Piret Bristol: „50 lõiget eraellu”.
„Vabamõtleja”, 2018. 100 lk.

Piret Bristoli lühiproosa kogumik on õhuke, ainult sada lehekülge, kuid oota­matult tiheda tekstikoega, nii et kaalult kerge raamatuke kujutab endast üpris nõudlikku lugemist. Lühemaid ja pikemaid jutte (laaste ja novelle) ühendab valdavalt mina- või tema-vormis peategelane, ilmselt autorilähedane naisekuju. Teose maailm on niisiis keskealise Tartu naiskirjaniku maailm, milles on kesksel kohal tundlikult ja täpselt kirjeldatud argised eluseigad, sürreaalsed unenäoseiklused ja neid saatvad hingeseisundid. Argisündmusist ja sõpradega suhtlemisest käivituvad tunded ja meeleolud viivad peategelase sisekaemuseni, oma probleemidele lahenduse otsimiseni, kuid nagu ammu teada, ei allu elu enamasti skeemidele ja keerulistele küsimustele pole lihtsaid vastuseid kusagilt võtta, millest kasvabki välja tekstide problemaatika. Intelligentne, kohati humoorikas eluvaatlus koos eneseanalüüsiga on väärt dokument XXI sajandi alguse haritlase elust. Nauditavaks teeb jutud ka asjaolu, et jutustaja ei võta endaga juhtuvat liiga traagiliselt — kuigi elu kurbloolus on ilmselt paljude tekstide sünnimootoriks —, vaid suudab asju vaadelda distantsilt ja ironiseerida nii enda kui ka teiste üle. Võib tunduda ehmatava võrdlusena, aga vangilaagreiski jäid ellu eelkõige need, kes suutsid kõigi õuduste kiuste nalja visata.
Kogumiku lood on jagatud kahte ossa, esimene kannab pealkirja „Elu tervemõistuslikuna”. Nimelt defineerib minajutustaja siin tervemõistuslikkust kui keeruliste mõtete lõpuni mõtlemata jätmist — et mitte minna hulluks. Seetõttu ei saavat temast kunagi filosoofi. Lihtsam tee olevat „registreerida sündmusi kroonikuna” (lk 29). Kui õpinguaastail võis see hoiak aidata elada ja kirjutada, siis antud novellide kirjutamise ajaks on kroonikameetod täienenud jutustajapoolsete hinnangute ja mõtisklustega. Näiteks iseloomustab peategelane oma suhet meespartneriga peidetud irooniaga: „…neid ei ühenda mulje jätmine, vaid tervemõistuslik ja loomulik elu” (lk 25). Mehe järgneva robustse avalduse taustal, kui too naisega kohtingul olles hädaldab, et neid võidak­se tipptunnil kahekesi näha, muutub aga nn tervemõistuslikkus naisele traumeerivaks. Unenäolises novellis „Silm” (taevasse ilmuv silm tekitab allusiooni Michelangelo Antonioni filmiga „Blow-up”) hakkab minategelane nägema oma kaaslast äkki uues valguses, mõistatades, mis küll on mehega juhtunud, et isegi tema akadeemilist ettekannet on niivõrd vastumeelne kuulata. Või on vahepeal muutunud hoopis teksti subjekt, kõike tõlgendav „mina”? Piret Bristol kirjeldab tihti muutuse olukorda, kuid mis täpselt on muutunud, jääb raskesti tabatavaks ja lõpuni seletamatuks nagu unenäoski. Lootus kaob ja elu ei paku enam naudingut. „Elasin surrogaatelu, mille põhjust ma ei teadnud.” (Lk 31.)
Bristoli tekstide põhjalikum tõlgendamine naiskirjanduse uurimisraamistikus võiks anda huvitavaid tulemusi. Naiskogemus ja naishääl on ju esil läbi kogu raamatu. Teisalt ilmutavad end esoteerikahuvi ja müstika elemendid, jättes mulje, et autori (või siiski vaid jutustaja?) ülikoolis omandatud teaduslik maailmapilt on löönud kõikuma. Pole ka imestada, kui elu ise, eriti aga me siseelu, unenäod ja seletamatud ängid ei allu tihtipeale ratsionaalsetele seletustele. Minategelane ei positsioneeri end selgelt ühegi teadusteooria valdajana ega feministina, pigem toetub ta eneseabi raamatuile ja psühholoogia ABC-le. Ta on hapram, konfliktides ja eluvõitlustes sageli allaandev või -jääv pool. Laastus „Ohvrikivi” leiab naine pühapaiku uurides tuhandeaastase, lohuga kivimüraka, misjärel nendib: „Minu paarkümmend aastat kestnud missioon oli lõppenud.” Kas ta loodab kivi kasutada armumaagias — teatavasti pidid kivil vihelnud neiud kiirelt mehele saama — või haiguste ravis, ei ole mainitud. Maagilist ülekannet praktiseeritakse ka näiteks novellides „Koduperenaise väiksed maagilised nipid” ja „Annelinna psühhopatoloogia”. Tundub, et sageli otsitakse maagiast tõsimeeli abi, teinekord on see aga pelgalt mäng elu lõbusamaks muutmiseks. Olid ju Pipi Pikksukagi nõrkuseks imetrikid, imenipid… Igal juhul väldib see maagianippe armastav tegelane kivistunud, dogmaatilist maailmapilti, mis ju täiskasvanuid enamasti ohustab. „Ohvrikivi” lõpus imestab ta, et inimesed ütlevad talle „proua”, kuigi ta kannab oma punaseid juukseid ikka patsis nagu abituriendina. Nii naiskogemuse rõhutamine kui ka peategelase huvi maagia vastu tekitas siinkirjutajal seose Maimu Bergi lühiproosa kogumikuga „On läinud. Lugusid ja kunstmuinasjut­te” (1991).
„Vale kalda majas” figureerib Maša-­nimeline tegelane, kes ei saa palavikuhaigena õieti aru, millal ta tegutseb ilmsi, millal unenäos. Unes eksleb ta tuttavas linnas, mingis hotellis ja kusagil räämas puumajas. Seegi novell on kirjutatud „psühholoogiliselt intensiivses laadis” (tsiteerides Berk Vaheri tagakaaneteksti). Salapärased teadaanded, labürintlik kulgemine, ängistav, mingit lahendust või otsust ootav hingeseisund ning mõistatuslik lõpp teevad selle ja mõne teisegi loo võrreldavaks Kafka loominguga, mille austaja näib Piret Bristol ka muude vihjete põhjal olevat (ühes laastus näiteks minnakse Kafka muuseumisse). Õieti vääriks kafkalike motiivide analüüs eraldi uurimust.
Piret Bristoli naiskujud on nagu uurimisalused või katseisikud elu näitelaval, kui „merehaiged kindlal maal” (Kafka), kes ei tea, miks ja kes nendega eksperimenteerib. Ilmselt ongi see haritud ja mõtleva, tundliku ja hapra hingekoega inimese normaalolukord. Huvitav on seejuures, et kui Kafka meelest kujutasid endast lõksu naised, siis Bristolile näivad selleks olevat mehed. Meespartner ei tekita turvatunnet, selle illusioonigi mitte, ja naine tunneb juba pikka aega, et ta on suures ohus (lk 20). Mees seda ei mõista. Taas laheneb pingeolukord unenäo lõpus, kuid sugugi mitte helgelt, lohutavat pääseteed ei paista olevat.
Raamatu teine osa „Südamete murdumise kuu” sisaldab üksnes lühikesi, paarileheküljelisi tabavalt pealkirjastatud laaste või mälestuskilde; unenäolisus ja müstika on taandunud, stiil on selgem ja konkreetsem. Tegeldakse eneseidentiteediga, unistatakse paremast ja rikkamast elust. Mälestused põimuvad ümber Mario-nimelise mehe, näitleja, kellega minajutustajal on olnud õnnestav suhe, mis siiski ajapikku on osutunud ajutiseks enesepettuseks. Rännates oma sõbraga küll Eestis, küll välismaal, kogeb naine aina mõistmatust ja sellest võrsuvat üksindustunnet. Isegi ilusal õhtul ühes kuulsas Praha kõrtsis painab teda küsimus: „Kuidas transleerida oma juttu ja mõtteid kallimale arusaadavasse keelde? Võib-olla on mu aeg täis ega tule enam midagi peale isikliku maailmalõpu.” (Lk 91.) Tõepoolest, kust leida tänapäeval vaba meest, kes elaks samas vaimses ruumis, kus palju lugenud eesti filoloogist naiskirjanik? Kes oleks lugenud vähemalt Tammsaaret ja Kafkat, valdaks käitumiskultuuri ja psühholoogia algtõdesid ja oleks peenetundeline? Kelle aju kujutlusvõime- ja empaatiakeskused töötaksid ja kes tajuks ülekohtuste, laimavate sõnade kurja mõju? Vestluses oma noore sõbraga arvas Kafka nii: „Inimesed muutuvad halvaks ja saavad süüdlaseks seeläbi, et nad räägivad ja tegutsevad, kujutamata endale ette oma sõnade ja tegude toimet. Nad on kuutõbised, mitte kurjad.” Mul ei ole vastust neile küsimustele, aga olen märganud, et aeg-ajalt lööb mõni jõulisem — kas tervem, noorem või rikkam naine niisuguse kobeda mehe teiselt, mõneti nõrgemalt naiselt üle. Halastamata lastelegi. Kafka aga vaevalt sellist teguviisi heaks kiidaks.

P.S. Ülikitsas reavahe raskendab lugemist — 40 rida leheküljel on siiski liig mis liig.