Gustav Suits ja Euroopa Liit
1

Mis on Euroopa? Igaüks, kes Euroopa piirjooni maakaardilt leida püüab, teab hästi, et see ei ole manner. Tõsi küll, Euroopal on pikki käänulisi rannajooni, meresid, poolsaari ja saari, aga kui liikuda ida poole, muutub üha arusaamatumaks, kus Euroopa õieti lõpeb ja algab midagi muud. Sama lugu on Aasiaga: see ulatub kindlasti Uuralini ja kindlasti Musta mereni, aga edasi? Mida tähendab Aasia geograafiliselt? Võime seda määratleda vaid eituse kaudu: Aasia moodustab suurema osa Euraasia mandrist, kõik selle, mis ei ole Euroopa. Aga Euroopat ennast me geograafiliselt määratleda ei saa: teda saab defineerida ainult kultuuriliselt.
Kui Euroopa pole manner, vaid teatud kultuurikooslust märkiv pärisnimi, siis omandab 1905. aastal pillatud lendlause „Enam europalist kulturi!” tsirkulaarse ilme. Mõnes mõttes on ta isegi tautoloogiline, sest kultuuri mõiste on üle võetud Euroopast, Euroopa ise pole aga midagi muud kui teatud tüüpi kultuur; ja kahtlemata on see loosung pleonastiline, sest kui Euroopa on oma olemuselt kultuuriline suurus, piisaks ju lihtsalt hüüdest „Enam Euroopat!”. Ometi pole sellest piisanud. Nii jääbki vägisi mulje, et Euroopas on midagi veel, midagi sellist, mis on võib-olla samuti kultuur, aga mitte see „europaline kultur”, mida nooreestlased on igatsenud: võib isegi olla, et see on omamoodi kultuuriline kurivaim, mida aetakse välja Euroopa enese abil, nii nagu kuradit tuleb välja ajada Peltsebuliga.
Teeme siit ühe napi järelduse. Gustav Suitsule polnud Euroopa midagi suurt ja hõlmamatut, ega midagi segast ja ajaloolist, vaid kindel printsiip, mida saab korraga rakendada ühiskonnas, kunstis ja poliitikas. Sellel printsiibil oli ka oma utoopiline mõõde, ja kindlasti ajalooline, isegi geograafiline aspekt, aga ennekõike oli see väga realistlik printsiip. Kuigi Suitsu poliitilisi vaateid on sageli peetud idealistlikeks, ei olnud neis kuigi palju idealismi vähemalt sõna filosoofilises tähenduses: Suits ei arvanud kunagi, et „mõistlik ongi tegelik”, ta ei samastanud ideed ja reaalsust, nii nagu tollased revolutsionäärid sageli tegid. Suitsu poliitiline meel oli pigem otsiv, täis rohkeid kõhklusi ja reservatsioone, ometi polnud ta võimutahte kehastus nagu Jaan Tõnisson, keda Suits iseloomustas väljendiga „eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas”. Muidugi oli Gustav Suits rahvuslane, aga tema rahvuslus projitseerus avaramale horisondile, mida Tõnissoni kaaskonnal lihtsalt ei olnud — Suitsu natsionalismis oli tubli annus internatsionalismi, mis ei allunud mingitele suurriiklikele taotlustele, vaid oli silmanähtavalt antiimperialistlik, isegi transimperialistlik. Seda väljendab selgelt Soome-Eesti uniooni idee, mille Suits pakkus Helsingis välja kohe pärast Peterburis toimunud oktoobrirevolutsiooni: sellega ei pidanud ta silmas „mitte koondatud Soome ja Eesti liitriiki ehk föderatsiooni, vaid Soome ja Eesti kaheliikmelise riikliku ühenduse ehk uniooni loomist”. Suits rõhutab, et tegemist poleks mitte föderatsiooni, vaid uniooniga: see erinevus on väga tähendusrikas ja osutab otseselt võimalusele, et siit võiks sündida transimperiaalne vorm, mis „lõplikult ehk saab selleks suurpoliitiliseks kompromisskujuks, millega niihästi kõigi maade rahvavõimu tunnistajad kui strateegid ja diplomaadid oleksid valmis leppima”. Selle idee ambitsioonikust on raske üle hinnata: Suits ei taha siin mitte öelda, et me peaksime eeskuju võtma Euroopast, vaid vastupidi, Eesti ise võiks olla Euroopale eeskujuks, kuidas tuleviku poliitikat korraldada. Uniooni idee näis teistele sotsiaaldemokraatidele tollal fantastiline ja vähereaalne ning on ka oletatud, et Soome ei haakunud ideega Leninilt saadud lubaduste tõttu, mis võimaldasid Soomel juba 6. detsembril iseseisvuda. Kõik see ei vähenda aga kuidagi Suitsu idee erakordset haaret, sest paratamatult kerkib huulile küsimus: mis siis, kui niisugusesse mitteföderatiivsesse uniooni kuuluks palju rohkem riike?

2

„Tormi ees murduvad tammepuud: / kindlad on mehed aatele truud,” kirjutas Gustav Suits „Elu tules”. Nõnda oli ta kindlasti esimene, kes luules kasutas uudissõna „aade”; tõenäoliselt ongi see sõna eesti keelde tulnud just Suitsu kaudu, ehkki 1921 on Johannes Aavik selle võtnud ka oma uute sõnade sõnastikku, viidates sõna soome algupärale ja defineerides seda mõistetega „suur mõte, idee”. Küllap on seegi üks põhjusi, miks Suitsu on kujutatud ennekõike kultuurilise „aatemehena” ega ole nähtud temas teravapilgulist poliitikut, kes kiirete sündmuste käigus esimesena ümber orienteerus ning ühtlasi suutis ette aimata protsesse, mis aegamisi avanesid alles sajandi teisel poolel, kui Gustav Suits oli juba siitilmast lahkunud.
Soomelik „aade” polnud Gustav Suitsule siiski ainult huvitav uudissõna. Seos Helsingi ülikooli ja kogu Soome hertsogiriigis valitsenud kultuurilise atmosfääriga oli Suitsu kujunemisel otsustava tähtsusega. Esimest korda läks ta Soome koduõpetajaks juba 17-aastasena, veetis seejärel Soomes mitu suve ja astus viimaks 1905. aastal Helsingi ülikooli. Hiljem polnudki Eestisse tagasi­tulek enam nii kerge ja lõplikult õnnestus see alles 1921. aastal, juba Tartu ülikooli professorina. Seega oli Suits kakskümmend aastat Soomega nii paikselt seotud, et teda võiks juba tollal pidada pigem väliseesti luuletajaks. Suitsu abikaasa Aino Thauvón oli soomlanna ning tema mõlemad tütred sündisid samuti Soomes. Kahtlemata avaldas see omajagu mõju Suitsu kirjanduslikule keelekasutusele, sest noor Suits siirdus Lõuna-Eesti kodukeelsest keskkonnast üpris kiiresti soomekeelsesse ümbrusesse; veel enam aga mõjutas Suitsu Soomes toimuv ühiskondlik käärimine, Snellmanist inspireeritud rahvuslus, kindralkuberner Bobrikovi tapmisele järgnenud muutus ja kõikvõimalikud poliitilised, filosoofilised ja esteetilised ideed. Noore ägeda intellektuaalina suhtles Suits tihedalt sealsete mõttekaaslastega, luges Soomes ilmunud kirjandust ja sai paratamatult osa valitsevatest peavooludest. Peatun siin vaid kahel kesksel mõistel, mis paistavad osutavat Soome-Eesti uniooni ja seejärel Eesti Töövabariigi idee lätetele.
Gustav Suitsu poliitilistele vaadetele on iseloomulik järjekindel patsifism. Mõnikord on see naljakas vastuolus tema varasema luule sõjaka paatosega („teeme mõõga, teeme oda, / et võiks kaitsta oma koda”; „ootame, mil tuleb tund, / kus nendele, kes näevad und, / kord müristame kõrvu sõjalugu” ), kuid ilmne on see, et Suitsu patsifism on iseloomult antimilitaristlik ja antiimperialistlik: ennekõike vastustab ta mastaapseid sõdu, mille eesmärk on laiendada suurriikide võimupiire. Muidugi on sel puhul oluline ka Esimese maailmasõja vahetu mõju, kuid patsifismi idee ei võrsunud Suitsul siiski ainult isiklikest kogemustest. Soomes on täheldatud patsifismi levikut juba 1880. aastatest alates. Selle allikateks olid Bertha von Suttner, Émile Zola ja ennekõike Lev Tolstoi, kelle mõjul sai Soomes alguse iseseisev tolstoiluse liikumine. XX sajandi alguses oli patsifism Soome üliõpilaste seas juba tavaline hoiak.
Oli toimunud tähelepanuväärne paleuste muutus, lahtiütlemine Runebergi, Topeliuse ja Snellmani ideaalidest, mis ülistasid sõdurikutsumust ja sõjakangelaslikkust. See muutus ulatus nii sügavale, et kui 1918 asutati Soome rahvuslik armee, leidis see laiemates aateliselt ja isamaaliselt mõtlevates ringides vähe toetust, isegi kui sellele otseselt vastu ei seistudki. Kaarle Sanfrid Laurila arvates saab niisugust arengut seletada üksnes väljastpoolt tulnud mõjudega, mida võimsalt õhutas Lev Tolstoi.
Soome tolstoiluse juhtivaks kujuks sai sajandivahetusel Arvid Järnefelt, kes oli sedavõrd karismaatiline, et pälvis kaasmaalastelt hüüdnime „Suomen Tolstoi”. Gustav Suits tõlkis juba kahekümneaastaselt eesti keelde Järnefelti esikromaani „Isänmaa”, mis ilmus „Postimehes” K. Wahuri varjunime all ja tsensori nõudel muudetud pealkirjaga „Tema arm”. 1926. aastal avaldas Suits selle tõlke ka raamatuna, nüüd juba pealkirjaga „Isamaa”. Tõlkele lisatud ees­sõnas mainib Suits korduvalt Järnefelti tolstoilikku tausta, aga tsiteerib ka soome kriitiku Eino Kalma arvamust, et „Tolstoilt õpitud elukäsitus, mille aateliseks ja kirjanduslikuks tõlgiks meil Järnefelt on saanud, ei ole selles esikteoses veel pääsenud ta mõttekujutust siduvalt ohjeldama”. Pole kahtlust, et Suits ise on Tolstoi õpetuse üle põhjalikult järele mõelnud, osalt kindlasti Järnefelti teoste vahendusel, võttes sealt olulisi momente omaks ja vaieldes teistele vastu. Peale patsifismi on Suits ilmselgelt nõustunud Tolstoi ja Järnefelti religioosse arusaamaga, et „jumalariiki ehitatakse maa peal, ja sel riigil pole midagi tegemist kirikliku halastuse ja surmajärgse eluga”. Teisalt pole Suits aga huvi tundnud uue kogukonna loomise vastu, mis oli Tolstoile üks võtmeküsimusi, samuti pole selge, milline oli Suitsu seisukoht passiivse vastupanu põhimõtete suhtes.
Suitsu patsifism on küll militarismivastane, kuid siiski ka silmanähtavalt revolutsiooniline. Me ei pea ju vältimatult uskuma, et noorte seppade taotud mõõgad ja odad on üksnes vaimumõõgad ja mõtteodad. Varases programmilises kirjutises „Kaks ilmavaadet” vastandab Suits alalhoidlikku ja uuendusmeelset hoiakut: viimane on individualistlik ja lääneeuroopalik ning eeldab kindlasti poliitilist muutust:

Vabastus — vabadus! see on lipp, mille ümber noored jõud on kogunenud. Kuna nad isiku väärtust elus üle kõige hindavad, on nende ilmavaate järele oludel, kasvatusel ja töötingimistel inimeste iseloomu kujunemise, tema „õnne” ja „hää” kohta väga suur ja sagedasti koguni määrav tähendus. [—] Sellest ilmavaatest järgneb praegusel ajal kõige päält vajadus politilise vabaduse järele, mille kättesaamist kõigi järgnevate vabastuse võitude kõige tähtsamaks ja kõige tarvilikumaks eeltingimuseks tuleb pidada.

Siin on Suits küll tolstoilusest kaugel ja läheneb tolleaegse sotsiaaldemo­kraatia programmile, mis tulebki kõne alla kirjutise 4. peatükis. Tollal mõjutasid Soome sotsiaaldemokraatiat tugevasti Karl Kautsky ideed. Kautsky „Die soziale Revolution” (1903) ilmus soome keeles Väinö Tanneri tõlkes selsamal aastal; tõlge tekitas Soomes arvatavasti rohkeid diskussioone, ja tõenäoliselt on noor Suits just siit ammutanud oma arusaamad ühiskondlikust revolutsioonist. Kümmekond aastat hiljem, kui Peterburis oli toimunud kaks revolutsiooni, käib Suits välja Eesti Töövabariigi kava, kus taas esitatakse Eesti riikliku iseseisvumise nägemus, sedapuhku ilma Soome-Eesti unioonita. Suits esineb siin rahvusriigi idee tulise kaitsjana, tsiteerides oma väidete toetuseks otseselt Kautskyt: „Protesteerides Saksa imperialistlikkude sotsiaaldemokraatide hoolimatuse vastu Saksa, Austria, Türgi rõhutud rahvaste tarvetest, polemiseerides nende väidete vastu suurte haridusrahvaste õigusest „väikesi, äbarikka rahvusekesi” enese külge liita ja ära sulatada, tunnistab Saksa iseseisvate sotsiaaldemokraatide rahvusvaheline õpetlane Karl Kautsky rahvusriigi, olgu suure või väikse, kõige otstarbekamaks riigi kujuks. „Rahvusriik on demokraatlikust seisukohast kindlasti kõige täielikum riigi kuju, niisugune, milles rahvahulk end kõige paremini võib poliitiliselt maksma panna, sest et ta siin kõiges oma kogus valitseb riigikeelt, poliitilise elu keelt”.” Tsitaat on ilmselt pärit Kautsky raamatust „Die Befreiung der Nationen”, kuid Suitsu arusaama rahvuslusest näib olevat mõjutanud ka Kautsky varasem käsitlus „Nationalität und Internationalität”, kus tõstetakse esile just rahvuskeele ja kultuuri tähtsust. Seda näitab veenvalt järgmine lõik, kus Suits üllatuslikult vastandab Kautsky kaasaegsetele marksistidele, pidades siin ilmselt silmas Venemaa enamlasi ja nende Eesti järgijaid:

Kuid ühtlasi paljastab Kautsky armutult selle arvatava marksistliku ühiskonna seletuse vildakuse, mille järele majanduslik edu nõuab suurriikide laiendamist ja väikeriikide kadumist. Ta tõendab Euroopa riikidevaheliste muutuste ja demokraatliku arenemise peale toetades, et Euroopa riikide kujunemine on läinud hoopis vastupidises sihis, et riigi mõistest tuleb üleüldse lahus hoida ühiskonna mõiste, et ükski uueaegne riik ei esita iseenesest iseseisvat majanduseüksust, et majanduslik edu eeldab küll võimalikult avaraid läbikäimise-alasid, võimalikult kasulikka kaubalepinguid ja võimalikult madalaid tollipiirisid, kuid mitte ilmtingimata suurriikisid. Selles äratundmises nõuavadki Euroopa tervendamise nimel kõik tõelised internatsionalistid, et euroopalise hariduselu tasapinnale tõusnud rahvused, kes praegu võõra võimu all, sääl igalpool riikliku iseseisvuse saavad, kus nende territoriaalne seisukord neile võimalikuks teeb ise oma elu arendada rahvusvahelise rahvaste ühiskonna liikmena.

Tolstoiliku kogukonnakesksuse ja vägivallatu vastupanu asemel on Suitsul seega revolutsioonilise sotsiaaldemokraatia kujutelm, mille keskmes asub rahvuslik emantsipatsioon. See emantsipatsioon peab aga omakorda toimuma „Euroopa tervendamise” ja „tõelise internatsionalismi” nimel. Seepärast ongi Suitsu põhiküsimuseks, „mis on kõige otstarbekohasemalt omane Eestit majanduslikuks läbikäimise-alaks liitma kogu Euroopa ühiskonnaga”. Tõeline internatsionalism saab Suitsu arvates teoks rahvusliku emantsipatsiooni, oma keele ja kultuuri arendamise kaudu; selle kaugemaks eesmärgiks on aga Eesti liitumine Euroopaga ja Euroopa tervenemine. Ent millise Euroopaga? Ja mis on see Euroopa haigus, millest teda ravima peab?

3

Ühel südasuvisel päeval, tõenäoliselt 4. augustil 1914, on Gustav Suits jalutanud läbi Pariisi, käes värske ajaleht, kust ta loeb põrutavat uudist: Saksa armee on tunginud üle Prantsusmaa piiri (Homécourti ründamine). Prantsusmaa on omakorda välja kuulutanud üldmobilisatsiooni, sõjakad meeleolud on haripunktis ja rahvuslik eneseteadvus korraga võrratult kasvanud. Suits vaatab seda paraku võõristuse, isegi vaoshoitud õudusega, sest talle sümboliseeris Pariis midagi muud:

Ei Pariisi tunnud ära,
kui täis suure sõja kära
piiramise seisukorda pandud üle öö.
Ei näe lõbutsejaid täna, elumaitsjaid,
kihab punapükse Prantsuse au kaitsjaid,
lippudele kutse roopaist paisand töö.
Gare du Nord’i poole ratsutasid kürassiirid,
sätendasid uhkelt nende vased,
kihutasid pööraselt kuriirid.

Luuletus on paigutatud sõjaaegse sarja „Maailma vari” algusse: ta järgneb vahetult avaluuletusele „Krupp”, kus minategelane sõidab läbi Saksamaa ja taipab kaasreisija jutust, et Saksamaa valmistub innukalt sõjaks, sest Kruppi sõjatehased töötavad täie hooga: „Ööd, päevad peab pöörlema tööstus see, / tuleb sõda, on tugevad torud. / Krupp huugavana kaitseb Saksamaad, / rahuarmastajate ei jorud.” Ehmunud Suits igatseb sõjakalt Saksamaalt ära, luuletus lõpeb nooreestilikku usutunnistust väljendava reaga: „Meel Pariisi poole mul kippus.” Paraku on see unistus petlik: Pariisis satub ta omakorda sõjahulluse keskmesse, kus rahvusliku ühtsuse palang on äkki kustutanud isegi klassi­vahed ja poliitilised erimeelsused:

Vennastund kas töölistega kodanlased,
liitund sotsialistid, Elysée?
Vive la France! ja vive l’armée!
kogu tee.

Miks ei tunne Suits Pariisi enam ära? Põhjuseks pole ainult muutunud tänavapilt: läbi Luxembourgi aia kõndides näeb ta päikese käes ikka tuttavaid vaase ja sambaid, ehkki nüüd on „tühi vaikne pillerkaaritanud aed”. Vaasid ja sambad seisavad „usaldavalt-rahulikult”, kuigi „keset linna hüüdude ja läitumiste lõõtsutust”. Kontrast ei teki siin mitte niivõrd visuaalsete muljete tulvast, kuivõrd teatud tsivilisatoorse utoopia ja militaarse düstoopia vahel. Natsionalism näitab oma pahupoolt ja Suits on nõutu, sest Pariis sümboliseeris talle kultuurilist pelgupaika, mis vastandus ühekorraga agressiivsele Saksamaale ja despootlikule Venemaale. Alles pilku taevasse tõstes, kus „kõrgel nagu siniluhas uitvad pilvelambad”, tuleb mahe utoopiline meeleolu hetkeks tagasi:

Tundsin pilguks jälle õrna õõtsutust:
lillede ja laste paradiis,
kunstide Pariis!

Pariis on ennekõike esteetiline utoopia: see vastandub militarismi, ülevõimu-taotluse, vägivalla ja nürimeelsuse atmosfäärile, mis valitseb Suitsule tuttavates impeeriumides. Sel päeval Luxembourgi aias kõndides kukub utoopia aga kokku, sest Prantsusmaa on samuti sõjakas rahvusriik, mille minevikku pole põhjust liialt imetleda. Ometi leiab Suits viisi, kuidas „lillede ja laste paradiis” sõjaka meeleoluga lepitada: „Krupp” ja „Luxembourgi aias” saavad täienduseks Joseph Rouget de Lisle’i „Marseljeesi” tõlke, mis annab militaarsele kampaaniale põhjenduse („Lähme, lapsed, nüüd isamaa pärast”). Nii moodustavad need kolm teksti justkui triptühhoni, mis võtab kokku Suitsu sõjaaegsete meeleolude spektri veendunud patsifismist revolutsioonilise paatoseni.
Luxembourgi aia sümboolset tähendust on hiljem omakorda avanud Friedebert Tuglas oma pagulasmälestustes aastatest 1909—1910. See aed annab justkui materiaalse sisu lendlausele „igaühel meist on kaks kodumaad — oma maa ja Prantsusmaa”, mille all peeti silmas „intellektuaalseid harrastusi, kunstilisi huvisid või ka lihtsalt raskuse vaimust vabamat elulaadi”. Tuglas kirjeldab seda aeda küllaltki värvikalt:

Puuderühmad, lilleklumbid, purskkaevud, basseinid, monumentide valendus — Luxembourgi aed! Otse silmipimestavalt äkki kõige selle keskel, mida seome Pariisi kujutelmaga. Kaugemat ja lähemat minevikku ning tänapäevaseimat elu ennast. Siin-seal puude vahel ja lilleväljade keskel tuttavaid näojooni metallis või kivis: George Sand, Stendhal, Flaubert, Paul Verlaine, Chopin, Saint-Beuve — kõik paigutatud vabalt, ilma paradeeriva ranguseta. Ja sealsamas tänapäeva inimene niisama vabalt: teadlane-rauk pingil puhkamas, sinise kuue ja sametpükstega tööline lõunavaheaega veetmas, molbertimees maalimas, preili potipalmi all romaani lugemas — ja lapsi — mängivaid lapsi lõpmatuseni!
Lillede ja laste paradiis, kunstide Pariis!

Need mälestused on Tuglas kirja pannud küll hoopis hiljem, juba järgmise sõja ajal, mis polnud vähem hullumeelne kui eelmine. Aga Suitsu tsitaat on tal ikka veel meeles, selles kõlab nüüd juba kahekordne nostalgia, ometi ilma muserdava irooniata. Võiks küsida, kes on järgmine. Kuidas kõlab see lause kuuekümnendatel? Kaheksakümnendatel? Kuid jätame selle praegu ja tuleme tagasi Euroopa haiguse juurde.

4

Pärast „Kruppi” ja „Luxembourgi aia” hoolikat lugemist ei jää erilist kahtlust: Euroopa haigus on sõda, ehk täpsemalt — suurriikide imperialistlikud ülevõimu-taotlused. „Lillede ja laste paradiis” kõlab nii veetlevalt just sõjakõmina taustal. Suitsu „aade” omandab siin väga konkreetse sisu: see tähendab poliitilist muutust, mis teeks sõja Euroopas võimatuks. Muutuse eelkäijaks võinuks Suitsu kujutluses olla Soome-Eesti unioon, kuid mõistagi suudaks sedasama veel paremini suurem unioon, millesse Soome-Eesti liit kenasti ära mahuks: terve Euroopa unioon. Teisisõnu, Suitsu aade on Euroopa Liit, selles seisnebki Euroopa tervenemine rahvusriikide kaudu.
Selles aates ühinevad Tolstoilt ja Kautskylt päritud ideed, mis Suitsu nägemuses võtavad korraks ka Eesti Töövabariigi kuju. Töövabariigi deklaratsioon oli Suitsul valmis juba 1918. aasta jaanuari alguses, Mati Grafi arvates tähendas see plaan „sisuliselt demokraatliku vabariigi rajamist” ning „proletariaadi dik­tatuurist vabanemist, bolševike võimumonopolile lõputegemist”. Ometi kuulutab Suits veel siingi Soome-Eesti uniooni ideed, väites, et „Soome lahe kummalgi rannikul on mõeldav Soome ja Eesti vabariikide lepingupärane reaalunioon kummagi rahvaesituse soovil ja rahvusvaheliselt kindlustatud rahvahääletamise eeldusel”, ning tuues näiteks ka leedulasi, kes tahavad asutada Leedu-Läti vabariiki ja „püüavad sõlmida kaubanduspoliitilisi ühendusi teiste väikerahvaste, nagu rootslaste, daanlaste, norralaste, soomlastega, et niiviisi oma majanduslikku ja ühes sellega politilist seisukorda kindlustada suurriikide surve vastu kuulutati välja”. Manifest lõpeb hüüdega „Elagu Soome-Eesti kaksikvabariik!” ning märkusega, et märgukiri jäetakse muu hulgas Soome sotsiaaldemokraatide riigipäevarühmale. Kaksikvabariigi plaan ei teostunud ja 24. veebruaril kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik.
Eestisse tagasi tulles Suits enam poliitikaga ei tegelnud, „Kõik on kokku unenägu” kajastab ilmselget pettumist ja distantseerumist. Uniooni idee polnud aga lähedane üksnes Gustav Suitsule: samalaadset kava oli märksa suuremas mõõtkavas hakanud arendama Richard von Coudenhove-Kalergi, kelle peamine eesmärk oli järgmise sõja ärahoidmine Euroopas. Selleks pakkus ta välja Paneuroopa Liidu kujutelma, mida mõne aja pärast hakkas Eestiski propageerima Kaarel Robert Pusta. Paneuroopa Liidu programm, mis 1929. aastal ka eesti keeles ilmus (tõlkijaks tõenäoliselt samuti Pusta, kes varustas raamatu omapoolse eessõnaga), on kirjutatud silmanähtavalt patsifistliku eesmärgiga. Küsimusele „Kas on Euroopa rahu hädaohus?” vastatakse üheselt: „Jah, sest Euroopa praegune poliitika sihib rahvusliku vaenu, rahvusliku võistluse ja rahvusliku rõhumise läbi uue sõja poole”, ning toonitatakse siis: „Ainult põhjalik muutus Euroopa poliitikas Paneuroopa vaimus võib selle kestva sõjahädaohu kõrvaldada.” Väga sarnaselt Suitsu Soome-Eesti uniooni ideega rõhutab ka Coudenhove-Kalergi, et „Paneuroopa ei ole mõeldud mitte liitriigina Ühisriikide [Ameerika Ühendriikide] eeskujul, vaid riikideliiduna, mis tagab oma liigete sisepoliitilise iseseisvuse”. Viimaks on ka suhtumine rahvuskultuuridesse sedavõrd lähedane Karl Kautsky või Gustav Suitsu seisukohtadele, et seda võiks pidada üheks ja samaks programmiks:

Paneuroopa liikumine tõrjub kõrvale igasuguse katse, labastada Euroopa rahvuslisi kultuure ühiseks kultuuriks.
Selles mõttes jaatab tema rahvuslist ideed ja näeb Euroopa kultuurilist tulevikku vabade rahvaste koostöös.
[—]
Paneuroopa on võimalik ainult rahvuslise üheõigusluse alusel. Ükski Euroopa rahvas ei oleks tugev küllalt, et valitseda teiste üle, kes tema ülivõimu vastu liituksid.
See rahvusline üheõiguslus tingib rahvusliste ja usuliste vähemuste täielikku üheväärsust enamusrühmadega. Sest igasugune rahvusline rõhumine mürgitaks Euroopa õhkkonna ja pehastaks Euroopa solidaarsuse.
Coudenhove-Kalergi arvates oli Paneuroopa Liidu teostamine „meie sugupõlve ülesanne”, sest muidu ei saa ära hoida „Euroopa tulevikusõda, majanduslist ja sotsiaalset kokkuvarisemist ja Euroopa iseseisvuse kadu”. Nagu peagi selgus, oli tal tõepoolest õigus: liit ei teostunud õigeks ajaks ning selle asemel puhkes Teine maailmasõda. Küll aga teostus sajandi lõpul Euroopa Liidu idee pärast 1992. aasta Maastrichti lepingut, mille aluseks on analoogilised kaalutlused. Kui Eesti 1. mail 2004. aastal Euroopa Liidu liikmeks sai, täitus seeläbi viimaks tagaukse kaudu ka Soome-Eesti uniooni tõotus, ehkki mitte nii eeskujulikus vormis, nagu kunagi kujutles Gustav Suits.
Teatud mõttes on Euroopa seega tõepoolest tervenenud: kuigi ülevõimu pärast jageldakse endiselt, on sõdade ärahoidmine Euroopa sees muutunud täiesti reaalseks. Teisest küljest on Euroopat aga tabanud uus haigus: Ivan Krastevi sõnul on see „uus postutoopiline populism”, mis enam „ei joondu tavapärase vasak-parem telje järgi”. Koos sellega on tagasi tulnud ida ja lääne lõhe, mis „tekitab rohkem kui ükski teine poliitiline areng hirmusid Euroopa Liidu täieliku või osalisegi lagunemise ees”. Nii tuleb uuel moel tagasi ka Coudenhove-Kalergi omaaegne kartus Euroopa killustumise pärast: „Sest lõhestatud Euroopa on võimetu väljaspool Euroopat asuvate kasvavate maailmariikide ees. See võimetus ähvardab viia Euroopa jaotusele võõrastesse huvi­ringkondadesse.” Populism toob tagasi olukorra, kus ühine Euroopa projekt puudub ning rahvast ühendavaks jõuks jääb vaid hirm sisserändajate ees. Ehk nagu kirjutab Krastev:

Erinevalt katoliku kirikust või endisaegsetest kommunistidest puuduvad uuel populismil katehheetilised või pedagoogilised ambitsioonid. Uued populistlikud liidrid ei unista oma ühiskonna muutmisest. Nad ei kujuta inimesi ette selle põhjal, millisteks need saada võiksid; neile meeldivad nad sellistena, nagu nad on. Uue populismi ambitsiooniks on pakkuda inimestele võimu ilma mingi ühisprojektita. Selles mõttes sobib uus populism ideaalselt ühiskondadele, kus kodanikud on eelkõige tarbijad ning näevad oma liidrites ettekandjaid, kellelt oodatakse kärmust soovide täitmisel.

Nõnda jalutamegi taas Luxembourgi aias, mis on „piiramise seisukorda pandud üle öö”. Olukord on isegi keerukam, sest see võim ilma ühisprojektita, mida populistid pakuvad, juhib tähelepanu kõrvale kõige ärevamatelt ja pakilisematelt küsimustelt, millega Eesti ja Euroopa praegu silmitsi seisavad. Üleilmne soojenemine ja kuues väljasuremislaine kujutavad endast märksa suuremat ohtu kui lihtsalt uue sõja puhkemine: õigupoolest loovad need olukorra, kus sõda saab kogu planeedil igapäevaseks rutiiniks ja pinged ei tulene enam ülevõimu-taotlustest, vaid kestva klimaatilise surve ja loodusvarade hävingu tagajärgedest. Selles olukorras tasub meenutada, et Eesti iseseisvuse kava esmaversioon tekkis koos uniooni ideega — ja see idee on veel olulisem tänapäeval, mil vastastikune toetus on muutunud eksistentsiaalseks paratamatuseks.
Gustav Suitsu võib pidada meie esimeseks poliitikuks, kes oleks meeleldi saanud Euroopa Liidu kodanikuks, kui see oleks tollal võimalik olnud. Mida ütleks ta praegu? Kus on nüüd „lillede ja laste paradiis”? Teame, et see ei asu Pariisis, isegi mitte Luxembourgi aias. Lastele polegi antud paradiislikku muretust: vastupidi, lapsed peavad nüüd ise oma vanematele pähe taguma, et elu pärast fossiilkütuseid on samuti võimalik, kui me seda vaid piisavalt tahame. „Kas meie, noored, tahame maha suruda kõik mõtted ja aated, mis ajavaim meie pähe loob?” küsis Gustav Suits. „Meie ütleme: Jeunesse oblige — noorus kohustab! Ja meie seisame teelahkmel.” — „Meie maja põleb,” ütleb Greta Thunberg oma Davosi-kõnes. „Täiskasvanud räägivad kogu aeg: „Me võlgneme noortele lootuse.” Aga mina ei taha teie lootust. Ma ei taha, et te loodaksite. Tahan, et oleksite paanikas. Tahan, et tunneksite sedasama hirmu, mida mina tunnen iga päev. Ja siis tahan, et te võtaksite midagi ette.” Usun, et just nõnda võiks tänapäeval lausuda ka Gustav Suits, kui ta oleks kuueteistkümneaastane. Seetõttu oletan, et Suits võtaks nüüd märksa tõsisemalt ka Tolstoi kogukondlikke ideid, mis teda poliitiliselt aktiivsel Soome-perioodil ilmselt ei huvitanud. Loosung „Enam europalist kulturi!” võiks veel kehtida ainult siis, kui anname Euroopale uue tähenduse — kui Euroopa oleks „seminar, kus inimesed õpivad, kuidas mõelda impeeriumist kaugemale”, nagu on lootnud Peter Sloterdijk. Ja mis salata, praegu ei kõlaks kuigi sisendusjõuliselt soov „Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks”, sest kes me siis õigupoolest oleme. Kas mitte kõige tüüpilisemad eurooplased? Sõnastagem seepärast Suitsu usutunnistus tänapäeval ümber nõnda: olgem eurooplased, et küsida, kes on eestlased.