Tõnu Õnnepalu: „Lõpmatus. Mujal
kodus III”.
EKSA, 2019. 252 lk.

1

„Üldiselt on kirjutamine pateetiline ja üsna lootusetu. Parem oleks olla kirjutamata, elada kokkulepitud signaalide maailmas nagu kõik inimesed. Kõik inimesed, kes ei kirjuta, näib mulle, on suhteliselt õnnelikud. Mina olen õnnelik vahel ainult siis, kui ma kirjutan, ja vahel siis, kui mul kirjutamine ja üldse kõik meelest ära läheb. Kogu ülejäänud aja olen ma sõnade vaevas. See on lõputu lausetetegemine, lõputu monoloog.” Nii kirjutab Anton Nigov alias Tõnu Õnnepalu raamatus „Harjutused” (EKSA, 2002, lk 83).
Õnnepalu „lõputu monoloog” kestab tänini. Raamatud ilmuvad, sõnade vaev kestab. Niisamuti kestab rändamise vaev, elamise vaev üleüldse. Vaeva saab leevendada ainult lõpmatu kirjutamisega.
„Lõpmatus” oma pidevas monoloogilisuses on nii „Harjutuste” kui ka kõikide Õnnepalu vahepeal ilmunud raamatute edasiarendus. Mõnda muutust võib siiski märgata. Ma ei usu küll, et „Harjutuste” Nigovi ja „Lõpmatuse” Õnnepalu üldise maailmapildi vahel laiuks põhimõtteline kuristik, aga kui varem tähendas „lõputu lausetegemine” autorile eelkõige võimalust unustada elamise rist ja vaev, et korrakski õnnelik olla, siis nüüdseks näib olevat hetkelise õnne ja unustuse kõrvale ilmunud uus võimalus: virguda ja jäädagi virgeks. Virgumise all mõtlen teadlikku argisest eemaldumist, mis Õnnepalu puhul ei tähenda kindlasti täielikku hälbimist sellest. Pigem on igapäevane rutiin üks tema kirjutamiskire toiteallikaid. „Allikal käimise” ajendiks ja käivitajaks on aga seesama „sõnade vaev”.
„Harjutustes” oli noorel mehel palju tegemist kultuuriga, ühiskonnaga, iseendaga, ka „Lõpmatuses” on need teemad esindatud, aga muutunud on lähenemine nii kirjutamisele kui ka elule ja iseendale. Võib-olla on see seotud vananemise, küpsemise, targemaks saa­­misega. Kui „Harjutustes” püüdis kirjanik elamist veel „harjutada”, käies „ära” vaid aeg-ajalt, siis „Lõpmatuses” ta juba teab, et elada saab ainult pideva püüdlusega piiramatust — Lõpmatust — kombata.

2

Lõpmatusega ei seostu Õnnepalul vaid lõpmatu kirjutamine. Elamine sõnade vaevas, millele liitub võimetus paigal püsida — see on hind, mida kirjanik maksab, et kirjutada meie aja tundlikku kroonikat.
Ränduritriloogia viimane osa osutab Lõpmatuseks nimetatud väikesaarele Eestis. Kui triloogia eelmised osad olid veel kantud Ränduri rahutusest, siis Lõpmatuses saab Rändurist Asunik, kellel pole Lõpmatusest enam kuhugi minna. Sealt algab Õnnepalu rännaku kõige huvitavam osa: teekond oma hinge.
Pärast Pariisis „Piiririigi” tegevuspaikades ja Kanada metsades käimist saab rändamisest pigem abstraktne reis või vaimne rituaal, mitte enam reaalsetes kohtades toimuv rännak. Kõige üldisemas mõttes võib kahe eelmise osa peategelaseks pidada isiklikku aega võõras ruumis. „Lõpmatuses” on isiklik nii aeg kui ka ruum.
Sümboolsusega oli rännak rikastatud juba varasemates osades: „Pariisis” reisis autor isiklikku minevikku sooviga võtta Mäletaja roll, „Aakris” kehastus ta pigem Külaliseks.
Lõpmatuses elada ja olla on midagi muud kui Prantsusmaa suurlinnas või Kanada metsades. Vaimse rändamise sund on kõikjal sama, autorisse justkui sisse kasvanud. Seda võib võtta ka võimetusena kaua paigal püsida, aga just niisugusele võimetusele on kirjanik osanud anda filosoofilise mõõtme. Ta ühendab essee, päeviku ja reisikirja, kirjutab ühtaegu uudselt ja traditsiooniliselt, puudutab isiklikul moel üldinimlikku, puhub tekstile sisse universaalse mõõtme — see, kes seda virtuoosselt oskab, saab tasuks lugejate armastuse.
Tabasin „Lõpmatust” lugedes ennast mitu korda juurdlemast selle üle, miks just Lõpmatus, aga mitte Igavik. Tähendusvahe pole suur: kirjandusliku kujundi seisukohast võib mõlemat sõna kaunistada hulga subjektiivsustega, mõlemad viitavad nii piirideta olekule kui ka millelegi piiritlematule, millelegi „justkui seletamatule”, tavateadvuse seisukohalt halvasti adutavale — ja viimane võib lugeja kergesti eemale peletada. Õnnepalu on suutnud vastupidist, raamat pealkirjaga „Lõpmatus” on lugejaid ligi tõmmanud nagu meekärg.

3

Igavik pole matemaatiline mõiste, küll aga on seda lõpmatus. Matemaatikas on lõpmatus formaliseeritud, igavik mitte. Matemaatika seab vabale mõtlemisele piirid, filosoofia pigem laiendab neid. Muidugi võiks igaviku matemaatika olla huvitav uurimisteema, aga pigem filosoofile või kirjanikule, mitte matemaatikule, kel tuleb oma eeldusi ja väiteid alati tõestada. Igavik on tõestamiseks üsna kapriisne nähtus, kuigi iseenesest on igavikul kindlad tunnusjooned: see on seotud alguse ja otsata ajaga. Igavikutaju aga pole kindlasti teaduslik mõiste. Olemegi jõudnud libedale pinnale, mida Õnnepalu üldiselt väldib. Ka ajast räägib ta kui millestki, mis pole sugugi alguse ja otsata. Ta küll küsib: „kuidas see saab olla nii ebaõiglane, et kogu suurest ajalõpmatusest või igatahes ajaookeanist on meie päralt vaid üks miljardikhetk või üks nanopiisk?” Ent lõik hiljem leiab ta: „Meil on kogu Aeg. Sest muud aega ei olegi. On aeg, mis on meil, ja see on kõik. Sest kuidas see saab olla vähem kui kõik, kui sellesse mahub kogu Lõpmatus?” (Lk 189.) Kas siin laieneb Lõpmatuse tähendus nii, et seda võib mõista Igavikuna?
Silma hakkab, et Õnnepalu määratleb end kõigis triloogia osades pigem „tavalisena”, mitte kellenagi, kes „näeb nägemisi ja kuuleb kuulmisi”. „Nägemiste nägemist ja kuulmiste kuulmist”, nagu Õnnepalu seda rahvasuust pärit tabava väljenduse abil kirjeldab, lubab ta ainult surnud Luuletajale, nii nagu Ilu lätteil käimistki.
Luuletaja on „Lõpmatuses” müütiline tegelane, kellest Õnnepalu kõneleb peaaegu hardusega. Luuletaja on Pühamees. Kuigi need, kes Luuletajat tema eluajal tundsid, teavad, et miski inimlik polnud tallegi võõras. Õnnepalu kiidab tema luulet, on varemgi kiitnud. „Lõpmatuse” kontekstis on oluline Õnnepalu rõhutus, et Luuletaja arusaamad kunstist lähtusid klassikalistest väärtustest, ilust ja ülevusest. Ja kui Õnnepalu räägib sellest, et Luuletaja oli kohtunud Iluga ja see, kes on kohtunud Iluga, pole enam tavaline, siis on see minu meelest üks „Lõpmatuse” olulisemaid kohti.
Ilu vajab äratundmist, väljumist tavalisusest. Nii nagu Anton Nigov kirjutas „Harjutustes” romaanikunsti põhimõttelisest allakäigust, nii tundub Õnnepalu poolehoiuavalduses Luuletajale peituvat laiem kultuuriline üldistus. Nüüdiskultuur on kantud tavalisusest, seda teevadki enamasti tavalised inimesed, osutab kirjanik, unustamata viimaks nentida: „Sest lõppude lõpuks on ka Luuletaja tavaline inimene.” (Lk 109.) Vett segada Õnnepalu oskab.

4

Lõppude lõpuks võiks kogu triloogia põhisisu taandada kannatustele, mida toob ühele loovvaimule kaasa maises reaalsuses viibimine, olgu ta siis Luuletaja või mitte. Õigemini ei ole sisuks kannatused ise, vaid kannatuste võimalikult täiuslik sublimeerimine kirjalikku teksti. Muuta kannatused ilusaks, anda neile universaalne sisu, pakkuda lugejale lohutust ja tõsta ta tavaelust kõrgemasse dimensiooni, tavalisest erinevasse aegruumi — see on Õnnepalu kolme raamatu mõtteline ühisosa, milles kõikide tähenduste väli kokku sulab. Sublimat­siooni ilu teostub kõige adekvaatsemalt loodusvaatlustes. Loodus on Õnnepalu Jumal (Jumalast otsesõnu kõneleb ta vähe ja ettevaatlikult), loodus on ülivõrre ja seda iseloomustavad kirjeldused, mis teevad lugejal „rinna rõõmsaks” — nagu eestlane ütleb.
Loodusega lähedasse suhtesse astumine märgib astumist igapäevaelust välja, astumist „Jumala väljale”, s.t kõiksusmõõtmesse, kus ollakse lähestikku eelkõige loodusega, sellise loodusega, kus inimesi ei ole.
„Jumala väli”, „kõiksusmõõde” — mis need on? Eesti keel ei paku absoluudi kõnetamiseks just ülearu palju väljendeid. Need, mis on, tunduvad kohmakad, kohati piinlikult vanamoelised ja puudulikud. Neist tahaks mööda hiilida, ümbernurga minna. Nii Õnnepalu teebki, ta on hüljanud abstraktsioonid ja tekitanud asemele lähivaate loodusega, märgates elavat hingust igas väiksemaski puulehes ja taimeidus, igas üle lendava linnu tiivalöögis ja aina muutuvates taeva värvides. Õnnepalu teab, et loodus on eestlaste Jumal, meie absoluut.
Mida ta veel teab? Ta teab, et mitte Jumal, vaid maa ja aeg on eesti kirjanduse ajalooline vundament, eesti kirjanduse juur, millest võrsuvad tüved ja oksad. Eesti kirjanduse põhiollusest ei saa liiga kaugele hälbida. Aga natuke võib. Natuke võib rääkida nii Lõpmatusest kui ka Ilust. Natuke võib rääkida ka neist, kes „näevad nägemisi ja kuulevad kuulmisi”. Ent kirjanik teab, et Lõpmatuse ja Ilu kummardamise hälvet tuleb kompenseerida, ning seda teeb ta kogu triloogias ebatavaliselt hästi. Kolmest triloogia osast on „Lõpmatus” kõige huvitavam. Sest kodus olemise tunne on kõige tugevam, oma maa ja oma aeg kõige lähemal.

5

Iga uue Õnnepalu raamatu järele haa­ravad lugejad õhinal. Kuidas sai kaht­laste teemadega eputavast eurokirjani­kust rahvakirjanik, kes pakub raamatuturul konkurentsi nii Kivirähkile kui ka Harglale? Kas ainult seetõttu, et pessimistlikust snoobist, keda me mõnes Õnnepalu varasemas teoses kohtasime, pole enam palju järel? Pole flirti tolmu ja tühjusega ning pahuraid kõik-on-läbi-ja-möödas-tähelepanekuid, mida lugedes teinekord ebameeldiv viirg südamest läbi käis.
Küllap on menukuse põhjused sü­ga­vamal. Kui enne võrreldi teda peaasjalikult Jaan Kaplinskiga, siis nüüd on tema tekstikoest võimalik tõmmata kaudseid kirjanduslikke paralleele vestekirjanik Oskar Lutsu, noorsookirjanik Jüri Parijõe ja loomakirjanik Richard Rohu loominguga.
Juba „Mandalas” tundus, et Õnnepalu on võtnud lutsuliku veste ja teinud sellest intellektuaalse meelelahutuse. „Mandala” kassilembese Kirjaniku kuju sobib suurepäraselt ja suisa vagal moel eesti kirjanduse ühe juuržanri mõõdustikku: veste on mõnus, mis sest, et meenutab vanaaegset ja natuke nagisevate parrastega laevukest.
Kultuurilise aluskihi olemasolu, õieti selle toekus on oluline. Kui kirjanik asub tühja kohta täitma, siis võib ta kergesti läbi kukkuda. Õnnepalu teguviis pakub õpikunäidet selle kohta, et targal kirjanikul pole palju vaja, pruugib vaid silmas pidada traditsiooni ja ta läheb lausa lendu.
Nii polegi Õnnepalu uuenemine õieti uuenemine, pigem on see elegantselt läbi viidud naasmine.

6

„Lõpmatuses” torkab silma suurtähe oh­ter kasutamine ja sihilikult seatud lap­selik alatoon. Suur algustäht mõ­­j­ub pidulikult, just nagu pandaks sõna pühapäevariidesse. Õnnepalu sõna­stus­kultuur on täpne ja timmitud, välistatud on nii kantseliit kui ka võõrsõnarohke teaduskeel. Ja suurtähed kuu­luksid justkui loomuldasa Virgunu juurde, temal on vilumust, mis võimaldab vältida liigse paatose ähvardavat kõminat. Tema lihvitud, puhas ja väliselt lihtsameelne väljenduslaad läheneb targale lapsele mõeldud lasteraamatu stiilile. Ja see on bingo! Sellest raamat ainult võidab, tabades hästi sihtgruppi, mis üha suureneb, sest heaoluühiskond teeb ka täiskasvanud inimesed lapsemeelseks. See ei ole kade ja kuri iroonia.
Õnnepalu paistab hästi teadvat, et eestlasele metafüüsika eriti ei meeldi, aga naivism küll. Naivismil on Eesti kultuuris tugev põhi, ka see kuulub kul­tuuripüramiidi aluskihti. Küllap võibki meie tugeva lastekirjanduse lätteid otsida noore kultuuri lapsemeelsusega läbi kasvanud paksudest kihtidest. Metafüüsikal sellist põhja pole, on vaid üksikud hüüdjad hääled.
„Lõpmatus on teinud Õnnepalust siiski vähemalt osaliselt metafüüsiku, pannud ta vaatama omaenese kurvast hingest kaugemale (või vähemalt kõrvale), keeranud ta pilgu hingeliste, olmeliste ja humanitaarsete küsimuste juurest üldfilosoofilisemate suunas,” kirjutab Alvar Loog. Loogil on õigus, Õnnepalu metafüüsika on osaline, lapsemeelsusega segatud metafüüsika, metafüüsika nai­vismi nunnupakendis.
Meie ajal on palju tarkust, aga palju ka faktipõhisest haridusest tingitud hingelist nälga. Kui emotsionaalne haridus jääb lapsekingadesse, siis tuleb kirjanikul oma lugejale vastu tulla ja ka endale lapsekingad jalga panna. Meie kultuurilist noorust arvestades ongi targem teeselda last, mängida naiivset kui presenteerida end prohvetina. Ka see on tugev argument.

7

Miks ikkagi „mujal kodus”, mitte „kõikjal kodus”? Kui teadvus on tõusnud kõrgemale tasandile, kui lõpmatus on juba ära tuntud, siis võib kodus olla kõikjal, nii Pariisis, Kanadas kui ka Lõpmatuses.
„Lõpmatuses” on üksjagu morbiidseid momente, mis võivad esiotsa hepikud paista, sest surm ei lase endaga mängida. Võib-olla on see lihtsalt tegelemine surmahirmuga, et autori kui Igavese Ränduri rahutust natukenegi leevendada, nihutada end lähemale kujuteldavale igavikule. Igavik on siinsamas, aga libiseb ometi eest. Õnnepalu on kui omnipresentne Ahasveerus. Võib-olla oleme seda kõik, mingil moel. Kuni viimase hetkeni.