Küsitakse, et mis mind Läti juures köidab. Praegu ei oskagi enam öelda, Läti on nii lähedane, nagu oleks ma temaga kogu aja koos olnud. Ühte koma teist olen juba ka raamatus „Minu Läti” kirja pannud ja mõnda asja oskan ehk alles aastate pärast kirja panna. Aga oluline osa on kindlasti läti keelel.
Läti keele grammatika teeb mulle vahepeal ikka päris nalja. Seda tundma õppides on mitmel korral kerkinud silme ette kujutluspilt, kuidas kamp boheemlasi ümber laua, õlleklaasid ees, mõtlevad välja uut keelt ja aeg-ajalt saadab uue kavala keelenipi avastamist mürisev naer.
Ei, ma ei nori üldse lätlastega tüli. Ja poolt Valgat ei taha nende käest ära võtta. Ega ühtegi saart. Eks seda naabrite vahelist kisklemist on läbi aastasadade olnud küll teineteise külade põletamisest, Lembitu mahalöömisest kuni räimesõjani, aga praegu on eestlased ja lätlased lihtsalt toredad sõbrad ja naabrid, kellele meeldib üksteise kallal pisut nokkida. Nagu ikka heade sõprade vahel ei pea nalja visates seda va poliitilist korrektsust nii palju olema.
Kui lätlased küsivad, milliseid nalju meil lätlaste kohta on, hakkan meelde tuletama. No ikka tuleb. Igal õigel eestlasel on kodus lätlase topis. Lätlane, see pole rahvus, vaid amet/diagnoos. Lätlastel on kuus varvast.
Aga kui tahetakse seletust, millest on need asjad välja kasvanud, siis — ega ei tea küll. Kuuenda varba kohta on pakutud, et see tuleb Lätimaa tähisest LV, mis tähendavat lisavarvast. Võib-olla tuleneb kuues varvas s-tähest, mille lätlased kõikide sõnade lõppu lisavat ja mis iga õige eestlase silmis näib liigne narrus. Aga mis minu nägemuses on lihtsalt meessoost nimetava käände lõpp, mis käänamisel enamasti ära kaob. Seda tõika arvestades otsustasin kirjutada meie „Hakkame mehed minema” eeskujul läti keeles luuletuse, kus ei oleks ühtegi s-tähte. Et asi oleks stiilipuhas, vältisin ka tähti c, č, š, z ja ž — ega neidki ju laulus „Hakkame mehed minema” ei ole.

tavi baigi maigi vaigi
bija jāmeklē pailgi
darīju ko vajag labi
galu galā klāt ir abi

laiki grūti ko lai dara
piedod mana daiļā nāra
ka nevaru katru dienu
lakt no taviem vaigiem pienu

Suur osa lugejatest ei saa ilmselt kontrollida, kas sel luuletusel ka sisu on, aga võin kinnitada, et on küll. Seni ei ole ükski lätlane mulle ka öelnud, et ilma s-täheta luuletus oli neil juba varem olemas. Võib-olla lätlane üldse ei teadvustagi, et s-täht on läti keeles enim kasutatav täht. Nagu ta on seda ka eesti keeles.
Jumal on ka lätlastel olemas — rohkem kui meil. Nende hümnist on meie omaga võrreldes suurem protsent Jumalale pühendatud. Ja Jumala nime kipuvad nad meelsamini suure tähega kirjutama kui eestlased. Ja eks eestlased ütle ju tihti: „Jumal on lätlane.” Seda öeldakse siis, kui meil midagi kehvasti läheb, peamiselt siis, kui Eestis on ilm halb, mis omakorda tähendab enamasti vihmasadu. Aga mul on selline tunne, et olen leidnud loogilise lahenduse, miks nii öeldakse.
Lätlastel on daina (rahvalaul), mille sisu on selline, et eestlastel on mustad rõivad, neil on vihma vaja, lätlastel on valged rõivad, neil ei ole vihma vaja. Minu meelest on siin vihje mustale mulgi kuuele, mille vihm peaks pesema sama valgeks, kui on lätlaste rahvariided.
Dainad on Lätile eriti omased rahvalaulud, nende au ja uhkus, oluline osa läti identiteedist, kuigi enamasti vaid nelja-, vahel harva kuuerealised. Just hiljuti ilmus suur dainaraamat inglise keeles, mille tõlkis ja pani kokku välislätlanna, paljudes riikides elanud Ieva Auziņa Szentivanyi. Tema sõnul on läti dainad sama tähtsad nagu Piibel ja ehk isegi tähtsamad veel, kuidas võib siis olla, et maailm ei tea nendest midagi. Ingliskeelset raamatut koostama õhutanud teda mõte, et kui ka läti rahvas peaks hääbuma, jäävad vähemalt dainad alles.
„Dainade kapp” (The Cabinet of Dainas / Dainu skapis) on kantud UNESCO maailma mälu registrisse. See on rahvaluuleuurija Krišjānis Baronsi 1880. aastal (Moskvast) tellitud kapp, mis tänapäeval sisaldab 268 815 dainat ja mille sahtlid, mis omakorda jagunevad väiksemateks sahtliteks, aitavad dainasid teemade kaupa otsida. Praegu asub Dainade kapi originaal Läti Rahvusraamatukogu viiendal korrusel, koopiad veel mõnes kohas, aga mõistagi saab tänapäeval dainasid otsida ka internetist.
Teatud mõttes on dainad nagu haikud — nappide vahenditega tuleb palju ära öelda. Neljarealised on ka kirjanduse populariseerimiseks (ja rahvaluule on ju tõeline kirjandusklassika) väga head, neid saab igale poole toppida, näiteks lehmakommi paberi sisse. Just sel aastal avastasin, et ühes Riia suures kaubamajas pakuti soodushinnaga sellist toodet: lehmakomm „vallatute dainadega”. Vallatud dainad on üks dainade rühm ja nendest on välja antud omaette raamatuid. Neid võiks nimetada ka siivututeks dainadeks, sest nende sisu on selgelt allapoole vööd. Need, mida lehmakommipaberisse pannakse, räägivad veel enam-vähem läbi lillede, aga muidu võib leida ka lausa hardcore’i:

Mis me teeme, õekesed,
Kui ei jäänud käima peale?
Rahad kokku paneme,
Uue munni ostame.
Või:

Puts, sa kasva puu küljes,
Mitte minu keha küljes.
Sinu pärast pean ma käima
Külast külla, vallast valda.

Ausõna, ma ei ole tõlkides midagi omalt poolt juurde pannud. Ja loodan jõuda ka selleni, et sellistest „vallatustest” terve eestikeelse raamatu kokku saada. Armastusluule klassika.
Ma ei tea, kas Dainade kapis on ka alajaotus „dainad eestlastest”, aga neid ikka olevat päris hulk. Näiteks ilusast eesti poisist, kes õpetab läti tüdruku „kurratama” ehk „kurat” ütlema. Sõna „kurat” on ilmselt selline, mis võõrast keelest hästi kõrva jääb, eriti, kui selle rahva meremehed ja kaupmehed teda tihti tarvitavad — ja pigem isegi mitte jutu sees, vaid täitsa omaette sõnana. Ja eriti kui lätlastel enestel nii mahlakat sõimusõna ehk polegi — vähemalt kurat ja põrgu kõlavad läti keeles nii, et nendega võiks last magama uinutada — velns ja elle. See, miks enamik eestlasi teab läti keeles just sõna saldejumps (õigemini saldējums), tuleb ka peamiselt selle sõna naljakast kõlast.
Kuigi saldejumpsid ehk lätakad ehk lätlased on minu väga head sõbrad ja läti sportlastele kaasa elades tunnen ennast tõesti lätlasena, siis ometi — kui eesti ja läti sportlased satuvad omavahel konkureerima, siis ma ennast enam lätlasena ei tunne, siis on võit lätlase üle ikka eriti magus, vaata et isegi magusam kui võit venelase üle. Nii et kui lätlased armastavad rõhutada, et Eesti jäähoki — seda polegi olemas, siis sain neid lohutada, kui Läti hokimeeskond jäi olümpialt välja, kaotades valikmängus kõige napimalt Saksamaale (kes jõudis muide olümpia­finaali välja). Lohutasin: Läti hokikoondis ei saanud olümpiale? Ei ole hullu, eestlased ka ei saanud.
Ennast lätlastega võrreldes rõhutame muidugi, et meie tõime neile vabaduse (tuttav lause hoopis teises kontekstis, kas pole?), ja et meil on pehmelt öeldes palju rohkem saari, ja sedagi, et ainuke asi, mis lätlastel meist parem on — neil on parem naaber. Võiks veel lisada, et meie hümnil on rohkem sõnu ja ka lipul rohkem värve.
Aga nagu looduses ei ole olemas musta-valge ega hea-halva skaalat, nii segunevad ka lätlaste ja eestlaste (stereotüüpsed) iseloomujooned. Mind ajab põhjalikult segadusse, et Läti kirjandusinimesed on oma hüüdlauseks välismaal võtnud: „Ma olen introvert!” Sel teemal tehakse videoid ja internetis pakutakse näiteks lõbusa pealkirjaga testi „Milline introvert ma olen?”. Koostöös luuletaja Krišjānis Zeļģise pruulikojaga Malduguns valmis Londoni raamatumessi ajaks kirjanduslik õlu „I’m an introvert”, mille koostises on üks lätlaste armastatumaid toiduaineid kartul ja sildi peal ikka mõni tsitaat läti kirjandusest.
Lätlaste rõhutatud introvertsuse juures ajab mind segadusse just see, et lätlaste põhianekdoot eestlastest on teemal „aeglane eestlane”. Kas me peaksime oma loosungiks võtma „Veel aeglasem kui lätlane”? Tänapäeva kiires ja rahutus maailmas on inimene, kes on võimeline pikemalt mõttesse vajuma, tõesti väärtus omaette. Nagu kuld. Juba vanarahvas ütles: vaikimine kuld.
Teine teema on häbelikkusega. Ilmārs Slāpiņš kirjutab oma raamatus „Keskmine eestlane” (raamatu pealkiri on muidugi „Keskmine lätlane”, aga vabalt võiks selle eestlaseks tõlkida):
„Keskmine lätlane ei kannata ühistransporti. Ta ei taha suruda ennast tihedalt teiste vastu, seepärast laseb iga päev mööda kolm tuubil täis trammi, et lõpuks astuda sellisesse, mis sõidab täitsa vales suunas, aga on vähemalt pooltühi.”
Tegelikult meenutab see kirjeldus kõige rohkem seda, mida kirjutatakse soomlaste kohta. Tegelikult oleme kolme riigi peale maailma mõõtudes nii väike nurk, et väga palju üksteisest ei erine. Ehk siis peaksime ikkagi oma naabritega viljakat koostööd tegema, sest meil on üksteisele sobiv tempo.