Siinsed read puudutavad kitsa vaatenurga kaudu üldist küsimust sellest, kas maailmakirjandusel on tulevikku.
Paljud arvavad, et ilusal, õilsal, kõrgel, nagu kirjandusklassika, on mingi varjatud pool, mille kattevarjus tehakse midagi kahtlast.
On vaja teatud hingeharidust mõistmaks, et tegelikult tähendab maailmakirjandus lihtsalt loomingut selleks, et tunda elust rõõmu.
Ühel teenekamal ja auväärsemal tänapäeva võrdleva kirjandusteaduse autoriteedil, USA Stanfordi ülikooli emeriitprofessoril Gerald Gillespiel (snd 1933) on aastakümnete vältel ilmunud sügavast elutarkusest ja eruditsioonist kiirgavaid esseekogumikke lääne kirjandusloost läbi aastatuhandete. Gillespie on pühendunud eeskätt renessansist postmodernismini ulatuvale kirjakultuuri ajaloole. Lehitsedes tema raamatute registreid, torkas silma, et kirjanike hulgas, kellele ta viitab, puudub William Faulkneri nimi, ehkki iseõppijast Faulknerit mõjutanud maailmaklassika autorid on peaaegu eranditult esindatud.
Võib oletada hulka põhjusi, miks Stanfordi emeriitprofessor Faulkneri teemat ei puuduta. Pärast Faulkneri-uuringute kuldaega 1960. aastatel on tema loominguga tegelemine üha enam vajunud kohalikult olustikulise vaateviisi rööbastele. Puuduvad uued julgemad üldistused, tema uurijatel jääb vajaka laiemast ja sügavamast maailmakirjanduslikust taustast. Niisugune uuema retseptsiooni suund võib olla andnud veelgi enam põhjust Faulkneri ebapopulaarsusele vähem erudeeritud lugejaskonnas. Faulknerit suudavad vähesed näha suure eepilise jutuvestjana, nagu seda on XX sajandi kirjanduses Gillespie lemmikud Marcel Proust, Thomas Mann ja James Joyce. Selline vaatekoht võib omajagu õigustatud olla: Faulkneri tugevus on erakordselt intensiivne lüüriline stiil, kuid ta ei ole kirjanik, kes kutsub lugejat sõbralikult endaga kaasa mõtlema. Niisiis võib oletada, et Gillespiet ja paljusid teisi võrdlevaid kirjandusteadlasi võõrandab Faulkneri teemast selle autori äärmine lüüriline idiosünkretism. Nagu järgmine lõik Faulkneri romaani „Absalom, Absalom!” (1936, e.k 2008) 5. peatükist, miss Rosa monoloogist Kersti Undi tõlkes:

„Ehk ei oleks ma isegi osanud midagi enamat oodata, midagi vähemat omaks võtta, sest isegi üheksateistkümneaastasena pidin teadma, et elamine on tegelikult üksainus katkematu viiv, mille vältel kaunistustega seinakate, mis varjab seda, mis tulemas on, ripub alandlikult meie ees, rõõmustades ehk iga puudutuse üle, mis näitaks, et söandame, oleme piisavalt vaprad (ei, mitte arukad, arukust siin tarvis ei lähe) seda katki käristama. Aga ehk pole julguse puudus see, polegi argus, mis leppimast keeldub, et kusagil algsetel alustel skeemis, kus vangis on hing, mis mürgiaurudest irdudes üles valgusse püüdleb, võideldes pinguli soonis, ise ahelais pidades sädet, ulma, mis vabadust võideldes kätte peegeldab vastu (peegeldab? loob?, taandab hapraks hajuvaks säravaks sfääriks) kõiksuse aja ja tuumaka maa, hülgab tupruva ähmase mürkaurava massi, mis aegade vältel on õppinud õitsema mitte surmas, vaid üha uuesti taaslooma — ja sureb siis, kaob, eimillekski saab… Kuid on see siis tõeline arukus, mis suudab mõista, et kusagil on olemas mingi teine võimalus, tõelisem kui tõde, mille kohta unenägija ärgates mitte ei küsi: „Oli see siis vaid uni?”, vaid tõstab pigem süüdistuse kõigekõrgema taeva vastu, lausudes: „Miks ma üldse ärkasin, nüüd ei saa ma enam kunagi magada?””

Selle lõigu algusest on olemas ka siinkirjutaja tõlge („Akadeemia” 1992, nr 9, lk 1894): „…kes ma juba üheksateistkümneselt pidin teadma, et elu on üks pidev ja alatine hetk, mil seinavaibast kate selle ees, mis tuleb, allub kuulekalt ja rõõmsanagi kergeimale paljale torkele, kui tihkaksime, oleksime küllalt julged (mitte targad: tarkust siin ei vajata), et teha rebestav lõige…”

Võrreldes Kersti Undi tõlget Faulkneri 1936. aasta ingliskeelse originaaliga, võime hoolikal lugemisel täheldada, et fraasiga „Aga ehk pole julguse puudus” algavas ülipikas lauses, mida tõlkija on küll veidi tükeldanud, kaob mõte justkui käest: lause alguses on juttu, et see pole argus, mis millegagi leppimast keeldub, kuid millega leppimisest keeldutakse, selleni järgnevas kõrvallausete tihnikus ei jõutagi. Originaalis sellist segadust pole: sõnal „leppima”, face, leidub samas fraasis selgelt sihitis: not cowardice which will not face that sickness. Järgnev Aischylose või Shakespeare’i kõrgpoeetilises laadis kõrvallausetest koosnev retooriline periood on küll keeruline lugeda, kuid selge, sest selle tähendustuletused on loogilised.
Kas on tõlkija siin alla vandunud Faulkneri keerukusele või veelgi enam, keerukuse müüdile, aidates kinnistada legendi, et Faulkner kirjutas meelega sogases stiilis ja lugejatest ei hoolinud? Vaevalt küll on puudujääk tahtlikult tekitatud. Pean tunnistama, et Kersti Unt andis mulle 2008. aastal oma tõlke enne kirjastusse saatmist hindamiseks üle vaadata. Seega vastutan ka mina selle eksitavalt elliptilise tõlkelause eest.
Tasub aga mõelda tsiteeritud romaanilõigu tähenduse üle. See koht, tunnetuslikult ja poeetiliselt Faulkneri kõnealuse romaani ja üldse loomesaavutuste haripunkt, räägib mingist haigusest algsetes alustes, tõvest, millega mitte leppimine ei ole argus. Eelnev lause kasutab kaunistustega seinakatte motiivi. Nagu olen selgitanud ajakirja „Akadeemia” mainitud numbris ilmunud saatesõnas Faulkneri proosapoeemi „Carcassonne” eestikeelsele tõlkele, viitab „seinavaibast kate” (arras-veil) muu hulgas kuninganna Elizabeth I aegse Inglise näitelava dekoratsioonidele, kujund, mida Faulkner on mujalgi kasutanud elu teatraalsuse tähistamiseks: läbitungimatu loor iga järgmise tulevikuhetke ees. Kate, mida rebestamata jätta ei tähenda vapruse puudust, vaid leppimatust tõvega kusagil „algsetel alustel skeemis”? Seega teeb ka Faulkner, vanakreeka traagikute (Aischylos, Sophokles, Euripides) lähim vaste uusaja kirjanduses, sünge ja kogu oma Yoknapatawpha saagale keskenduva loomingu ulatuses pahaendelisi motiive tulvil kirjanik valiku elurõõmu kasuks. Hämaramalt, kuid siiski sünguse kattevarjus samamoodi nagu Joyce, kelle nimi tuleneb anglonormanni sõnast joyeux, „rõõmus”, ja kes oma nimesümboolikast teadlikuna on parafraseerinud üht tuntud tarkusetera: in riso veritas, „naerus on tõde”.
Kokkuvõttes on muidugi ka Faulkneri proosa kirkalt poeetilised mäeharjad ainult ühed inimkeeles vormitud loendamatutest katsetest anda maailmale tähendust, niisamuti nagu piibli Laulude raamatu ning Aischylose, Sophoklese ja Shakespeare’i tragöödiate lüürilised tunnismärgid ja Laurence Sterne’i romaani „Tristram Shandy” üliandekalt vaimukad stiilitrikid, mis poolteist sajandit hiljem inspireerisid James Joyce’i antropoloogilisteks ja filosoofilisteks keelenaljadeks. 2006. aastal Oxfordis ilmunud „Tristram Shandyt” käsitlevas esseekogumikus kirjutab üks raamatu autoreid Melvyn New:

„„Tristram Shandy” tõelist kogukonda ei moodusta, nagu sageli öeldakse, lihtsalt vennad Shandyd; pigem moodustavad selle kõik autorid ja raamatud, kõik nende dokumendid ja kultuurid ja kunstiteosed, kõik see, mis näitab meile, mida tähendab elada Jumala kirjutatud maailmas, millele inimpüüdlused seega alati samal viisil lähenevad. Vahel on dokumendid paratamatult sama naeruväärsed, nagu on lõpmatuse ees hulk inimpüüdlusi, kuid teinekord on nad kasulikud ja võib-olla isegi sügavad, nagu inimeste püüdlused võivad samuti olla. Sterne jätab meile teadlikkuse mõlemast võimalusest ja eriti sellest, et ehkki kõik katsed kindlusele ja tõele rajatud maailma luua ebaõnnestuvad, seovad just sellised katsed meid inimkonnaga, pakuvad meile sisulist ühtsustunnet pärituga ja lõppude lõpuks lubavad meil luua omaenese maailma, mis vähemalt matkib Jumala loodud maailma.”

Tristram Shandy isa Walter tahtis pojale panna vanakreeka Hermes Trismegistose auks nimeks Trismegistus, ainult eksikombel sai poeg kurva tähendusega nime Tristram. Kuigi Kersti Undi peatselt ilmuv „Tristram Shandy” tõlge jääb oma nõudlikkuse tõttu hermeetiliseks, s.t mõistmatuks ja ligipääsmatuks lugemisvaraks enamikule eesti rahvast, tuleb siiski loota, et leidub neid, kes naudivad viisi, mismoodi raamatu autor on loonud „omaenese maailma, mis vähemalt matkib Jumala loodud maailma”.