Kes leiab eriti puhta ja vähemalt varblase muna suuruse pärli,
see on kohustatud sellest teatama kohalikule valitsusvõimu
esindajale ja ootama temalt järgnevaid korraldusi.
Balti eraseadus, 1766

Sänna vana mõisa juurest väikest teerada pidi jõe poole tulla, tammetsõõrist paremat kätt oli Pärlipyydjate Maja. Talvel seisis ta tyhi, luud vastu ust toetatud. Tuul tiirutas õuel, sulailmaga irvitasid tihased ta neljal nurgal ja aedniku poeg pidi vaatama, et keegi ei kriibiks naelaga seintele lollusi ega virutaks räästa alt ära kyttepuid. Elu mõisa ymber soikus. Erilist polnud palju muud kui mõni saanisõit ja kuljuste kilistamine, mis Liivakupalu mäest yles jõudes hääbus. Ja siis langes orule jälle loomiseelne hiljameelsus. Looklev jõgi püsis jääkaane all ja vaikis suvistest saladustest, nagu poleks ta pinnal peale lume ja jänesejälgede iial midagi olnud. Veskitammi nõrk kohin hällitas kaugeid mälestusi. Vana vesiratas, renni pealt ära tõstetud ja sammaldunud, pehkis puujuurte vahel. Pärlipyydjad olid läinud Vahtsõliina lossi. Istusid seal pakaselistel päevadel suure kolde ääres, jõid kuuma veini, sõid pähkleid, lõid kannelt ja ajasid juttu. Nende amet lubas neile talvepuhkust, mille toidulaua rohkus ja riiete toredus sõltus suvisest pyygist. Aga ka nägalamal aastal ei jätnud härra neid palukeseta, sest tal oli hyyt hyvasti ning ta armastas seda, mis nad kaasa tõid, kui sygis oli visanud kylma naela Pärlijõe selgesse vette ja vanade pyydjate kutsehaigus, reuma, end nende liikmetes tunda andma hakkas.

Kui suvi möödus vedamisi, olid pyydjad sel päeval suurelised. Saatsid aegsasti lööpri ette teatama. Nende tulekuks tehti linnuses lõikuspidu, kuhu kanti kokku ka põldude ja aedade annid. Sinna kutsuti mõned õukonnale lähedalseisvad isikud, soldatid, moosekandid, tantsijatarid ja ehtesepad. Vahel viitsis see või teine krahvihärra või kindral isiklikult läbi astuda, lootes valmistada sydame- ja silmarõõmu oma igavlevale prouale. Kui proua tahab särada, muutub ta eeskujulik abikaas nikerdatud raamiks. Pärlid, kuld ja merevaik — need pidavat kõige paremini välja tooma naise ilu. Lööma selle matilt kumama veel siiski, kui vanadus näojooni lõugutab, habraste jalgade veresooned laienevad ja särasilmile laskub aastate loor. Rinnal kantav pärlikee või merevaigust ehe on lummanud kuninga, ministri ja tsaari sydant. Sellise ehte kuma hoidvat põlvede kaupa alal perekonnaõnne ja tagavat laste tervise. Tegevat kandja rahulikuks, nagu voolaks ta hingest pidevalt läbi sulahommiku kylm selge lättevesi.

Päev jõudis kätte. Kuiv tuul sasis hobuste lakku. Puud loovutasid möödujai­le mõned leekivad lehed. Päivlik jagas lõunaste varjude vahelt oma viimast armastust. Aga mehed ei märgand sest midagi. Nad magasid ränka joomaund vankripõhja heintel, olles kupatand yhe noorema selli ja tolle pruudi hobuseid juhtima. Yhe talu juures kaagutas vankri ymber uudistav hanekari, see peletati loiult eemale ning jäi sõitjatele mõtlikult järele vaatama ja maha pudenend sõnnikut nokkima. Lossi väravasuue seisis ammuli. Naabermõisa aednik oli sissekäigu juurde toonud hilistest roosidest põimitud vanikuid. Kui teed pidi logisesid lähemale need kaks plaanvankrit, läks sõna laiali. Poole tunni pärast hakkas poisike Henu kellatorni nööre paarikaupa tõmmates rõõmukelli kõlistama. Pyydjad olid end uhtnud ja paremad vatid selga vedand. Nad kutsuti peosaali uhke laua äärde. Kosutati esmalt hea-paremaga ja lasti rääkida sellest, millised olid olnud veeolud, kuidas elab Sänna praegune mõisnik, kuidas meeldis ta tytrele lossiylema saadetud kiikhobu ja mida räägib selle kandi rahvas. Ja siis päriti moka otsast, et kaasa ka midagi tõite või. Pyydjate vanem, vannutatud pärliinspektor Klaas tõstis lauale oma nahkpauna, milles leidus hulk vähemaid nutsakuid. „Aulikud härrad, võtke vastu, mis Jumal saatnud. Parim pyygikuu oli meil juuli. Ma ei tea, kas selle aasta päikselõõsk andis meie saagile erakordse suuruse ja jume või on see minu pelk kujutlus. Kaua seal jões puristades ja pärlikarpe kahmates ei tee ju enam vahet.” Härrad ja prouad, papid, manulised ja kodapoolised naeratasid leebelt ja mõistvalt. Mõnel välgatas ahnusetuluke silmis, sest kus on suur ilu, sealt pole kuratki kaugel. Sirinal veeresid kotist puistatud helkivad terad vaskvõru sees laiali. Syydati koldetuled ja tõrvikud. Kamina juures järidel alustasid pillimehed yht lugu, kus suur trumm astus tasa ja kuminal, kuid päris hea tujuga puhkpillide tallatud rajal jõeäärses udus. Klaas asetas kaunimad leiud lauale tumepunase riide laiu peale. Lina veeri ääristav tikand sõnas, et „See uus kindel linnus on pyhitsetud Issanda aasta 1342 kevadel Neitsi Maarjale, meie Päästja Emale. Lõppematu olgu tema hoolitsus selle vaese kynkliku maa vastu, peegeldagu voolavad veed iga emanda ja näitsiku palges tema ilmet ja nende juuste ymber lehvigu pärlmutrine auhiilgus.” Kui leidusid jätkus, tegi ta nendest sydame kujutise, aga vastavalt tujule ja pärlite varjundeile võis see olla ka hoopis õis, vanakuu või rist.

„Aulikud daamid ja härrad… Pärlipyydjad lasevad paluda…”

Võtnud seisuse järgi ritta, saalis lossirahvas laua juurest läbi, uuris-puuris, mõnel luupki kaasas, jõllitati suurisilmi ja öeldi sõbrale, mis arvati. Mõne pärli jättis mõni mees meelde, kui tal selleks kaukas piisavalt võimu leidus. Saali teises otsas hakkas pidu tuure koguma. Peagi järgnesid ka pyhendunumad vaatlejad selle kutsele, kuulasid pillikeelte võbelusi ja vaatasid tantsu või karglesid isegi omad kenad tiirud mõne õhetava neitsiku või prullaka mamsliga, tõstsid veinipeekreid ja jõid selle terviseks, et nende naiste syda neile kumaks samamoodi nagu need va pärlid. Ja pärast, kui vein oli härraste rahakoti rauad laiemale paotanud, tehti enampakkumist. Kauneimad — nõnda-öelda pärli­kivid, pärlikrellid, klaarima jume ja sulnima kujuga klaas- ja vahapärlid — myydi yhekaupa. Mis yle jäi, oli sora puha — vähemad, tuhmimad, tilgalised ja piklikumad terakesed läksid hulgi kullasseppadele või ikoonimeistritele, kes neid muu kraamiga kokku sobitades lisasid pyhaste lõppematusse auhiilgusse, käevõrudesse, kaelakeedesse, prossidesse, sõrmustesse, kõrvarõngastesse, sõlgedesse… või mida keegi suvatses tellida. Tol põuasoojal õhtul toimunud pakkumisel osutus kõige kallimaks hoopis iseärak — pärlite kokkukasvanud konglomeraat, lainjas kahekyhmuline helendav poolkaar, mida võis hea tahtmise korral sydamekujuliseks pidada. Ja head tahtmist ikka jätkus. Pärlid olid selle kandi kuld. Kindla jõe vesikonnas kehtiv pyygiluba osteti enam­pakkumise teel Peterburist keisri ametmeestelt. Loss valvas pyydjate kaudu oma õigusi, maksis pealinnale pärlirenti ja võttis myydud saagi tulust matti, aga siiski jäi sulistajaile piisavalt. Palgad jaotas tsunft oma kaasa toodud raamatu sissekannete järgi, kuhu igayhe saak oli eraldi märgitud. Aasta suurima pärli pyydnud mees võis lossi vallaliste naiste seast endale meeldivaima valida ja öö otsa tema kumava ihu paistel peesitada. Ja ei olnud see, mis seal kylgtorni toas sammastega sängi eesriiete taga syndis, mingi hoorasõitja töö, vaid ilu austamine ja uhkuse asi mõlemalt poolt. Syndmuse mälestuseks sai temake vähemaist teradest pronksnaastudega kaunistuse, mille kohta öeldi, et see on Pärlineidise kaelavalgus. Ei olnud kurbust muudegi seas. Kel oli pyykidel vähem õnne olnud, sellelegi anti kätte tema pisku, kas või veinikannu rubiinses sygavuses peegelduvana.

Kui vein oli vestlused suureks paisutanud, tulid mõned huvilisemad aadlikud ka pärlipyydjate lauda ja kysisid, et kuidas neid asjakesi ikka õige saadakse. Pyydjad siis rääkisid läbisegi, et neil on tunnetus, mis paneb rõupade koloonia hulgas sumades või sukeldudes põhjaräha seest võtma just seda õiget, ilusas tõves karpi. Kes teab, palju selles jutus oli tõtt ja palju kiitlemist. Kurjad keeled sosistasid köögipoolel piibusuitsu sees kyll hoopis seda, et yhes salajases võrendikus olla neil oma pärlikasvandus, kus nad kevadel kohale jõudes kõigi ebapärlikarpide poolmete vahele on susanud liivateri või klaasikybemeid ja niiviisi korraga palju pärleid sigitanud. Ning et osa neist jäetud mitmel sygisel välja võtmata ja kasvanud aastatega yha suuremaks. Mõni olla juba tuvimuna mõõtu. Ja seda paika nad varjavat ja kaitsvat kiivalt. Kasvanduse juures mätlikul kaldal seisvat onn ja selles musketiga valvur, keda nad vahetavat paari päeva takka. Musketis olevat kyll sool, mitte haavlid. Aga tulelukuga pystol seisvat teise käe all valmis — juhuks, kui tylitajail tõsisemaid kavatsusi peaks olema. Ja ylejäänud vandritel ei olevat muud vaeva, kui suvi otsa lulli lyya, jõge pidi ilusaid lookeid otsides sinna-tänna uidata, kuskil veskitammi juures käsitsi, lõpustest kinni hakates mõni mängiv iherys välja tirida ja lõkke peal ära praadida, kahe suupoolega hõrakit vohmida, santsavist kujukesi pätsida, mõnelt sealtkandi Kristuselt eratundides vee peal käimise kunsti õppida, kylapidudel tydrukuid taga ajada ning siis sygise poole lonkida oma kaugesse võrendikku allveelisi tuvimune korjama.

Kuid see oli vist lora. Karbid siginesid aeglaselt ja neid ei leidunud kõikjal. Ei olnud neid jões ka parimatel aastatel liiga palju. Enamik pyydjaist murdis vaesekesi põhjast kymnete kaupa lahti, viskas kaldale ja lösutas pärast kesk lahtikangutamisest ligedaks läinud maapinda, peopesal ehk kaks või kolm heledat hernest, aga vahel ei yhtki. Ja läks siis, jättes kymned olendid surema, olles leidnud midagi õige keskpärast või vähemapoolsetki. Mõni yksik neist tundis kyll ka pärlitõppe jäänud karbi ära, poolmeveerte värvi järgi, kui nägi seda läbi selge vee kiire vooluga kulpa põhjas. Ja võis ka olla, et lõpmatuid kordi vahivara jõele minnes ja seal ungastes sumades olid nad kallaste kuju ja põhjas oleva kraami kaudu aru saanud, kust yldse otsida ja kus pole mõtetki vette ronida, säästnud enda aega ja paljude limuste elu.

Kui vooluga sisse keerelnud ja limasse kinni jäänud liivatera hõõruma hakkab, on selle koja elanikul ju valus. Meie ei rõõmusta odraiva yle ega ebapärlikarpki taolise võõr-oleleja yle ning kareda pinna pehmendamiseks uhab endasse sattund kurilase yle yha uute limakihtidega, mis tasapisi tahkuvad. Looduse laseerimine jätab varju enamiku maalikunsti meistrite tööd. Ebapärlikarp teeb pehmeks selle kybeme, mis tema sees siiski nii suureks vaevaks pundub, et tema käänuga koja lahti murdmine võib tunduda vaata et halastusteona. Ennäe siis seda veepõhja synnitist! Niisiis, mis karbi elanikule on hukatus, on inimesele silmarõõm ja tykike taevast. Ja ei olnud nad yhevärvilised kõik. Ja ei olnud yhe kujuga. Peale valgete leidus Liivi- ja Eestimaal kollakaid, rohekaid, roosasid, lillakaid, pruune ning mustigi pärle. Ep ole selle jõe ääres yhestki tarest võtta säänest tarka, kes ytleks, mis annab poolmete peidus lõdisevas terashallis kehas valminud imedele nende värvi. Ehk alles mõne Peterburi lossi tarkpeade hulgas või mere taga Rootsi kuningakojas võiks leiduda mees, kes vastaks, kas on see karpi sattunud materjali päritolu ja suurus, vee jahedus ja sygavus, voolu kiirus või ehk hoopis jõe enese tervis. Või ei tea vastust keegi muu kui Jumal ise, kes aga kõigil inglitel ja keerubitel sellest taevast väljaheitmise ähvardusel vaikida käsib. Need on iidsed olevused, kes võivad jõe põhjas kykitada terve sajandi, koos tulvavete ja põudadega, kuna inimesed kaldal pinisevate kärbeste ja parmudena vahelduvad. Viimati on pärlikarpidel tõesti oma tujud, mis määravad need värvid. Ehk kasvavad kaunimad heledad toonid seal, kus maiõhtutel sajab vette toomingaõisi ja kividel istuvad unistajad. Kyllap annavad iheryste koiduaegsed hypped oma panuse pärlroosasse. Vahest saadavad kaldal hulgana vohavad mustasõstrapõõsad oma marjade tumeduse kuidagi nende karpide sisse. Ja sedagi usuti, et hiigelpärl, mida selle voolu käänakutes tekib ehk yks viiekymne aasta jooksul, muudab temasse puutuva käe saatusejooni. Lunastab nii leidja kui kandja patud. Aga ainult kodus sydame ligi hoides või kingiks saaduna. Myyja ei pälvi midagi, sest tema kannab ilu yle rahapaberi keelde. Ostja võib uppuda oma ahnuse laukasse.
Pärlipyydjad olid endale usaldatud piirkonna — Pärlijõe pikad käänud — algusest lõpuni ära jaotanud ja läbi käinud lättest suudmeni. Nad teadsid selle veskitamme, koski, liivikuid ja lamme. Mõne soodi ja sissevoolu olid neile ka parvepoisid ette sosistanud. Ja siis nad käisid oma rändudel suvi otsa ja tulid alles õhtuks koju või ei tulnudki, tegid kusagil kaugel Läti pool jõekäärdu vete silmusesse lõkke ja jätkasid oma otsinguid, kui juhtus olema tulus paik. Vahel sai mõni neist tundmata põhja peal vähjalt pureda ehk lõikas ta jalga terav rõup või kiviäär. Siis laenas ta lähikonnast rahapandi peale hobuse ja ratsutas oiates koju jalga tohterdama. Pani peale kohaliku maatarga leiutatud salvi, istus tare lävel ja pinistas parmupilli, nii et mõisa põldudel ja õunaaias töötavad päevilised hambaid kiristasid: no on ludrid, saavad tsuklõmise või huulõpilli tsagamise eest raha. Pärlipyydjate kohta pudenes tõesti vahel mõni kuri sõna, sest nad olid võõrad ja teise keelemurrakuga, ning mõni oli sooja peaga ka nende kandi tydrukute peale maias. Aga enamik ikka sõbrustas kojarahvaga. Ei olnud inimesed nii juhmakad ka, et kaks asja oleks segamini ajand. Sest pyydjad olid pyydjad. Ja pärlid olid pärlid.

Yks suur ike, mis nende meeste kohal seisis, oli pärlite peitmise ja hõlma alt myymise keeld. Seda sunnitöö ähvardusel. Polnud kyll kuulda, et sellest kandist kedagi seesuguse asja eest asumisele saadetud oleks, kuid seda oli juhtunud põhja pool Tõldejõel, seal, kuhu sattudes isegi Peeter Esimene olla naljaviluks jalad paljaks võtnud ja pisukese pärlituuri teinud. Ning seda oli sagedasti juhtunud mitme Lätimaa jõe ääres, sest sealpool olnud kauplemist rohkem ja ka keelud karmimad. Ja paarkymmend aastat tagasi oli yks siinne pyygipoiss põgenenud, viies kaasa suure roheka pärli, mida olla enne pagemist kyla sepale näidanud. Pärliinspektor ja mõisnik saatnud mehed hurdakoertega nende jälgi ajama. Penid võtnudki jälje yles, kihutanud lärmiga läbi laane, aga jäänud Mustajõe kaldal nõutult ja kilades edasi-tagasi luusima. Poiss oli ujudes pääsu otsinud. Teda ei saadudki kätte.

Leidus salakytte ka kohalike seas, kuigi oli teada, et inspektorile vahelejäämise puhul ootab saagi äravõtmine ja peks. Aga see pyyk oli juba enne keiserlikke määrusi arvamata ajast saadik olnud siinse rahva väikeseks lisateenistuseks või vahetuskaubaks. Kaebajaid juhtus õnneks yliharva. Pärliinspektor ei olnud ka päris kupjakuradi moodi mees, aga meelde ta need näod muidugi jättis ja teisel korral oli nahatäis soolas… Ent kui mõisast lina-, vilja- või viinavooriga Läti poole sõideti, siis ikka juhtus, et mõnel mehel oli suurem pärl karmanisse käkitud, mida siis Tirza-äärses Pärlikõrtsis, Aluliinas või Riia turul tulusalt myya sai. Ja teine pidas ilust rohkem lugu kui rahast. Eriti naisterahvaile meeldis muistejutt kohalikust poisist, kes oma tõrksale lemmikule kosja minnes pannud lauale pärlitest kee. Ei sellisest annist keeldu neiu, kel vähegi oidu peas. Ja hoitavat seda keed vaka all seal Virukolgal yhes talus tänapäevani, juba mitmendat põlve, nagu uljast armupanti ja pärandust. Ei seda anta yhelegi maaruvale kaubajuudile, kes mõnel talvel tarest tarre hiilib ja pinihinda makstes pärlipuru suure puulusikaga kokku ahnitseb. Ega antaks Keisriprouale endalegi, tulgu või ta seitse adjutanti ukse taha pasunat puhuma. Liiatigi olla Liispetil selle kandi pärlitest tehtud kroon juba peas!

Mis ka siis tol soojal ajal pärlipyydjate ja kohalike vahel oli või ei olnud, kui mõnda neist haruharva ka nuuditati seal lasipuu juures teeristil ja ta kõigele ilmale röökis välja oma rahahimu valu, või löödi jaanitulel ninu veriseks mõne linalaka pärast, kuid yhel päeval aastas leidsid kaks leeri alati lepituse. Viimasel õhtul enne ärasõitu olid soovijad oodatud Pärlipyydjate Maja pidule oma jõe andisid vaatama. Siis kostitas pererahvas kõiki. Muidu neil sinna asja ei olnud, aga sel õhtul, hilises augustis või koguni septembris, sõltuvalt, kuidas jõgi sooja hoidis, tulid paljud neist paarikaupa või enamakesi sealt läbi. Tammetsõõri juures oli lõke, õllekorvid, lamba praadimine ja tants torupilli või kandle järele, aga tares põlesid meevahast kyynlad kahel pool avarat, rohmakaist jagudest liidetud lauda. Suur potisinine linik oli laotatud sinna. Äärtes pihlakobarad ja keskel selle aasta saak, millest, kui seda jätkus, tehtud kujund. Kas ring, rist või romb. Suuremad, ymaramad ja kumavamad pärlid olid alati keskel. Kortsulised näod seisid seal kyynlavalgel nagu vene kirikus altariseina ees, sest paljukest nad oma elus uhkeid asju nägidki. Mõni ytles isegi palvesõnu. Ebapärlikarpide vilju peeti nende justkui seestpoolt tuleva helgi tõttu Jumala anniks. Heledad pärlid olid Eeva pisarad, tumedamad Aadama omad, kahest kokku inimese algus. Nende vaatamine oli kamalutäis Silmaallika vett teetolmust tuhmunud laugele. „Kui saaks midagi sellist tegude ja juttudega oma sydamesse kasvatada… või on aeg juba hiliseks jäänud?” mõlgutas niiduvaht Kaarli laua ees. Ta kõrval piilusid karjatsurad oma loruskimõtteis, taarusid vaikselt nohisedes tammede all liiku võtnud habemikud teedad, seisid heledates pearättides noorikud, lapsed syles. Rahvas vaatas sygise hämarikus seda valgust ja tegi pärli­pyydjatega rahu, olgugi et nad võõrad olid, ja võõra kohta ytleb meie maal keegi midagi alati. Aga seda nad teadsid, et pyydjad ei vii kunagi ära õnnistust selle niitude keskel lookleva jõe pealt. Nad käisid siin mõisas tegemas seda tegu ja talitust just taeva tahtmist mööda.