1

Kuidas sõnastada oma taustsüsteemi, igivalmivat fooni, mis on küll kohal ja panustab kaasosalisena igasse meie teosse, aga teeb seda hägusalt, raskesti hoomatavalt, teisisõnu — õhusolevalt? Enamasti oskame tähele panna tegu ennast, esiplaanil sündivat, aga mitte tagaplaani. Veel vähem paneme tähele raami, mis on tagaplaani ümber. Ja isegi kui seda tähele paneksime, oleks selle mõju esiloleva kogemisele raske sõnastada. Võib küsida, kas seda mõju saabki üldse pildile tuua, ilma et seejuures toetutaks järjekordsele — näiteks mõttelisele — raamistusele, mis jääks omakorda pildilt välja.
On neid, kes ütlevad, et tagantjärele on seda fooni siiski võimalik sõnastada. Piisava ajalise distantsi järel olevat minevikuperioodides võimalik täheldada mõtte- ja teomustreid, mis mõnel ajaperioodil visa järjekindlusega korduvad, et seejärel kaduda. Nii näib oma iva olevat palju korratud Hegeli tsitaadil, mille kohaselt Minerva ööküll (teadmine mõnest ajastust) laskub alati öö varjus (ehk siis hilja, pärast senise ajastu asendumist uuega), aga siiski laskub.
Viimasele tähelepanekule võib nõustuvalt kaasa noogutada, kuid peab osutama selle taandamatule poolikusele, küsides: mida täpselt see öökull meile teada annab? Kas tõesti kogu tõe mõne ajastu kohta või üksnes üldistuse, mis on tehtud kesksete asukohtade privilegeeritud elanike kogumi, n-ö eliidi tegude ja mõtete põhjal? See oleks nn võitjate ajalugu, neid on aga alati vähem kui kaotajaid. Viimaste teod ja mõtted ei ole küll otseselt varju jäänud, kuid neid on alles hiljaaegu hakatud eraldi tähele panema ja püsitama.
Niisiis näib, et ajastu vaimu idee on kahtlane. Edaspidi püüangi sumbata mõttelises ruumis, kus ajastu mõiste asemele on tulnud mitmikajastu ehk ajastiku mõiste. Mõtterännaku käigus saab positiivsema laetuse ruumikujund, mida muidu on kasutatud pigem põlguse väljendamiseks, nimelt konnatiik.

2

Kas ajastu vaimu mõiste ainus puudus on see, et sellest on puudu kaotajate vaatenurk? Bruno Latour on üks mitmest autorist, kes püüavad selgitada, et probleem on sügavam ja põhimõttelisem. Oma raamatus „Me pole kunagi olnud modernsed” kritiseerib ta modernsele inimesele omast vaimutehet, mida ta nimetab puhastamiseks. Kõigepealt ilmneb see kalduvuses lahterdada nähtusi ühemõtteliselt kas looduslikeks või siis ühiskondlikeks (ehk kultuurilisteks). Loodusnähtusi tuleb sellele vastavalt käsitleda peaasjalikult ajast ja ruumist sõltumatutena, selgitada välja nn loodusseadusi, mis ei sõltu inimkogemusest. Kultuurinähtusi aga tuleb käsitleda taandamatult inimsõlteliste ja ajaloolistena.
Seejuures näeb modernne inimene kultuuriloos selget ajalist loogikat, milles tuleb taas mängu puhastav žest. Nimelt seostab Latour modernsuseperioodi ettekujutusega, et aeg oma liikumisega tühistab selja taha jääva mineviku, ja usuga, et uuem on alati parem kui vanem. Inimajalugu iseloomustavad selle käsituse kohaselt erinevad revolutsioonid ja ajastuvahetused (manerism, barokk, klassitsism, Koperniku revolutsioon, Prantsuse revolutsioon, esimene, teine, kolmas tööstusrevolutsioon jne), nii et revolutsiooni järel on olukord ja mängureeglid täiesti teistsugused kui revolutsiooni eel. Selles kontekstis saab uuenemine tähenduse, mida sel tingimata olema ei pea. Nimelt hakatakse seda mõistma minevikust lahtimurdmisena.
Latouri arust ei ole tegelik uuenemine niimoodi võimalik. Pigem käib see nagu huumuse teke mullas, kus surnud taimede jäänustest saab viljakas pinnas uutele taimedele. Ja kui Latour analüüsib, mis praktika tasandil modernsuses toimub, siis ta näeb ka siin samasugust huumusprotsessi ja ideede kasvatamist. Kuid progressiusu tõttu hakkas modernsus seda asjade käiku enda eest varjama ja rääkima uuest kui totaalsest katkestusest minevikuga. Sellel olid omad tagajärjed, niivõrd kui meie veendumused mõjutavad ka meie tegusid.
Asjade käiku, milles seni avastatud tarkusi edasi kantakse ja need aja jooksul pea märkamatult uuenevad, võiks kultuuri kontekstis nimetada pärimusprotsessiks. Selles tähenduses vajab pärimus pidevat kasutuses hoidmist, et elus püsida. Et aina uued inimesed oleksid nõus seda vabatahtlikult jätkama, peab pärimus asjakohasena püsimiseks pidevalt uuenema. Niisiis peab pärimusprotsessis valitsema viljakas tasakaal mineviku ja tuleviku vahel. Minevikku kantakse siin edasi, aga üksnes seetõttu, et see aitab paremini tulevikus hakkama saada.
Kui ühiskonnas toimuvad järsud muutused, satub säärane protsess löögi alla. Tarkustest, mis varem elada aitasid, ei pruugi enam uues olukorras abi olla. Vähemasti nõuab pärimuse ajakohasena hoidmine muutuste keerises aega ja suurt vaimupingutust. Kui seda aega ei ole ja pingutuseks pole jaksu, võivad pärimusprotsessid kergesti katki minna, tekitades käärid mineviku ja tuleviku vahele. Minevik ei kandu enam edasi, vaid jääb maha, muutub ülejäägiks. Seejuures võib juhtuda, et mõne säärase jääktüki säilimist peetakse siiski väärtuslikuks, kuna see kannab endas näiteks mõne kogukonna olulist mälujälge või siis oskusi, mis võivad olude muutudes uuesti elutähtsaks osutuda. Ühel või teisel juhul võetakse selleks, et säiliks pärimus, mis ise hästi säilida ei suuda, appi kunstlikud säilitamistehnikad. See on hetk, mida võiks nimetada pärandi sünniks.
Ühelt poolt võib selline sündmuste kulg olla positiivne. Arhiiv, mis niiviisi tekib, võib toetada uut sorti, sügavamat õppimist, sellise mõistmise saavutamist, mis on läbinägelik ja pikaajaline, ja sestap põhjaliku, sisulise uuenemiseni jõudmist. Teisalt on sellel ka negatiivsed küljed: tekib võimalus, et kogunemine jääbki kogunemiseks, minevik minevikuks, ilma et sellele järgneks läbimälumist; samuti võib juhtuda, et toimub küll seedimine, aga see ei ole enam tulevikku suunatud: minevik koormab oleviku liialt üle, läbinägelik pilk ja arhivaaritarkus lämmatavad tulevased teod.
Modernsus oma progressiusuga keerab äsja kirjeldatud protsessile uue vin­di peale. Seni oli minevikutüki olevikuringlusest väljajäämine ja selle kunstlik säilitamine pigem soovimatu kõrvalnäht. Nüüd saab sellest üks protsessi ivasid. Nimelt, kui uuendamine saab eesmärgiks omaette, siis hakatakse enda tegevust kogema mineviku aktiivse mahajätmisena — teisisõnu, forsseeritud unustamisena. Seega, kui öelda, et pärand tekib pärimusprotsesside katkemisest, tuleb samuti öelda, et modernsuse uuendustegevus on automaatselt ka pärandiloome, sest kohe, kui on toimunud järjekordne „revolutsioon”, tuleb kõiki neid asju, mis äsja olid veel oleviku osad, vaadelda kui ringlusest kõrvaldamisele kuuluvat pärandit.
Õigemini tuleks neid revolutsioonijääke nimetada pärandi toormaterjaliks, sest selleks et neist saaks pärand, peab nendega juhtuma veel midagi. Siin sekkubki järjekordne puhastamistehe. Nimelt tuleb modernsuse mängureeglite kohaselt luua värskest toormaterjalist selline minevikupilt, mis oleks tõepoolest olevikust täiesti erinev: omaette, puhtakujuline, kindlate, selgekujuliste tunnustega ajastu, konstruktsioon, mis aitaks modernidel sulgeda silmi kõikide märkide ees, mis paljastaksid, et endine olevik on uues olevikus veel täiesti alles.
Nii võikski lühidalt kokku võtta Latourist tõukunud käsitluse ajastu mõiste sünnist. Koos selle mõistega tekib ühtlasi uus võimalus: huvitu kirjeldamise kõrval hakata protsesse forsseerima, s.t ajastuid kunstlikult tekitama. Paratamatule uuenemiskiirusele, mis tulenes näiteks tehnoloogilistest ja organisatsioonilistest muutustest, lisandus meelega ette võetud, nn tehisuuendamise kiirus, kantud otsingulisuse, põnevuse vaimust, ühiskondade taasleitud lapselikust mängulustist, mida sponsoreeris maakoore alt ojadena nõrguv must kuld.
Kuid seeläbi hakkab ajastu mõiste ennast kohe ka õõnestama. Meeleheitlik soov iga hinna eest aina uuesti uuenemist deklareerida muudab ajastute tekketsüklid aina lühemaks. Neis tingimustes muutub keerukamaks stabiilse ettekujutuse loomine nii uuest ajastust kui ka selle jäägina sündivast värskest pärandajastust. Nii jäävad ettekujutused toimuvast aina poolikumaks, aina toorema tooriku faasi. Huumuse tekkimise protsessid ja pikemaajalised teod jäävad siin pidevalt katki, ei jõua veel õieti kuhugi välja, kui need asendatakse juba uutega, mis jäävad samuti õhku rippuma.
Viimati mainitud nähtuste kirjeldamiseks ei ole pärandi mõiste enam päris kohane. Pärand on miski, mis on minevikus tekkinud ja alles pärast küpsusiga (väidetavasti) ajast maha jäänud. Selle kõrval saab nüüd rääkida nähtustest, mis ei jõuagi küpsuseni, enne kui nad kõrvale lükatakse. Nad jäävadki eelikuteks. Niivõrd kui sääraseid eelikuid üleüldises kõike säilitavas kliimas üha enam alles jääb, võib neid käsitleda ka pärandi ja eeliku kummalise seguna — n-ö eelikuvare või ekstoorikuna.
Mida ulatuslikumaks muutub pärand-, segu- ja eelikkihtide arhiiv, seda ebatõenäolisemalt õnnestub mõni läbimälumisprojekt, mis aitaks sellel korrastuda, lihtsustuda ja tühjeneda. Selle asemel imbuvad pooleldi läbimälutud kihistused teineteise sisse, kasvavad üksteisest läbi ja asuvad moodustama omavahelisi resonantsil põhinevaid kiirsuhteid.
Säärase läbipõimitud kihipuntra taustal on aina raskem säilitada illusiooni selgete tunnustega ajastutest ja ajaloost kui ajastute lineaarsest järgnevusest. Kui üldse veel perioodidest räägitakse, näiteks kultuuriajaloos, siis ei tuletata neid sisulistest kaalutlustest, vaid mehaanilisest jaotusest kümnendite vahel. Nimetuse asendabki number — 80-ndad, 90-ndad, 00-ndad —, millele lisatakse vahel ka alliteratiivne, niisiis varjamatult pealiskaudne eesliide. Ja kuna tegemist pole enam „päris” ajastute, vaid ajastutoorikutega, mis on tuumselt poolikud, saavad need tulla aina uuesti olevikku kummitama. Nii räägitakse järjestikuste dekaadide tagasitulekutest, mis asendavad turbulentsi sattunud seedimisprotsesside — kujutlusvõimetuse — tingimustes ideid, mis oleksid tegelikult uued: uus pole siin enam ammu unustatud, vaid äsja ununenud vana aina uutes pealiskaudsetes kihistuskombinatsioonides.
Uues olukorras tundub ajastu asemel õigem rääkida mitmikajastust — läbipõimunud ajakihtide sümfooniast. Õieti leiab Latour, et nii on see alati olnudki: vahel on õnnestunud seda lihtsalt edukamalt peita. Üks võimalik praeguse aja kirjeldus olekski, et nüüdseks ei suuda mitmikajastu oma mitmesust enam enda eest varjata. Olu on nüüdseks kõrgunud varjamatult mitmekordseks ning iga selle kiht on põimunud mitme muuga, nii et piire on raske tõmmata, järge on raske pidada, jälgi on raske ajada, tulevast on raske kangastada. Nagu ütleb Hubertus Bigendi nimeline tegelane William Gibsoni romaanis „Mustrituvastus”: „Loomulikult pole meil praegu mingit ettekujutust sellest, kes võiksid meie tulevikku asustada. Selles mõttes ei olegi meil tulevikku. Mitte niisuguses mõttes, nagu meie vanavanematel oli, või nagu nad mõtlesid, et neil on. Täielikult ettekujutatud kultuurilised tulevikud olid möödunud ajastu luksus, sellise ajastu, kus „praegu” oli mingi suurema kestvusega. Meie jaoks võivad asjad muutuda nii järsku, vägivaldselt ja sügavalt, et niisugustel tulevikel nagu meie vanavanemate oma pole piisavat praegust momenti, millel rajaneda. Meil pole tulevikku, sest meie olevik on liiga lenduv. Meil on ainult riskikalkulatsioonid. Praeguse hetke stsenaariumide lahtiharutamine. Mustrituvastus.”

3

Proovigem läbi käia seedehäirete käes kannatava pärimusprotsessi mõned tüüpilisemad hädad. Nagu nägime, tekivad siin aina suuremad raskused sisulise uuenemisega. Sestap on vaja ajaga sammu pidada senise mõistepagasi abil. Mõnda aega, n-ö vanast rasvast ajabki see ehk oma asja päris hästi ära, isegi kui see enam rätsepaülikonna kombel uuele olukorrale ei passi. Kuid infouputus aina suureneb, kilde, mida tuleks arvesse võtta, tuleb üha juurde.
Esimest liiki häda, mis siin ette tulla võib, on minevikku jäämine — klapi kaotamine olevikuga. Enamasti teadvustub see seisund, kui üldse, oluliselt hiljem. See ei jõua kohale siis, kui midagi veel enam-vähem klapib, sest siis on võimalik ikka veel arvata, et piisab tööriistakasti mõningasest putitamisest, n-ö reformimisest, et ajale järele jõuda.
Täiesti ajast maas taibatakse end olevat alles siis, kui nihe mõistete abil tekitatud ja tegeliku maailma vahel on juba liiga silmatorkav ning ennast ei ole võimalik enam kuidagi ära petta. Järsku tuleb ilmsiks, et seda maailma, milles oma mõistete ja baasvahetegude põhjal elati, enam ei ole, ja et päriselt olemasoleva maailma puudutamiseks on senine mõisteline tööriistakast kasutu.
Teist liiki häda on olevikku lukustumine. Erinevalt esimest liiki hädast ei ole see seotud minevikus toimunu kokkuvõtmise või selle põhjal tuleviku ennustamisega — need on mõlemad kirjeldamisele suunatud tehted, mida saab hinnata tõelevastavuse järgi. Selle kõrval on pärimuse rolliks ette kujutada alternatiivseid tulevikke, mis on kas ähvardavad (hoiatusfunktsioon), väärtuslikud (sihiseadefunktsioon) või huvitavad (poeetiline pingestatusfunktsioon).
Sel tasandil võib juhtuda, et pärimus ei toida enam kujutlusvõimet, ei suuda välja pakkuda uusi, veenvaid, taotlusväärseid tulevikke. Selle asemel väljuvad kujutlusest ainult mannetud alternatiivid, mille puhul ei ole kõige suuremaks hädaks sugugi ebarealistlikkus: ka ääretult ebarealistlikud tulevikukujutised võivad oma poeetilisuses olla vägagi veenvad ja jõudu andvad. Jama on hoopis siis, kui välja pakutakse tulevikke, mis on vaid minevikus väljapakutud tulevike haledad teisendid. Viimane allakäiguaste on resigneerunult nentida, et olemasolevale ei olegi alternatiive: isegi kui meie maailm pole ideaalne, on see parim võimalikest ja sestap praktilisel tasandil — ainus.
Kolmandat liiki häda on tulevikutuimus. See ei puuduta enam pärimuse kirjeldavat funktsiooni, mille toimivust hinnataks selgitusjõu järgi, ega alternatiive leiutavat funktsiooni, mida hinnata veenvusjõu järgi. Nende kõrval on pärimuse rolliks ka mobiliseerimine, kannustavusjõu pakkumine. Siia alla kuulub kõik see, mis aitab jõuda teadmistest tegudeni: näiteks tundetöö, mis muudab mõne olevikuaspekti talumatuks ja mõne alternatiivse tuleviku ihaldusväärseks või intrigeerivaks, aga ka tajuline ettevalmistus, mis aitaks harjuda ebameeldivate kujutluste ja seisunditega, mis alati kaasnevad olukordadega, kus õige tee valimine tõotab valedest oluliselt raskemaid katsumusi.
Sellel tasandil osutub pärimus mittetoimivaks hetkel, kui see ei suuda pikaajaliste tulevike suhtes tekitada muid reaktsioone peale kerge tundevirvenduse või lausa ükskõiksuse. Mõni pingutamist väärt tulevikuvisioon, mõni tõenäoline ja ähvardav tulevikuoht — üks kama kõik. Veel hullem on, kui käibelolev mõtte- ja tajuraamistik või selle vare aktiivselt summutab aeglasi tundeid, mis on kerkimise äärel. Pärimus toimib siin tuimastava puhvrina, vatikihina, silma- ja kõrvaklappidena, see ei lase koguneda pingel, mis võiks kannustada konstruktiivse teoni jõudmist.
Vaadelgem eelkirjeldatud patoloogiaid silmas pidades ühte näidet, mis annab hästi edasi keerdsõlmi, millesse äsja kirjeldatud patoloogiad nüüdisajastikus on sattunud — inimtekkelist kliima soojenemist.
Kliima soojenemine on eeskujulik näide probleemist, mis on taandamatult planetaarne ehk nõuab leevendamiseks kogu inimkonna koostööd. Siin on lahutamatus puntras koos pööraselt erinevad ajaskaalad alates geoloogilisest ja evolutsioonilisest kuni sensatsiooniliseni. Ma ei väsi sellega seoses üle kordamast kirjakohta, milles Bruno Latour selle läbipõimituse 1990. aasta seisuga ilmekalt esile toob. „Loen oma päevalehe neljandalt küljelt, et Antarktika kohal tehtavate mõõtmiste tulemused pole sel aastal head: auk osoonikihis suureneb ohtlikult. Edasi lugedes jõuan kõrgatmosfäärikeemikute kaudu Atoche­mi ja Monsanto peadirektoriteni, kelle ettevõtted teisendavad oma tootmisliine, et vahetada välja süütud klorofluorosüsinikud, mida süüdistatakse kuritegudes ökosfääri vastu. Mõne lõigu pärast sekkuvad arutelusse keemia, külmutuskappide, aerosoolide ja väärisgaaside üle suurte tööstusriikide juhid. Artikli lõpus aga võtavad sõna meteoroloogid, kes enam keemikutega ei nõustu ja räägivad hoopis kliima tsüklilisest kõikumisest. Ühtäkki ei tea töösturid enam, mida teha. Kõhklevad ka riigipead. Kas tuleks oodata? Või on juba liiga hilja? Veel tagapool lisavad mõttevahetusse oma skepsisenoodi kolmanda maailma riigid ja ökoloogid, rääkides rahvusvahelistest lepingutest, tulevaste põlvede õigustest, moratooriumitest ja õigusest arengule.”
Kliima soojenemise teeb huvitavaks see, et inimkond on sellest juba mitukümmend aastat teadlik olnud, kuid midagi ei ole ette võetud. Raamatus „Silmitsi Gaiaga. Kaheksa loengut uuest kliimarežiimist” kirjutab Latour, et sel puhul ongi hämmastav inimkonna tegevusetus. „Siin me nüüd siis oleme: sellest, mis oleks võinud olla mööduv kriis, on saanud sügav muutus meie suhetes maailmaga. Näib nii, et meist on saanud rahvas, kes oleks võinud tegut­seda juba kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi — aga kes ei teinud midagi, või tegi liiga vähe. Kummaline olukord: me ületasime rea lävesid, me tegime läbi terve totaalse sõja, ilma et oleksime midagi märganud! [—] Ja ometi ei saa öelda, et meid poleks hoiatatud. Häirekellad on kogu selle aja jooksul aina helisenud. Ökokatastroofidest ollakse teadlikud juba pikka aega, juba nn tööstus- ehk masinaajastu algusest peale. Sellest on häälekalt ja aktiivselt kõneldud, seda on toetanud argumendid, dokumendid, tõendid. Me ei saa öelda, et me ei teadnud. Lihtsalt on mitmeid viise, kuidas saab ühtaegu teada ja mitte teada. Tavaliselt kaldume kõikides enda säilimist ja oma lähedaste heaolu puudutavates küsimustes pigem liigse turvalisuse poole: kui meie lastel on nohu, siis me kiirustame arsti juurde; kui meie viljapõlde ähvardab väikseimgi oht, nõuame putukamürkide käikulaskmist; kui meid valdab vähimgi ebakindlus oma kodu turvalisuse suhtes, kindlustame selle ära ja paigaldame turvakaamerad; et vältida võimalikku relvastatud sissetungi, saadame riigipiirile täiendavad sõjaväeüksused. [—] Kuid [kliima soojenemise] küsimuses on inimkond seisnud tegevusetult. [—] Äratuskellad on helisenud; nad on üksteise järel kinni vajutatud. Inimesed on silmad avanud, nad on näinud, nad on teadnud ja ometi on nad kinnisilmi otse edasi rühkinud!”
Latour keskendub siin otseselt kolmandale pärimuspatoloogiale — võimetusele inimesi tegutsema kannustada. Kuid selle taga on omakorda kujutlusvõimetus ehk teisena mainitud pärimuspatoloogia: on läinud neetult kaua aega, et välja mõtelda ja kokku leppida vähegi realistlikes tegevusplaanides, kuid needki on ebapiisavad ja -veenvad.
Kujutlusvõimetuse taga on omakorda võimetus jõuda tegelikkuse usutavate kirjeldusteni. Kuid oluline on märgata, et siin ei ole tegemist klassikalise ajast mahajäämise probleemiga, vaid millegi pealtnäha vastupidisega: hädad tulevad siin valele ajaskaalale keskendumisest, suure pildi silmist kaotamisest. See tähendab: probleem on olnud just selles, et kõigest väest on püütud kaasa joosta n-ö põletavate olevikusündmustega, millega võrreldes on pelk sajandeid vältav soojenemine tundunud köömes. Ja köömes on see tundunud sellepärast, et kroonilise väsimuse käes kannatav pärimus ei ole suutnud panna seda mõjuma söövitavalt, ei ole maailma õigesti lahti lõiganud, et see hädaorg otse meie pilgu keskmesse satuks.
Õigemini, probleem on olnud juba selles süütus sõnas „maailm”. Paradoksaalselt väljendudes ei ole senine pärimus suutnud piisava veenvusega meie silme ette manada ähvardavat pilti alternatiivsest tulevikust, milles maailma (selle sõna ranges tähenduses) enam ei ole.
Mitte et meie planeeti ähvardaks hävinemine. Selle asemel pean silmas mõtet, mille on hästi sõnastanud Hasso Krull, kes Timothy Mortoni raamatule „Tumeökoloogia” viidates kirjutab: „Maailm kui universaalne taust on globaalse soojenemise ajastul kadunud, ta on inimtegevuse külge kleepunud ega eraldu sellest enam. Kui kõneldakse „maailmast”, on tegelikult juttu millestki, mis on juba minevik.”
Niisiis, kuna kliima, mida seni olime pidanud inimesest sõltumatuks taust­süsteemiks, on nüüdseks hakanud inimeste tegudest olenema, siis ei saa traditsiooniline eristus looduse (maailma, objektiivsuse) ja ühiskonna (kultuuri, subjektiivsuse) vahel enam kehtida.
Mis see kadumine endaga kaasa toob? Me ei tea täpselt. Ja mida tuleks ette võtta? Ka sellest on meil vähe aimu. Senine pärimus meid ka eriti ei aita. Teomõtte tasandil oleme endiselt võltsdilemma vangis, mida juba ligi sada aastat tagasi teravmeelselt kirjeldas Gilbert K. Chesterton: „Kogu modernne maailm on jaotunud konservatiivideks ja progressiivideks. Progressiivide ülesanne on teha aina uusi vigu. Konservatiivide ülesanne on kindlustada, et keegi neid vigu ei parandaks. Isegi kui revolutsionäär hakkab revolutsiooni korraldamist kahetsema, on traditsionalist asunud seda juba kaitsma oma traditsiooni osana. Nii on meil kaks suurt tegelaskuju: eesrindlik inimene, kelle mahitusel sööstame rusuvalt lõppevatesse ettevõtmistesse, ja tagasivaatav inimene, kes armastab rususid.”
Mõningase nukrusega võib nentida, et praegu on rusude armastajatele hea aeg. Jääb vaid küsida, kas nüüdisajastiku patoloogiatele on vasturohtu.

4

Mitmikajastu mitmuslikkusele kohaselt ei saa selle tõvesid ravida mingi universaalravimiga. Sooviksingi edasises visandada ühe võimaliku apteegikomplekti, millega tohterdada ühte olulist valupunkti — üleilmseid seedehäireid. Selleks tuleks sõnastada ravikuuri esmasiht.
Jätkan siin mõttega Krullilt, mille eespool pooleli jätsin. Ta kirjutab: „Aga kui maailma ei ole enam, siis tuleb juba praegu tegeleda teatava uue tausta loomisega, ükskõik kui hajusalt. Sest midagi peaks juba võbelemas olema sellel hetkel, kui inimesed tõesti aru saavad, et maailma enam ei ole (see hetk võib muide tulla hirmus). Peaks olema mingi ähmane hõljum, umbes nagu konnakudu. Filosoofiast üksi ei piisa enam, vaja on antropoloogia ja etoloogia tuge, ja kindlasti on võtmeline see, millised liikumised toimuvad religiooni vallas. Siin on oluline hoovus minu meelest müüt.”
Mis hõljumist Krull ometi räägib? Võiks öelda, et ta pakub välja uue kujundi selle asemele, mida vanasti nimetati ajastu vaimuks. Ka ajastu vaimu mõiste taga oli mõte, et selgekujulised mõtted ja sihid saavad kerkida üksnes neid toetavast ähmasest foonist, ja kui muutub foon, muutuvad ka ideed. Kuid see, mida Krull otsib, on õieti sedasorti keskkond, mis oleks ise eelaste. Just eelastmena vastaks see kõige paremini maailma puudumisele. On ka kõnekas, et Krull kasutab bioloogilist metafoori (vaimu asemel kudu, hõljum), keeldudes mängimast vana mängu, mis liigitab nähtused üheselt kas vaimseteks või kehalisteks. Ja konnakudu ei ole täiskasvanud, iseseisev organism, vaid pooleldi-indiviididest pikitud ollus, kujunemist toetav elusupp, mis on taandamatult tekkimas ja kollektiivne. Nii on see ideaalses resonantsis mitmikajastu enda liigundiga.
Sedasorti turgutav mõtteollus, pärimushõljum näib Krullil olevat tuumses seoses mõistatamisega. Mõistatamine ongi esimene mõistmine: selle mõistmine, mis pole veel kujunenud ehk mis on alles keele peal. Krull kirjutab mujal: „Tulevik [on] implitsiitselt sees kõiges selles, mida näeme, tajume ja tunneme, aga enamasti ei ole ta veel mõistatuseks vormitud, ei ole antud küsimusena, mis muudaks ta ligikaudu eksplitseeritavaks juba praegu. Selleks, et tulevikust saaks tõeline mõistatus, peame tähelepanu koondama sellele, mis on praegu veel kõige ähmasem, mis on alles eos; ja kui me näeme selles üht implitsiitset, tagurpidi kokkukeritud mõistatust, siis olemegi hakanud ennustama.” Sellega sõnastab Krull ühtlasi pärimuse algkäiviti. Selleks ongi pärimine, küsimuste esitamine, tinglikkusest kantud otsingulisus teomõtteprotsessis, mis viib esmalt eoni ehk hõljumi moodustumiseni, ja sealt edasi hõljumisse kätketud mõistatuse kujustamiseni.
Pärimise ja mõistatuslikkusega seostub omakorda hoolivus. Ma ei pea silmas seda hoolivust, mida jutlustatakse moraliseerival toonil eneseohverduse võtmes. Selle asemel saab moraali mõtestada ka laiendatud isekusena. See oleks moraal, mis aitaks meil vahetult kogeda oma lahutamatut seost ümbrusega ja seekaudu mõista, et mõnede meie tegude tagajärjed jõuavad ebasoovitaval kujul ringiga meie endi või siis meie järglasteni tagasi. Käivitub isetunde laienemise protsess. Sellest lähtuvalt võiks öelda, et mida suuremas mõõtkavas esinevad kellegi jaoks sõnad „siin” ja „praegu”, seda suuremast nähtuste ringist ta hoolib, tajub seda „enda” osana. Latour ongi muuhulgas modernsust kirjeldanud katkestuste loomisena laiendatud isedusniidistikus (üksnes oma töölõigule keskendumisena või asjade üle mõtlemisena „abstraktselt”, väljaspool rakendusi ja implikatsioone): modernsuse edukus olevatki tulnud elamisest tuleviku arvelt, mis on nüüd tulnud oma võlga sisse nõudma. Hoolivusringluste taastamine, inimeste taas tundlikuks muutmine oma tegude tagajärgede suhtes võiks tema sõnutsi ollagi üks oluline element nüüdisajastiku ravivõtete arsenalis.
Pärimine ja hoolivus nõuavad omakorda aeglustust. Margus Ott selgitab, et olukorras, kus protsessidel on kalduvus iseeneslikult kiireneda ning tuua seeläbi kaasa aina suuremat ühtlustumist ja üheülbastumist, saab aeglustamine uuesti tähtsaks, võimaldades süveneda, keskenduda, märgata nüansse ja seetõttu muutuvate tingimustega paremini hakkama saada. Ta toob näiteid mitme nn aeglustustsooni kohta, mille mängureeglid on üles seatud just kiirustamise vältimise kaalutlusi silmas pidades: parlament, ülikoolid, traktaadid, pühad jne. „[Aeglustustsoonides] osalevad inimesed ei haju laiali, vaid nende trajektoorid puutuvad kokku, moodustavad sõlmi, lävimispindu, kuhu kogunevad kõik need üksikliikumised. Need toimivad üksikliikumiste suhtes aeglustitena ning võivad anda uut laadi kiirendusi (nõnda nagu mõtlemis-aeglustus saab anda uusi mõistmiskiirendusi).” Aeglus annab pärimusele moodustumisaega, aeg-lane suhtlus kannab hoolivust ja kasvatab nüansimeelt: „[Aeg-laselt suheldes ei hüppa ma] teise [olendiga] kohtudes ja lävides [—] kohe järeldustele, vaid püsin tema enese (või meie koos-olu enese) juures, lastes nõnda teisel ilmneda oma suurimas mitmekesisuses.”
Kõiki neid kaalutlusi silmas pidades omandab uue laetuse ja tähenduse üks ruum, mida tavaliselt on kasutanud kultuurilis-poliitiliste keskmete esindajad, et väljendada üleolevat suhtumist nn arengu-, ülemineku-, ääre- ja jäätmaadesse. See on konnatiik.
Konnatiigi kohta öeldakse, et see on sumbunud, kinni kasvanud, seal kopitab. Aga kopitab ainult selline tiik, mis on käest lastud ja tasakaalust väljas. „Toitainerikkas tiigis võtavad võimust mõned taimeliigid (nt. laialehine hundinui, lemled), mis tõrjuvad teised veetaimed välja. Liigne taimestik varjab päikesevalguse, muutes tiigivee külmaks. Peale selle tekitab taimede lagunemine hapnikupuuduse, mille tõttu enamik loomaliike ajapikku kaob.” Maailmatust maailmast endast on nüüdseks saanud selline liiga toitainerikas, eutrofeeruv mõtete ja tegude keskkond, mis kasvab aina enam kinni ja kaotab päris liikide kõrval ka mõtte- ja teoliigirikkust. Tasakaalus, hapnikurikas tiik on sellele hea alternatiiv.
Veel öeldakse konnatiigi kohta, et see on liiga väike. Aga väiksel on nüüdisajal oma vägi. Kiiresti muutuvatel aegadel jäävad suured kohmakaks, samal ajal kui väike suudab heal juhul kiiresti suunda vahetada ja hoolida iga oma kollektiiviliikme eripärasest potentsiaalist. Suur võib endale lubada mittekohanemist ja mittemõistmist, lömastada kõik oma teel, kuni on silmitsi veel suuremaga ja ta ise lömastatakse. Väike seevastu peab mõistma, olema tundlik, põikama eest, kasutama olusid ja neid õrnalt ümber sättima.
Niisiis, kui traditsiooniliselt on konnatiik tähendanud midagi negatiivset, paika, kus midagi ei juhtu või kus asjad juhtuvad liiga aeglaselt ja lähevad haisema, siis nüüdisajastiku kontekstis omandab see paik uue sümboolse jõu, esindades igasugust aeglustustsooni, hoolivuse kasvukohta, mis on konna­kudu — Krulli mainitud uue taustavõbeluse — moodustumise eeltingimuseks.
Sellisele konnatiigile vastab omakorda üks võimalik tegelane, kes kehastab eriomaselt mittekangelaslikku viisi probleemidele lähenemiseks. Kõrvulukustava plärtsatuse saatel tiiki sööstev heeros teeb hõljumi katki; uudismaa kündmine lõhub seeneniidistiku. Meie maailmatu maailm vajab selle asemel pigem õrna käega ja arenenud nüansimeelega aednik-ökolooge, kes teomõttelistes aeglustustsoonides üles kasvaksid ja asuksid hiljem neid omakorda üles kasvatama.