*
Kindlameelne nagu tuul
nendel heledatel päevadel siin —
kindel kestmises
läbi igaviku
või nagu laine mis
ilma vähima kõhkluseta
kangutab lahti
vanade muulide kive
astun ma õhtuvaikuses —
hing täis valgust mis kestab
vähemalt hommikuni
ning mu silmad —
sinistest kaugustest sinised —
vaatavad aegadest läbi
*
Täna lööb mu süda taevas
hommikust peale
vaimustust täis
nii nagu päike
paistab südapäeval
kaevupõhja heledaks
nii paistab täna valgus
läbi mu õnne ja õnnetuse
läbi lapsepõlve ja eilse päeva
kõik saab nüüd oma seletuse
küsimata küsimused vastuse
elatud elu põhjuse
*
Vaikus on salalik
vaikus ei jäta
hallile taevale jälge
need kes mäletavad veel tähti
või koitu toomemäe kohal
on põgenenud oma üksindusse
maailm muutub —
hall aeg saab lõpuks otsa
ent me ei tea veel
mis siis tuleb
kas taas tähtede
või aja ja
ärevuse aeg
*
Nagu madu vahetab nahka
nagu tuulelipp vahetab tuult
nii vahetad sa aegu ja maid
ning iga uus elu
kuhu sa end öövarjus libistad
võtab sind vastu nagu kadunud poega
vahel vabaneb ussinaha alt
su vana alasti süda
täis murdunud nõelu ja mett
salapärane ja mõistetamatu
raske kadunud valgustest
ometi värske ja puhas
*
Vaadata üle voodiserva
nagu üle parda
tumedat kiiluvett
millel puhkevad
mälestuste valged õied
vaadata üle voodiserva
pöörlevat maad
vaadata aegamööda
kaugenevat elu
ja lähenevat taevast
*
Pilved tulevad
öö ripsmete alt
ja silitavad
mu juukseid
varahommikune jahedus
libistab sõrmed
üle mu
kergelt väriseva selja
surmal on täna
hea tuju
ta ei jää pikalt lobisema
naeratab ja läheb
*
Udu võtab täna
inimestelt varjud —
mõtetele jätab ta
varjud alles
hääled seavad
oma kõrgust
pilvede järgi
minu hääl jääb madalaks
nagu kuuluks ta juba
sinnapoole udu
*
Taevas on ikka
sama kõrgel
tähed on ikka
sama kaugel
ning su uni
on ikka sama sügav
minu uni on kerge
niisama kerge
kui mu suudlus
su laubal
kui panen vaikselt riidesse
ja lähen
*
Madalad helid
tõmbavad endasse
jõuluvalguses tänavaid
siis lendab flöödiheli
nagu suvine lind
läbi pimeduse
olen elule
kogu oma elu
lootusetult võlgu
mõistmise valgus
lendab läbi pimeduse
nagu suvine lind
*
Emajõe vesi
on tegelikult paigal
ta on igaviku küljes kinni
kummardu jõe kohale
vaata kuidas su rahutu
mõte jääb seisma
ava ennast ööpimedusele
sina kes sa oled
osa valgusest
kummardu
oma südame varju kohale
nagu suur vana puu
vaata kuidas
kivisilla kivide kohal
pöörleb ja vuliseb igavik
