Sidesõnad mõjuvad sageli nagu täitematerjal, mört. See mört hoiab küll keele­rajatisi koos, ent on liiga enesestmõistetav, et me selle mõju tähele paneksime. Tõsi, pole raske kujutada ette konstruktsiooni ilma toestava, materjali osiseid omavahel siduva materjalita, ent keelekoetisega pole see nii lihtne. Keel ilma side­sõnadeta seisaks ehk koos, aga liikuvusega, plastilisusega oleksid asjalood sel juhul üsna kehvad; see oleks keha ilma (töötavate) liigesteta.
Jüri Lipping kirjutab oma hiljuti ilmunud suurepärases raamatus „Etüüdid punases” Gilles Deleuze’i ja Felix Guattari pärandit analüüsides sidesõnast „ja”: „JA on paljususe operaator, lõpmatu seostamise võimalikkus ja ühtlasi ka lõplike identiteetide häving. Ta ei viita mingile spetsiifilisele suhtele, vaid toob kaasa kõik suhted, nende puhta paljususe, poeetilise ühendamatuse ehk kõige erilaadsemate ühenduste jaatuse, mis toodab uusi, veidraid, võluvalt võikaid kombinatsioone ja kujundeid [—].”
Tsitaadist tuleb ilmsiks, kuivõrd sidesõna „ja” võib osutuda jaatusest jaatavamaks, see võib sisaldada rohkem jaatust kui määr- või nimisõna „jaa”/„jah”. „Ja” võib sobituda keeles enam-vähem igale poole. Tõsi, „jaa”/„jah” on konkreetsem, ta saab hakkama iseseisvalt („Jah!”), sidesõna „ja” iseseisvusega seoses meenub ennekõike üks kunagine Rein Lauksi karikatuur kolmest hauakivist, millele oli kirjutatud järgemööda „Romeo”, „ja” ning „Julia”. Teatavasti lõpetas James Joyce sõnaga „jah” oma suurromaani „Ulysses”, kusjuures ta ehtis selle veel suure algustähega — nii et romaani viimane lause ainult ei alga, vaid ka lõpeb suure algustähega. Tsiteerin romaani kümmekonda viimast rida:

„Oh ja see kohutav paduvihm ja Oh meri meri mõnikord karmiinpunane nagu tuli ja uhked päikeseloojangud ja viigipuud Alameda aedades jah ja kõik need imelikud väiksed tänavad ja kahkjaspunased ja sinised ja kollased majad ja roosiaiad ja jasmiinid ja kurerehad ja kaktused ja Gibraltar tüdrukust peast kus ma olin mäenõlva Lill jah kui panin roosi oma juustesse nii nagu Andaluusia tüdrukutel kombeks või peaksin ma kandma punast jah ja kuidas ta suudles mind mauride müüri all ja mõtlesin nojah samahästi tema kui keegi teine ja siis palusin tal oma silmadega uuesti küsida jah ja siis ta küsis mult kas ma oleksin nõus ütlema jah mu mäenõlva lill ja kõigepealt põimisin oma käed ümber tema jah ja tõmbasin ta alla enda poole nii et ta võis tunda mu rindu jah üksainus parfüüm jah ja tema süda lõi nagu hull ja jah ma ütlesin jah ma olen nõus Jah.“
See lõik ütleb palju „ja” ja „jah-i” vaheliste suhete ning sedakaudu sidesõnade olulisuse kohta.
1. Joyce’i ridu tõlkides hakkas eriti tajutavalt tööle iseenesestmõistetavus, et mitmes teises keeles puudub „ja” ja „jaa”/„jah-i” vahel ülesehituslik ja kõlaline sarnasus. Lõigu soomekeelses versioonis kasutatakse vorme „ja” ja „kyllä”, ingliskeelses „and” ja „yes”. Tõsi, eesti keeles saaks „ja” asemel liigendada teksti ka sünonüümse vormiga „ning”, aga vähemalt Joyce’i puhul ei tunduks see töötavat. Igatahes on eesti keeles „ja” ja „jaa” vahel petlik ja salakaval sarnasus, mis varjab nende kahe vormi sügavaid erinevusi.
2. „Ulyssese” viimane peatükk „Penelope”, kust kõnealune lõik pärineb, peaks sisaldama ainult üht koma ja kaht punkti. Nagu lõigustki näha, asendavad komasid siin sidesõnad, ja enamasti just nimelt „ja”. Lõigus on kasutatud kaks­kümmend üks korda sõna „ja” ja üksteist korda sõna „jah”. Seega võib öelda, et sidesõnad on sageli välja öeldud, iseloomu ja iseseisvuse omandanud komad (olgu siis komade toel või ilma), rääkimata sellest, et sageli (nagu ka ülalolevas tsitaadis) aitavad sidesõnad luua autori taotletud efekti. Kui meil poleks side­sõnu, tuleks välja mõelda uusi kirjavahemärke: näiteks sõna „ent” teatud kasutusviiside asemel tuleks kasutada hüüukoma ning „kuid” asemel mõnikord hüüu-, mõnikord küsikoma või „siiski” asemel küsikoolonit.
3. Siit pole kaugel mõte, et komad ja punktid on teineteise vastandid. Komad jätkavad, punktid lõpetavad. Meenub Alain Mabanckou „Katkine klaas”, kus ei kasutata ühtegi punkti, ainult komasid — punktide puudumine teostab teksti potentsiaalset voolavust, Mabanckou jutt pudrutab ja kobrutab nagu jõgi vihmaperioodil, see haarab endaga maastikult kaasa kõike, mis ette jääb, sealhulgas lugeja. Kirjutatu voolavus aga pole „asi iseeneses”, vaid viitab tekstivälise elu ennustamatusele, kopeerides seda. Tekst ongi ühtaegu jõgi ja delta — sedasi kerkib silme ette midagi võimatut, Nigeri või Kongo jõe mastaabis kärestikuline ülemjooks. Sellist efekti aitavad luua komad, sidesõnad ja muu, mis pühib teelt punktid, kunstlikud pidurdused elu kontrollimatu vooluse ees.
Punkt peatab, katkestab, üldjuhul seatakse punkt ka tekstivoo absoluutsesse lõppu. Teksti viimasel punktil, kõikide varasemate punktide sisemise potentsiaali täideviijal on võim tekstile „ots peale teha”, see kokku võtta, öelda lugejale „aitab küll!”. Komad ja sidesõnad aga sisaldavad potentsiaali teksti igavesti jätkata, lõpmatult paljundada, öelda lugejale „jätkame”, „tuleme / läheme tagasi”. Nii et raamatud peaksid tegelikult lõppema komade või sidesõnadega.
4. Punkt küll lõpetab, aga paljastab ka kasutamata võimalused. Sest kas ei jää parimad raamatud alati pooleli, alati lõpetamata? Ikka ja jälle on lugeja sunnitud pärast viimast punkti ümber pöörama ja teksti juurde tagasi minema, sisenema avarasse labürinti, jooksma ammendava tähenduse järel, mis lipsab eest, nagu põgenes Danny oma tagaajaja silmist Stanley Kubricku „Hiilguses”. Hea raamat hakkab päriselt pihta pärast selle lõpetamist, selle viimane punkt muudab lugeja enese küsimärgikujuliseks komaks, mis liigub lausest lausesse; sidesõnade koondumiskohaks, nii et lugeja kordab mõtetes pidevalt „ja…”, „aga…”, „või…?”. Lõpp-punkt on õigupoolest illusoorne märk, pigem on tegu kolme punktiga, millest kaks on muudetud nähtamatuks, nii et punkt on trükivärviks moondunud miraaž: parimad lood algavad alles pärast teose viimast punkti, lugeja loeb oma kujutlusvõimes edasi, lugedes sel kombel ennast teksti tagasi. Mõjuvas kirjanduses tuleb ilmsiks lõpetatuse illusoorsus (seda muidugi inimelu lõplikkuse raames). Punkt on küll näiline lõpp, ent lugeja peas võib ilmuda nähtavale ka n-ö punkti lõpp — loo tegelik sünd, selle iseseisev elu.
5. Kui mõelda selle iseseisva elu keelelisele vastele, poleks kummaline alustada sõnastamist näiteks nii: „Ja siis…”. Kui aga asetada sidesõna „ja…” lugemisjärgse loo algusse, mis mõne meelest poleks ehk parim stiil (alustada lauset sidesõnaga), selgub, et sõna säilitab oma ühendava, edasiviiva, vastandava, ent mitte eraldava jõu, omandades samas midagi „jah-i” loosunglikkusest. Sõna „ja” lause alguses näitab veenvalt sidesõnade olulisust, nende jõudu, nende määravust; seda, et nad on nagu verelibled, mida otseselt ei teadvustata, aga milleta kõik tarduks paigale. Üks näide Nietzschelt, kellele ülepea meeldib alustada oma lauseid sidesõnadega (arvatavasti ammutas ta inspiratsiooni piiblist): „Ja kaotatud olgu meile see päev, mil kordagi ei tantsitud! Ja võltsiks kutsutagu iga tõde, mille puhul pisutki ei naerdud!”
„Ja” on siin muidugi retooriline, poeetiline võte, ent see omandab ka sisulise määravuse. Esmapilgul ei tohiks lausete mõte sellest, kui „ja” nende eest eemaldada, eriti muutuda. Aga kui juba „ja” ära võtta, selgub vastupidine. Ilma alustava sidesõnata muutuksid laused palju lõpetatumaks, rangemaks, vaidluse alla mittekuuluvaks, mis aga ei oleks Nietzschele omane, sest need laused kõlavad ainult siis, kui nende juurde tagasi tulla, nende juures ja nende kohal tantsida ja naerda. Ilma lauset alustava jätkuvuse lubaduseta kipuksid laused pretendeerima absoluutsele kehtivusele, mis aga pole nende mõte. Jah, sidesõna „ja” lausete alguses kergendab nende potentsiaalset tõekoormat. Sidesõnad panevad keele tantsima samamoodi nagu verbid.
6. „Jah” lõpetab Joyce’i suurejoonelise teksti, võtab selle kokku, ammendab (kõik kunagi) öeldu, rohkem poleks otsekui midagi lisada, sedasi teostab sõna iseenda loosungliku potentsiaali. Võime korraks silme ette manada mõne tulevase poliitilise kampaania, milles kasutataks vaid naeratavaid nägusid ja üht sõna: „Jah!” Nõnda muutuks sõna iseseisvaks objektiks, puhtaks, varjunditeta, tühjaks positiivsuseks. Ent „ja” — või ükskõik milline teine sidesõna — on „orienteeritud” objektide asemel seostele ja seoste varjunditele, neid ümbritsevate sõnade ja väljendite vastastikusele „toitmisele”, nende kirjeldatava maailma (olgu see siis kujutluslik või reaalne) ammendamatusele. Mitte ainult neile, kes naeratavad, vaid ka neile, kellele naeratatakse. Sidesõnad on seossõnad, mitte ainult ühendamise, vaid ka vastastikuse tingituse sõnad; seos ei liigu edasi mitte ainult rajavas, vaid ka sisseütlevas mõõtmes. See tähendab, et sidesõnale omane ulatuvus ei peatu seostatavate sõnade pinnal, vaid läheb neist läbi. „Ja” — ning mõni teinegi sidesõna — võib küll vastandada („sõda ja rahu”, „jumal ja saatan”, „surm ja surematus”), ent see ei erista. Sõja hind selgub rahu ajal, jumala tähendus saatana varjus. Nii et kui sidesõna eristabki, siis mitte jäädavalt; pigem nii, nagu sild eraldab kahte kallast. Sild, mis kehastab korraga nii kallaste eraldatust kui ka ühendamisvõimalust.
7. Siit tuleneb, et ükskõik milline sidesõna on võimalikest ideaalseim keeleline vastus Henri Bergsoni eristusele: „Nii et teadvuses me leiame seisundid, mis järgnevad eritlumata; ja ruumis samaaegsused, mis eritluvad järgnemata [—].” Võib öelda, et teadvuses pole punkte, võib-olla pole isegi komasid, tunnete ja mõtete ülekandumine on üksainus jaatuste jada. Ja siin tuleb rääkida jaatusest mitte „jah-i” mõttes, vaid lihtsalt, peaaegu et erapooletult ühendava „ja” mõttes. Inime­se peas pole ehk ka eraldi sidesõnu, vaid sõnade, mõtete, tunnete sügav seotus, vastasmõju, mis on nii tugev, et ähmastab nendevahelisi piire. See seotus „hakitakse” välismaailma jaoks eraldi üksusteks, häälikuteks, tähtedeks, sõnadeks, lauseteks, mille aluseks on eraldumistel põhinev tähestik. Mõtte/tunde tõlkimine kõneks = vee muutmine jääks. Tõsi, inimese hääles Bergsoni mainitud kaks tasandit ühenduvad, mõtted küll eristatakse, ent nad jäävad ikkagi järgnema. Seda niikaua, kuni need saavad kirjalikuks tekstiks, milles viiakse eristatud samaaegsus täiuseni, s.t lõpule. Sidesõnad aitavadki hoida meeles üksusteks hakitud keele „päritolu”, algset ühtsust ja voolavust ja kandvust ja ülekandeid ja katkestuste puudumist.
8. Eelöeldust hoolimata on keelereeglid juurdunud nõnda sügavale, et ma pean pingutama, vältimaks viimast punkti (vähemalt ainulist punkti), või jätma kõige lõppu üks „ja” — olgugi et oma mõtetes ma just nimelt nii teen; teen niikaua, kuni mu mõte üldse töötab. Mõtlemine ongi väärt siis, kui ta jätkub, kui iga mõtte taha tuleb üks „ja” või „ehk” või „ent” või „ehkki”…