Tänavu veebruaris avaldas kirjastus „Gallimard” Katrina Kalda teise romaani „Jumalate aritmeetika” (Arithmétique des dieux). Juba on ilmunud mõned kiitvad arvustused, entusiastlikke sissekandeid leidub ka kirjandusblogides.

Raamatu motoks on katkend Christa Wolfi teosest „Medeia hääled”. Medeiat jälitasid teatavasti kahtlused kõiksugu koledates, muuhulgas oma perekonna vastu toimepandud kuritegudes. Katrina Kalda raamatu peategelast Kadri Rauda kummitavad samuti hääled minevikust, temagi perekonna kohal näib lasuvat saladus. Kohe romaani alguses teatab minajutus­taja Kadri, et ta ei ole ebausklik inimene, ometi hakkab ta pärast vanaema Eda surma nägema õudusunenägusid. Talle meenuvad ka vanaema sõnad ühest vaidlusest paar nädalat enne vanaema surma: „Ole vait! Sa tõepoolest ei ole normaalne! Te olete paar parajaid, sina ja su isa, koletised, veidrikud! Te ei saa mitte millestki aru! Aga mis siin imestada! Te ei ole meie perekonnast!” (Lk. 27) Kahtlus on õhku paisatud ja Kadri tahab aru saada. Aru saada vanaema Edast, oma isast Juhan Rauast, oma perekonna minevikust ja eelkõige iseendast. Nii hakkabki lugeja ees hargnema ühe suguvõsa lugu, mis osutub lausa eeskujulikult tüüpiliseks XX sajandi Eesti pere looks. Seda valgustavad ühelt poolt Kadri Raua päevikukatked tänapäevast, milles leidub hulgaliselt tagasivaateid varasematesse aegadesse, ja teiselt poolt Lisbeth Tamme kirjad, kes on 1941. aastal kulakuna Siberisse küüditatud ja katsub Tomski oblastis, Kargasokis kuidagi eluga toime tulla.

Kui Katrina Kalda eelmine raamat „Eesti romaan”[1] oli üles ehitatud peamiselt kirjanduslikele mängudele, siis „Jumalate aritmeetikas” näitab autor, et suudab igati usutavalt kirjutada ka psühholoogilises võtmes. Raamatu peategelane Kadri on kolmekümnendates eluaastates naine, kes põgenes 1989. aasta mais koos emaga Prantsusmaale. Niisiis leidub romaanis hulganisti erinevaid argitasandeid: Lisbethi kirjade kaudu küüditatute elu-olu Siberis, Kadri päeviku kaudu nõukogulik olme, taastatud vabariigi algusaastad, immigrandi argipäev ja ühe tänapäevase noore naise eluproosa. Need tasandid töötavad iga maa lugejate puhul mõistagi erinevalt. Kui eestlases tekitavad kaugekõne, pesumaja või ühiskorteri kirjeldused ehk vastumeelsusega segatud äratundmisrõõmu, siis prantslasele on see kõik muidugi puhas eksootika. Aga eks argieludetailidest kasvavadki välja kõnekad üldistused. Näiteks ei leia Kadri ema Prantsusmaa-reisi eelõhtul äkki enam ühtegi riideeset, mida sünniks selga panna selles moe ja glamuuri pealinnas, mida Pariis tema silmis on. Ta muudkui pakib kohvreid kokku ja lahti, kõheldes hiigelpatšokkidega varustatud pluuside ning halvasti istuvate ja kehvast kangast kleitide vahel. Tütrel käsib ta enne reisi läbi lugeda „Kolm musketäri”, et temagi mõistaks maad, kuhu nad kavatsevad elama asuda. Tegelik elu vabastab nad kiiresti illusioonidest, selgub, et olelusvõitlus võõral maal on karm ja et kellelgi pole vaja Kadri ema taolist pianisti. Olles ühest armetust elamisest teise kolinud ja mitu paari kingataldu läbi kulutanud, leiab ema lõpuks tööd ühe poola vanuri põetajana. Kadri hakkab käima koolis, keeldub aga prantsuse keelt rääkimast. Pool aastat hiljem, kui juba arst tema juhtumiga tegeleb, vallanduvad korraga Kadri keelepaelad. Rääkima hakkab ta täiesti proosalise häbi ja hirmu tõttu, et muidu kutsutakse ema kooli ja selgub, et too ei oska ikka veel r-i põristada, ajab üha segi mees- ja naissoost sõnad ega saa hakkama nasaalide hääldamisega. Kadri ise näib sujuvalt Prantsuse ühiskonda integreeruvat, käib läbi mitu kooli, asub tööle õpetajana, valmistub kirjutama väitekirja soome-ugri folkloorist. Tema tundeelu on see-eest üsna ummikus, suhted ei edene ja mõte lapsesaamisest tekitab ainult õudu. „Väljamõeldud lugudes on kerge armastada, sest seal on armastus alati ülev. Elus tuleb aga armastada ja lisaks ära taluda naeruväärne. Armastus on ilus ainult eemalt, nii kui veidike lähemalt vaatad, võtab grotesk võimust. Ei asjad ega kehad ei ole tunnete kõrgusel: sukad vajuvad lonti, põis saab täis kõige ebasobivamal hetkel, rinnahoidja haagid ei avane, vistrikud ilmuvad nina otsa täpselt kauaoodatud kohtumise päeval.” (Lk. 68) Kuigi Kadri on juba suurema jao oma elust elanud Prantsusmaal, näib ta endiselt hõljuvat kahe maa vahel, on lõhestunud teiste (perekonna, ühiskonna) ootuste ja omaenda tahtmiste vahel, ja ega need viimasedki alati selged ole. Võid küll elada Pariisis, koguni Paradiisi tänaval, ikka tundub, et kusagil on mingid jõud, mis sind omatahtsi siia-sinna paiskavad. Nagu öeldud, on romaanis oleviku kõrval kogu aeg olemas ka minevik, ilmsiks saab hulk perekondlikke lugusid ja pisiseiku. Sammhaaval hakkab lugeja selles lugude virvarris selgust nägema, nagu ka peategelane Kadri. Nii mõnedki küsimused saavad lahenduse, mõned otsad sõlmuvad kokku, teised aga jäävadki õhku. Kui ta üritab mõista oma lähedaste saatust ja dešifreerida jumalate aritmeetikat, hakkab talle koitma, et ehk polegi kõige taga muud kui hulk inimlikke tehteid, mis sõltuvad paljuski juhustest, aga eelkõige inimesest endast.