Kümmekond aastat tagasi oli mul au võtta kokku neil veergudel hargnenud arutelu nullindate kirjanduse üle („Looming” 2010, nr 5). Tollases diskussioo­nis osales seitse kriitikut. Nad mainisid luulele iseloomulikuna vabavärsi domi­neerimist, lihtsust, sirgjoonelist otseütlevust, ajakajalist satiiri kõrvuti spiri­tuaalsete harmooniaotsingutega. Samas väideti sakraalsuse taandumist, luulepildi üldist mitmekesisust ja hajumist. Proosas täheldati mäluteemat, pisikoosluste rohkust (ulme, venekeelne, murdekirjandus), eristati eksperimentaalset ja naturalist­likku proosat ning kurdeti ühiskonnaelu kajastuste vähesuse üle. Märgiti mittefiktsionaalsete žanride, tõsilugude (ajalood, elulood, dokumentalistika) domineerimist raamatuturul, aga ka eluloolise, ajaloolise ja mälestusliku alge tähtsust romaanides. Väideldi kirjanduse kultuurilise marginalisee­rumise ja kriitika seisundi üle ning akadeemilisemad arutlejad käsitlesid tulevase „kaanoni” kujunemist või kujundamist. Ikka ja jälle konstateeriti, et kirjan­duses pole seda hoogu, lendu ja sära mis vanasti, 1990-ndatel. See on natuke üllatav, sest vahetult mõttevahetusele eelnenud 2007. aasta on jäänud üheks eesti kirjanduse annus mirabilis’eks: ilmusid ju „Katkuhaud”, „Seesama jõgi”, „Mees, kes teadis ussisõnu”, „Flandria päevik”, „Mäluauguga naine”, „Nigu­liste õpilased” ja „Rändaja õnn”. Ei usu, et XX sajandil oleks sama imelist (proosa)-aastat olnud.

Toona ma vaidlesin mõne arvajaga ja kiitsin mõnele kaasa, aga püüdsin ka tõstatada metaküsimust selle kohta, millest üldse saaks kirjanduse ülevaatus lähtuda. Sel sajandil on nüüdseks ilmunud umbkaudu 5000 algupärast ilukirjanduslikku raamatut ja neid kõiki suudaks käsitleda ainult hästi programmeeritud masin. Selleks, et masin niisugusest massist või mõnest selle representatiivsest osastki midagi huvitavat tuvastada suudaks, tuleb esmalt paika panna tähenduslikud vormi- ja teematunnused. Alles seejärel saaks arvuti võib-olla kindlaks teha nende tunnuste jaotumist, esiletõuse ja taandumisi, omavahelisi korrelatsioone ja seoseid kirjandusväliste suundumustega. Kui aga suurte hulkade loendamise ja mõõtmise asemel kitsendada vaadeldavate teoste ringi, siis ei tohiks minna ka nii kaugele, et kuulutada kirjanduseks üksnes see, mille kriitik on läbi lugenud või mis talle meelepärane. Neidki fakte on muidugi huvitav teada, aga üldistuste baas peaks hõlmama ka läbi lugemata ja kriitikule mitte meeldinud raamatuid.

Tollal tegin ma mõttevahetuses kõige enam mainitud autorinimedest kiirloenduse: fs, Rooste, Kaplinski, Krull, Kivirähk, Õnnepalu, Heinsaar, Mihkelson, Elo Viiding, Soomets, Sauter, Kruusa, Hargla, Kangro, Künnap, Sommer, Hvostov, Kivisildnik, Kristiina Ehin, Runnel, Traat, Kareva, Teede, Kender, Saat… (Mõttevahetuses osalenud Kausi, Pilve ja Kesküla nimesid ma ei lugenud.) Nüüd, uut diskussiooni avades pole mul veel võimalik toetuda teiste öeldule. Selle asemel lugesin kokku kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule ja proosa aastaauhinna XXI sajandi laureaadid ja nominatsioonid: auhinna eest läks kirja 2 punkti, nominatsiooni eest üks. Muud auhinnad, millega kirjanikke on esile tõstetud, sh vabaauhind, lastekirjanduse-, näidendi-, esseistikapreemia, jäid arvesse võtmata. Nimekiri neist, kes kogusid 3 ja enam punkti, sai eelmisega suuresti kattuv, aga selles on ka kümnendi jooksul lisandunuid: Kangro, Krull, Traat 10; Kaus, Rein Raud, Rooste 7; Afanasjev, Heinsaar, Riismaa, Kivi­sildnik, Soomets 6; Baturin, Kruusa, Mudlum, Pihelgas, Sauter 5; Kristiina Ehin, Kareva, Kivirähk, Elo Viiding 4, Ahi, Aleksejev, Algus, Ehlvest, Friedenthal, fs, Kätlin Kaldmaa, Kaplinski, Kesküla, Kivastik, Kõomägi, Künnap, Matsin, Mihkelson, Pilv, Sinijärv, Sommer, Vadi, Vaik, Õnnepalu 3. (Kokkulugemisel võis juhtuda ka mõni näpuviga.)

Tõenäoliselt need umbes poolsada nime moodustavadki siis XXI sajandi eesti kirjanduse tuuma, selle baasi, mille lugemine ja mille üle arutamine on inimesele veel jõukohane ilma masina abitagi. Loomulikult leidub väheproduk­tiivseid ja (veel) tunnustamata geeniusi, keda iga kriitik võib tahta nimekirja lisada (omalt poolt näiteks Toomas Vint, Olle Lauli, Margit Lõhmus, Mart Kangur, Tõnis Vilu).

Aga kuidas mingi perioodi kirjanduse üle üldse arutada? Oleks hea, kui õnnestuks tuvastada selles avalduvaid laiemaid jõudusid, suundumusi, tendentse, mida varem pole täheldatud või mis on jäänud varju. Need võivad olla autorite teadlikult manifesteeritud taotlused või alateadlikud kaasaminekud ajavaimuga. On ka võimalik sätestada kirjanduse igiomaseid funktsioone ning uurida, kui hästi-halvasti neid on mõne varasema perioodiga võrreldes täidetud, või isegi kujutleda kirjandusele arengueesmärke ning püüda hinnata, kui kaugel nende saavutamisest ollakse. Millised funktsioonid ja arengueesmärgid siis kehtivad? Läbi ajaloo on kirjanduse funktsiooniks peetud lõbustamist ja õpetamist, üldinimlike ja isikupäraste tõdede avastamist, lohutuse ja lootuse pakkumist, reaalsuse peegeldamist ja reaalsuse eest põgenemise võimaldamist; ja kui Eesti juurde tulla, siis ka meie ja „suure maailma” lähendamist, maa­ilmale järele jõudmist, ning teisalt, eriomase eesti asja artikuleerimist.

Niisiis, kas XXI sajandi eesti kirjandus lõbustab ja õpetab? Küllap vist: leidub ju niihästi nalja ja põnevust kui ka didaktilist tendentskirjandust. Kas ta lohutab-lepitab ja kas pakub lootust? See on kahtlasem, aga lugeja sisse ju ei näe. Lootuse pakkumine sõltub tulevikunägemuste olemasolust ning ühiskonna mõtestajad on juba mõnda aega märkinud meie aja poliitilisele kujutlusele ise­loomulikuna tuleviku­plaanide ja -utoopiate puudumist. Sajanditagused kirjan­dus­manifestid aga seisnesidki sihiseadetes, kirjeldades, milline kirjandus ja kunst on ajale jalgu jäänud ja millise poole peaksime püüdlema. Kui aga tänapäeval keegi mõne manifestiga üles astub, siis on see rohkem nagu koolitaidlus, mis paneb publiku heatahtlikult naeratama: teame, teame, oleme noored olnud.

Tegelikkuse peegeldamine, mimeetilisus ehk lihtsamalt öeldes realism on paleus, mis ei kao kusagile. See pakub kirjandusele ühe kõige tugevama õigus­tuse. Kirjandusteaduslikud formalismid-tekstualismid pole seda kõigutanud, vaid realismi üksnes eneseteadlikumaks muutnud. Just ühiskonna panoraamsete peegelduste vähesuse üle viimatises mõttevahetuses ka kurdeti. Kunagi nimetasin seda „suure eesti romaani ootuseks”, vihjates USA autorite sajanditagustele püüdlustele aidata ameerika kirjandus Euroopale järele ning tabada õnnestunud romaaniga ameerika rahvusliku karakteri olemust. Hiljem on fraasile „suur ameerika romaan” ladestunud küll irooniakihte, kuid näiteks Jonathan Franzeni selle sajandi tooted võivad õigusega jätkata sellele tiitlile pretendeerimist. Miks ei peaks see võimalik olema ka meil?

Nüüdisrealismi põhiprobleem on selles, et reaalsus pole enam see mis vanasti, ja kui seda kujutada vanade realistlike nippidega, poleks tulemus enam ehedalt realistlik, kui aga kujutada seda uute modernistlike või postmodernistlike nippidega, poleks tulemus samuti äratuntavalt realistlik. Nimelt ei ole reaalsuski enam realistlik, vaid vahendatud, medialiseerunud, moondunud, fragmenteerunud. Vähemalt selline on üks tavaline argument ja nende probleemide üle on seoses ulmekirjandusega huvitavalt arutlenud Jaak Tomberg. Reaalsuse kirjandusliku kujutamise-peegeldamise taotlus peab ka üha enam konkureerima teiste meediumidega. Sellest, kuidas fotograafia tõrjus üle-eelmisel sajandil maalikunstist välja mimeetilisuse, on palju räägitud. Nüüdisrealism peab aga „tegelikkuses toimuva” kujutamisel konkureerima eelkõige ajakirjanduse ja sotsiaalmeediaga.

Juurdunud seisukohale, et realismi taotlev kirjandus saab ka kunstilise nõrkuse korral olla väärtuslik vähemalt oma tunnetusliku (teadmisi pakkuva) funkt­siooni poolest, on kuulda vastuväiteid (näiteks ulmesõpradelt), et enam asjad nii ei ole: populaarsotsioloogia ja -psühholoogia, nagu ka sotsiaal- jm meedia on kirjanduse vabastanud tunnetuslik-peegeldavast funktsioonist. Ja kui võrrelda vanu tendentsromaane, nagu Harriet Beecher Stowe’i „Onu

Tomi onnike” ja Maksim Gorki „Ema”, meie sajandi tendentsromaanidega, nagu Kaur Kenderi „Kuidas saada isaks” või Eia Uusi „Tüdrukune”, siis viimastel on oma didaktikaga raskem avaldada ühiskondlikele hoiakutele sama tugevat mõju.

Üks tendentse XXI sajandi alguse romaanis üldiselt oli püüd kaasa minna globaliseerumisega, enamasti satiiriliselt kujutades pea peale pööratud hullumeelset maailma, kultuuride põrkumisi, suuri intriige ja vandenõusid, seejuures ohtralt faktilist infot jagades. Inglise kriitik James Wood on andnud sellele tendentsile nimeks „hüsteeriline realism” ja koos Vahur Afanasjevi vii­mase romaaniga „Õitsengu äärel” jõudis see stiilipuhtal kujul ka meile. Üldiselt on aga eesti kirjandus jäänud (õnneks) puutumata säärasest „maailma­kirjandustumisest”, mis osalt tõlgitavuse huvides asendab inimsuhete intiimse ja lokaalse kirjelduse voolujooneliste klišeedega – üks näiteid on Sofi Oksanen.

Poliitiline ideestik rivistus viimase kümnendi keskpaigas ümber niihästi Läänes kui ka meil. Autoritaarsed-fašistlikud ideed tungisid peavoolu, külma sõja järgne liberaaldemokraatlik konsensus murenes, alasti valed ja väljamõeldised hakkasid liigutama hulki, suure poliitilise tähtsuse omandas inimese ja looduse vahekord ning kehaline (sooline, tõuline) identiteet. Need protsessid on Lääne kirjanduseski leidnud alles ääri-veeri peegeldamist, nende analüüsi ja mõistmise tarvis pole romaanidel veel palju pakkuda olnud. Seda võib ka olla palju tahta. Poliitikast allapoole jäävat pinnast, rahvuslikku karakterit, eesti seltskonna-, pere- ja tööelu eripärasid meie romaan ikkagi kujutab, peamiselt küll olmekirjanduse kujul. Aga seda teeb sügavamalt ka näiteks Kivirähki näidend „Eesti matus”, milles võiks näha Afanasjevi ja Oksaneni „maailma­kirjanduslike” taotluste antipoodi.

Maailmale järele jõudmine ei ole minu arust XXI sajandil enam eesti kirjan­dusele mõttekas eesmärk. Näiteks pole mõtet tõsta esile mõnda teost, milles kasutatakse üht või teist mujal maailmas aktuaalset teemat, võtet, stiili. Termin „postmodernism” on minetanud nüüdiskirjanduse iseloomustamisel küll kasulikkuse, aga postmodernsus on osutunud selles mõttes võidukaks, et nüüdisajaks on kadunud tunne, nagu kirjandus kusagile areneks, et tal oleksid arengusuunad. Parimal juhul muutub kirjandus nagu mood: ühel hooajal kirjutatakse nii (näiteks minavormis ja olevikuajas psühhopaatilistest karakteritest), teisel hooajal teisiti (teadvusevoolu ja eri vaatepunkte vaheldades traumast ja mälust ja kõnelevatest koertest). Mõni teos võib osutuda välisturul teisest edu­kamaks, mis äratab uhkust ja rahulolu, aga see ei tähenda mingit sisukamat järelejõudmist. Kui Mati Unt kutsus stagnaajal üles eesti kirjanikele uhkemaid võrdlusaluseid otsima – Vahing kui meie Joyce, Saluri kui meie Faulkner –, siis selles oli edasipüüdlikkuse paatost. Kui aga praegu võrrelda näiteks Sauterit Knausgårdiga või Kõomäge Murakamiga, siis see võib küll avada eesti kirjanikku ootamatust rakursist, kuid pole enam tingimata kõrvust tõstmine.

Üks tees, mille pakuksin arutlemiseks välja, ongi see, et eesti kirjandus enam ei arene – selles mõttes, et temas võiks täheldada suundumusi. Juba paarkümmend aastat on noored kriitikud püüdnud arenematust kujutada erilise arenguhüppena. Seda joont ajasid omal ajal erakkondlased, sellise teesiga kait­ses väitekirja Priit Kruus ja aastataguses „Vikerkaares” teistkümnendate luulet käsitledes varieeris seda Joosep Susi: kui XX sajandil tahtnud kirjanduspõlvkonnad eelnevast erineda, eelnenut üle trumbata, siis nüüd enam mitte, nüüd eristutakse eristumissoovi puudumisega. Mõnda aega võib selline paradoksaalne enesemõtestus toimida, aga lõpuks peaks see viima kirjandusloo enese ümbermõtestuseni – üldistuseni, et kirjandus on jõudnud välja platoole. XIX sajandi kirjandusloolane Ferdinand Brunetière märkis kuulsasti: „Leidub ka neid, kes on tahtnud teha „sedasama”, mis nende eelkäijad – ma tunnen neid väga hästi! Kuid just nimelt kirjanduse ja kunsti ajaloos neid arvesse ei võeta.” Siin jäetakse alles võimalus, et neid võetakse arvesse laiemas kultuuriloos. Aga võib-olla tulevane kirjanduslugu, kui seda üldse kirjutama hakatakse, peab arvesse võtma ka neid. See tähendaks teistsugust kirjanduslugu, sellist, mis ei näeks kirjandust kumuleeruva ja järjepideva protsessina, vaid lihtsalt ühe raamatu või tekstina teise järel.

Eesti kirjanduse ja kunsti ajalugu võib jätkuda nagu mis tahes tarbekaupade ajalugu, seda enam, kui kirjandusteoseid toodetakse järjest rohkem ühekordseks tarvitamiseks (mis siis, et ühe vanaaegse definitsiooni järgi seisnebki kirjanduslikkus just korduvkasutuses). Maarja Kangro on oma auhindade-raamatus maininud seda, kuidas ükski tänapäeva luuletaja ei unista enam surematusest – selline ambitsioon mõjuks ju tõesti narrilt. (Kuigi ega vanastigi saadud surematuks palja tahtmise varal.) Surematuse eelaimuste kuhtumisega on aga kaasas käinud luuletajate produktiivsuse plahvatuslik kasv. Raske on ette kujutadagi, et tänapäeva eesti luuletaja oma tekste lihviks ja ümber teeks.

Minu mälupiiresse jäävad kaks suurt arutelu kaasaja kirjanduse üle: „Keele ja Kirjanduse” mõttevahetused „Eesti proosa: otsingud, uuendused, iseärasused” (1978–1981) ja „Nüüdisluule väärtusi ja ebaväärtusi” (1981–1984). Neid nüüd uuesti üle lugemata söandan väita, et tollal kujutleti kirjandust küll veel arenevana. Ühelt poolt tuli ju tõesti kas või silmakirjaks sobituda ametlikku sotsrealismi ideoloogiasse ning näidata, kuidas eesti kirjandus läheneb teatavatele Moskvast kätte antud parteilistele eesmärkidele. Teisalt loodeti, et eesti kirjand­us läheneb Läänele ja muutub märgatavaks välismaal. Ennekõike aga nähti kirjanduses rahvusliku tulukese edasikandjat, Eesti-aegsete tendentside jätkajat. Huvitaval kombel jõudsid tollased ülevaated lõpuks enam-vähem samade tendentside tuvastamiseni, milleni jõuti „Loomingus” kümmekonna aasta eest: luulet trükitakse liiga palju, see on toonud kaasa inflatsiooni ehk väärtuse languse. Tõsi, samas aimati, et luule kese moodustab tiheda ühispilve. Proosaga seoses räägiti aga esseistliku, autobiograafilise ja ajaloolise aine sissetungist fiktsiooni (näideteks Lennart Meri, Ülo Tuulik, ka Jaan Krossi ja Arvo Valtoni filosoofilised ajalooromaanid). Nelikümmend aastat hiljem nenditakse „Loomingu” aastaülevaadetes endistviisi trükitud luule haaramatut massi, kuid sel­list tsentraalset sülemit, millest tollal kõnelesid Jaan Kaplinski ja Sirje Kiin, enam ei täheldata. Selle asemel eristavad üldistavamad ülevaatajad umbes poolt tosinat luulelaadi. Fiktsiooni ja faktilisuse vahekorra küsimus proosas on aga endiselt arutluste teema.

Kirjandusloo laialipudenemine võib seisneda selles, et kirjutaja ega lugeja ei aseta teoseid mingisse eesti kirjanduse genealoogiasse. Romaani ja eriti žanri­kirjanduse puhul on see arusaadavgi – autor võib ennast kujutleda suure Lääne kaanoni jätkajana. Luules oleks see üllatavam, aga kui lugeda näiteks „Värskest Rõhust” intervjuusid noorte luuletajatega, siis haruharva mainitakse kedagi vanemat kui fs või Sveta Grigorjeva. Arvan, et varasemat kirjanduslugu ei tajuta ka enam lineaarsena, nii et üks kirjanik tuleks selles pärast teist: klassika ehk „kaanon” on nüüd ühekorraga olevikus kohal ühes suures muuseumisaalis, ilma et üks autor teisest „välja kasvaks”.

Kunstifilosoof Boris Groys on seletanud kunstilist uudsust arhiivi mõistega: uus tekib siis, kui võetakse mõni juba olemas olev olevikunähtus ja paigutatakse see sakraalsesse arhiivi (kunstipärandisse ehk klassikasse): kunstisse tuuakse pissuaarid ja topised, poeesiasse ebapoeetilisus, ajalehekeel, rumalad sõnad. Groysi meelest on internet kõike muutnud, sest peaaegu kõik pildikesed ja tekstikesed lähevad nüüd arhiivi ning erinevus igapäevaelu ja arhiivi vahel kaob.

Ajalugu saab olla ainult millelgi sellisel, mis jääb iseendaks ja mis ühtlasi muutub. Sisukamaks ja sisemisemaks ajalooks oleks veel tarvis, et muutumise põhjused oleksid asjas eneses. Ükski neist kolmest tingimusest pole eesti nüüdis­kirjanduse puhul kindel: s.t pole kindel, kuivõrd teosed identifitseerivad end eesti kirjandusse kuuluvana, kas kirjandus muutub või toimub „meeletu paigaltammumine” (sotsioloog Hartmut Rosa fraas), ja kui ka muutub, siis kas oma sisejõudude mõjul. Samas muutuvad need kaldad, mille vahel kirjanduse jõgi voolab (või seisab) – raamat, kirjastamisturg, kirjandusõpetus koolis, kirjanduse uurimine.

Üle-eelmise kümnendi diskussioonis sidusin end kahe ennustusega. Üks puudutas venekeelse kirjanduse esiletõusu jätku. Seda polnud raske ette aimata ja nii on ka läinud; üha kunstlikum on siin kandis loodud venekeelset kirjasõna eesti kirjandusest välja arvata.

Saavutas ju Jaan Kaplinskigi hilisluule uue hingamise vene keeles. Ja vene motiividel, n-ö kultuurilisel apropriatsioonil on nooremas luules ja proosas oma šikk aura. Teine ennustus puudutas digitaalsuse põhjustatud muutust kirjanduse tootmises ja tarbimises. See pole päriselt täitunud. Tõsi, Jüri Kolk on küll kirjeldanud seda, kuidas Facebook oma vahetu tagasisidega mõjutab luuletamist. Samas on e-raamatud, mille edendamise kul­tuuriministeerium üksvahe südameasjaks võttis, jäänud marginaalseks. Kirjandusõpetajad kurdavad ainetundide kärpimise üle. Ainekavade põhjal tundub, nagu tahetaks neissegi vähestesse tundidesse meeleheitlikult mahutada võimalikult palju: maailma kirjanduslugu, teooriat, analüüsi, mütoloogiat, poliitikat, kõlblust, teatri- ja filmiõpetust. Ühe gümnaasiumi õppekavast veebis leidsin lõigud:

Eesti nüüdisluule. Luule sisulised, vormilised ja keelelised muutused. Priidu Beier, Merca, Liisi Ojamaa, Villu Tamme, Tõnu Trubetsky, Kauksi Ülle, Karl Martin Sinijärv, Kivisildnik, Contra, Hasso Krull, Kalju Kruusa, Aare Pilv, Ott Arder, Peep Ilmet, Leelo Tungal, Jaan Tätte, Jürgen Rooste, Kristiina Ehin, Maarja Kangro, Igor Kotjuh, François Serpent (fs), Triin Soomets, Elo Viiding, Tõnu Õnnepalu.

Eesti nüüdisproosa. 1990. aastate alguse muutused ühiskonnas ja kirjandus­elus. Kirjanduse roll tänapäeva ühiskonnas. Viivi Luik, Mati Unt, Peeter Sauter, Jaan Undusk, Tõnu Õnnepalu, Ene Mihkelson, Nikolai Baturin, Andrus Kivirähk, Mihkel Mutt, Kaur Kender, Jüri Ehlvest, Mehis Heinsaar, Ervin Õunapuu, Jan Kaus, Eeva Park, Tarmo Teder, Tiit Aleksejev, Indrek Hargla, Rein Raud, Mari Saat, Armin Kõomagi, Urmas Vadi, Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu.

Tõenäoliselt kujutab see loetelu lihtsalt soovitust neist, kellest mõne nime võiks koolilaps teada, aga ikkagi jääb tunne, et kirjandusõpetuse pisikesele taldrikule on kuhjatud hiigelports, mida ei jõuaks ühelegi klassile ükski õpetaja sisse sööta. Oleks minu teha, keskenduksin suurtele surnutele.

Eelmise kümnendi diskussioonis võis aimata usku, nagu see, milliseid nimesid kaasaegne kriitika esile tõstab, määraks kindlaks selle, millised nimed satuvad kooliprogrammi, mis ühtlasi määrab kindlaks selle, milline kirjandus jõuab tulevastesse kirjanduslugudesse, saades klassikaks või kaanoniks. Tõenäoliselt on see protsess alati käinud segasemalt. Kriitikud ja haridustegelased ei ole kirjanduse saatuse määrajana nii otsustavad, nagu nad mõnikord ette kujutavad. Kuid jooksva kriitika üks rolle paljudest võiks küll olla kirjanduse hajumise peatamine, püüd pilti koos hoida seoste tihendamise ja materjali harvendamise (diskrimineerimise) teel. Aga kirjandus omalt poolt peaks seda ka võimaldama, ilmutades ühisjooni ja suundumusi.

Üht sellist on tabavalt kirjeldanud Brita Melts, käsitledes peamiselt Õnnepalu, Pilteri ja Kasemaa loomingu põhjal nn omailmu nüüdiskirjanduses: need on teatavad kujutluslikud kooslused – maastik, ümbruskond, koos harvade tegelastega –, mille raames kirjanikud oma tundeid ja mõtteid lahti mängivad. Need on laiast maailmast isoleeritud provintsid, millel enamasti tõsieluline, autobiograafiline taust. Need illustreerivad omakorda üht laiemat tendentsi, milleks on fiktsiooni taandumine.

Esitaksin nüüdiskirjanduse ühe võtmeküsimuse nii: kas XXI sajandil on võimalik kirjutada fiktsiooni? Kui vaadata eespool nimetatud tunnustatud romaani- ja novellikirjanikke, siis fiktsioone kirjutavad Rein Raud, Traat, Kaus, Afanasjev, Riismaa, Kivirähk, Vadi, Kõomägi jt. Seevastu omaenda elust lähtuvad, seda küll suuremal või vähemal määral fiktsionaliseerides, Kangro, Sauter, Ruitlane, Kaplinski, Mihkelson, Õnnepalu, Margit Lõhmus jt. Mind on ammu vaevanud üks passus Õnnepalu (Anton Nigovi) „Harjutustest” (2002): „Selles kultuuris, kus ma olen ja mis ma olen, polegi võimalik kirjutada teistsuguseid

raamatuid kui neid, kus pole ühtegi tegelast peale mina. Midagi peale nende väljastpoolt vaadeldavate sisekaemuste. Raamatud tegelastega, kõiksugu onude ja kusiinedega, härra krahvide ja kolleegiumiregistraatorite ja Ivan Pavlovitšide ja proua N-idega kuuluvad minevikku, suurde ja teguderohkesse aega. Neid ei kirjutata enam muidu kui ainult ümber. Väikeste muudatustega. Kui jääda ausaks ja mitte liiga palju maha vehkida, siis pole mul rääkida muust kui tollest minast.”

Kunagi ma tõrjusin säärast allaandlikkust, pidasin seda Õnnepalul hapude viinamarjade kompleksiks: kuna minul fiktsioonid ei õnnestu, siis järelikult polegi need enam võimalikud. Aga üha enam on hakanud tunduma, et võib-olla oli Nigov-Õnnepalul õigus. Sest kui näiteks võrrelda kahte eelmises lõigus toodud loetelu: tegelaste ja kulissidega näitemängude lavastajad ning iseenesest kirjutajad, siis esimeste toodang, kui nad just tola ei tee (nagu Vadi, Kõomägi, Kivirähk), paistab kunstlik, butafoorne ja papist. Seevastu teisi lugedes hakkab kord valus, kord piinlik, aga teosed mõjuvad autentsema ja elusamana. Kirjan­dusel saab olla ka muid voorusi kui ausus (näiteks selle vastand), aga kui tahta olla aus, siis kellest muust veel kirjutada peale iseenda? Andrei Ivavov kord lavastab (tõsi, reaalsete prototüüpidega) fiktsiooniteatrit, kord kirjutab ise­endast, ning kuigi „Harbini ööliblikad” ja „Isevärki kalmistu asukad” on lugupidamisväärsed meistriteosed, mõjuvad tema Taani-teemalised raamatud ehedamalt ja valusamalt. Intervjuudestki võib alatasa lugeda, kuidas inimesed tunnistavad, et on vanemaks saades kaotanud huvi romaanide vastu ning eelistavad populaarteadust, kirju, päevikuid, elulugusid (näiteks tunnistab Õnnepalu, et Ristikivi romaanidest on huvitavamad tema päevikud). Võib-olla pole säärane huvinihe iseloomulik ainult vananevatele meestele, vaid ka vanemaks saanud kultuurile?

See pole mõistagi Eestile eriomane teema. Sellest, kuidas fiktsioon on järjest lähenemas žanrikirjandusele, kasutades sageli põnevikele omaseid, ebarealistlikke intriigistamisnippe, ning kunstiline kirjandus muutumas järjest minakesksemaks, on aeg-ajalt kirjutatud ingliskeelses kriitikas, küll rõõmustades, küll kahetsemisi. Üks seletus on see, et XIX ja XX sajand sünnitas suuri fiktsioone, suuri romaane seetõttu, et ühiskonnas kehtisid keelud ja tabud, mis ei lubanud mõningaid moraalseid küsimusi otse kõne alla võtta. Kuigi kirjanikud on ikka kirjutanud iseendast, pidid nad toona varjuma väljamõeldud Ivan Pavlovitšide ja proua N-ide suhetevõrgu taha. Kui Anton Hansen oleks saanud ühiskondlikku hukkamõistu kartmata pihtida soovist oma ema agooniale lõpp teha, oleks „Tõde ja õigus” võib-olla kirjutamata jäänud – või umbes nii. Nüüd aga on ühiskond salliv ja avatud, sotsiaalmeedia ajastul ei kammitse inimest enam kollektiivne vaoshoitus ja privaatsusvajadus, mis pani kunagi kirjanikke oma painetele fiktsionaalseid väljundeid otsima. Nõnda on kirjandusest huvitavamaks saanud kirjanik ise.

Natuke sarnast argumenti kasutasid kunagi Joel Sang jt luule lähiajaloo kohta: nõukogude võim oma otsese ja kaudse tsensuuriga sundis luuletajaid kirjutama vihjamisi, kujundlikult, tihedalt, irooniliselt – arendama välja Aisopose keelt. Ma pole kindel, kas seda juttu uskuda. Raske ette kujutada, et tsensuuri puudumisel oleksid Viiding, Rummo ja Kaplinski kasutanud võimalust ütelda luulekeeles otse ja ausalt: Maha nõukogude võim! Venelased välja!

Vormilise ja vaba värsi vahekord luules on kaudselt paralleelne fiktsiooni ja selle puudumise vahekorraga proosas. Kuigi luules ei ole kaalul sama palju, on mõlemal juhul asi elulise materjali ümbertöötamises, ühel juhul fiktsionaliseerimise ja teisel juhul värsistamise varal. Raske on praegu kirjutada vormilist värssi, mis mõjuks tõsiselt, mitte kitšina, camp’ina, klišeena, epigoonlusena jne. Aga arvatavasti on need tõkked teatava lingvistilise töö ja süvenemisega põhimõtteliselt ületatavad.

Söandaksin välja pakkuda veel ühe spekulatiivse hüpoteesi luule ja proosa vahekorra kohta: sedamööda, kuidas kunstitaotluslik proosa muutub isiklikumaks, subjektiivsemaks, muutub kunstitaotluslik luule umbisikulisemaks, objektiivsemaks. Tõsi, selle oletuse tõenduseks oskan küll tuua ainult Hasso Krulli, selle sajandi kõige pärjatuma luuletaja, kelle luule on ühtlasi ka

kõige ebaisikulisem eesti moodsas luuleloos, aga ka mõned narratiivsuse või eepilisuse ilmingud luules. Venelased on palju arutanud selle üle, kuidas luule on kirjandussüsteemis suhestatud samaaegse proosaga, kord sellele lähenedes, kord sellest kaugenedes. Esimese maailmasõja eelses impressionismis-sümbolismis muutus ka eesti proosa luuleliseks. Praegu oleme tunnistajaks vastupidisele, luule proosastumisele.

Kokkuvõttes pakuksin järgnevale mõttevahetusele kinnitamiseks, kummutamiseks, edasiarendamiseks või ignoreerimiseks järgmisi teese:

‒ Eesti nüüdiskirjandusel puudub arengusuund. See tees on analoogiline XX sajandi lõpul päevakorral olnud teesiga kunsti lõpust (Arthur Danto) ja kunsti ajaloo lõpust (Hans Belting). Nendega taheti nentida tõsiasja, et romantilise kunsti taotlused väljendada teispoolseid tõdesid ja järgida oma sisemisi eesmärke on ammendunud, kuid ühtlasi väljendati nendega vihjamisi hinnangut oma aja kunsti seisule. Igal juhul ei välista kunsti lõpp ja kunsti ajaloo lõpp uute kunstiteoste loomist. Need võivad lahutada meelt ja õpetada, aga neil puuduvad suuremad ambitsioonid. Võib-olla on nõnda küll alati olnud ning ülespuhutud jutud kirjanduse igavikulistest jms pretensioonidest on pigem ajalooline hälve. Kui nii, siis vähemasti luulel läheb eneseõigustamine raskeks, sest publikut, keda nüüdisaegsed värsid lõbustaksid ja õpetaksid, ei ole palju.

‒ Kriitikal on järjest raskem kirjanduspilti koos hoida, ja see on ühtviisi nii kriitika kui kirjanduse häda.

‒ Postmodernismi enam ei ole. Tagasivaates tundub, et tegu oligi üürikese 1990-ndate välgatusega (Mati Unt, Jüri Ehlvest).

‒ Võrreldes tõsielulisusega on fiktsioon kaotamas oma tähtsust tõsise kirjan­dusena ning jätkub peaasjalikult koomilises võtmes, žanrikirjandusena ja pastišina.