Prostituut, romaanikirjanik, filmitegija — nende kolme ametinimetusega võtab Virginie Despentes’i tegevuse kokku tema Wikipedia ankeet. Tõepoolest tegutses Despentes (snd 1969) enne kirjanikukarjääri algust aastaid seksitöötajana, samuti vabakutselise rokiajakirjaniku ja pornofilmikriitikuna. Kogemustest Prantsusmaa seksitööstuses kirjutab ta põhjalikult 2006. aastal ilmunud autobiograafilises teoses „King Kong Théorie”, milles kirjeldab isiklike läbielamiste kõrval ka oma kirjanduslikke motiive, eelkõige nn uusfeministlikke ideid ja soovi avada naissoo kui konstruktsiooni ühiskondlik-ajaloolist tausta, mõtestada lahti naiseks olemise sisu tänapäeval ning visandada naissoo mõiste võimalikke tulevikusuundi.
Eestis on Virginie Despentes vähesel määral tuntud hoopis oma debüütromaani „Kepi mind” („Baise-moi”) kaudu, mis avaldati 1994. aastal, kui kirjanik oli vaid 25-aastane. Nimelt jõudis romaani põhjal autori juhtimisel ja osalusel vändatud samanimeline film (2000) ka Eesti kinodesse. Tegemist on erootilise kättemaksuromaaniga, mille peategelasteks on kaks noort naist, keda ühendab viha neid väärkohelnud meeste vastu. Teos tekitas nii raamatuna kui ekraniseeritud kujul omajagu furoori Prantsusmaal ja mujalgi. Vihal näeb Despentes oma loomingus väga olulist rolli, see võitleb temas pidevalt tagasihoidlikkusega, seejuures jääb viimane aja jooksul aina enam peale. Aastatega on ka tema mõttelaad, viha väljendumisviis ja seega muidugi ka probleemiasetus mõnevõrra muutunud, siiski on Despentes säilitanud oma oskuse sotsiaalsele närvile survet avaldada ja varjamatu otsekohesusega nüüdisaja põletavamaid küsimusi lahata.
Nii tegeleb praegu 48-aastane kirjanik oma loomingus pigem küpses eas naise kohaga ühiskonnas ja käsitleb rohkem ka seda ühiskonda mõjutavaid poliitilisi ja sotsiaalseid probleeme. Despentes on säilitanud Prantsusmaal ühelt poolt nn grunge-kirjaniku kuulsuse, teisalt aga saanud maineka Prantsuse Akadeemia liikmeks, pälvinud oma 15 avaldatud raamatu eest arvukalt auhindu, hiljuti jõudis ta ka Bookeri kirjandusauhinna kandidaatide hulka teosega „Vernon Subutex 1”, mis on samanimelise triloogia esimene osa. Algselt ühe romaanina kavandaatud käsikiri osutus sedavõrd mahukaks, et tegevusliinide kärpimise asemel soovitas kirjastus Despentes’il loo poolitada. Kirjanik jagaski käsikirja kaheks ja otsustas kolmanda osa juurde kirjutada.
Triloogia esimene osa vaatleb Vernon Subutexi, endise plaadipoodniku elukäiku pärast seda, kui ta on digiajastu pealetungi tõttu pidanud oma poe maha müüma, on kulutanud ära selle eest saadud raha ja ka riiklikud toetused. Mõnda aega saab ta rahalist abi oma rokitähest sõbralt Alexandre Beachilt, kuid kui too kahtlastel asjaoludel sureb, tõstetakse Vernon ka korterist välja. Viie minuti jooksul kogu elu seljakotti mahutada püüdes haarab ta kaasa videokassetid, millele on jäädvustatud kokaiiniuimas Alexandre’i pihtimused. Vernon loodab leida võimaluse filmid rahaks teha ja asub mööda Pariisi seiklema, soojendab üles vanu tutvusi, et ajutist peavarju leida, väites kõigile, et elab tegelikult ammu Kanadas, kuid on tulnud mõneks ajaks kodumaale rändama.
Vernoni rännakutest ja olukordadest, millesse pealtnäha lootusetus seisundis mees satub, joonistub lugejale pilt tema kaasaegsest Prantsuse ühiskonnast, mille esitusviisi on palju võrreldud näiteks Michel Houellebecqi või Emmanuel Carrère’i loominguga, samas tuuakse Despentes’i puhul esile talle eripärast teravmeelset satiiri ja oskust luua koomilisi situatsioone. Triloogias lahatavate probleemide seast olulisimad on kindlasti läänemaailma vasakpoolse intellektualismi allakäik, indiviidi seksuaalse identiteedi küsimus, vananemise traagika ja eriti suutmatus oma noorusaja mõttelaadist lahti lasta. Subutexi triloogiasse on sisse kirjutatud ka reaalseid sündmusi, näiteks Pariisi terrorirünnakud, poliitilised liikumised ja ulatuslikud vastuhakuaktsioonid uuele, üsna töötajavaenulikule tööseadusele. Despentes puudutab romaanides ohtralt väga valulikke teemasid, kuid läheneb neile kohati ootamatu huumoriga ega lase pidevalt taustal kumaval lootusetuseseisundil päris kõike enda alla matta. Teoseid on heldelt vürtsitatud leidlike roppustega, samuti viidetega popkultuurile ja kirjaniku enda lemmikmuusikutele.
Peategelane, kunagine suur seelikukütt Vernon, pealtnäha üsna küüniline ja laisk kuju, mõjub esiti pigem antikangelasena. Ometi ei ole autor loonud teda selleks, et lihtsalt tema täielikku allakäiku dokumenteerida, vaid elab talle kaasa ja laseb hinnanguid andmata tema mõttemaailmal lugejani jõuda. Samuti avab Despentes väga oskuslikult arvukate kõrvaltegelaste mõttemaailma ning vahetab ühelt häälelt teisele libisedes nii tuntavalt stiili, et kohati ehk liiga täpselt mingit tüpaaži järgivad tegelased saavad väga ehedaks. Tegelastel on osaliselt küll prototüübid olemas, kuid Despentes hoidub probleemide vältimiseks kedagi liiga äratuntavalt kujutamast. Subutexi loo kulg on tempokas, rahutu ja sageli šokeeriv, ent ometi täiel määral autori kontrolli all. Sündmuste võimatus ei lase kordagi lõpuni unustada, et tegemist on fiktsiooniga, seega tõmmatakse lugeja ette hoiatamata armutusse usutavuse ja uskumatuse kaasahaaravasse mängu.
Enamik Despentes’i tegelasi on iseenda kunagise mina varjud, kes ei ole võimelised minevikust lahti laskma ja kelle elu näibki keerlevat nostalgia, rokkmuusika ja seksi ümber. Samas ei lase kirjanik kogu selle pessimismi juures inimelu traagikal muserdavana mõjuda ja kujutatud varjud ei ole kunagi lõpuni tuhmunud. Ka mitmes mõttes eemaletõukavale peategelasele annab Despentes positiivseid võimeid. Olulisim neist on oskus tuua inimesi kokku muusika kaudu, milles Despentes näeb ka ise parimas mõttes joovastavat, isegi ravivat jõudu. Alles siis, kui mõista, et Vernon ei kehasta ainult neid inimloomuse külgi, mida Despentes talumatuks peab, vaid ka neid, millesse tal kõige rohkem usku on, hakkavad lugu ja selles kujutatud maailm lugejale päriselt avanema.