Kuna olen vastutav kirjandusfestivali HeadRead teavituse ja trükiste eest, küsitakse minult sageli, kellele me festivali teeme. Eks see küsimus ole omajagu sümptomaatiline, sest ilukirjanduse ühiskondliku positsiooni nõrgenemisega tundub vist loogiline kaaluda, kellele ja kuidas siis kirjandusest rääkida. Võimalik, et kirjandusfestivalis peitub paljude meelest ka vastuolu kirjasõna olemusega. Kirjandus pole ju oma olemuselt (ammugi enam) etenduskunst, vaid teostub lugejate vaikses, sageli nähtamatus, äärmiselt isiklikus kohtumises teostega. Kui ongi olemas lugejate „hordid”, siis ei ole neil kombeks koonduda massiks, raamatuid vajavate inimeste armee on enamasti hajus.

Stampküsimusele on olemas ka stampvastus — me teeme festivali inimestele, kellele meeldivad jutustatud lood, kes vajavad ja otsivad lugusid ja peavad neid elu lahutamatuks koostisosaks. Sellele võib vastu väita, et loo saab kätte ka lugedes, milleks kogu see kisa ja kära. Sellele on võimalik vastata mitut moodi. Esiteks on festival sobiv vorm kirjanduse avalikuks esiletõstmiseks ja sellele (uue) territooriumi leidmiseks. Kui meil Krista Kaeraga tekkis mõte tuua kokku suuremad Tallinna kirjandusfestivalid, nagu Põhja­maade Luulefestival ja Sotsia, siis sidusime selle ideega kutsuda Eestisse rahvusvaheliselt tuntud autoreid, et tekiks võimalikult mitmekülgne ja laia haardega ning tavapärasest suuremat huvi äratav kirjanduse populariseerimise platvorm. Praeguseks on festivali HeadRead raames käinud Tallinnas mõnedki rahvusvaheliselt tuntud kirjanikud: olgu nimetatud näiteks Alessandro Baricco, Andreï Makine, Boriss Akunin, David Mitchell ja tänavu Tom Stoppard, kelle vestlus Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvesega jõudis isegi „Eesti Päevalehe” esiküljele.

Teiseks on laienemas kirjanduse esitamise võimalused ja festivalil saab uusi vorme harjutada ja viimistleda. Jürgen Rooste eestvõttel toimunud Cabaret Interruptuse õhtud seovad omavahel kirjanduse ja muusika väljendusvahendeid ning on juba ammu tõestanud, et esitatud kirjasõna võib tugevasti erineda loetud sõnast, lisades viimasele ootamatuid nüansse. Vähemalt luule poolel on ettelugemine muutumas peaaegu sama oluliseks kui lugemine. Festival võimaldab laiemaltki koondada mitmesuguseid kirjandusest rääkimise ja selle esitamise viise — alates teemakesksetest vestlusringidest ja lõpetades jalutuskäikudega Tallinna eri kohtades ning festivali suvealguseks muundava segasummaõhtuga „Kapsastes”, kus kassid kõõluvad akendel ja Marko Martinson valmistab maitsvaid võileibu. Üks vestlus autoriga võib avada kirjapandud loo tagamaid, tekitada uusi nüansse ja perspektiive. Kolmandaks on festival üsna väiksesse ajavahemikku surutud sündmus, mis toob kokku häid kirjanikke ja head kirjandust, meenutades elavat ja liikuvat raamatukogu või hubast nurgapealset kohvikuga raamatupoodi — sellist, kus teose soetamist saadavad autori hääl ja kommentaarid.

*

Olen seda kõike tegelikult varemgi sõnastanud, kuid praegu kasutaksin võimalust tuua esile mõned festivali aspektid, mis sobivad arutlemiseks Eesti Kirjanike Liidu väljaandes — mitte ainult seetõttu, et hea toimetaja Toomas Haug sai arvatavasti omajagu muiata, kui laitmatult oma tööd tegevad turvamehed teda Tom Stoppardi ja Vabariigi Presidendi vestluse ajal tööle ei tahtnud lasta. Võib-olla kõige rohkem hindan ma kirjandusfestivali puhul tõsiasja, et seda organiseerivad kirjandusinimesed. Krista Kaer on kirjastaja ja tõlkija, Kaisa Kaer tõlkija, Jürgen Rooste luuletaja, Igor Kotjuh luuletaja ja esseist, Veronika Kivisilla luuletaja, Ingrid Velbaum-Staub tõlkija — ühesõnaga, toimkonna moodustavad kirjandusega väga lähedalt seotud inimesed. Mart Siilmann on esmapilgul ainus erand, aga samas igati kõnekas erand, inimene, ilma kelleta ei kujutaks kirjanike organiseeritust ettegi. Võib-olla just tausta tõttu on meie suhtumine asjasse kirglik.

Sestap võtsin sel aastal ka teadliku hoiaku, et võimaluse avanedes ütlen tunnustavaid sõnu Tartu kirjandusfestivali Prima Vista kohta. Tahes või tahtmata on kahe festivali vahel olnud tunda konkureerivat võrdlemist, tasast rivaliteeti — kusjuures keegi pole seda teadlikult kultiveerinud. Tegelikult on selge, et mingit vastuseisu pole vaja, me oleme niigi erinevad, mõlemal sündmusel on selgelt oma nägu — seetõttu peaks märksõnaks olema hoopis solidaarsus.

*

Mul on festivali korraldamiseks veelgi isiklikum põhjus. Kuna olen lisaks kirjandusele puutunud riivamisi (ja mõnikord ka põrkamisi) kokku filmi ja teatriga, siis olen märganud, et kirjandust iseloomustab suur loominguline vabadus, igaüks on iseenda eest väljas ning üksikisikud mängivad palju suuremat rolli kui kooslused või institutsioonid (mida on eriti keeruline väita filmi kohta, kus kunstilised taotlused loovutavad vaikselt, aga järjekindlalt territooriumi majanduslikult mõtlevatele organisatsioonidele). Kirjanike isiklikul sõltumatusel on omad head ja vead. Kirjanik ei pea teost luues tegema kellegagi ulatuslikumat koostööd, ta võib nõu küsida, aga keegi ei suru talle seda peale, tema suhe toimetaja ja kirjastajaga on tavaliselt palju vabam kui stsenaristi suhe produtsendiga või näitleja suhe lavastajaga. Ma pole kuulnud, et Eesti kirjastaja kiidaks heaks tunnustatud eesti kirjaniku käsikirja seitsmenda versiooni, sest eelmised pole talle tundunud piisavalt dünaamilised, läbilöögivõimelised või tema kirjastuse suunitlusele vastavad. Olgu tänatud jumalad, et puudub Eesti Kirjanduse Instituut ja selle peakirjastaja! Kirjani­ku vabadus läheb loomemajanduse-nimelise monstrumi kasvades üha rohkem hinda, aga muidugi soodustab see samas autori egoismi. Tõsi, universumi direktoreid kohtab kõikjal, kuid kirjanduses on institutsionaliseerunud egoismi küllaltki vähe ning autori vaatepunktist ei tähenda koostöö välistamine tupikut. Mõnikord on vastupidi, just koostööst keeldumine, eemaletõmbumine, nõuannete kuulamisest või nendele allumisest loobumine võib viia autori tulemuseni, mis teda rahuldab.

Ma kuulun selliste kirjanike hulka, kes on alati tundnud, et niisugusele mõnusale, stsenaariumide vehkimise valguses lausa joovastavale eneseküllasusele tuleb aeg-ajalt leida hea vastukaal. Tuleb teha midagi, mida ei tehta pelgalt iseenda jaoks, vaid kellegi teise, millegi laiema toetamiseks või esiletõstmiseks. Võib-olla vaevlen illusiooni käes, püüdes ennast kujutleda empaatilisemaks, aga mulle meeldiks olla osaline eestikeelse kirjakultuuri heas käekäigus laiemalt. Festival on lihtsalt suurema eesmärgi üks lüli.

*

2013. aasta on festivali HeadRead jaoks tähenduslik ka seetõttu, et meie festivali üks väliskülalisi, inglise kirjanik Jason Goodwin, on nüüdsest toimkonna liige. Sel aastal kirjutas Goodwin festivalist imeilusa essee, mille üheks juhtmotiiviks on mõte, et meil on õnnestunud vältida tüüpilise Euroopa kirjandussündmuse iseloomu — asi pole muutunud masinavärgiks, mis tõmbab kirjaniku ühest otsast sisse ja lükkab ta seejärel teisest otsast välja, pressides teda vahepeal nagu sidrunit. Punklegend John Lydon on öelnud kunagi suure rokiajakirja „Q” juubeli puhul: „See ajakiri on apelsin sidrunite maailmas.” Lydoni lause meeldib mulle praeguses kontekstis seetõttugi, et apelsini toon ühtib meie festivali visuaalse identiteedi põhivärviga, kuid mitte ainult. Tahaks, et HeadRead oleks tuntud samasuguse „apelsinina sidrunite maailmas”; kohana, kus kirjanikud tunneksid ennast üksteise seltsis hästi ning hea enesetunne kanduks üle ka publikule. Ja tuleb tunnistada, et vaba atmosfääri loomises on Jason Goodwini raske üle hinnata. Niisiis on meil toimkonnas üks kirjanik juures ning festival on nüüd ka korraldajate poolest rahvusvaheline.

Goodwini sõnavõtus rõhutatud kodususe tõttu tundus mulle aga üsna piiri­pealse juhtumina juba mainitud Tom Stoppardi ja Toomas Hendrik Ilvese vestlus, mis tekitas Kirjanike Maja uksele järjekorra ja pani inimesi märkama turvameeskonda. Nähtavale tuli ametlikkuse, suurejoonelisuse ja osalt ka ülespuhutuse piir, mida me mingil juhul ületada ei sooviks. Seega ei ole meil kavas kasvada, pole tahtmist suurematesse saalidesse üle kolida, osalejate arvu paisutada, suurhallitada. Kui me midagi kasvatada soovime, siis nimelt kirjandusele osaks langevat avalikku tähelepanu.

*

Lõpetuseks rõhutaksin põhimõtet, et meie festivalil pole peakülalisi, kuigi kahtlemata kujuneb edaspidigi nii, et mõne autori nimi kõmab kõvemini kui teistel. Festivali toimkond ei taotle ainult suminat üksikute publikumagnetite ümber, vaid midagi üldisemat. Ootamatuid leide, üllatusi, äratundmisi. Ühtaegu hubast ja põnevil atmosfääri, mis tõmbaks külalisi ligi pikemaks ajaks kui tunnikeseks tähega. Pikka nädalavahetust elava, hingava, kõneleva, laulva, liikuva kirjanduse seltsis. Võib-olla püüab HeadRead näidata, et vestlused kirjanikega võivad olla sama loomulikud sündmused kui ükskõik missugune kontsert või etendus — festival jätkab, rikastab ja võimendab koduseid süvenemisi raamatute seltsis.