Buss sõitis käänulist rada mööda minema, tagasi suurele teele. Minu kaasturistid ei olnud jätnud irisemata selle üle, et kogu seltskond pidi keerama maanteelt maha mingi suvalise Kreeta poolsaare tippu ja siis siksakitama pool tundi vastupidises suunas, enne kui pääsesid jätkama oma neljatunnist sõitu. Aga igaühel oli õigus saada lennujaamast oma hotelli ja polnud minu süü, et see kuradi Sinine Pärl asus isegi Kreeta mõistes jumalatest mahajäetud kohas.
Saatsin lahkuva bussiseltskonna mõttes põrgusse ja uurisin kompleksi, mis pidi mind võõrustama järgmised seitse ööd. Vingerdava tee kõrval, kohe künka peal. Täiesti suvaline koht. Ilmetu fassaad, kohustuslikud lillepõõsad, samasugused klaasuksed nagu igas Euroopa nurgas. Aga mis mul sellest majaesisest — mind paelus majatagune. Just seal pidi brošüüri järgi olema basseinivalik ja all-inclusive-baar. Ja ma tahtsin kogu inklusiivsust, mille ma ränga vaevaga teenitud rahaga olin kinni maksnud. Sest ega ma pole loll — ma tean, et „tasuta” lõunad ja kokteilid ja jäätise olen ma juba ette ära maksnud. Aga nõks on selles, et nad arvestavad teatud kogusega. No mõni sööb ja joob rohkem kui teine, kuid me räägime matemaatilisest keskmisest. Mul ei tasu maksta kinni all-­inclusive-paketti, kui ma kavatsen juua ühe tassi kohvi ja süüa ära ühe jäätise ja siis kangesti häbenedes tellida baaris kaks tasuta kokteili; ei, ma lendan täie rinnaga peale. Ma tahtsin, raisk, juua end süsteemselt ja sihilikult täis ja tellida just selliseid kokteile, mida ma elu sees Eestis ööklubis ei raatsi osta. Niisiis hiilisin järsust nõlvast alla ja piilusin ümber nurga.
Polnud paha. See oli brošüüris nähtud pilt: mitu basseini üksteise järel, baar kohe nende kõrval. Ja lamamistoolid inimesi täis. Lapsed kilkasid ja kihutasid ringi, see tuli ära kannatada. Penskarid praadisid liikumatult iga nurga peal. Aga see-eest oli esindatud ka paar äärmiselt olulist sihtgruppi. Esiteks väikelaste emad, kes olid veel vägagi kaubandusliku välimusega. Ja teiseks kesk­ealised pered, kes olid võtnud kaasa oma verinoored tütred. Hakkas lubama.
Ronisin tagasi üles. Fuajees olid kohviautomaadid, suvenirka ja mingid diivanid ning muu lebovarustus, mille olid osaliselt hõivanud pakkide ja kohvritega kaaskannatajad. Leti taga seisis prillidega ja pükskostüümis daam, kes mind nähes viskas näole treenitud naeratuse.
„Tere! Kuidas saan aidata?”
Otsustasin kohe alguses rebida mõne plusspunkti ja kasutada ära bussis mobla pealt õpitud kreeka keele. Teadsin täpselt kolme sõna: kalimera oli „tere”, parakalo „palun” ja efharisto „aitäh”. Turistile sellest piisas.
„Kalimera!”
Tädil läks kriips kõrvuni. „Kalimera!”
„Mul peaks olema tuba järgmiseks seitsmeks ööks.” Ulatasin talle oma dokumendid ja paberid.
Tädi noogutas ja hakkas askeldama. „Täitke palun see ära. Ja kas olete teadlik Kreeka turismimaksust…?”
Noogutasin kiiresti. „Jaa, täiesti teadlik.” Ma ei olnud teadlik, aga mind tõesti ei huvitanud ka.
„Hästi, kas maksate sulas või kaardiga?”
See tuli natuke ootamatult, kuid ma säilitasin lahke ilme. Ei saanud olla kuigi suur summa. „Ükskõik, aga eelistaksin seda,” ütlesin ma hooletu elegantsiga VISA kuldkaarti välja võttes.
Tädi noogutas usinalt. Maksin selle tühise papi ära ja ulatasin täidetud blanketi tagasi.
„Siin on teie võti,” näitas tädi plasttükki. „Tuba 503.”
„Efharisto,” tänasin ma naeratades.
„Parakalo,” sulas tädi leti taha lombiks. Ainuüksi tema pilku oleks võinud kohvis suhkruna kasutada.
Vantsisin oma tuppa, pakkisin vajalikul määral lahti ja suundusin otsustaval sammul õue. Ilm oli juba räigelt palav, aga kreeklased olid pannud baarile ettenägelikult laia varikatuse. Võtsin ühel pukil istet, olin ainus klient. Mingi järjekord tellis küll kogu aeg jäätist, aga otseselt leti ääres ei istunud kedagi. Kuklasse lakutud tumedate juustega mees astus minu ette.
„Jah, palun?”
Heitsin kiire pilgu letil olevale all-inclusive-kokteilivalikule, menüüd eirasin täielikult. Värvilised koksid paistsid päris lahedad ja nende nimed sisaldasid maagilisi sõnu, nagu raki ja ouzo.
„Võtaksin seda,” näitasin ühe rakisegu peale. Mees noogutas ja miksis selle automaatliigutustega valmis.
„Palun.”
„Efharisto.”
Midagi mehe robotlikkuses vääratas hetkeks ja ta silma ilmus mingi säde.
„Parakalo!”
Haarasin dringi ja keerasin end pooleldi basseinide poole. Päikeseprillide tagant oli jube mugav kogu seda rahvast hinnata. Seal oli muidugi kõike. Närtsinud, suhteliselt ilmetuid või lausa koledaid. Aga juba oli märgata ka ikka päris kuuma kaupa. Huvitaval kombel olid mõned eriti mahlased tüdrukud mingite inglise osside kõrval, kes olid täis tätoveeritud lõvisid ja Liverpool FC „Y.N.W.A.” saasta. Siin-seal paistis jõhkralt ülemeigitud vene modellikandidaate, nendegi kaaslased olid sihukest tüüpi, kelle poole ei tohtinud kaua vaadata.
Igatahes, koht oli soodne. Jooki hakkas voolama — kokteilid olid täitsa okeid — ja baari varikatuse all oli kuumus suhteliselt talutav. Paar korda ker­gitasin soni, et lasta käega üle niiske, suviselt kiilaks aetud pealae, aga muidu oli kombes.
Kella ühe paiku suundusin einestama, samm oli juba veits kõikuv, kuid ma tahtsin selle all-inclusive-bufee üle vaadata. Ronisin trepist üles ja trepist alla, ühest koridorist teise, kuni leidsin keldrist prillidega tädi, kes kalimera’tas kõiki saabujaid. Naeratasin ja panin ühe kalimera, sain sama vastu.
Söögisaalis oli mega valik. Jumalast head road, eriti magusaletis, ja seina ääres neli automaati: õlu, punane vein, roosa vein, valge vein. Õlu oli sama, mis baaris, punane vein oli liiga külm, roosa oli veits gei, ja valget veini ma põhimõtteliselt ei joo. Laksasin lõpuks endale ühe õlle ja istusin terrassile merevaadet nautima. Vahel eksles pilk saali, kuhu saabusid uued einestajad.
Ja seal ta oli.
Ühe ilmetu, aga kandilise mehekolaka ja aegunud emase kõrval kõndis noor plika. Esimesest hetkest näha, et inglane. Kerge tedretähnipiserdus ninajuurel ja silmad nagu mägiallikad, suured ja selged. Pea püsti, ja vahtis julgelt ringi. Pere ei istunud minust kuigi kaugele ja ma kasutasin päikeseprillide eelist maksimaalselt ära. Tüdruk oli ilmselt alla kahekümne, ent keha oli üdini naiselik. Sirge ja sale, kumerused täpselt õigetel kohtadel. Rinnad — ten points. Ja ta ise teadis seda, valge topi dekoltee käis madalal ära. Sõi nagu linnuke, magusat ei puutunud. Kui ta kohvi ajal ringi vaatas ja punakaspruunid juuksed kõrva taha tõmbas, märkas ta minu pilku.
Naeratasin ja noogutasin.
Tüdruk põrnitses mind nagu lasteaialaps, kes üle aia võõrast onu märkab. Hea, et isa särgist ei sikutanud. Aga siis läks esimene ehmatus üle ja ta langetas malbelt pilgu. Kui ta selle hetke pärast tõstis, oli seal juba mänguhimu. Lükkasin pikkamisi päikeseprillid soni peale ja vaatasin varjamatult otse silma sisse.
Tüdruk pööras pilgu kõrvale, edvistas, keerutas näpuga juuksesalku. Vilksas kähku vaadata, kas ma veel vaatan. No vaatasin. Sain korraks kätte ka punktid punastuse tekitamise eest. Siis ajas ta selja sirgu, kohendas toppi, tegi näo, et vaatab igale poole mujale, mitte minule otsa.
Ma siis mängisin kaasa. Vahel vaatasin, seejärel pöörasin korraks mujale. Niipea kui ta jälle mind vilksas vaadata, vaatasin vastu. Tüdruku silmis sädeles muie. Ilus oli ta küll. Kui ta pere lauast tõusis ja minema asutas, piidlesin teda sihilikult veel seni, kuni ta kalimera-brigaadist möödus ja nurga taha kadus. Enne heitis ta selge ja kõneka pilgu minu poole. Asi susises.
Läksin kohe pärast sööki tagasi basseinibaari ja ootasin. Vahetasin rakikokteilid ouzo-koksi vastu ja oleksin peaaegu läkastama hakanud. See aniisimaitseline räigus läks kohe leti taha vanale tagasi, ütlesin talle, et võib selle kraani­kaussi valada.
„Kas midagi on valesti?” küsis baarimees ehmunult.
„Ei, ma lihtsalt unustasin ära, mis asi on ouzo,” ütlesin ma kuivalt.
Kutt naeris ja lasi mulle lohutuseks sama rakikoksi, mis varemgi.
Jäin aegamööda mõtlikumaks ja tahtsin kellegagi rääkida, aga baarimees ei võtnud vedu. Küsis ainult moepärast, et kaua mul on plaanis seal viibida. Seletasin, et seitse ööd.
„Tahaks rohkemgi, aga ma olen Eestist. Meil on imepisikesed palgad.”
„Meilgi,” muigas baarimees.
„Noh, ma töötasin oma perse paigast, et siia tulla,” ütlesin ma. „Üheksa kuud andmist, et saaks seitse ööd normaalses kliimas normaalsete inimestega olla.”
„Jah, kliimaga on meil vedanud,” jäi baarimees diplomaatiliseks.
„Palgad on teil ka paremad,” ei jätnud ma jonni.
„Meil? Euroopa kõige kehvemad,” teatas baarimees.
Olin ka mina lugenud Kreeka kriisi kohta piisavalt, et ühineda süüdistustega kreeklaste ülemakstuses, nende üüratutes pensionides ja hüvitistes. Selle peale baarimees solvus ja rohkem ei vestelnud. Polnud vajagi, sest basseini äärde saabus inglise pere.
Isa oli paljastanud oma kuradi inglise lõvid ja lihased, mida osaliselt kattis küll juba vägev pekikiht. Ema uimerdas oma lohvakas supelkostüümis leti poole, raudselt jäätist nillima.
Aga tüdruk…
Kõik need kurvid ja toredused olid vaid vaevu kaetud, lubivalged bikiinid nii õhukesed, et võis kohe ära öelda, mis kujuga on kõik see, mida kästakse kinni katta. Silm lausa puhkas.
Piidlesin teda senikaua, kuni ta avastas, et baarileti ääres keegi jälgib teda. Siis viskas ta kiire pilgu pere poole. Isa päevitas, ema nilpsas tasuta jäätist. Tüdruk tõusis ja sammus leti poole, iga tema astega käisid mu silmad üles-alla kaasa.
Justkui muuseas saabus ta minu kõrvale ja õhku pahvatasid mingid vürtsid ja suvelilled. Nagu hilisteismeline ikka, polnud ta parfüümiga koonerdanud.
„Jäätis palun,” ütles ta baarimehele. Olin isegi pettunud, et ta hääl oli kuidagi lame ja lihtne.
Baarimees surus jäätise vahvlisse ja ulatas vaikides plikale.
Too võttis jäätise, noolis seda keelega nii, et mul läks palavamaks, ja keeras siis külje leti vastu. Laitmatu reljeefiga büst sihtis mind vähem kui poole meetri kauguselt.
„Sa oled mind päris pikalt vahtinud,” ütles ta tseremoonitsemata.
Muigasin laisalt ja võtsin lonksu. „On ka, mida vahtida.”
„On või?” ütles ta ja kallutas pea viltu. Kui ma midagi ei vastanud, limpsis ta äraolevalt jäätist. Mingi häirekell hüüdis mulle, et hakkan punkti kaotama.
„Kui sina välja ilmud, siis ma kogu selle kompleksi peal muud enam ei näegi,” pakkusin viimases hädas.
Pihtas.
Tüdruk keeras mandlikujulised, kristallrohelise iirisega silmad minu poole ja punastas pisut. Seekord ei osanud tema midagi öelda ja see punkt oli minu.
Ta vaatas merele.
„Mina olen Lily.”
„Karl.” Tegelikult on mu nimi Einar, aga elu sees ei ütle ma seda välismaalasele, eriti veel tüdrukule, kellele tahan meeldida. Karl on hea nimi. Universaalne ja mehine. Einar on ay-nar, kõlab nagu anaal. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, aga tark ei torma.
Lily ajas huuled armsalt torru. „Karl… Lahe nimi.”
„On,” noogutasin mina. „Karl Malone’i auks.”
„Kelle?” küsis ta. Ega ma ei eeldanudki, et ta vana proffi mäletaks.
„Kunagine NBA staar. Meil on palju ühist — ka mina skoorin palju.”
„Mm,” ütles ta jahedalt ja vaatas merd.
„Kuigi vahel viskan ikka lauast mööda ka,” üritasin kähku asja päästa.
Naeratas.
„Mõnikord vist täiega,” poetas siis ja varjas muiet jäätise taha.
„Mõnikord küll,” nõustusin mina ja sundisin end vastu muigama. „Sa oled Inglismaalt, eks?”
„Vau, millest sa ära arvasid? Inglise keelest või?”
„Oota, ma pole veel lõpetanud,” ütlesin ma üleolevalt. „See rulluv r-täht, need kokkusurutud vokaalid, rõhuga hüpitamine — Liverpool, eks?”
Lily imeilusad silmad läksid suureks. „Väga muljet avaldav.”
Otsustasin võtta veel boonuspunkti huumori eest. „Tegelikult on asi veidi lihtsam. Kas su isale pole tätoveeritud seljale suur „You Never Walk Alone” koos kõigi laulusõnadega?”
Tüdruk naeris. Tal oli väga veider, aga samas kuidagi äge naer. Selline aus ha-ha-ha-lagin, kus kõik tähed olid selgelt välja öeldud. Pea kuklasse ja silmad kergelt vidukile.
Kui ta pilgu langetas, sätendas seal midagi. Naiss.
„Aga sina, Karl?” küsis ta sõrmega vahvlitopsi välisäärt siludes.
„Eestist. Kas teen joogi välja?”
„Miks mitte,” muigas ta.
„Vali, millist tahad,” laususin ma talle teatraalselt koksikaarti ulatades. „Kõik on tasuta.”
Ta naeris jälle, kuid vibutas siis näppu. „Ma ei tohi kodumaal veel midagi juua.”
„Niisiis oled sa noorem kui kakskümmend üks?” oletasin ma.
Lily noogutas.
„Minu teada võib Kreekas juua juba kaheksateistkümneselt,” kuulutasin ma, ehkki mul polnud sellest õrna aimugi. Silmitsesin teda tähelepanelikult. „Nii et…”
Tüdruk piidles korraks jäätist. „Ega ma nii varasel kellaajal veel ei tahaks. Äkki mingi mahl?”
„Okei,” ütlesin ma ja viipasin morni baarimehe lähemale. „Apelsinimahl, parakalo.”
Kreeklane hakkas mu keeleoskusele reageerimata pakist mahla välja valama ja ulatas klaasi mulle.
Lükkasin selle demonstratiivselt Lily poole, kuid baarimees oli juba selja keeranud. Kah demonstratiivselt.
Lily maitses mahla. Ilme järgi otsustades oli mu kokteil parem. „Oot, kust sa pärit olid?”
„Eestist.”
„Ahah,” ütles Lily, pilgus tühjus.
Olin sellega välismaal harjunud. Andiski hea võimaluse juttu jätkata. Jahusin natuke aega vanadel kulunud rööbastel „Kirde-Euroopa põhjanurk” ja „Venemaa kõrval, aga ei ole Venemaa” ja „Soomet tead, eks ole, no vot, sealt lõunas” ja nii edasi. Lily noogutas püüdlikult ja sai vist lõpuks geograafilises mõttes aru küll, ainult et ilmselgelt ei öelnud see talle ikkagi midagi. Viskasin kombekohaselt sisse veel Ragnar Klavani ja Arvo Pärdi, kuid tolku sellest suurt polnud. Mitte, et see oleks mind kuidagi kurvastanud, ja nii ma talle ütlesingi.
Teema oli ammendatud ja Lily lihvis pöidlaga oma joogiklaasi nagu ka mina oma.
„Millega sa tegeled?” küsisin ma huupi.
„Niisama. Asjadega,” kehitas ta õlgu. „Peamiselt videoblogiga.”
„Aa,” kergitasin viisakusest kulme, ehkki mind absoluutselt ei kottinud videoblogid, mis ei rääkinud uusimatest tehnosaavutustest.
„Mhmh, ma nagu arvustan tooteid,” selgitas Lily.
„Milliseid siis?”
„Noh, peamiselt ilutooteid.”
„Seda on näha,” ütlesin ma ja naeratasin. Ta kissitas silmi. Mu sõnastus oli halb, proovisin uuesti. „Selles mõttes, et need on sulle väga hästi mõjunud.”
Töötas. Naeratas.
„Aga sina?” küsis ta kõrt võttes ja mahla sisse torgates. Niimoodi nägi ta päris laps välja, aga omamoodi nunnu oli ka.
„Progen,” ütlesin ma lühidalt ja olin valmis vältimatuks järelepärimiseks, mis jõuab alati välja sinna, et küsija vahib klaasistunud pilguga minust läbi ja on kaotanud juba kolmanda lause ajaks igasuguse kontakti sellega, mida ma räägin.
„Mida sa proged?”
„Noh… Peamiselt PHP-d. Suurte süsteemide väiksemad osad. Andmebaasid, muu sihuke. Tead, see pole eriti huvitav.” Olgu Jeebus kiidetud, noogutas viisakalt ja jättis järele. Sest see polnud eriti huvitav — isegi minule mitte, kuigi mulle PHP hirmsasti meeldis. Lihtsalt igapäevane töö oli täielik surm.
Mingi sisemine häire käskis mul üle tema õla ta pere poole piiluda. Avastasingi, et isa vahtis meid väga kurja ilmega. Aeg otsad kokku tõmmata ja järgmiseks vooruks valmistuda.
„Kuule, mulle tundub, et su pere tunneb sinust puudust.”
Lily vaatas kähku üle õla ja võttis otsemaid valvele. Mahl jäigi sinnapaika. „Ma pean minema.”
„Muidugi,” lohutasin ma. „Aga ma tahaks sinuga veel rääkida. Võib-olla kuidagi nii, et kuri paps ei vahi üle õla.”
Lily muigas ja noogutas vargsi. „Otsin su üles.”
See ei sobinud hästi, aga mul polnud kuigi suurt valikut. „Otsi seda kõige kuumemat poissi hotellis. Või siis soni järgi.”
Sain tasuks põgusa naeru ja ta ruttas issi juurde tagasi. Sealt tuli minu poole selliseid äikesepilke, et ma pidasin paremaks oma tuppa evakueeruda. Võtsin ilmetult baarimehelt ühe rakikoksi reispassiks kaasa ja kobisin rõdule. Sellel oli see eelis, et ma olin küll tehniliselt oma toas, aga sain muretult kogu basseinikompleksil silma peal hoida.
Ja oh seda õndsust: umbes tunni aja pärast ilmnes, et minust korrus kõrgemal, veidi maad paremale, oli rõdu. Sinna saabus valges kleidis Lily, kes nõjatus piirdele ja vaatas mind nägemata merd.
Katsusin talle hääletult märku anda ja lõpuks läks see korda. Ilmselt nägi ta silmanurgast, kuidas ma vehin kätega nagu tuuleveski. Tal vajus suu korraks lahti, seejärel siputas ta tervituseks sõrmi. Heitis vargsi pilgu üle õla ja mul läks korra jahedaks — isa oli ilmselt toas.
Hea võimalus huumoripunkte koguda. Näitasin küsivalt rõduukse poole, ajasin õlad õieli ja lasin käed rippu ning tegin kurja neandertallase nägu. Lily varjas näo kätega ja naeris nii, et kogu keha vappus. Kui ta lõpuks mingi enesekontrolli tagasi sai, raputas ta pead, osutas rõduukse poole ning pani pea viltu ja käed kõrva alla, teeseldes magamist.
Ajasin end aeglaselt rõdutoolilt püsti, näitasin enda ja tema peale ning viipasin käega, justkui ütleks: „Tule!”
Lily näris alahuult. Tekkis pagana pikk paus, kuid siis ta noogutas ja kadus tuppa. Kihutasin samuti uksest välja, treppidest alla ja ootasin põksuva südamega basseinikompleksi väljapääsu juures.
Veel minut, oi, kui pikk minut — aga viimaks keeras ta ümber nurga ja sammus minu poole nagu modell. Tedretähniline nägu säras naeratusest ja lapselikust elevusest.
„Paps magab, jah?”
Lily noogutas. „Lõunauinak. Ja ema läks mingisse massaaži.”
Tundsin sipelgaid üle kogu keha. „Kui palju meil siis aega on?”
„Vähemalt paar tundi,” ütles ta salakavalalt.
„Okei, lähme randa,” teatasin ma pidulikult. „Sinna alla.”
Hotellist mööduv käänuline tee viis nimelt lõpuks väikese meresopi kal­da­le — seda oli rõdu pealt ilusti näha.
Kõndisime basseinibaarist mööda ja ma võtsin baarimehelt kaasa kaks raki­kokteili, Lily kergitas küll kulmu, aga ma seletasin, et esimest korda uude randa minnes tuleb alati vaimudele midagi ohverdada. Ta naeris laginal ja ei küsinud muud.
Mitte kuigi maaliline külatee väänles suveniiriputkade ja eramajade vahel, kuni jõudis tillukesele kiviklibusele plaažile. Seal oli mõnikümmend rannatooli ja käputäis turiste. Minu tähelepanu köitis aga kohe ranna paremas servas kerkiv kalju, kuhu meri oli uuristanud midagi koopalaadset. Näitasin seda Lilyle ja ta noogutas.
Nišš ei olnud kuigi sügav, aga lõikas väga mõnusalt maailma väikeseks viilakaks, mille tipus olime meie oma rakikoksidega ja meist laienes kolmnurk tükikeseks sinitaevaks ja selle all olevaks läbipaistvaks mereveeks.
Ulatasin ühe plasttopsi Lilyle.
„Oi, mina ei julge seda juua.”
„See on väga lahe. Pealegi üsna magus.”
Ta piidles topsi kahtlustavalt.
„Proovi vähemalt.”
Armsalt nina kirtsutades nuusutas ta jooki ja rüüpas siis ettevaatlikult. „On jah magus!” rõõmustas ta.
„No vaat,” ütlesin ma oma topsi tõstes ja temaga kokku lüües. „Kaunite kohtumiste terviseks!”
Jõime. Magus kraam läks kenasti alla. Lobisesime tühjast-tähjast, peamiselt jalgpallist, ja mida tühjemaks sai plasttops, seda naljakamaks muutus Lily. Tema silmad lõid sädelema, ta hakkas iga väikese asja peale lõkerdama ja varsti oli tal juba raske paigal püsida.
Topsid olid üsna otsakorral, kui ta haaras mul järsku käest ja vaatas sügavalt silma sisse.
„Karl.”
„Noh?” küsisin mina ebalevalt.
„Too veel.”
„Neid või?” vaatasin ma kulmu kergitades topse. Lily noogutas.
„Mhmh. Mine too veel. Ma ootan siin.”
Ma ei tea, mis mulle sisse läks, aga mõtlesin, davai, milles küsimus. Muigasin laialt ja ütlesin: „Sa ikka tead, et kullerteenus on tasuline?”
Lily näris alahuult ja kallutas pea viltu. „Mis on hind?”
„Suudlus.”
Ta naeratas ja vaatas kõrvale. Siis rabas ta järsku minust kinni ja vajutas kuuma suu mu huultele. Kui me lõpetasime, ütlesin kähedalt: „Tulen tagasi kiiremini kui tuul.”
Tema naer helises mulle järele, kui ma nišist minema kihutasin ja ähkides järsust künkanõlvast üles jooksin.
Allamäge oleks pidanud olema kergem tulla, aga kahe kuradi topsi tasakaalus hoidmine võttis kogu tähelepanu endale. Kui ma randa jõudsin, käis korraks läbi kõle mõte, et koopanišš on tühi.
Aga kui ma koopasse keerasin, nägin imekaunist neidist istumas, kukal vastu seina, rohelised kristallsilmad mind ahmimas…
Teised topsid jõime tühjaks juba sõnatult, pilk teineteise küljes kinni. Ta võttis mul soni peast ja libistas sõrmedega mööda põske. Seejärel paiskus ta mulle kaela ja me suudlesime seni, kuni pidime õhku ahmima. Tajusin, kuidas ta käed askeldasid valge kleidi kallal, ja tõmbusin korraks tagasi.
Lily silmitses mind ja libistas kleidi õlapaelad õlgade pealt maha. Kleit vajus sahinal puusadele. Tema päevitunud nahal oli selgesti näha hele bikiinirant, mis ümbritses ümaraid rindu.
Heitsin kähku pilgu üle õla. Nišš varjas meid küll päevitajate, kuid mitte ujujate või paadisõitjate eest.
„Meid on äkki näha,” sosistasin ma.
Ta asetas peod nibudele ja lükkas aeglaselt rinnad kokku.
„Mis siis,” sosistas ta, tõusis püsti ja libistas kleidi seljast. Tal ei olnud selle all mitte midagi ja ilmselgelt meeldis talle end raseerida.
Vaatasin teda õhku ahmides. Ta pani mulle sõrme nina peale ja sosistas: „Sa oled ikka veel riides.” Seejärel nipsutas ta mu ninaotsa pihta ja laskus väga aeglaselt liivasele koopapõrandale.
Mul läks silme ees roosaks. Pea lõi tuld. Rebisin peaaegu pooluimas seljast oma särgi ja jalast šortsid, alukad läksid takkapihta.
Ronisin neljakäpukil tema juurde, ta tõmbas mind ootamatu jõuga endale peale ja ma tundsin teda kogu oma keha vastas. Seejärel sulges ta silmad ja tõstis käed üle pea.
Jäin teda äraootavalt silmitsema, kuid ta sosistas: „Sinu kord.”
Suunasin kohmitsedes peenise tema sisse. Ta ahhetas ja võpatas, kuid kui ma ehmunult taandusin, vehkis ta kätega. „Ei-ei, kõik on hästi.”
Jätkasin. Alguses ebalevalt, aga kuigi ta kangestus ja vahel ümises, tundus, et pigem talle meeldis. Kogusin julgust ja varsti meenutas see juba õiget asja. Kui ta õhkama hakkas, andis see nii palju juurde, et ma jätkasin üha kiiremas tempos. Lõpp tuli juba liiga kähku, laitsin end mõttes, et andsin hetke sedavõrd ruttu käest.
„See on nii imelik tunne,” ütles Lily pehmel keelel.
Lükkasin end sirgete käsivarte peale üles, et teda vaadata.
„Mis asi?”
„See, kui niimoodi sisse tuleb.”
Kohmetusin. „Aa, see. Nojah.”
Ja siis paiskus minusse ühtaegu kuum ja külm laine, kui ma taipasin, mis oli just juhtunud. Sest ega ma üleval kokse võttes polnud kondoomi peale mõelnudki, arvasin, et jõuan heal juhul kobamiseni. Seks oli esialgu plaanis pigem õhtul.
„Sa… võtad pärast seda tabletti, eks?” alustasin ebalevalt.
Lily hõõrus uniselt silmi ja ajas end mõningate raskustega küünarnukkidele.
„Anna palun mu kleit. Mis tabletti?”
Ulatasin talle valge, poolläbipaistva kleidikese. „Noh, seda, mida tavaliselt võetakse pärast seksi.”
„Ma ei tea, millest sa räägid,” ütles ta pisut pahuralt ja tõusis istuli, et end riidesse panna.
Ohkasin läbi nina. „Selles mõttes, et naistel on variant võtta pärast seksi üks tablett ja see aitab vältida… noh… seda värki.”
Lily vahtis mind ilmetult. Tema silmad olid pisut kissis ja klaasistunud.
„Ma ei saa mitte midagi aru. Mis värki?”
Tõmbasin riided selga tagasi.
„Mis värki?” kordas ta pehmel keelel.
„Lapsevärki. Rasedust.”
Silmitsesin merd, käed ümber põlvede. Hirmsasti oleks tahtnud üht koksi enda kõrvale.
„Aa, seda. Selline tablett on olemas või? Ma mõtlesin, et kondoomiga pole vaja.”
Koopasopis läks kuidagi väga jahedaks.
„Kondoomiga tõesti pole,” ütlesin ma ja köhatasin.
„Aga sul oli ju,” pobises Lily uniselt ja nihutas end minu kõrvale merd vaatama.
Vaikisin.
„Sul ikka oli ju peal?” kordas ta.
„Ei olnud.”
„Miks?!” karjatas ta.
„Läks kuidagi kiireks.”
„Karl, sa teed nalja!”
Põrnitsesin merd. „Ma mõtlesin, et sa tunneks vahet. Et kui pole peal, siis ei seksi üldse.”
„Kust mina pean seda vahet teadma?”
Vahtisin teda hämmeldunult ja hakkasin just vastama, kui ta kiljatas ja kargas kükakile. Vaatasin ehmunult tema poole just sel hetkel, kui ta tõmbas käega üle reie sisekülje ja põrnitses mind ammulisui.
„Kas see on su sperma või?” küsis ta värisedes. Sõrmed olid valkja lögaga koos.
„Nojah, vist küll,” ümisesin ma ja vaatasin mujale. Veidi piinlikuks kiskus.
„Miks see välja voolab?” käratas ta peaaegu nutuselt.
„Alati voolab vist.”
„Alati?”
Mida kuradit, noh… „Minu teada küll, sul ei voola siis muidu välja või?”
Lily lükkas juuksed kõrva taha. Ta käed vabisesid. Mõnda aega tunnistas ta oma roheliste silmadega merd ja neelatas siis. „See on mul esimene kord.”
Hetkeks ei saanud ma sõnagi suust. „Ah, ära jama.”
„On jah!”
„No kuule, sa tahad mulle öelda, et sinu vanuses pole sa veel kordagi seksinud?” poetasin ma kõvera muigega.
Ta vahtis mind altkulmu. „Minu vanuses?”
„Nojah. Palju sa oled juba? Kakskümmend?”
Vaikus.
„Hea küll, üheksateist?”
Lily silmitses punast liiva koopapõrandal. Jälgisin teda tähelepanelikult.
„Lily, kui vana sa oled?”
Ta tõmbas kätega üle näo. Hetkeks nägi ta tõesti välja nagu unine laps.
„Kuusteist.”
Mul hakkas kõrvus kumisema. „Sa teed nalja!”
Vaikus.
„Lily, sa teed nalja —”
„Ma ei tee nalja!” karjus ta ja vahtis mind läikivate silmadega. „Ma olen kuusteist.”
Surusin selja vastu jahedat koopaseina. „Sa oleks pidanud mulle ütlema.”
„Ja sinul oleks pidanud kondoom kaasas olema,” halises Lily. „Mida ma nüüd emmele ütlen?”
„Mis mõttes?” küsisin ma kõlatult.
„Kui ma rasedaks jään.”
„Sa ei jää.”
„Aga kui ma jään!” karjus ta jälle, võpatas siis ja tõmbas taas käega jalge vahelt. „Kurat küll, kas seda jääbki voolama või?”
Ta vajus maha, kattis näo kätega ja hakkas nutma. Seejärel keeras ta end kõhuli ja töinas, nägu ristatud käsivartele surutud, nii et see kõlas tõesti nagu huu-huu. Heli oli nii vali, et ma tundsin: nüüd või ei iial.
Ma ei tahtnud seda teha, aga see oli ainus võimalus. Ajasin end kähku selg ees nišist välja — ta ei pööranud pead.
Lidusin nii kiiresti kui sain pooleldi rahvast täis rannast läbi ja tagasi külateele. Igaks juhuks läksin basseinikompleksist kaarega mööda ja uksest sisse, kihutasin ühte kõrvalkoridori, kust pääses minu tuppa. Pakkisin asjad ja tormasin vastuvõtuletti, mille taga seisis üks daamidest, keda olin söögisaali ees näinud.
„Kalimera!”
„Kalimera,” kohmasin ma. „Kas saaksite kutsuda mulle takso? Tahaksin külastada Heraklioni.”
„Oi, aga sinna lähevad bussid,” üllatus naine. „Üks läheb…” ta vaatas arvutiekraani, „kahekümne minuti pärast.”
„Jaa, aga ma tahan minna kohe! Palun!”
Naine kergitas kulmu, kuid ei öelnud rohkem midagi. Ta võttis lauatelefoni ja vajutas üht nuppu. Ootas hetke ja lobises siis kreeka keeles. Kui ta toru ära pani, manas ta uuesti näole lahke ilme. „Takso tuleb viie minuti pärast hotelli ette.”
„Tore,” ütlesin ma, naeratasin kähku ja kimasin õue. Seal panin oma asjad pingi kõrvale ja sättisin end nii, et ei hotelli sisenejad ega külateel kõndijad mind ei näeks. Põhimõtteliselt võib öelda, et ma piilusin põõsastest. Võimalik, et vastuvõtust mind nähti, võimalik, et vahiti küsivalt — ei huvita.
Üpris ruttu tuli ülevalt mäe pealt plafooniga auto, mis keeras maja ette. Vaatasin kähku ringi, Lilyt ega ühtegi suurt ja vihast inglast ei olnud näha. Kobisin oma kompsudega auto juurde, sealt väljunud vestiga taksojuht tõstis mu kraami pagasnikusse. Istusin ruttu tagaistmele, ja kui juht auto ringi pööras ning tagasi mäest üles sõitis, tundsin üüratut kergendust. Hakkas kujunema plaan: võtan Heraklionis suvalise motelli, käin linna peal, joon rakit. Kuue päeva pärast lendan minema. Kogu papp Mononaftise hotelli eest tuli maha kanda, see tegi meele mõruks, aga seda võis võtta ka nii, et inklusiivsus — see ongi ju kallis.
Takso hakkas ületama künkaharja, pärast seda poleks hotelli enam näha olnud. Julgesin heita pilgu tagaaknast välja: korraks paistis mulle, et ühtlases tempos kõndis hoone juurest taksole järele üksik valges kleidis naine. Või mis naine, tüdruk. Aga võib-olla ma mõtlesin lihtsalt üle.