Tiina Laanem: „Õnnelik jää”.

„Pegasus”, 2012. 154 lk.

 

Tiina Laanemi raamat „Õnnelik jää” koosneb üheteistkümnest loost, mis kõnelevad Eestis soovmõtlemiseks saanud õnneliku jää tootmisest. See lause ei olnud just kõige arusaadavam, selgitan lähemalt. Laanemi ühiskonnakriitika seisneb järgmises — inimesed sagivad ülearu, tihtilugu mõttetult, ning muutuvad tunde- ja tahtevabadeks robotorjadeks, vaikivaks enamuseks. Inimesed, kes peavad ideekoosolekuid reaalse töötamise asemel, aina tähtsustavad end ja oma eesmärke, ei märka ega taha teistele teed anda. Kirjeldada võib seda elustiili mitmeti, ent see on ikka see tänapäeva, eelkõige just Tallinna mood.

Raamatu tugevaim külg ongi lood ise. Märksõnadeks koomilised stereotüübid (kuri proua ülemus, kes teiste kallal iga detaili pärast pragab, ent ise teepakke varastab), argirutiini vastu mässavad mõtted (mida väljendab pidev põgenemine, reisid ja reisiunelmad), enesepett („Steve Jobsi jälgedes” — loo peategelane vabandab ülikooli poolelijätmist kuulsuste jälgedes käimisega).

Ka moraal on õilis. Olen autoriga nõus, et normiks saanud edukultus on tõepoolest sama hea kui orjus, kuid siiski vaikselt moest kadumas. Ehk kulub marjaks ära neid mõtteid korrata. Mitte propageerida hulluksminemist, maniakaalset põgenemist või suremist, vaid torkida, teadvustamaks ühiskonna valupunkte.

Lood peaksid usinale „Loomingu” lugejale tuttavad olema, sest mitmed on siin varem ilmunud: „Härra H. puhkus” (2010, nr. 12), „Medal proua Pallile” (2011, nr. 10), „Mõni mõis” ja „Õnnelik jää” (2012, nr. 5). Ilma pole jäänud ka teised väljaanded, näiteks „Tigedad tähed” ilmus „Eesti Päevalehes” 9. XII 2012. Tasub täheldada, et lahus mõjuvad need lood kaunikesti erinevalt — mitmed ehk pareminigi  kui koos kaante vahel.

Nagu öeldud, on lugude teemaks ühiskonna piinlikud valupunktid. Esimesena kiikame töönarkomaanist härra H. ellu, kelle pidev tööarmastus on koduse elu varju jätnud ja abikaasa meele mitu kraadi kibedamaks muutnud. Härra H-le meeldib töötada, ent samas tunneb ta süda vajadust muutuste või siis vähemalt puhkuse järele. Puhkama nad lähevad, jätavad lapsedki maha, et tegu oleks tõelise puhkusega. Ega seal midagi hästi lähe, sest peagi selgub, et tegu on hoopis märga hauda vajuva mehe viimase unelmaga, millel pole määratud täituda. Või täitub see siiski, sest puhkuse saab ta ometi lõpuks kätte.

Suunurki kergitab pärimise teema („Härra H. puhkus”). Pärimine käib ikka eesti moodi ja kõigil sugulastel on äkitselt tunne, et just nemad väärivad pärandit, ja mis kõige tähtsam — väärivad rohkem kui teised pretendendid, sest nemad on ju ometi esimene ring, osutanud lahkunule kunagi mõne teene või muul moel oma kõlblikkust tõestanud.

Läbi lipsavad ka „vana korra” mutikesed, kes peavad end ainsateks õilsateks teadjateks („Medal proua Pallile”) ja nende uue aja vastandid („Oliver Olli magus elu”), tühja-tähja valmistajad („Õnnelik jää”), egomaniakid („Tigedad tähed”) ja nii edasi. Õhevil äratundmisrõõmu jagub siin paljudele.

Ühiskonnakriitika on lai teema, koosneb ühiskond ju igat seltsi isenditest. Autor on soovinud parimat, üritanud seda kirjut inimmustrit ka jälgida, kujundades tegelased võimalikult erinevaks nii elualalt, -kohalt kui päritolult. Siiski jääb lugedes mulje, nagu pöörleks tegevus sugulaste, koos kasvanud inimeste või mõne muu kitsa seltskonna ümber. Olgu öeldud, et tegu pole klassikaliste novellide, vaid lühemate tekstidega (kirjandustunnis nimetati neid vist jutukesteks), kus pole aega tegelaste arenguks ega olustiku pikemaks tutvustamiseks, kõik peab olema peidetud paari lausesse. Ilmselt liiga ambitsioonikas soov. Kuigi autor on taotlenud mitmekülgsust, on see kas kunstlik või jääb sellest lausa silmariivavalt vajaka.

Laanemi lugude läbiv motiiv on küllastumismoment. Hoides käes lahkumiskingitusena saadud teetassi, tasuta teepakidki sees, astub proua Palli suure sammu mõistmise suunas, ehk lausa jõuabki suurema arusaamiseni. Loo lõpp on jäetud lugejale otsustada: kas proua Palli langeb vanade harjumuste küüsi või on ta tõepoolest uuesti sündinud? Karmole („Steve Jobsi jälgedes”) piisab õnne tarvis vaid mõistmisest, et ta on oma pooliku kõrgharidusega võrdväärne Steve Jobsi, Michael Jacksoni ja Madonnaga. Kokk Oliver on naabriga alati pahandanud, ent avastab vanatädiga suheldes midagi seninägematut (teeb ta sellest järeldusi või mitte, jääb jälle lugeja otsustada).

Küllastumisega käib käsikäes eskapism. Härra H. hakkab unistama puhkusereisist, Marten Kiviku naine lööb käega ja sõidab Floridasse, Martengi ei jää maha ja lahkub esimese vaba lennuga suvalises suunas, jäämeister Toomas kaob mõneks ajaks välismaale, aga ta hing jääbki kaugele.

Tähtis roll on antud keelele. „Õnnelik jää” kõneleb kokast, kes sosistab roogadele võlusõnu. Novellis „Tigedad tähed” muutuvad sõnad, õigemini neist eralduvad tähed kurjaks ja hakkavad lausa ründama, tekitades ohvris tekstihirmu. Kokk Oliver („Oliver Olli magus elu”) ei hakka enne naabrit mõistma, kui on tollega rääkinud. Siim ja Karmo („Steve Jobsi jälgedes”) jõuavad avastuseni rääkimisega.

„Õnnelik jää” meenutab paljuski Kivirähki kogumikku „Lood”, ja umbes sama palju ka erineb sellest. Erineb tasemelt, mahult, ulatuselt, aga sarnaneb eesmärgi ja kandekonstruktsioonide poolest — muinasjutulisel taustal õpetlik ühiskonnasatiir.

Kui Kivirähk võtab tugisammasteks tuntud muinasjutud, siis Laanem segab kokteili erinevatest võtetest: seal on fantaasiaid, uitmõtteid (neid, mis peast läbi käivad, ent üldjuhul tõeks ei saa) ja vana head reaalsusepiiri ületamist. Kui nii mõneski loos jääb maagiline element tagasihoidlikuks, siis näiteks jutus „Tigedad tähed” saadab Klaara ärritavale staarfotograafile, kes muuseas teiste unenägusid näeb, oma unes tigedad tähed kallale, mis tekitavad vigastusi ka päriselus. Ja loomulikult põgeneb fotograaf välismaale. Maagia ja sümbolid käivad vahel käsikäes, kogule nime andnud jutuke „Õnnelik jää” on neist ehk kõige eesrindlikum.

Siiski jagab Laanem oluliselt kitsamat mõttelaadi. Osalt tingivad seda needsamad sambad, millele lood toetuvad, sest muinasjutud on eepilisemad kui tänapäeva fantaasiad. Seda on autor teadvustanud ja üritanud sellest üle olla, ent miski teeb ta päriselulised tegelased vähem usutavaks kui Kivirähki muinasjutukangelaste töötlused. Seda, et Laanemil on eeldusi siiski aina paremaks minna, näitab õnnestumiste hulk, mis siis, et mõnes loos on neid rohkem, teises vähem. Tõsi, kui Kivirähki jutud on erisugused, aga ühtlaselt kvaliteetsed, siis Laanemi lood on üsna ühesugused, aga erineva kvaliteediga. See võib tekitada soovi „Õnnelik jää” poole pealt käest visata, kuigi tegu oleks ülekohtuse sammuga, helgeid kohti jätkub sealgi.

Tegu pole kaugeltki halva raamatuga. Pigem vastupidi, autori mõtted on õilsad, lood üldiselt köitvad, tekst loetav. Ainult seda je ne sais quoi’d, seda sõnastamatut miskit pole, otsi kas või köiteliimist. Miks ei astu raamat Kivirähki lugude kõrvale? Ehk on asi selles, et teoses on küll aimata tehnika peale mõtlemist, kuid autoril jääb lihtsalt tehnilistest oskustest vajaka. Ehk aga annab neid oskusi veel lihvida.

Peeter Helme sõnastas Vikerraadio „Õnneliku jää” arvustuses probleemi nõnda: jutukestes ei tohi olla midagi liigset ega puudu. Samuti vihjas ta, et kogumik on ilmselt käeharjutus konkreetses žanris. Nõustun temaga, ilmselt ongi kõik nopitud vead tingitud just nimelt kogemuste puudumisest, midagi on liigset ja samas on midagi puudu.

Kokkuvõtteks: „Õnnelik jää” on tore ja loetav raamat, millele saab ette heita peamiselt tehnika lihvimatust ja subjektiivse je ne sais quoi puudumist. Mündi teisel küljel asub aga lugejaskond, kelleni ka Kivirähk ei pruugi jõuda. Soovitaksingi rõhuda just mündi teisele küljele, seda maksimaalselt ära kasutada, suunates raamatu just neile. Vähesed käeharjutused jõuavad klassikute sekka, ent järgmine teos — miks mitte?