Katrin Pauts: „Tallinna tume. Tavaliste inimeste väikesed nurjatused”.

Varrak, 2021. 196 lk.

 

Ideaalne sügisraamat. Hämarad musta huumoriga lood inimloomuse tumeda­test soppidest, mis on nagu loodud pime­datel õhtutel lugemiseks. Peamiselt krimikirjanikuna, aga ka terava kultuurikriitikuna tuntud Katrin Pauts on temaatiliselt seotud kogumiku tosin nurjatut lugu pannud kirja nii, et lugemine ei tekita depressiooni (issand, mil­lised raisad me, inimesed, ikka oleme!), vaid pigem aitab sellest lahti saada, sest kui kirjanik tabab biiti, annab see ikkagi lootust.

Masendust õhkub neilt lehekülgedelt küll, aga see annab ainult särtsu juurde nagu vürtsid tumedas õlles. „Mind valdab lootusetu tülpimus.” (Lk 36.) „Tunnen, et mu elul puuduvad siht ja mõte.” (Lk 60.) „Noodid kerkivad õhku ja langevad elutult maha, ruumi mu ümber hõlvab äkki saabunud sügise läppunud mullalõhn.” (Lk 79.) „Su vanaema on siis ehk õnneks surnud.” (Lk 176.) Mingi tont paistab vaevavat kõiki tegelasi.

Autori vilumus krimikirjanikuna on pinge kruttimisel abiks olnud, kuigi puhta­vereliste mõrvalugude asemel on „Tallinna tumedas” tegemist pigem moodsate inimtüüpide liialdatud psühholoogiliste portreedega. Paljud tüübid on üsna sarnased: varases keskeas pealinlased, kes on täiskasvanuks saamist edasi lükanud ja kohtuvad nüüd eluteel esimeste tõsiste jõnksude ja käänakutega, mida nad ületavad kahtlasi või kuritegelikke abinõusid kasu­tades. Sest maailm kukub ju kokku, kui nende uus teos piisavalt tähelepanu ei saa või kui see, kellele silma heidetakse, neid ei märka. Loos „Muusika” triivib peategelane painavasse hallutsinatoorsesse ulma. Lühikeses jutus on mitu pööret, enim paelub lugedes aga kõhe atmosfäär. Ühes mõjuvaimas novellis „Hääl” ei juhtu aga midagi otse kuritegelikku. Siin otsib kirjanik oma häält, kuid kaotab end rivaliteedis sõpradega sootuks, sünd­mustesse sekkuvad meelepetted ja viirastused. Vanalinna kummitusmajalik atmosfäär on loodud hoogsalt, loo iva on aga selles, mis juhtub, kui pidada väliseid saavutusi inimsuhetest tähtsamaks. Moraali ei tooda õnneks välja rasvaselt ja jõuga, ent kadeduse ja konkurentsi teema kerkib üles veel mitmes loos: romaani­kirjaniku identiteedi vargus „Hullumajas”, armukadedus, mis viib teise elu ihkamiseni, „Jäises vees”. Alati ei ole asjad nii lootusetud: „Vuhvel Fendi” näitab, kuidas saada üle tapvast FOMO-st, meie aja ajuhaigusest. Filmirežissööri tung iga hinna eest pildil olla leiab siin ootamatult lihtsa lahenduse.

Üldiselt himustatakse „Tallinna tume­das” aga ligimese naist, meest, koda, edu, vara ja loomingut, kariloomi küll siiski mitte. Himustajad käituvad nagu Wilhelm Buschi Maks ja Moorits – nad on tõelised paharetid, kes ei kohku tagasi ühegi moraalse takistuse ees, ehkki „Jäise vee” peategelane, kes astub võitlusse kuulsa laulja Anetiga filmirežissöör Veiko pärast, lausub endale: „Ega ma jumal ole, et elu ja surma üle otsustada tohiksin.” (Lk 196.) See lause toob välja teose kõige õõvastavama külje: tegelased on silmakirjalikud iseendaga, oma sise­monoloogides. Ilmselt rahulolematusest enesega kerkib esile veel üks jutukogu läbiv motiiv: ei himustata mitte ainult ligimese vara ja abikaasat, vaid ligimest ennast, tema identiteeti kõige naha ja karvadega.

Lood katkevad üpris järsult, efektselt, lugejal tõmmatakse äkki vaip alt ära, kuigi kohati tundub, et midagi jääb ütlemata, kirjanik on selle julma ja kindla käega kärpinud, et mitte muutuda didak­tiliseks. Õpetuseiva võiks ehk leida negatiivsest eeskujust, aga selleks peaks lugeja suutma neisse tegelastesse sisse elada – see ei ole eriti reaalne, kes meist ikka end lontrusena tunda tahaks. Pauts ei kujuta oma kangelasi just erilise empaatiaga (kui välja jätta müstilisim neist, „Kajaka” minategelane). Sappi ja soppa on mõnuga välja valatud, mõni lugu on nagu ämber jäävett pähe, näiteks „Jõulumees”, olge lahked, kas me siis sellist jõulumeest oota­sime!

Kõige naljakam on „Anonüümne alli­kas”. Totras laadis ja justkui ühe hooga lajatatud lugu kannab aga sügavamat tähendust. Loos esindavad kaks tegelaskuju vastassuunalisi jõude: ühes on äärmusliku kuju võtnud lahe logardlus ja teises töökas ja tubli „edasipürgiv vaim”, mis väljendub kõmu-uudiseid jahtivas ajakirjanikus. Veebiuudiste vilgas tulevärk on keeratud täielikku groteski. „Kohutav!!! Mürkmadu nudistide rannas!” (Lk 151.) Narkourgas pitsabaaris, iidse ordu salaühing Kalamaja keldris. Lahutavad kuulsused niikuinii. Klikimajanduse pihta tulistatud meedia­kriitilises palas kirjeldatakse samas ka leebel ja humoorikal toonil pomm­uudiste järelmõjusid.

Mis aga esmalt pilku köitis, oli lugude jaotumine linnaosadesse. Esindatud on küll ainult vanalinn, Kalamaja, Kadr­i­­org, Noblessner ja Merivälja. Peab kah­juks ütlema, et linnageograafia on raamatu teljeks vaid väliselt, pigem on see ehk tõmbav müügiargument. Seda külge oleks võinud „Tallinna tumedas” edasi arendada. Rohkem linnaosi, rohkem lugusid igast osast (praegu on igast kaks, välja arvatud neljaga esindatud Kalamaja), rohkem linnaosade eripära ja vaimu. Kuid siis peaks raamat olema tüsedam kui napp 200 lehekülge, kuhu mahub kaksteist lugu.

Paar lugu on ka liiga visandlikud, et toimima hakata, nimelt „Postkast” ja „Mägedes”. Asi polegi miniatuursuses, vaid nappidel lehekülgedel ei jõua autori trumbiks olev võõritusefekt tööle hakata. Samas käivitub see põgusas „Kajakas” hooga ja möllab täistuuridel.

Kokkuvõtteks: kas tegu on lihtsalt järje­kordse jutukoguga või sellisega, mida võiks lugeda inimene, kes kõike lugeda ei jõua (kes jõuakski?), aga kes tahaks lugeda neid kõige tähtsamaid, mille abil saab pildi sellest, mis kirjanduses toimub?

Viimasel paaril aastal on Eestis hõisatud lühiproosa tagasituleku või lausa võidukäigu üle. Et otsisime noid suuri pakse romaane mis otsisime. Mõned saime ka. Nüüd tahaks mõnusaid jutukesi, kena kompaktne võtta ja lugejal, va tormajal, on aega lugeda. Ei pea surema sinna pika taiese otsa! Võta või lausa bussi­peatuses telefoni asemel kätte! Ja tõesti, paaril viimasel aastal on neid novellikogusid lademeis ka tulnud, küll autorikogumikke, küll antoloogiaid. Küsimus on järjekordset uudisteost kätte võttes ju peamiselt selles: kas kirjanik ületab künnise konkurentsis tuhandete teiste kirjanike ja raamatutega, inimeste „arvuti­ajaga”, multirähklemise ja tšillimisega, kohvikutes ja mittekohvikutes seltsimisega. Istungi lambi all ja loen, diivanist ei tõuse?

Kogu oma pessimismi juures olen optimist (kui enam halvemaks minna ei saa, siis ei saa) ja mulle tundub, et seotud tekstil on koht olemas. Kui raamat lubab, siis surun end sinna diivanisse, ja ma pole vist ainus. Elame kerimise ajastul, kerime voogedastuses muusikaalbumeid ja filme ja sarju, videoloenguid – jõuaks ainult lõppu, sest lõpus on mingi valgus? Ehk on? Hästi, see tuluke oli miraaž, võtame ette järgmise. Aga ega loojad ka lollid ole, nad leiutavad liime, et hüper­aktiivset elukat taiese külge taltsutada. Samas muutub tarbija üha targemaks: tühja efektiga teda ei võlu.

Pautsil on see liim olemas. Ning võlu­nipp on asjaolu, et tema tegelased on ise samasugused rähklejad nagu enamik eeldatavaist lugejaist ning nende käike ja saatusi lugedes ette ei aima. Lugu pole siiski iial põnev pelgalt põnevuse pärast: keegi sooritab roima, noh ja mis siis? Paljud krimikirjanikud lõikavad loorbereid kohavaimuga: kuskil külas kollitab salapärane mõrvar. Teised rõhuvad psühholoogiale, süümega elamisele, tsivilisatsiooniniidistiku haprusele: tun­tuim näide on Dostojevski „Kuritöö ja karistus”. Nordic noir üritas ka vahepeal „Dostojevskit teha”, kuid viimasel ajal on hakanud end lihtsalt kordama.

Saarte-põnevike sarjaga tuntust kogu­nud Katrin Pauts on kohavaimu mana­mises meister, aga kordama ta end ei hakka, vähemalt mitte selle teosega. Psühholoogilisel poolel on ta astunud sammu edasi, ent „Tallinna tumeda” jõud on muus: see on hetkede tabamine. Kui mingisse viivu süveneda, ilmneb imelikke asju. Õhk hakkab värelema, tühja koha pealt hakkavad arenema sündmused, fantaasia käivitub, inimesed ei ole need, kes näivad. Pauts oskab hetki seisma panna ja neid seejärel maalida, sageli lopsakate, kirevate värvidega, mis pastelsemaid toone ihkavale lugejale võivad lausa võikad paista. Tume on kogumik pigem meelelaadi poolest, kuid hämar on ju paeluv.

Jah, naeruvääristatud on mõndagi inim­l­oomuse tobedamat tahku: alpust, ahnust, kadedust. Ning kõige käivitajaks on meedias propageeritav edukultus. Aga ma ei tahaks siduda Katrin Pautsi jutte mingi ühe õõnsa üldistuse külge. Maailma ei tee huvitavaks mitte suured üldistused ja ühtsed narratiivid, vaid pigem pisimad ühisnimetajad. Neid pisiasju, mida avastada või ära tunda, siin leidub: „.. istun ühele pingile, millelt saab tänavat jälgida. Asjata nurisevad inimesed nende pinkide üle, et siit ei ole ju midagi näha. Kuidas ei ole? Teisel pool on võrratu tühermaa, kus õhtu­pimeduses plingivad salapärased tuled. Täna õhtul kujutan ette, et need on soovaimud.” (Lk 63.) See on minu jaoks raamatu üks võtmekohti. Kirjanik ise istub, kujutab ette, ja kujutab ette midagi reaalsusest erinevat, ent sellega haakuvat. Ameerika kirjandusteadlane Walter Benn Michaels võtab oma teose „Ühiskondliku probleemi ilu” kokku sõnadega: „Sest täiuslik teos on selline, mis enda ja maailma erinevust kinnitades tagab nii omaenda autonoomia kui ka selle maailma suhtelise autonoomia – ühiskondliku struktuuri taandamatuse meie afektiivsele suhtele selle struktuuriga. Just seetõttu on kunsti ülesanne maailmas luua maailmast erinevat kunsti.”[1]

„Tallinna tume” ei ole täiuslik, aga on iselaadne, ja mõningatele puudustele vaatamata aasta olulisemaid novelli­kogusid tihenevas konkurentsis. Loodan, et konkurendid ei kipu tema hinge kallale.

 

^[1] W. B. Michaels, Ühiskondliku probleemi ilu. Fotograafia, autonoomia & majandus. Tõlkinud Neeme Lopp ja Hanno Soans. Tallinn, 2020, lk 186.