Arvo läks öösel kööki suupistet otsima.
Süda oli läinud vesiseks. Üldiselt Arvo öösiti ei söönud, sest see pole hea dieet, vastupidi — ebatervislik avantüür, potentsiaalne mõrvar, aga Arvo oli just enne magamaminekut astunud kaalule, trussikute väel, et vaatab, kuidas päev möödus, ja leidnud, et oli päeva jooksul kaotanud tubli poolteist kilogrammi kehakaalust. Arvo kaal kõikus meeletult, ööpäeva jooksul kuni kolm kilogrammi: kord kaalus ta 73 kilo, siis järsku 75 ja nii edasi. Arvo ei saanud aru, miks. Oleks olnud loogiline, et pärast tummist einet võtab ta paar kilo juurde, või vastupidi, pärast hella kangi kaotab kilo või paar, aga ei, see ei paistnud olukorda mõjutavat: pani kangi maha ja oli ikka faking 76 kilo. Mine või lolliks. Aga jah, sel õhtul oli ta oma kergemas kategoorias ja niisiis öösel, näljane nagu siga, koperdas kööki, et vaatab mingeid krõbuskeid. Või kas või — või pigem hoopis heeringat. Süda, nagu öeldud, oli vesine.
Külmkapp näis hea algus pisikeseks kulinaarekskursiooniks. Eks ka mujal köögikappides oli süüa, aga rohkem ikka kuivaineid, nagu tangu või kaerahelbeid, ja olgugi et seal võis olla ka mingeid krõpse, nagu kartuli või maisi omasid, tundus Arvole äkki midagi sootuks toekamat, nagu heeringas või soolapekk, märksa optimaalsem. Mitte üksnes optimaalne, vaid kui mees mingi hoomamatu mõtteprotsessi tulemusena (ta ei oleks olnud võimeline seda protsessi hiljem kirjeldama) lõpuks selgusele jõudis — see on see, mida ma tahan —, oli otsus ka raudkindel, vankumatu. Tahan midagi rammusat, substantiivset! Jää jumalaga, dieet!
Ta läks otsejoones külmkapi juurde. See oli suhteliselt uus „Electrolux”, millel oli väga sitt uks. Nii mõtles Arvo endamisi, ja naeratas, kuna mõte riimus. Aga jah, olgugi et pill oli uus — ja päris arvestatav sullgi oli selle eest välja käidud —, läikiv ja roostevaba ja mis kõik ta veel oli, olid uksed sellised imelikud kahepoolsed, millega Arvo, nüüd juba rohkem kui kahe aasta jooksul, polnud ära harjunud. Ikka oli nii, et üks pool pidi justkui enne kinni minema ja alles siis teine ja korraga neid kinni panna ei saanud. Mis ei olnud üldse loogiline, vastupidi, oli mõistusevastane, sest, nagu arvas Arvo, inimesed on juba kord niimoodi ehitatud, et tahavad mõlemad uksed, krõpsti, korraga kinni panna. Ergonoomikud olid siinkohal küll täiega puusse pannud. Need uksed olid ebamugavuse tipp. Jumal tänatud, mõtles Arvo ja arvas, tuhanded teised mõtlevad sama: jumal tänatud, kapi uste taga varjab end küllusesarv. Toit.
Arvo avas ukse ja asus uurima.
See külmkapi ees seismine oli nagu netis šoppamine. Otsid ja otsid. Uurid seda ja teist. Miski ei näi kõlbavat. Mõnikord lähedki minema, midagi võtmata, hing valus kaotatud aja pärast. Heeringat ei olnud. Kurat! Arvo oli arvanud, oli olnud kindel, et tal on veel üks pakike mingit Leedu heeringat. Aga ei, ei olnud mitte mingit heeringat. Oli peekonit, aga seda oleks pidanud hakkama praadima, ja nii motiveeritud Arvo siiski ei olnud. Mis siin veel on? Kodujuust? Nõup. Arvo jätkas „surfamist”. Seisis seal hea mitu minutit. Ei suutnud otsustada. Võttis siis hajameelselt jupi vorsti.
Köök ja elutuba olid avatud plaaniga, esimene viimasest paar astet kõrgemal, lai uksetaoline avaus vahel neid ühendamas. Külmkapi ees seistes ja pead paremale keerates võis vaadata otse punasemustakirjule nurgadiivanile, mis elutoas laiutas. Sinna Arvo siis harjunult vaataski — ta oli kerge paranoik, kontrollis alati, kas toas ei toimu midagi valgustkartvat, kas ei kükita seal mõni koll ehk gängster, valmis lennutama nuga, või äkki on majja tunginud joodik ja magab välja peatäit.
Diivanil istus mees. Mehe reiel ilutses revolver.
Arvo oli sedasorti happening’i vaimusilmas sadu kordi läbi elanud: ta asub mehega elu eest võitlema, sõna otseses mõttes, sest kaalul on kindlasti vähemalt elu. Arvo unelmate stsenaarium nägi ette midagi sellist: ilma igasuguste relvadeta teeb ta sissetungija relvituks — kasudes selleks efektiivseid ja visuaalselt atraktiivseid, wing chun’i taolisi võitluskunste —, seejärel surub mehe maha, istub talle selga ja helistab: tulge, tabasin just kurjategija teolt. Ütleks ta seda nagu muuseas, see pole mingi näitaja, ma olen elust ja veest läbi käinud mees, kes teab üht koma teist. Teen seda siin täiesti vabatahtlikult. Tasuta. Kui vaja, teen seda taas.
Arvo ei teinud midagi sellist.
Arvo ellu oli viimase aasta jooksul siginenud sinine värv. Ta ei kannatanud depressiooni küüsis selle sõna kliinilises tähenduses, ent sine tema hinges, otsekui taeva mõõtmatu asuur, tumenes üha ja võttis lõpuks madalrõhuala mõõtmed. See küllastumus saavutas taseme, mis põkkus Arvo panetunud romantilise realismiga, tema südames tõusis palavik niivõrd, et ta oli otsustanud abi otsida. Ta ei viitsinud nõustamist proovida, tema veri oli selleks liiga kärsitu. Ta tahtis võtta mingit rohtu, soovitavalt ainult korra päevas. Sellegagi jama kui palju: pea meeles, millal, jälgi kella ja muu agressiivne materialism.
Arvo uuris järele, leidis psühhiaatriakliiniku ja astus määratud ajal sinna otsustavalt sisse.
Psühhiaater oli naine nimega Hille. Ta oli põhjalik ja kulutas meditsiinilis-psühholoogilise ekspertiisi koostamiseks, diagnoosi panemiseks vajalikule intervjuule Arvo arvates närvesöövalt palju aega. Arvo käitus kannatlikult, ent kannatas. See naine oli üks igavene tulehark. Muudkui päris ja susis, targutas. Kulmud! arvas Arvo. Nii puhmas! No ei ole esteetiliselt nauditav! Ise veel psühholoog. Või mis ta oligi, psühho või hoopis psühhi, ei olnudki meeles. Aga kurat, see ei pidanuks olema Arvo mure!
Medikamenti! Andke mulle droog, mis mured kõik minema viib!
Ta falsifitseeris ja fabritseeris mõnevõrra andmeid, kujutas end depressiivseks keskea alumisel piiril olevaks vanatoiks ja lahkus, südames rõõm, taskus retsept. See oli tuttuus selektiivse serotoniini tagasihaarde inhibiitor.
Esimese oranži, ovaalselt rombikujulise tableti neelas Arvo juba apteegis teel leti juurest välisukseni. Sine, arvas Arvo mõni hetk hiljem, hakkas lahtuma. Platseebo või mitte, aga nii ta arvas ja oli täitsa rahul.
Hillaril ei tulnud sel öösel und, niisiis läks ta küla peale röövima.
Ta kõndis ja tema hinges valitses palavikuline kibelus. Kihk. Tavaliselt talitas ta ekstsessideta. See kõik näis kuidagi vaevarikas. Asjatu rabelemine. Eesmärk ju pühendab abinõu, et liigume punktist A punkti B otsejoones ja siksakkideta, olgugi et pätistunud retsidivist. Või mis ma olen, mõtles Hillar. Standard­olukord: saak käes ja asi mutt. Ei mingit lamenti. Aga täna oli tal tahtmine tsipake marodeerida. Aeg oli suine. Laamendaks natuke, lööks mõne maha. Kui purskaks verd, oleks ilus. Siis riisuks. Nii innovaatiliselt ja ambitsioonikalt arutles Hillar. Ega Hillar polnud ju sügaval sisimas halb inimene. Kõiges oli süüdi ühiskond. Raudselt, arvas Hillar, ja liikus, kuni jõudis majani. Nüüd röövin, nüüd märatsen. Oh-oh-hoo! Fakk! Sublimatsioon selle ehedas tähenduses.
Ta pusis ühe alumise korruse akna kallal. Kogemus ütles, see siin on elutuba. Telekad, videomakid, möllud. Elutoas valitses ent vastu Hillari ootusi ja lootusi suhteline tühjus. Oli kaks inetut pruunist plüüsist tugitooli, suur ovaalne, valge linaga kaetud laud ühes nurgas ja keset tuba, ühe küljega vastu aknaseina tõugatud, troonis musta- ja punasevärviline kokkupandav nurgadiivan. Kõik! See oli kõik! Ei mingit televiisorit, ei mingit kodutehnikat, ei mingeid kappe ega sahtleid, ei riiuleid, ei panipaiku. Diivan, kaks tooli ja laud. Kõik! Hillar vajus diivanile ja asetas revolvri harjunud liigutusega mugavalt paremale reiele, toruots suunatud potentsiaalsele märklauale.
Hillar istus.
Siis, umbes kümne või viieteistkümne sekundi pärast, tõstis kurjategija pilgu. Ja vaatas üles. Kööki.
Köögis, avatud külmiku ees, seisis mees. Tema käes oli hea jupp, Hillari arvates, suitsuvorsti.
Hillar oli sellist olukorda lugematuid kordi ette kujutanud. Eks iga sissetung oli seotud riskiga: koperdad ja kukud, kolistad, äratad pererahva ja nad saavad sulle peale enne, kui jeehat jõuad tõmmata. Sageli, mis seal salata, nagu ka täna röövima patseerides, kujutles ja unistas Hillar hoopis sellest, et selmet lestad likku panna, ta ründab majarahvast, paneb mõnele tohlaka, purustab ninaluu ehk muu kondi, surmab mõne. Ta hing ihaldas verd ja märulit. Täna oli ta seda himustanud enam kui ei eales varem. Satub keegi ette — löön raisa maha.
Hillar ei talitanud nõnda.
Hillari meeleolu oli viimase aasta jooksul hakanud alla käima. Ta oli hakanud muret tundma temas süvenevate melanhoolsete ja mõrvarlike meeleolude hoogustumise pärast. Muret tegi see, et see temas muret tekitas. Niivõrd, et Hillar oli umbes poolteist kuud tagasi käinud psühhiaatri juures. Psühhiaater oli naine, ja Hillar, nagu tuhandeid kordi varem, armus silmapilk ja meeletult. Neil tekkis vastastikune side, aga sel sidemel polnud Hillari armastusega mingit pistmist. See side oli puhtprofessionaalne. Hillar muidugi arvas ent teadvat: sitta ta professionaalne on!, naine armastab teda, aga tema kutsealane kretinism ei luba tal oma tundeid välja näidata. Ja tubli! mõtles Hillar. Ta tõepoolest hindas naise iseloomukindlust.
Milline naine! imetles Hillar. Tema silmadesse võib kas või meri uppuda.
„Teie sünniaeg?” Naine puuris oma kastanpruunide silmade pilgu Hillari kastanpruunidesse silmadesse.
„22. november 1982.”
„Oeh, mul ka,” kilkas Hille, kelleks Hillar teda nüüd juba mõttes kutsus. Oli klaar, et naine oli selle välja pahvatanud tahtmatult, unustades oma ametialase moraali ja igapäevaelu eetika. Ta võis ka vaevumärgatavalt punastada.
„Me oleme loodud koos olema,” hüüdis Hillar endalegi ootamatult.
„Kuidas palun?”
„Oh, ma…” pareeris Hillar. Ta köhatas ja rögises saamatult, nagu oleks teda tabanud läkaköhahoog või sülg läinud „valesse auku”. Tema füsiognoomia lõi lõkendama. Naine oli raudselt kuulnud, mida Hillar ütles. Õnneks ei olnud siin kahtlust.
Nii mees kui ka naine naersid kohmetut, ent täiesti asjakohast, situatsiooni karakteristikutest tingitud naeru. Siis küsis Hille järgmise küsimuse. Ta silus seelikut, otsekui tahtes katta oma põlvi, mida mees võib, teadis ta, üritada silmanurgast piielda, aga see, see varjamine, ei olnud võimalik, kuna seelik oli liiga lühike. Hillar vaatas kaalu põrandal.
Ma ei kaota mitte kui midagi, kui mul need põlved praegu nägemata jäävad, mõtles ta.
Ta oli sellel päeval niisiis saanud kogemuse võrra rikkamaks ja talle oli välja kirjutatud kuue nädala jagu brutaalseid antidepressante. Hillar hakkas neid juba samal päeval võtma. Ta ei tahtnud, et naine temas pettuks.
Nüüd seisid mehed, Arvo käsi endiselt avatud külmkapi ukse küljes, Hillari karune kämmal hellalt revolvri leigel raual.
Pettumusest selle pärast, et kapis ei olnud loodetud soolaheeringat, kuni selleni, kui ta Hillarit diivanil istumas nägi, oli Arvo organismis toimunud eluline muutus. See muutus leidis aset Hillari nägemise hetkel. Arvo hing oli sellest äraneetud heeringa ihalemisest kuni pilguni diivani poole läbi teinud kapitaalse eksistentsiaalse teekonna — teekonna, mis tavaliselt vältab eluaja või jääb hoopistükkis lõpetamata. Aga nagu unenäos, mil äratuskella helina peale ärgates näib, nagu oleks seljataga pikk seiklus, kuigi tegelikult oli see üksnes viivuke, mille kellahelin sinu pähe oli istutanud, selle sinna kui meeletu üleelatud seikluse kogu oma tajutava temporaalsusega siirdanud, oli ka see teekond väldanud vaid sekundi murdosa.
Diivanil istuv Hillar oli äratuskella helin.
Analoogne protsess toimus sel hetkel Hillari peas. Ainult et heeringa aset täitis tühi tuba. Ja Hillari aset Arvo.
Nii Hillar kui ka Arvo olid psühhiaatri juures käinud ühel ja samal päeval. Hillari aeg oli kell 14.30 ja Arvol kell 15.00. Mehed olid teineteist kliiniku uksel möödaminnes riivanud.
„Mölakas,” mõtles Arvo.
„Jobu,” mõtles Hillar.
Ja nad põrnitsesid teineteist varjamatu, aastatuhandete jooksul evolutsiooni käigus sisse istutatud vimmaga. See oli selleks, et jääda ellu. Elementaarne.
Nüüd, kui üks köögis, teine elutoas, üks lillelistes trussikutes, teine relvastatult, teineteist põrnitsesid, saavutas ravimi kontsentratsioon meeste veres kliiniliselt efektiivse taseme, mis farmakoloogiliselt tähendas seda, et vastavas ajuosas (striatum) sai just sel hetkel seotuks umbes 99% serotoniini transportijatest; neurogeneetiliselt võis täheldada just nende geenide aktiveerumist, mis toodavad valku nimega integrin beta-3, mis omakorda soodustab sünapside ja iseäranis serotoniini transporterite teket. Tänu väikestele geneetilistele erinevustele hakkas ravim mõlemale mehele mõju avaldama täpselt ühel ajal — avaldus nii antidepressiivne efekt kui ka anksiolüütiline toime. Selline afiinsus ja mõju olid haiguste ravis ennekuulmatud.
Tulemus on murranguline.
Mehed vaatavad teineteisele otsa.
„Tulistad?” nendib Arvo. Ta vaatab vorsti, koorib otsast natuke nahka.
„Ei tulista,” lausub Hillar. Ta paneb relva seemisnahkse jaki põuetaskusse. „Helistad miilitsasse?” Talle meeldib öelda ikka miilits, mitte politsei, nagu ka rubla, mitte euro.
„Ei helista. Mispärast? Vorsti tahad?” Need pole küsimused.
„Väikse jupi.” Ta tõuseb, et Arvoga, kes on juba liikvel, poolel teel kohtuda.
„Hea vorst. Millega on tegu?” Hillar piidleb huviga vorstijuppi Arvo käes. Nime ei ole enam näha, Arvo on liiga palju nahka ära tõmmanud, kui Hillarile jupi murdis.
„See on Põdra talu täissuitsu.”
Mehed söövad vaikides. Matsutamata. Rahulikult. Nautides iga suutäit.
„Tegelikult otsisin heeringat.” Arvo hääles on hoomata õhkõrna igatsusnooti.
„Mul on relv.” Hillar võtab taskust revolvri ja demonstreerib.
„Hm.” Arvo näib kõhklevat. Samuti Hillar, ta paneb relva taas taskusse.
Mehed viivitavad. Võib arvata, et nad kaaluvad heeringa produtseerimise võimalikke stsenaariume, siis löövad käega. Liiguvad elus edasi. Liiga lühike on elu.
„On täiskuu,” õhkab Hillar unelevalt.
„Sirtsud siristavad.” Arvo toon on vastuvaidlemist välistavalt romantiline.
Mehed figureerivad veel tsipake jõude otsekui tuiamid, mokad rasvased, ja järavad hajameelselt talus suitsutatud vorsti. Ja võib aimata, et just mõte talust ja selle taga haljendavatest lõhnavatest niitudest on see, mis neile vaevumärgatavad, ent ilmsed kurrukesed suunurkadesse veab. Aga ehk ka sirtsud ning kuusirp ja kuuvalgel sillerdav siseveekogu. Ja mine tea, mis kõik veel.
Siis hakkavad nad liikuma.
Arvo paneb mööda minnes külmkapi ukse hoolikalt kinni. Hillar sulgeb enda järel ilusti akna.