Øyvind Rangøy: „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid”.

„Seitse sõlme”, 2020. 160 lk.

 

Lapsepõlvemälestustest kokku põimitud raamatutel on tore omadus muuta lugeja solidaarselt nostalgiliseks. Loed ja noogutad üha. Jah, muidugi tahtsin minagi unenägudes lennata. Jajah, kes poleks sõpradega roninud heade kavatsuste kiuste valedesse kohtadesse sigadusi korda saatma. Ja kes ei mäletaks lapsepõlves mõnd lõpmata üksikuna mõjuvat onu Pauli. Kirjandus algab aga viisist, kuidas need lihtsad ja tuttavlikud komponendid kirja on pandud. Rütm, kujundid, üldistused, mängud keeles ja keelega. Või sulepeaga: „Sulepeaga kirjutasingi oma esimese klaviatuuri valmis. Sellega harjutasin. Siis tuli arvuti ja alateadlik ettekujutus, et käekiri on igand ja hääbumisele määratud. Ent mõnikord annab elu mulle pastaka kätte. Tunnen taas häbi: selline ma siis olen. Siis tean, et see pole kõik. Sest kusagil on ka sulepea.” (Lk 98.)

Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid” on täpselt see, mida pealkiri ütleb – kogum lapsepõlvemälestuste fragmente. Ent mitte ainult. Sellest, kuidas autor on need fragmendid kirja pannud, on keeruline üle libiseda, sest Rangøy keel on poeetiline ja tema kujundiloome jõuline. See ei ole vist ka imeks panna, sest seni ongi Rangøy pigem esinenud luuletajana.

Tekstides on omanäolist tunnetust, sest siia on imbunud kahest riigist, kultuurist ja maastikust välja kasvanud võrdlusi. ­Rangøy on norralane, kelle elu on suures osas möödu­nud Eestis ja koos eesti keelega, mh Tartu Ülikoolis. Aga kirjanikuks saamise teekond ei tähenda vaid intellektuaalset avanemist. Nii võib seni ilmunud intervjuudest lugeda näiteks sedagi, et Rangøy töötas kümme aastat Norras lõhetööstuse kvaliteedijuhina. Ütled luuletaja – ette tuleb üks pilt. Kalatööstuse kvaliteedijuht – hoopis teine. Aga kui need kaks kokku panna?

Rangøy lapsepõlvemälestused on mõistetavalt Norrast ning Eestisse jõuab autor põgusalt vaid raamatu lõpuosas. Alguse saab raamat aga juba sisekaanest. Seal asub maailmakaart, mis iseloomustab hästi lapse­põlvemaailma, mille fragmentideni lugeja alles jõuab. Küllap võiks igaüks meist oma lapsepõlvest sarnase maailmakaardi joonistada. Sellise, kus maailma keskmes on kodu ja peamised olulised punktid kujutavad tähenduslikke asukohti. Rangøy näitel: tädi Ellen, kanakuut, küün, erinevad tiigid, pood ja muu. Kuskile kaugemale jäävad umbmäärased Island ja Ameerika ning Atlandi ookeani tee.

Võimalikke mälestuste jutustamise (või siis mäletamise kui narratiiviloome) viise on palju. Kõige olulisemad polegi enamasti sündmused, vaid see, kuidas neid esitatakse ja tõlgendatakse. Stephen King toob raamatus „Kirjutamisest” näitena Mary Karri mälestusteraamatu „Vale­tajate klubi”, imestades, kuidas ­autor mäletab vara­sest lapsepõlvest justkui kõike. Seevastu omaenese lapse­põlve (ja selle kirjeldamist) nimetab King häguseks maastikuks, millest kerkivad aeg-ajalt esile udused pildid nagu üksikud puud. Kui siia kõrvale tuua aga hoopis üks teine Norra kirjanik, Karl Ove Knausgård ja tema (kuri)kuulus ja veidralt paeluv „Minu võitluse” sari, siis on lugeja ees sootuks naturalistliku ­detailsuse ja masohhistliku põhjalikkusega kirjeldatud eluvaatused.

Øyvind Rangøy valib välja kindlad ­detailid, üksikud sündmused või objektid, ja kirjutab need lahti valitud ja nappide sõna­dega, jõudes sedasi tugevate poeetiliste kujundite või üldistusteni. Vahel tundub, justkui ei tõlgendakski ta sündmusi mitte niivõrd iseenese(ks) kasvamise vaatenurgast, kuivõrd maailma seisukohast. Ja nagu maakaart näitab, võib maailm olla ka paar pisikest saart ja lõputu vesi nende ­ümber. Sedasi pole ime, et Platoni ideede maailm ning aken laeva masinaruumi ja messi ­vahel ei pruugi üksteisest kuigi kaugel olla. Ning pärast seda, kui küünis mängitakse Pipi Pikksukka, Tommit ja Annikat, võib vabalt jõuda järelduseni, et kunst on üks suur tulega mängimine.

Loos, kus poiss väikesele tüdrukule tolle mänguekskavaatorit tagasi ei anna, saab minategelasest ebaõigluse esin­daja. See muide on olukord, mille täiskas­vanud lahendavad karmikäeliselt, aga täiesti stereo­tüüpselt, sest ekskavaator on ju ­poiste mängu­asi, niisiis võiks tüdruk sellest loobuda küll. Selles loos peitub paral­leel ajaloolise sugudevahelise ebaõiglusega, mis ­mõjub mänguliselt, sest lugu saab ja ilmselt tulebki võtta huumoriga. Aga mängu­lusti taga jääb tiksuma mõte, et… tõesti. ­Väikese lapse traagika võib kätkeda kogu maailma traagikat, täiskasvanute käitumises ilmnevad aga need mustrid, millega tal terve ülejäänud elu tuleb kokku puutuda.

Näiteid, kus on üheskoos väikesed ­detailid, suured kujundid ja delikaatne huumor, selles raamatus jagub. „Eterniit oli igaviku ehitusmaterjal. Igavik algas Norras 1950. aastatel ja kestis aastani 1979,” kirjeldab autor (lk 32). Kogemata vargaks saamise loo lõpus aga: „Kjetilist sai isegi politseinik. Mis minust sai, seda ma veel ei tea.” (Lk 89.) Kes meist teaks? Kas millalgi saab teada – nii mõtlen raamatut lugedes ja saadan selle tsitaadi öises vaikuses oma helendavat telefoniekraani toksides sõpradelegi.

Lapsepõlve tõlgendatakse ikka tagantjärele, aga mälu toob pilte minevikust olevikku suurte mööndustega. Loos „Me unustasime sea” jutustab autor esmalt ühe armsa loo ja kirjeldab seejärel, kuidas ta emalt tagantjärele oma mälestuste tõepära kohta uuris. Lõpptulemus? Midagi sarnast nagu mu heal sõbral, kes jutustas kunagi kaasahaaravalt üht lugu oma lapse­põlvest. Aga jutustamise käigus selgus, et see juhtus hoopis teise sõbraga samast seltskonnast.

Rangøy mälestuskildude raamatu võluvaks osaks on katkendid lapsepõlves peetud päeviku sissekannetest. See tõi esimese hooga pinnale ka minu enda mälestused. Pidasin minagi sarnaselt Rangøyga päevikut, aga ainuüksi mõte sellest, et kirja pandut üle lugeda, tundub mulle kuidagi hirmutav. Rangøy päeviku katkendid on paigutatud raamatu tagumisse poolde. Nii on lugeja jõudnud juba sisse elada kirjaniku poeetilistesse lapsepõlvetõlgendustesse. Ikka neisse, millest eespool näiteid tõin ja mida pole kahju veelgi tuua. Näiteks kirjeldab Rangøy kaugetel aegadel kogemata (khm!) süttinud bensiinikanistri võimet hinges lõputult kaua edasi põleda. See on täiskasvanud mehe hääl, seal on kirjanik, kes tõlgendab kunagi kogetut. Ent poiss, kes lapsena päevikut pidas, ei tõlgendanud. Ta kirjeldas otse: „Täna ei teinud Tom ­mulle midagi” (lk 102) või „Lugesin ajakirju, kuni ma magama jäin” (lk 105). Seejuures võib kirjeldustesse justkui mööda­minnes eksida ka olulisi ajaloosündmusi: „Meid saadetakse kuningas Olavi surma tõttu koolist koju pärast mälestussõnu.” (Lk 108.)

Øyvind Rangøy suudab ühe üsna õhukese raamatu jooksul välja joonistada eri mäletamisviise. See mõjub võluvalt ja ­paneb korraks aega maha võtma, et ­mõelda, kuidas ja mida ma ikkagi ise lapse­põlvest mäletan. Mida ma selleks inimeseks saamise juures, kes ma praegu olen, olulisteks hetkedeks pean. Ja kuidas saaks neid mälestusi veel tõlgendada. Kes teab, ehk julgen nüüd isegi lõpuks oma­enda lapsepõlves peetud päevikud lahti võtta.

Igal juhul näib kujundite tabamine (või ehk oleks õigem öelda, püüdmine, kui mängus on juba Norra ja lõhed) ning väljajoonistamine olevat Øyvind Rangøy supervõime. Kui kirjanik võiks olla superkangelane. Järele mõeldes – miks ta siis ei võiks?