Maailma saatust alati
vaekausil määrab gramm,
kateedrist hullupalati
on ainult väike samm.

Betti Alver

Mõtisklen teemal, kuidas minust, 2018. aasta riikliku teaduspreemia nominendist, saab mõne kuu pärast koondatud humanitaarteadlane. Tõsi, koondamisteadet pole seni veel kätte antud, aga küll see tuleb, sest palju muid võimalusi kui koondamised ja osalise koormusega töö pole Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi teadlastele jäänud. Juhtkonna koosolekutel nimetatav puudujääva palgaraha hulk kasvab nädalatega ja on sadades tuhandetes. Kuidas selline olukord tekkis, küsivad nüüd need, kes meie teaduspoliitika ja teaduse rahastamise põhimõtetega kursis pole. Kahtlen, kas sellised pikemaks perioodiks mõeldud põhimõtted üldse eksisteerivad, sest Eestis on komme umbes iga viie-kuue aasta tagant selle valdkonna mängureegleid muuta. Mitte väga ammu kirjutasin:
„Hommikul oli koosolek, arutati uute uurimistoetuste asja. Et sügisel peab hak­kama neid tegema, aga keegi ei tea täpselt, mismoodi. Vana süsteemiga olime harjunud, kuigi ka seal püüti iga uue taotlustevooruga kedagi mängust välja puksida. Raha on ju teadagi vähe, kõigile ei jätku. Nii kuulutaski tähtis ametnik viie aasta eest ministeeriumi infotunnis ennast varvastelt kandadele õõtsutades, et kõik ei mahu marjamaale. Tore sõnum, kui marjamaal olemisest sõltub mitte ainult su järgmiste aastate töötasu, vaid tervete uurimissuundade saatus. Aga mis teha, kannatame ära. Humanitaarteadused ongi luuserite pärusmaa, mõtlesin. Tookord veel õnnestus, saime projektile rahastuse, kuigi mitte nii suure, kui küsisime. Siiski oli võimalik edasi elada. Aga nüüd — mängureeglid on muutunud, uued määrused ja juhtnöörid läbi loetud, kuid segaseid kohti palju. Minu meelest kogu reform selleks korraldatigi, et marjamaale pääsejate arvu vähendada. Sest vaadake, seni on enamus ümberkorraldusi viinud ikka koondamise või vähendamiseni, uurige ükskõik millist valdkonda.”
Need read on kirja pandud aastal 2012 enne eelmisi suuri muudatusi, kui varasemate sihtfinantseeritavate teadusteemade ja grantide asemel kutsuti ellu institutsionaalsed ja personaalsed uurimistoetused (IUT ja PUT), kuid on päevakohased ka praegu. Tol korral korral õnnestus meil siiski marjamaale pääseda. Vähe sellest, 2016. aastal suutsid Kirjandusmuuseumi teadlased luua Eesti Uuringute Tippkeskuse, ainsa sellise konsortsiumi humanitaarteaduste vallas. Paraku leiti aasta eest taas, et mängureeglid vajavad ümbertegemist, IUT-id ja PUT-id enam ei kõlba ja nüüd tuleb teadlastel hakata taotlema rühma- ja personaalseid grante. Milleks see hea on? Jään vastuse võlgu, sest ainus ja mu meelest negatiivne mõju näib olevat selles, et pidevalt muutuvate reeglite tõttu pole eri perioodide uurimistoetuste rahastamist enam võimalik võrrelda ilma suuremat uurimist ette võtmata. Kord on personaalsed ja institutsionaalsed rahad koos, kord eraldi jne. Proovi siis aru saada, kui palju raha teadlastele üldse anti. Olgu kuidas on, kuid järgnevaks perioodiks ehk aastateks 2020—2024 Kirjandusmuuseumi teadlastel ühelegi suurele projektile rahastust saada ei õnnestunud. Mida see tähendab? Aga seda, et teadlaste palgarahaks jääb vähemalt esialgu ainult baasrahast jagatav pisku, millest heal juhul jätkub vaid pooltele. Ja tegemist ei ole püsirahastusega, kuigi seda püütakse nii tõlgendada. Baasraha, mille summa normaalses olukorras sõltub kõrgema kategooriaga publikatsioonide arvust ja projektirahade suurusest, hakkab ebaedu korral kiiresti kahanema. Õnneks ei ole arhiivid otseselt ohus, sest nii palju on asjad siiski aastate jooksul muutunud, et kogude säilitamine ja uurijate elementaarne teenindamine on alates 2017. aastast minimaalses mahus kindlustatud püsirahastuse abil. Siiski ütleb teenekas arhivaar Kadri Tamm: „Meie arhiivid koosnevad teaduskollektsioonidest, mis on loodud, kogutud ja korrastatud läbi ajaloo ikka nendesamade teadlaste poolt, algatusel, juhendamisel. Mõtestamisest ja tõlgendamisest kõnelemata. Nüüdisaegne folklooriarhiiv ei tähenda vaid vanade kogude säilitamist. Seni on toimunud iga-aastased kogumisvõistlused (teadurite koostatud küsimustike ja metoodikaga), välitööd Eestis ja mujal, (teadus)andmebaaside arendus. Eesti Rahvaluule Arhiivis on püsirahastusel kaks arhivaari. Sellest piisab vaid praeguse seisu konserveerimiseks.”
Teadlasele, kes on elu pühendanud eesti rahvaluule uurimisele ja populariseerimisele, on arhiivi püsimine muidugi lohutav. Kuigivõrd meeliülendav pole aga näha teadusala hääbumist. Ütlen otse, et kuigi meie folkloristid võivad olla rahvusvaheliselt tuntud ja ka rahvaluule õpetamine Tartu Ülikoolis jätkub, on eesti rahvaluuleteadus praeguse seisuga siiski välja suremas ja asendumas ingliskeelse üleilmse folkloristikaga. Enamik doktorantegi tuleb Tartusse õppima mujalt maailmast ja lahkub siit pärast kaitsmist. Mul pole midagi selle vastu, kui meil uuritakse kõrgel rahvusvahelisel tasemel India või Tiibeti kultuure, usundeid ja rahvaluulet, aga kui selle kõrval Eesti unarusse vajub või välja tõrjutakse, siis ei saa see ükskõikseks jätta. Meie kultuuriga ei hakka ju tegelema ükski hiinlane ega hindu! Muuseas on doktorandid väga kasulikud ka uute projektide puhul, andes hindamisjuhendi kohaselt taotlustele tublisti plusspunkte. Kui eesti doktorante enam peale ei kasva, jäävad meie omakultuuri uurimisele suunatud taotlused sellisest toest ilma. Aga miks peaks mõni eesti inimene tahtma õppida rahvaluulet kõrgemal tasemel, kui praegune eesti folkloristide kohtlemine on hoiatava eeskujuna silme ees? Pealegi korratakse mantrana seda, et meie teadus on puhtalt konkurentsipõhine, konkurents üleilmne ja teadustöö tulemustena lähevad arvesse vaid Web of Science’i (WoS) arvestuse 1.1 kategooria ingliskeelsed artiklid. Võib-olla on tõesti tulevik selline, et noored eesti humanitaarid hak­kavadki eelistama inglise keeles kirjutamist. Paraku peavad nad siis hakkama ka inglise keeles mõtlema, sest kirjanduslikus mõttes heas inglise keeles suudab kirjutada ikka vaid see, kes selles keeles ka mõtleb. Aga nii kirjandus- kui ka rahvaluuleteadus on sellised distsipliinid, kus lisaks teadusliku mõtte vahedusele on alati hinnatud head sõnaseadmise oskust. Puuinglise keelega neil aladel kaugele ei jõua.
Üks oluline asi tahab veel selgeks rääkimist. Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristid on peale teaduslike tööde pidevalt avaldanud ja toimetanud allikapublikatsioone ning populaarseid kogumikke. Selleks on sageli tulnud hankida lisaraha ja kirjutada-toimetada põhitöö kõrvalt. Õnneks rahastasid riiklikud programmid „Eesti keel ja rahvuskultuur” (1999—2003), „Eesti keel ja rahvuslik mälu” (2004—2008), „Eesti keel ja kultuurimälu” (2009—2013) ja „Eesti keel ja kultuurimälu II” (2014—2018) üsna tublisti ka Kirjandusmuuseumi folkloristide sellealaseid töid. Ent uus riiklik programm „Eesti keel ja kultuur digiajastul” (2019—2027) on muudetud puhtalt teadustööd rahastavaks instrumendiks. Sellega lõigati meilt peale teadusprojektide rahastuse ära ka vahendid selliste Eesti kultuuri monumentaalteoste nagu „Vana kannel” ja „Eesti muinasjutud” koostamiseks. Ehk nagu „Venna sõjaloo” laulus kuulutatud: esimesed heidetakse, tagumised tapetakse.
Mis edasi saab? Olen väga mures kõigi oma nooremate kolleegide pärast, kes jäävad kas päris ilma tööta või hakkavad enam-vähem sama tööd tegema poole väiksema raha eest. Sest ainsad seni välja pakutud lahendused meenutavad hobuse sõnu George Orwelli „Loomade farmist”: on vaja rohkem tööd teha. Otsekui polekski inimesed seni rabelnud, et mitme projekti raames teadust edendada, arhiivitööd teha, populaarseid raamatuid kirjutada jne. Kui palju rohkem on rohkem? Või pole kõik muu peale ingliskeelsete 1.1 artiklite kirjutamise enam töö? Mõne aasta eest näis Euroopas arendatav humanitaar- ja sotsiaalteaduste indekseerimiskeskkond ERICH (hilisem ERICH PLUS) koos üleilmse teaduskirjanduse andmebaasiga SCOPUS ka midagi lugevat, ent nüüd räägitakse meil ainult Web of Science’ist. Ma mõistan, et täppisteadlased ei taha humanitaaride indeksit tõsiselt võtta. Aga kas me peame sellest ka ise loobuma? Miks eelistatakse ühe erafirma arendatavat andmebaasi teistele? Kui WoS oleks tõepoolest vastuvaidlematu mõõdupuu teadustöö kõrge taseme määramiseks, n-ö teadustöö püramiidi tipu peegeldus, siis millel see tipp arvatakse püsivat? Ja mille pinnalt see varsti üldse peegelduda saaks, kui allpool pole midagi? Viimasel ajal kuulen pidevalt juttu, et eestikeelsed 1.1 kategooria ajakirjad pole enam soovitavad. Väliseksperdid, ennäe, ei saa aru neis avaldatud artiklitest ja jätavad need seetõttu hindamise ajal kõrvale. Jätkem siis ka ise eesti keel, mis muud! Kas oleks võimalik, et Ameerika folkloristi projektitaotlust hindab inglise keelt mitte oskav teadlane? Kui pole, siis miks on enesestmõistetav, et meie projekte ja Eesti kultuuri alaste uurimuste tulemusi hindab eesti keelt mitteoskav ja meie olusid mittetundev ekspert? Kuidas saab tõsiselt võtta ekspertiise, kui üks ütleb, et peaksime rohkem keskenduma sellele, mida meilt ootab Eesti ühiskond, teine aga väidab, et oleme oma teadustöös üleliia Eesti-kesksed?
Ma ei saa aru, kas see on küündimatuse või küünilisuse väljendus, kui üheainsa sõnavõtu jooksul saab jutult, et teadlane olla tähendab karjääriga riskida, lülituda ümber karjäärimudeli eduka rakendamise küsimustele. Millist karjäärimudelit on võimalik rakendada olukorras, kus teadlane võib iga taotlusvooruga üleliigseks osutuda? Ning kui teadlane olla tähendab juhtide meelest pidevat riskimist, siis kus on tasu sellise elu eest? Suurema riskiga seotud tööd peavad ju olema paremini tasustatud, et neid riske kas või natuke maandada. Ah muidugi, Ameerikas, kust kogu meie teadusrahastuse ideoloogia paistab tulevat, saavad teadlased vist tõesti nii suurt palka, et suudavad järgmise projekti ebaõnnestumise korral aastakese nälga suremata hakkama saada. Meile selliseid vahendeid ei ole antud. Võin kinnitada, et minu, Kirjandusmuuseumi vanemteaduri palk on ikka enam-vähem Eesti keskmise palgaga võrdunud, sageli olnud isegi alla selle. Aga kuna meil pole igas valdkonnas tuhandeid või kümneid tuhandeid teadlasi nagu Ameerikas, on sellesama töötasu eest tulnud pidevalt kirjutada ka eelretsensioone, projekte, taotlusi, ekspertiise ja kõike muud, mida nõuab ühe suure riigi eeskuju järgi korraldatud teaduselu.
Isiklikult enda kohta võin öelda, et lasen ennast vastu põiklemata koondada. Olen juba ammu otsustanud, et mina kui eesti kirjanik ja teadlane ei hakka enam ingliskeelseid artikleid produtseerima. Kogu senise töö olen samuti suunanud eesti lugejale, kirjutades sellest, millest meie üliõpilastel ja humanitaarteadlastel minu arvates võiks kasu olla silmaringi laiendamiseks ja võrdlusmaterjaliks. Ingliskeelsed artiklid on enamasti olnud vastavate eestikeelsete uurimistööde tõlked. Aga kui pole enam raha tõlkimise tarbeks? Kui on raske leida inimesi, kes meie töid normaalselt tõlkida suudaks? Isegi kui raha oleks, tuleks tõlkimist ikkagi piirata, et selleks makstavad summad ei ületaks piiri, millest edasi peaks asutus välja kuulutama riigihanke. Aga otsida vähempakkumisega selle töö tegijat on enam-vähem sama hea, kui otsida riigihanke korras eesti kirjanduse tõlkijaid. Oma puuinglise keeles ma küll midagi avaldada ei kavatse. Web of Science’i absolutiseerimist võtan ühelt poolt kui kultust, teiselt poolt aga kui ametnike küündimatuse ja mugavuse väljendust. Mis võiks olla lihtsam, kui anda asjade üle otsustamine kauge autoriteedi kätte. Aga kas teie, kes te ehk olete ka nõukaajal elanud, kujutaksite ette, et Eesti teaduse hindamine oleks tehtud ülesandeks näiteks Lenini-nimelise raamatukogu bibliograafidele? Mina küll ei kujuta. Samuti ei kujuta ma ette, et hakkan taotlema uurimistoetust või ühinen mõne suuremat projekti koostava grupiga tingimustes, kus väliseksperdid nendivad, et jah, teil on tubli ja võimekas kollektiiv, nüüdisaegne metoodika, hüpoteesid õigesti püstitatud jne, aga paraku, angloameerika teadusmaailmas ei tunta sellise uurimuse vastu erilist huvi. Sest kodumaisel teaduspoliitikal on ka selline eripära, et kõik uurimisprojektide taotlused läbivad rahvusvahelise ekspertiisi, mis tähendab nende hindamist ülemaailmse teaduse tippkonkurentsis. Ometi rahastatakse neidsamu projekte nappidest kodustest vahenditest.
Viimaks tahan öelda, et mul pole midagi ei Web of Science’i ega ka mõne teise teadustööde indekseerimise süsteemi vastu. Silmas pidades elektroonilist postkasti täitvate internetiväljaannete reklaame, mis lubavad kiiresti avaldada üks­kõik mis ala teadustöid, on kasulik, kui saab kusagilt järele vaadata, kas tasub maksta raha ühes või teises ajakirjas avaldamise eest. Samuti on WoS hea siis, kui otsid mõttekaaslasi või potentsiaalseid kaastöölisi. Ka on selle abil hea leida avaldamiskohta oma võõrkeelsele artiklile. Ent muuta üks andmebaas ainsaks teadustöö tulemuslikkuse mõõdupuuks on ohtlik. Veel ohtlikum on nõuda teadlastelt vaid võõrkeelseid publikatsioone. Viimasel ajal räägitakse palju elurikkusest, pidades enamasti silmas looma- ja taimeriiki. Ent elurikkus puudutab ka inimkonda, tema loodud keeli ja kultuure. Alles lõppes rahvusvaheline põliskeelte aasta. Mõistsime hukka Venemaal valitseva rahvuspoliitika, mis viis Udmurdi teadlase enesepõletamiseni. Ometi oleme oma teaduse hindamise ja rahastamise instrumendid kujundanud kasutama vaid võõrkeelseid uurimusi ja hinnanguid. Äkki see ongi see gramm, mis muudab kui mitte maailma, siis meie endi saatust?