„Palun tulge ja rääkige meile poliitika ja kirjanduse suhtest, keegi ei ole seda veel teinud, see on põnev, et kas kirjandus mõjutab poliitikuid, ja kas selle kohta on näiteid.” Nii kutsuti mind Tartusse, üliõpilaste rahvusvaheliste suhete ringi loengut pidama.
Sügisesed kõnniteed olid lehtedest libedad, Tallinnas. Mõtlesin, kui libedad võivad nad olla veel Tartus. Alguses arvasin, et ma ei lähe mitte kunagi mitte kusagile sellel teemal rääkima, see teema on rabalaugas, millesse mitte et saab uppuda, vaid peab uppuma, see on teema, mis neelab su naha ja karvadega. Alustad, oled mõne minuti vee peal ja juba vajud, sind surub alla vasturääkivate faktide mäeraskune koorem, ja kuni veel nina vee peal püsib, saabub mis-tahes-arvamuste teine koorem, sa vajud nii, et midagi ei jää paistma, vajud põhja ja imestad, et milleks see kõik, oleks pidanud suu kinni hoidma, sest tuled kustuvad niikuinii ja uksed keeratakse lukku.
Kujundlikud pildid, pseudoeufoorilised mõtted, hättasattunud inimese abimehed keerlesid ärevalt vaimusilma ees.
Siis rahunesin, ilma ühegi nähtava põhjuseta. Mõistsin, et olemas on kaks varianti: ma ei oska sel teemal mitte üht lauset moodustada või siis räägin kaua, lõputult, sest sel teemal võib rääkida kuu või kaks järjest, nii et keegi enam kuulata ei jaksa.
Enne kui ma otsusele jõudsin, tuli appi Nobeli auhindade komitee. Nende seekordne auhinnateade käivitas mind, ma alustasin korrapealt essee kirjutamist, kirjutasin poolteist lehekülge, peatusin hetkeks, mõistsin, et selle ettelugemine pluss mõned faktid peast lisaks — jah, ma lähen räägin üliõpilastele selle vähese ära, muu mõtelgu ise juurde, kes kuipalju tahab. Essee tundus loetav:
„Värske Nobeli kirjanduspreemia laureaat Peter Handke on hinnanud nii kõrgelt Serbia poliitikut Slobodan Miloševići, et on kõnet pidanud ka Haagi tribunali süüdistuste aluse mehe matustel. Milošević, keda süüdistati sõjakuritegudes Jugoslaavia sõdade ajal (1991—2001), suri vanglas. Nimetatud sõjad sisaldasid lisaks lahingutegevusele etnilisi puhastusi ja muid sõjakuritegude elemente. Paraku on läbi ajaloo kõik, kes vajutavad päästikutele või annavad käske seda teha, veendunud oma militaarsete motiivide tões ja õiguses, nii nagu ka nende vastaspool ehk inimmärklaud. Ei ole olemas läbinisti puhast sõda, mis mahuks õigusriigi raamidesse. Inimene kui selline jääb alati väetiks, kui üritab luua sõdadele õigluseaurat, ükskõik kui õilis poleks ka eesmärk.
Aga see on omaette teema.
Peter Handke avaldas juba ammu arvamust, et Serbia kuulub Jugoslaavia sõja ohvrite hulka, vastupidi läänes levinud arvamustele, kus on Serbiat patuseks peetud. Kui tõmmata poliitiline ekraan veel laiemaks, siis näeme, et sümpaatia või antipaatia Serbia vastu puudutab ka sümpaatiat või antipaatiat Venemaa vastu, sest slaavi keelesugulus on omaette nähtus. Jah, nähtus omaette, aga mitte lihtsalt mõistetav või lihtsustatult tõlgendatav, sest praegu näeme kahe suure slaavi riigi, Ukraina ja Venemaa jõhkrat vastasseisu, rääkimata Poola ja Nõukogude Liidu (loe: venelaste koloniaalimpeeriumi) fataalsest konfliktist viimase maailmasõja raames; ja muust aegade jooksul slaavi areaalis toimunust.
Niisiis, Peter Handke (praegu ka Serbia õigeusu kiriku liige, kui uskuda interneti allikaid) süüdistas juba ammu lääne ajakirjandust Serbia vales kohtlemises ja sai vastulöögiks avalikke süüdistusi kuni selleni, et teda on nimetatud fašistiks, kes sõbrustab sõjakurjategijatega. Ometi on autasustatud teda ka pärast tema erilise kontroversiaalsuse tekitamise allika, pärast essee „Eine winterliche Reise zu den Flüssen Donau, Save, Morawa und Drina oder Gerechtigkeit für Serbien” ilmumist 1996. aastal (inglise keeles pealkirjaga „A Journey to the Rivers: Justice for Serbia”) mitmesuguste kirjanduslike auhindadega nii kodumaal Austrias kui ka väljaspool seda. Nobeli auhind 2019. aasta oktoobris, määrajaks Rootsi Akadeemia, see tähendab mitte salastatud asutus, vaid siiski reaalsed, nimede, elulugude ja nägudega inimesed riigist, mida on peetud inimõiguste eestvõitlejate hulka kuuluvaks, raamib selle vastuoksusi sisaldava, värvidest kirju pildi.
See lühike kokkuvõte ühest juhtumist on igaühele, kes tahab mõtelda poliitika ja kirjanduse suhetest abstraktselt ja reaalselt korraga, hea materjal laboratoorseks intellektuaalseks katseks. Kõigepealt endamisi, ilma publikuta, ja siis, kui midagi on endas küpsenud, ka avalikult.
Katse algab teravate küsimustega.
Esiteks, kas määrajad tohtisid määrata tunnustuse kõrge kunsti eest kellelegi, kelle poliitilised vaated ei lähe paljudel inimestel, sealhulgas Handke andunud lugejatel, kurgust alla?
Teiseks, kas Peter Handke kirjanduslik tegevus, tema raamatute ja muu loomingu väärtus lõi kõikuma ja varises kokku, kui ta sõjakuritegudes süüdistatava matustel kõne pidas?
Kolmandaks, kas Nobeli auhind sai külge kustumatu pleki?
Teravaid küsimusi võib esitada veel ja pole keeruline näha, et vastused jagunevad jäigalt kaheks: jah ja ei. Ükskõikseid jääb napiks.
Poliitika ja kunsti omavaheline suhe on perversne. Miks? Sest mõlemat teevad inimesed. Ei ole nii, et ühed on Jupiterilt, teised Maalt. Ei ole ka nii, et mõlemas leeris on tulnukaid teiselt poolt Linnuteed ja meie, Maa elanikest publik, peame jälgima, mis toimub. On inimesed oma nõrkustega ja antagonistlike huvidega, aga relvadega pole omavahel enamasti võimalik asju ära klaarida, suhted käärivad, lehk on kibe.
Poliitika ja kirjandus, mõlemad on inimeste looming, mõlemad on inimeste tegevuse tulemus, nii et sedakaudu on nad sarnased. Oma sügavamas kihis, oma päriseesmärgi kaudu on nad põletavalt erinevad, nii erinevad, et nende suhetes esineb perversseid elemente, selliseid, mida ei peaks inimeste suhetes eksisteerima, kui räägime pärispoliitikast ehk teiste inimeste elu üle võimu haaramisest ja päriskirjandusest, kus lähtekoht, millelt luuakse, on inimest tõstev, hinge ülendav. Alati tahavad inimesed saada päästetud; seda ei saa anda poliitika, seda tunnet saab anda ainult kunstilooming, ka kirjandus, see tõeline.
On aimata vastuväiteid, isegi ründavaid.
Kõige kunsti ümber tiirleva eristamine kunstist, kujutledes, et see on oma elu elavatele inimestele (praegu ca 7 ja pool miljardit) sama tähtis kui vaimu tõstev ja päästev kunstilooming, see peaks olema niisama lihtne nagu Maa eristamine tema ümber tiirlevast inimeste loodud prügist! Kuid eristamiseks peab olema õige vaatekoht, muidu ei märka kas Maad või prügi, vahe tegemine muutub võimatuks.
Jõudnud arutlusega siiani, võib aimata veel midagi, käegalöömist. Kõik, mis puutub nn kaunitesse kunstidesse — jääva väärtusega kirjandusse, muusikasse, maalidesse, skulptuuridesse, filmidesse —, ei kurvasta ega vaimusta neid inimesi, kelle elu leitmotiiviks on „keha ja raha”.
Ühel esinemisel rahva ees küsiti minu käest, et kui poliitika topib oma pika nina nähtavalt ja jõhkrat mõju saavutades kirjandusse, siis kas vastupidist ei toimugi, kas kirjandus või muu kaunis kunst ei mõjuta poliitikat. Loomulikult on kategooriline vastus: ei! Poliitikamaastikku kastavad vihasajud, seal hõõgub seniidis kadedusepäike, seda tuuseldab intriigideraju, seda matab enda alla unustuselumi, seal möllavad taltsutamatud madalad tungid ja õhk on paks. Kaunite kunstide mõju inimestele on olemas, ent see on suursuguselt hoomamatu, seda ei mõõda keegi, kunstid mõjutavad õhku, mida ellujäämiseks hingavad nii väärikad kui vääritud.”

Kirjutasin siiamaani ja katkestasin selle loo. Äkki jäi kõik seisma. Mu väike tumepruun kirjutuslaud mu ahtas toas, nii suures, nagu neid vanasti eraldati teenijatüdrukutele köögi taha, kuhu mahtus voodi, öökapp ja lamava hundikoera suurune lapike vaba põrandat, see laud ajas jalad parketti, tardus, oli tundetu, minu vastu ükskõikne, muutus Ding an sich’iks.
Pool aastat kulus pärast katkestust, seismajäämist, tardumist. Miks see tekkis, sellele pole vastust, aga see on tõde.
Mõtlesin küll jätkule, tõsi, harva ja katkendlikult, mõtlesin nimedele. Lenin, kes vajas kino propagandaks. Boriss Pasternak, kellel ei lubatud sõita Nobeli auhinda vastu võtma, sest „Doktor Živago” oli liiga valge tõde veripunaseks värvunud Lenini-Stalini-Hruštšovi sovetiriigist. Veel üks nobelist, kes aeti oma kodulinnast Leningradist välja, Ameerikasse, kust ta pääses nobelistina Stockholmi oma auhinda kätte saama. Jossif Brodski. Mitmed, kes olid saanud Nobeli või mõne muu kõrge autasu või ei olnud neid saanud. Mõtlesin, aga ei kirjutanud sõnagi. Lugesin pooleli jäänud esseed, tõmbasin seal maha nii palju moraliseerivaid lauseid, kui oskasin. Aga ikka veel jäi kusagile alles liigne moraal, liigne kohtumõistmise soov, mis oli hakanud mind ennast pidurdama, isegi tülgastama. Otsisin väljapääsu. Otsisin pööret, nagu otsivad kõik, kes kirjutavad, pööret tekstis nagu eluski.
Kuni ühel hommikul tuli appi Adorno.
Olin näinud und.
Olin unes lugenud raamatut, milles esines kummaliselt trükitud nimi: eesnime ja perekonnanime vahel oli veel üks nimeosa, kuid see oli trükitud tagurpidi, paremalt vasakule. Ma ei jõudnud seda unes kokku veerida, aga jätsin meelde, et see osa algas W-ga. Kohe järgnes teine uneepisood, selgus, et istusin restoranis, mille sisekujundus oli moodne, tumedad tuhmid seinad, tumedad lauaplaadid, tehnitsistlikud, aga mugavad toolid, seljatoe ja jalgade umbes tollise läbimõõduga kandetorud kaetud matt­värviga, mis meenutas vanaaegsest vedurikorstnast lendavat tahma. Kõrvallauda istusid kaks inimest, üks neist, ümara näoga, suurte, kergelt pungis silmadega, lõbusatega, umbes neljakümneaastane, hakkas laulma jupikesi šlaagrist, mis oli mulle võõras, ise minu poole vaadates. See oli tüütu, ehkki itaaliakeelne. Mul oli raamat laual veel lahti, tahtsin sellega tegelda, aga pärast hetkelist kaalumist, kas jälle milles­segi sekkuda või mitte, otsustasin sekkuda. Pöördusin mehe poole ja ütlesin inglise keeles, et ta lõpetaks laulmise. Ise mõtlesin seejuures, et huvitav, tavaliselt suhtlen unes inimestega sõnadeta, keelteta. Ta tõusis toolilt viisakalt, laulis veel ühe jupi sellest meloodiast. Ma ei saanud oma tähelepanu enam kusagile mujale suunata. Kordasin, et see on siin sobimatu ja rikub mingil määral minu privaatsust. Ta istus, lõbusus ja elav ilme ta näol säilis, minu poole pööratus säilis, ja ta noogutas, ent laulis ikka veel paar nooti. Uuesti küsisin, kas ta saab aru, mida ma tahan: Understand? — Yes, I do, vastas ta ja enam ei laulnud. Vaja oli korrata, arvasin, ja ma kordasin, pilku nii tema kui tema kaaslase poole pöörates: Understood? Jah, vastas mees, aga pahaseks ei saanud, vastupidi, oli millegagi ja millegi pärast rahul. Siis ütlesin, sest unes tundus mulle, et seegi on vajalik, et ta ei tohi siin edasi laulda, kuna seda ütlen mina, saad ju aru, mina, see olen mina. Jah, noogutas ta rahulikult ja ma ärkasin. Ärkasin ja nimi, mis mul peas hakkas keerlema, oli ainult üks: Adorno. Sööstsin arvuti juurde ja guugeldasin. Niipea kui ekraanile ilmusid fotod Theodor W. Adorno näoga, hak­kasin ma naerma, see oli tema, seal unes, noor, juukseid veel peas küllaga, ilma öökulliprillideta oma suurte, kergelt pungis silmade ees. Taipasin, et raamatus, mida unes lugesin, oli ta oma nime lasknud trükkida nii: Theodor dnurgneseiW Adorno. Tulevane filosoof, sotsioloog, psühholoog, muusikauurija ja ühiskonnakriitik sündis Theodor Ludvig Wiesengrundina.
Edasine juhtus ilmsi, aga oli justkui unenäo loomulik jätk. Käsi sirutas end kohe ise õige riiuli õige koha poole ja võttis sealt Theodor W. Adorno raamatu „Valik esseid kirjandusest”, mida ma pärast ostmist polnud avanudki. Kiire lehitsemisega jõudsin leheküljeni 79, kust algas essee „Angažeeritus” (saksa keelest tõlkinud Krista Räni).
„Keegi pole tabanud Sartre’ist paremini seost teose autonoomia ja tahte vahel, mida ei ole teosesse sisse pandud, vaid mis on teose enda žest tegelikkusele. Ta kirjutab: „Kunstiteosel ei ole mingit eesmärki, selles oleme Kantiga ühel meelel. Aga ta ise on eesmärk. Kanti sõnastus ei võta arvesse üleskutset, mis kõneleb igas pildis, igas kujus, igas raamatus.” Sellele võiks lisada üksnes seda, et see üleskutse ei ole otseses seoses poeesia temaatilise angažeeritusega. Teoste hoolimatu autonoomia, mis hoidub kohanemisest turu ja tarbimisega, kujuneb tahtmatult rünnakuks. See rünnak ei ole aga abstraktne, kõikide kunstiteoste muutumatu hoiak maailma suhtes, mis ei andesta neile, et nad temaga täiuslikult ei sobi. Pigemini on teoste distantseerumine empiirilisest reaalsusest samal ajal selle reaalsuse vahendatud.”
Ja veel.
„Kirjandus, mis on olemas inimeste jaoks — nõnda nagu tahavad nii angažeeritud kui ka moraalsed filistrid —, reedab inimese, reetes asja, mis võiks teda abistada, aga ainult siis, kui see ei teeskle, et teda aitab.”
Ja veel.
„Sellal, kui tänapäeval kõik kultuuriline, ka laitmatud teosed, ähvardavad lämbuda kultuurilobas, on siiski laotud kunstiteostele selga koorem hoida sõnatult alal seda, mis poliitikale jääb ligipääsmatuks.”
Ja ikka veel. Laused, mis ei oota kommentaare, täiuslikud väljendama seda, mida nad tahavad väljendada.
„Autonoomse teose rõhutamine on siiski ise ka ühiskondlik-poliitilise olemusega. Tõelise poliitika moonutatus siin ja praegu, tingimuste tardumus, mis ei hakka kusagilt sulama, suunab vaimu vägisi sinna, kus see ei pea madalduma.”

Korraga, ootamatult, oli käes teine essee-pidurdus. Ent mitte lootusetu, aimasin kohe, et ajutine, üürike pidurdus. Kui Adorno on kedagi sundinud edasi kirjutama Adornole nii olulisel teemal, siis nii ka juhtub, ka vastu tahtmist juhtuks.
Seekord saabus appi Curzio Malaparte, sündinud Kurt Erich Suckert. Tema romaan, mis kujutab Teist maailmasõda ja tollast masendavat poliitikat ning sisaldab kordumatut epiteetide ja metafooride illuminatsiooni, tema kuulus „Kaputt” (itaalia keelest tõlkinud Mailis Põld) oli seisnud juba mõnda aega lauaserval ootel, ma olin selle juba avanud, juba olin jõudnud leheküljele 16, ja järgmisel ootas see mis vaja, midagi, mida ei saa kujutada kino, teater, maal, skulptuur ega muusika, midagi, mis on võimalik ainult Sõna valdustes. Kirjanduse ja poliitika ainulaadne, hetkiti jumalik suhe teeb võimalikuks selliste lausete sünni. Lugesin, äkki jäi kõik seisma. Tumepruun miniatuurne kirjutuslaud ahtas kirjutustoas haihtus, mu laptop, millel kirjutan, jäi õhku rippuma nagu ämblikuga sarnane droon igaveste sõjaväljade kohal, ja ma lugesin raamatust lauseid, mis olid kui nähtamatu käega (jõuga?) pandud lõpetama seda provotseeriva pealkirjaga lugu, mida olin alustanud eelmisel aastal ühel oktoobripäeval, kui Nobeli auhind oli värskelt antud Peter Handkele.
Sõjaneutraalse (väidetavalt) Rootsi Kuningriigi pealinnas Stockholmis, Kuningliku husaaripolgu kasarmu juures toimub Stockholmi Fältrittklubbi ratsavõistlus. Mõõtu võtavad elegantseimate kuninglike rügementide parimad hobused. Mujal maailmas käib suur sõda.
„Oli too viimane võistluspäev, mil Führeri-nimeline hobune, kellel ratsutas leitnant Eriksson Norrlandi Kuninglikust Suurtükiväerügemendist, startis läktaren’i ringile latte, väravaid ja igat sorti takistusi maha paisates: publik aga vaikis, et Führeri Saksamaa mere taga ei leiaks Rootsi anastamiseks ühtegi ettekäänet. Ning samal päeval leidis aset ka too seik, et hobune Molotov, kellel ratsutas tol hetkel lausa kohatu inglise nimega ohvitser kapten Hamilton Göta Kuninglikust Suurtükiväerügemendist, loobus ülidelikaatsest neutraliteedi vaimust lähtudes viimasel hetkel võistlusest: ühest küljest oli põhjuseks Rootsi ja NSVL-i haprad suhted, mis toona, pärast Rootsi kaubalaevade uputamist Läänemerre olid väga pingelised, teisalt aga soov vältida Führeri ja Molotovi avalikku vastasseisu.”
Kuid fakt, et noor Theodor W. Adorno laulis mu unenäos, et mu tähelepanu köita, pole ei poliitika ega kirjandus.