin võinud kiiresti otsusele jõuda – haarasin ma, teadmata, mida haaran, ainult tuttavat sisehäälekest kuulates, esiteks Rasputini ja siis Goethe.” (P, 66.) Oskari ainsateks õpikuteks jäid Goethe „Valiksugulused” ja rikkaliku pildivalikuga „Rasputin ja naised”, ehkki pagariproua üritas talle tulutult pakkuda ka „Kääbus Nina” ja „Pöialpoissi”, nii nagu raamatukogu juhataja Ilves soovitas V-le „Prohvet Maltsveti” asemel „Inetut pardipoega”. Oskar jäi kindlaks Goethele ja Rasputinile.
Niisiis oli nii väikese V kui ka Oskari esimene valik klassikud ja prohvetid. Sel hetkel, kui nad tegid oma kõhklevaid valikuid, ei aimanud kumbki minategelane, et tema loojast saab omakorda klassik ja omal kombel ka prohvet, ehkki õigem oleks muidugi öelda, et sellel kirjutamise hetkel ei võinud Grass ega Luik aimata endas tulevast klassikut, prohvetist rääkimata.
Vanajumala kapp
„Jah, isal oli tõesti õigus, kui ta enne oma surma ütles, et Vanajumal on suur naljamees,” kirjutas Viivi Luik aastaid hiljem „Varjuteatris”.[11] Aga seekord oli asi naljast kaugel. Juba tükk aega oli Vanajumal pead murdnud, kuidas seletada inimestele kõike SEDA, kuidas sai SEE kõik võimalikuks? Et ilmusid ühel päeval kaks vuntsi ja lõid kogu ilma uppi. Temale oli see muidugi klaar, aga proovi sa teha inimestele selgeks, miks nii juhtus, miks julm ei olda iial juhtumisi. Nemad hakkavad ju kohe süüdistama, ennast ja teisi ja kõigepealt muidugi Vanajumalat.[12] Ja mida aeg edasi, seda vähem nad usuvad, et midagi SELLIST sai üldse juhtuda.
Seepärast murdis Vanajumal pead ja mõtles välja plaani, kuidas rääkida inimestega nii, et nad aru saaksid, mis läks valesti, MIKS JUMAL NII TEEB. Õigupoolest ei mõelnudki Vanajumal mingit plaani välja, vaid talle meenus tema kapike (seesama, millest rääkis kunagi hiljem härra Atspol Berliinis Viivi Luigele). „Kogu lai maailm mahtus sellesse Vanajumala kapikesse ära.”[13] Ja siis tuli talle meelde, et oot-oot-oot, mul peaks siin kuskil olema ju paar noort luuletajat, üks juba päris mehehakatis, teine alles üpris väike tüdruk. Danzigist pärit Günter oli ema poolt kašuub, noor mees, eksistentsialist, nagu ajamood ette kirjutas, elukutselt müürsepp, trummar džässbändis, kuid proovis elurütme tabada ka skulptuuridega, neile hinge sisse puhuda; metsiku ja pigem juhusliku lugemusega.[14] Viljandimaal sündinud väike Viivi istus Tänassilma jõe kohal õõtsuval rippsillal ja luges „Kolme musketäri”. Tal oli käes puust mõõk, tema all voolas jõgi, ta keeras mõõgaotsaga raamatulehti ega saanud aru, kas ta on lugeja või „jõe kohale purdele pandud raamat”. Alles kunagi hiljem tundis Viivi, et ta pole muud kui „inimese kujul ilmunud sõna”.[15]
Ühesõnaga, see juhtus möödunud sajandi viiekümnendatel, kui Vanajumal need kaks välja valis ja neile sulepea pihku surus. Kummalgi neist oli asjade käigust muidugi oma arusaamine. Günter Grass mäletas, et see oli 1952. aasta hilissuvel, kui ta Lõuna-Prantsusmaalt tulles suundus šveitsi kaudu Düsseldorfi poole ja banaalne juhus tõi talle ühel pärastlõunal kohvi joovate täiskasvanute vahel pilgu ette kolmeaastase poisipõnni, kellel rippus kaelas plekktrumm. „Mulle torkas silma ja jäi meelde kolmeaastase jõmpsika ennastunustanud süüvimus oma pillisse, ka see, kuidas ta samaaegselt ignoreeris täiskasvanute maailma (pärastlõunasi kohvijoojaid).”[16]
Viivi Luik tegi algust ruudulisse kladesse kirjutamisega. „See, mida ma oma ruudulisse kladesse kirjutasin, oli armetu. Sellest sain ma aru. Kuid polnud muud teed, kui maha tõmmata ja uuesti kirjutada. [—] Mäletan ühte kevadepäeva. Hele päike paistis. Sinililled õitsesid. Üks näsiniin õitses, tema okste küljes põles roosa leek. See võis olla kevad 1957. Olin alles kümne aastane. Ikka veel alles kümne aastane! Olin vangis kahe aastaarvu vahel, oma sünniaasta ja oma surma-aasta vahel. Sain seal metsalagendikul ähmaselt aru, et ajal on omad saladused ja mõistatused. Et aega pole kuigi paljukest. Minul oli aega kümme aastat. Selle ajaga ma pidin suutma õppida väljendama seda, mida ma veel väljendada ei osanud.”[17]
Ja siis tuli see pühendumise hetk, kui Vanajumal hoidis ainult kätt ning Günter Grass ja Viivi Luik kirjutasid. Grass tundis, kuidas lugu äkki jooksma hakkas. „Esimese lausega „Ei salga, ma olen ravi- ja hoolekandeasutuse patsient…” langes tõke, tungles keel, jooksid mälestusvõime ja fantaasia, mängulõbu ja detailihullustus pika nööri otsas, tulenes üks peatükk teisest ..”[18]
Viivi Luik kirjutas luuletusi, läks 1963. aasta talveõhtul õhukese palituga, ilma rahata, vastu tuult ja ööd bussi peale oma saatusele vastu ning ilmus läbi tuisu ja lume Tallinna, Kirjanike Liitu…[19] Aastad möödusid, ilmusid „Pilvede püha”, „Taevaste tuul”, „Laulude müüja”, „Põliskevad”, „Rängast rõõmust”… Nõnda liikus maailm ikka uuematesse aastakümnetesse ja jõudis välja päris uude. Ja siis tundis Viivi Luik, et seda raamatut ei olnud tal võimalik kirjutamata jätta, tundis, et kohe kihutab maailm veel uuemasse kümnendisse. „Minul ei ole aga enam võimalik talle ilmsüütult vastu vaadata, sest pilvede ning raamatulehtede, kogu maailma proosa ja luule peal seisab nüüd üks must plekk, mida seal eelmistel aastakümnetel ei olnud. See tekib minu paremas silmas ja ujub pidulikult ning pahaendeliselt silmatera eest läbi, taevaekraani taustal alati ühes suunas, vasakult paremale. See on väga isiklik ja väga üldine. Iga kord, kui ma seda jälle näen, tõstan pead nagu rästik ja mu kaelalülid nõksatavad. [—] Mul on rikutud silmad ja kõigest kaks eset, milleta ma tõepoolest läbi ei saa – puust pliiats ning metallist kirjutusmasin. Nende abil tuleb mul üritada lihast Sõna ja sõnnikust Lill teha. Päevast päeva. Leige Sõna ja võlts Lill kokku kägardada ja minema visata, uuesti alustada. Tuleb istuda ning püsti tõusta, sodida ja kritseldada, aknast välja vaadata, algust edasi lükata, selleks ettekäänet otsida ja ikkagi alustada.” (S, 81.)
Mis edasi sai, seda teab juba ajalugu ja kirjanduslugu.
Lugeja
„Kui kelk jälle edasi liikus, nõudsin: „Noh, akkame pääle! Mes kuurmaga me lähme?”
Selle mängu olime me emaga juba ammu poolkogemata välja mõtelnud. Kumbki pidi nimetama mõne eriti veidra koorma ja teise sellega üle trumpama.
Ema arvas loiult: „Kollikuurmaga!”
Tarvitses tal ainult nimetada ükskõik millist koormat, kui mina juba kõõksusin ning väänlesin naeru käes. Tahtsin ema suust iga hinna eest rumalusi kuulda. Kiljusin itsitades: „Ütle, et kanasitakuurmaga!”
Ema kordas sõnakuulelikult: „Mina lähen kanasitakuurmaga.”
See kõlas tema suus väga kõditavalt. Hõiskasin: „Aga mina lähan pissuaisukuurmaga!” ja sundisin kohe suure põnevusega: „Ütle sina nüid: kuseaisukuurmaga!”
Ema ütleski.
Veeresin kelgu pealt maha ja olin naeru kätte lämbumas.” (S, 137–138.)
Vanajumal luges ja tema kõht vappus naerust. See oli üks tema lemmikoht… Alati hakkas ta „Rahukevadet” lugedes selle koha peal naerma. Ta naeris ja pühkis pisaraid. Lõbus, väga lõbus! Äkki jäi ta kuulatama…… Vanajumala kapiuks kääksatas. Vanajumal tõstis „Seitsmendalt rahukevadelt” silmad. Günter Grassi vaim vaatas üle ukse, silus vuntse ja köhatas viisakalt:
„Khm-khm… Vabandust, seda et, tahtsin ainult küsida, on Must Kokaemand siin?”
Vanajumal heitis talle pika pilgu.
„Siin, siin, siin,” ohkas ta raskelt, pani raamatu kahetsedes kõrvale ja tõusis voodist istukile.
Argipäev ootas.
[1] M. Sirkel, „Plekktrummi” fenomen. Rmt: G. Grass, Plekktrumm. Tlk Mati Sirkel. Tallinn, 1990, lk 459.
[2] G. Grass, Plekktrumm, lk 68. Edaspidi viide tekstis.
[3] V. Luik, Seitsmes rahukevad. Tallinn, 1985, lk 3. Edaspidi viide tekstis.
[4] Intervjuus Eve Pormeistrile ütleb Viivi Luik: „Alati unustatakse ära, et lapsed näevad. Ja alati näevad nad midagi muud, kui meie arvame. Mis täiskasvanule on eluküsimus, ei lähe lapsele üldse korda. Sest see aeg, milles elab ja tegutseb täiskasvanu, on lapse jaoks juba möödunud aeg, pole tema asi…” Rmt: V. Luik, Selle kevade tervitus. Tallinn, 2020, lk 163.
[5] „Ema jooksis läbi lume ja tuule mulle järele. Ta haaras mu palitukäisest kinni, tema suu liikus, ta ei ütelnud midagi, ainult vaatas nii. Ühe silmapilgu jooksul sai temast kõikide äraminejate ema. Tema mustendav kogu paistab sealt läbi talvehämaruse tänagi, see kogu paistab nii väike ja nii üksi, see paistab maailmalõppugi ära.” Rmt: V. Luik, Varjuteater. Tallinn, 2010, lk 22.
[6] „Ma ei kuule seda üksildast vana häält enam kunagi. See on maa pealt kadunud hääl.” Rmt: V. Luik, Varjuteater, lk 11.
[7] V. Luik, Varjuteater, lk 43.
[8] 2005. aastal „Paabeli raamatukogu” konverentsil kõneles Viivi Luik: „Kui Eestis küüditati, siis mitte sellepärast, et oli säärane käsk, vaid et kuskil varjus olid olemas inimesed, kellele see lõbu ja huvi pakkus. Kui inimene midagi teeb, siis ikkagi ainult sellepärast, et tal on lõbu ja huvi seda teha.” Rmt: V. Luik, Kõne koolimaja haual. Tallinn, 2006, lk 130–131.
[9] V. Luik, Selle kevade tervitus, lk 163.
[10] V. Luik, H. Rosma, Ma olen raamat. Tallinn, 2010, lk 37.
[11] V. Luik, Varjuteater, lk 247.
[12] „Peame arvestama sellega, et Jumala ees oleme nagu see koer, kes paljut ei mõista, või nagu väike laps laua all, mille ümber professorid juttu ajavad. [—] Inimlik moraal ja Jumalik moraal on erinevad nagu öö ja päev. Inimese vaatenurgast on Jumal moraalitu, kuna inimene ei suuda mõista, MIKS JUMAL NII TEEB.” Rmt: V. Luik, H. Rosma, Ma olen raamat, lk 127.
[13] V. Luik, Varjuteater, lk 234.
[14] G. Grass, Tagasivaade „Plekktrummile” ehk Autor kui küsitav tunnistaja. Rmt: G. Grass, Plekktrumm, lk 455.
[15] V. Luik, H. Rosma, Ma olen raamat, lk 159, 36.
[16] G. Grass, Tagasivaade „Plekktrummile” ehk Autor kui küsitav tunnistaja, lk 456.
[17] V. Luik, H. Rosma, Ma olen raamat, lk 98.
[18] G. Grass, Tagasivaade „Plekktrummile” ehk Autor kui küsitav tunnistaja, lk 456.
[19] V. Luik, Varjuteater, lk 21, 182.
