Arusaamine, et meil on olemas naabermaa Läti, jõudis nõukogude ajal noore inimese teadvusse enamasti vist suvise klassiekskursiooni käigus. Vähemasti kord kooliaja jooksul korraldati bussiekskursioon Põhja-Lätisse või ka Riiga. Kuskil väikelinnas või alevis tehti peatus ja bussist välja pääsenud teismelised jooksid sappa kioski ette, millel ilutses suur silt „Saldējums”. (Tõlkes umbes „külmutis”.)
Selles sõnas on eestlasele ühest küljest midagi kirjeldamatult koomilist, teisest küljest aga uskumatult meeldejäävat. Korra kooliajal nähtud-kuuldud sõna püsib meeles terve elu. Sadadele tuhandetele meie kaasmaalastele ongi see ainu­ke lätikeelne sõna, mida nad teavad. Pole ime, kui sellest sõnast on saanud rahvasuus lätlase poeetiline sünonüüm: „anname ka saldejumpsidele üle küüru…” (netist).
Iseseisvuse taastamise järel oli meil periood, kus naaberrahvaste kohta kasutati üsna tihti sedasorti eufemisme. Soomlasi kutsuti põtradeks. Venelasi, pärast seda, kui enam ei tundunud poliitiliselt korrektne nimetada neid tibladeks, sest oli selge, et paljud neist jäävad Eestisse ja nendega tuleb pidevalt arvestada, hakati kutsuma vantideks. Rootslasi svenssoniteks.
Need nimed on praeguseks taandunud, kasutuselt kadumas. Küllap ei tea ka praegustest koolinoortest suur osa enam „saldejumpsi”, jäätist saab Läti reisi ajal igast poest ja bensukast. Paarikümne aasta pärast see sõna ununeb. Praegu aga meeldib ta veel reklaamimeestele. Kaupluste külmlettides on teiste hulgas jäätisesort, mille nimeks märgitud „õige saldejums“. Vähemalt minu puhul see nimemäng „töötas” (tänavu suvel Elva Konsumis), ostsin ja proovisin.
Kui tehtaks konkurss kõige omapärasema ja üldse mitte pahatahtliku hüüdnime peale, mida keegi on oma naaberrahva kohta kasutusele võtnud, siis võiks eesti rahval olla suur šanss seda võistlust võita.

Kokkupuude liivi keelega

Minu elu esimene pikem reis Lätti oli täiesti ebatüüpiline. Eduard Vääri, hilisem professor, õpetas Tartu riiklikus ülikoolis muude kursuste ja keelte hulgas ka liivi keelt ja käis igal suvel koos paari üliõpilasega liivi keele uurimise ja praktika ekspeditsioonil. Sattusin temaga sinna kaasa. See pidi olema 1963. aasta, olin juba 16-aastane ja sain oma värskesse Nõukogude passi Kuramaa lääneranniku piiritsooni sisenemise loa.
Kuramaa liivlased olid elanud rannakülades, ka Kuramaa tipus Kolkas, kust üle Irbeni väina (Kura kurgu) on Sõrve sääre tipuni vaid umbes 25 kilomeetrit. Nende asuala oli sisemaa lätlastest eraldatud liivaluidete ja metsade laia vööga. Viljakandvat mulda seal ei olnud, ehk vaid mõneks kartulivaoks. Peatoiduse oli alati andnud kalapüük. Mehed olid alati merd sõitnud.
Enda kohta ütlesid nad raandalist, st randlased, ja oma keele kohta raandakeel. Külakoolides oli õpetus muidugi lätikeelne, aga oli olemas ka emakeeleõpetus ja kirikuteenistus Mazirbe (Piški Īra, väike Ira) kirikus. Enne Teist maailmasõda oli liivlasi umbes poolteist tuhat inimest ja ei paistnud mingit nende kadumise märki.
Nende keelest ei olnud raske aru saada, kui olid mingid teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta. Mina olin kasvanud Tartu linnas, kus tollal oli veel üsna palju kuulda Tartu murret. Liivlastest keelejuhid oskasid kõik ka suuremal või vähemal määral eesti keelt. Neist vanemad olid olnud Esimese maailmasõja ajal Kuramaalt evakueeritud ja elanud siis valdavalt Tartus. Iseseisvusajal, nagu ka tsaariajal, olid lapsed käinud suviti Saaremaal karjas — paadiga üle kitsa Irbeni väina.
Nii oli kunagi olnud. Aga see, mida mina — teismelise poisina — seal nägin, oli jube. Kunagisi suuri ja rikkaid külasid ei olnud enam. Enamiku hoonete katus oli sisse varisenud. Siin-seal elutses mõni vana naine, võimalik, et tulnud Ventspilsist või mujalt kodukülla vaid suveks. Igal oli näidata fotosid (värvifoto oli NSV Liidus veel üldiselt tundmatu) oma Põhja-Ameerika sugulastest uhkete majade ja suurte autode taustal. Kes vähegi sai, oli enne Saksa vägede Kuramaa kotti jäämist läinud sõja jalust üle mere. Nii läks 1944. aastal pool liivi rahvast. Tagasitulemise võimalust ei avanenud kunagi.
Liivi rannas oli leivateenimine olnud traditsiooniliselt meeste töö. Ühed elasid kodus ja käisid paadiga kala püüdmas. Teised sõitsid merd, vastavalt koolitusele madrustest kapteniteni. Nõukogude võim võttis aga kõik elatusallikad. Oli piiritsoon, piiririba, okastraataed. Ei mingit paadiga merel käimist. Kui ma õigesti mäletan, oli kogu Liivi rannas peale Kolka vaid üks koht, kus kolhoosil oli luba kaluripaate merele saata.
Nõukogude võim pillutas veel koduranda alles jäänud liivi rahva laiali ja suretas välja, arvatavasti ilma, et oleks olnud sellekohast spetsiaalset kavatsust. Lihtsalt möödaminnes, niisama, Nõukogude Liidu piiritsooni reegleid kohaldades. Tänapäeval öeldaks ehk collateral damage?
Liivi keel elab edasi ka pärast oma surma. On liivi verd inimesi, kes oma juuri otsides on esivanemate keele teadlikult ära õppinud ja kasutusele võtnud. Mitte ainult Riias ja mujal Lätis, vaid ka Eestis. Teist korda kohtusin liivi keelega viiskümmend aastat hiljem. Lätis perega reisides läksime Siguldas Turaida (liivi k Toreida) muuseumi. Ekspositsiooni liivlastele pühendatud osas oli näidistena ka hulk tuttavaid liivikeelseid sõnu. Muidugi ranna-liivlaste keelest. Kaupo rahva keelest üleskirjutusi ju ei ole.
Tagantjärele arvan, et just too Kuramaal käigu kogemus oli see pöördemoment, miks minust sai nõukogude kommunismi veendunud vastane. Kommunistliku impeeriumi kokkuvarisemine ja selle käigus nii Läti kui Eesti iseseisvuse taastamine olid meie eluaja kõige olulisemad sündmused. Aga liivi keele oli see võim juba mõrvanud. Meie eluajal on surnud välja eesti keele kaks kõige lähemat sugulaskeelt, liivi ja vadja. Võiksime neid mõlemaid pidada sama hästi ka eesti keele murreteks.

Läti vabadus on ka Eesti vabadus — ja vastupidi

Mis on see, mida Eesti rahvuslikud huvid Lätist tahavad? Kõige lühemalt ja kokkuvõtlikumalt: et Läti oleks iseseisev ja sõltumatu riik. See mõte sõnastati tõenäoliselt Vabadussõja ajal. Või veidi varem: 1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal. Vabadussõja käigus mindi kahel korral appi Läti vabadust ja julgeolekut kaitsma.
Eesti ja Läti on arenenud alates rahvuslikust ärkamisest XIX sajandi keskel väga ühtemoodi, paralleelselt. Kuid enamasti mitte ühiselt ega koostöös. Poliitiline koostöö läks tõsisemalt käima pärast Teist maailmasõda paguluses, NSV Liidus aga pärast Stalinit.
1960. aastate esimesel poolel vabanes Venemaa poliitvangilaagritest (peamiselt Mordva ANSV-st) pärast oma aastate äraistumist mitusada noort eestlast. Nende kohtuotsused olid tehtud pärast Stalini aega, nn sulaajastul, kui noored olid veel õppurieas. Sain pärast keskkooli mitmega neist tuttavaks ja see kujundas hiljem minu eluteed oluliselt.
Tagantjärele vaadates paistavad Stalini aja vangilaagrid justkui väiksemate rahvaste üksteise tundmaõppimise ja sõpruse sõlmimise koolid. Hruštšovi aja poliitvangilaagrid olid selleks justkui loodudki. Seal sai tol perioodil kokku sadu noori eestlasi, lätlasi ja leedulasi, muidugi ka ukrainlasi, venelasi jt. Teoreetiliselt oli ju varemgi selge, et ollakse nii ohvrite kui vastupanijatena liitlased ja kaasvõitlejad, aga seal omandas vabadus- ja iseseisvusmeelne koostöö konkreetsed nimed ja näod. Mingil ajajärgul võttis Baltikumi rahvaste noorte n-ö juhtrühm vastu otsuse, et iga mees peab ära õppima ka vähemalt ühe Baltimaa rahva — eesti, läti või leedu — keele. Töökuse aste ja õppimise võime oli igaühel muidugi erinev ja kellel hiljem ei olnud põhjust või soovi õpitud keelt hoida, nende oskused käisid alla.
Need mehed olid minust vanemad ja ega nad mind oma suhtlemise juurde ei vajanud. Siiski nägin mitmel korral 1970. aastatel neid juttu ajamas ilma vene või saksa keelt kasutamata. Näiteks Läti luuletaja Knuts Skujenieks (snd 1936) rääkis vabalt eesti keelt ja Eesti luuletaja Jaan Isotamm (1939—2014) oskas läti keelt.
Nõukogude aeg oli Baltikumi rahvastele üksteise avastamise ja omavaheliste suhete ja tutvuste kasvamise periood. Lisaks oli üks tollase elu osa hädavajadus käia enam-vähem regulaarselt teiste NSV Liidu administratiivüksuste poodides, sest kuigi tarbekaupade valik oli igal pool praegusega võrreldes uskumatult vilets, oli see viletsus igal pool mõnevõrra erinev. Läti Valka või Petserisse ei mindud tookord otsima mitte viina või õlut, vaid lapsele riideid või naisele talvesaapaid.
Ilmselt võib väita, et NSV Liidu lagunemise ajaks olid sõlmunud kontaktid kõige erinevamatel erialadel ja tasemetel Eesti, Läti ja Leedu asutuste ja organisatsioonide vahel. Kui vabadus- ja reformiliikumine 1980. aastate lõpus käima plahvatas, algas Baltikumis ka poliitiline koostöö (pagulaste vahel oli see olemas juba varem) kõikidel võimalikel tasanditel. Koostööd tegid Balti liiduvabariikide komparteide eri rühmad ja rahvarinded, samuti mitmesugused kodanike algatused kuni põrandaaluste vastupanuorganisatsioonideni välja. Endiste nõukogude poliitvangide omavaheliste varasemate tutvuste baasil formeerus pika nimega organisatsioon: NSV Liidu ikestatud rahvaste rahvuslike vabastusliikumiste koordinatsiooninõukogu, mille mitu koosolekut toimus ka Eestis.
Rahvusvaheliselt kõige mõjusam üritus oli Balti kett 23. augustil 1989.
Kui Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutamiskoosolekul 1988. aasta augustis olid külalised Lätist ja nende tervituskõned veel midagi uudset, siis õige pea muutusid kontaktid ja koostöö Läti sõpradega tihedaks ja regulaarseks. ERSP sõsarerakonnaks Lätis sai partei nimega Tēvzemei un Brīvībai („Isamaale ja vabadusele”: need sõnad on Riias suurel vabadussambal, mida nõukogude võim ei julgenudki hävitada). Erinevalt ERSP-st elab see erakond ja tema nimi praegugi, läbi mitme ühinemise Läti rahvuslik-konservatiivseks parteiks.
Kuigi Läti Vabariigi iseseisvuse taastamine toimus samal ajal kui Eestis, käis see mitmes olulises aspektis teisiti. Eesti Kongressi paralleelesindus Läti Kongress jäi nõrgaks ning Läti ülemnõukogu ja rahvarinne tõrjusid selle hoopis kõrvale. Üks põhjus oli selles, et Läti pagulaste eliit asus sealset rahvarinnet toetama. Lätis ei olnud ka vajadust koostada uut ja kõigile osalistele vastuvõetavat põhiseadust. Seal saavutati kergesti poliitiline üksmeel, et taasjõustatakse 1920. aasta põhiseadus.

Sarnasused, erinevused

Kas lätlased jaotavad oma maa kolme, nelja või viide ossa, ei ole eestlaste vaatenurgast üldse oluline. Saaremaa läänepoolsetel osadel on küll olnud kontakte Kuramaaga ja Ruhnu saar kuulus ajalooliselt Kuramaa territooriumi hulka, aga ülejäänud Eestil on olnud kokkupuuted ikkagi vaid Läti ühe osaga. Lätlased kutsuvad seda Vidzemeks, mida tänapäeva läti keelest võiks tõlkida kui „keskmaa”, aga sellel puudub paraku mõistlik tähendus. See on Riia linn pluss maa Daugava (Väina) jõest Eestini, idas kuni latgalite asuala Latgaleni. Ei ole teada, kas eesti keeles on üldse kunagi olnud selle maa kohta eraldi nime.
Probleem on selles, et vist juba Rootsi ajast alates on see piirkond koos Eesti lõunapoolse osaga kandnud saksa keeles nime Lifland, eesti keeles Liivimaa, Vene keisririigi ajal Liivimaa kubermang. Ja lätlased omakorda tõlkisid seda nii, et ka Eesti lõunapoolne osa (kaasa arvatud Saaremaa) on nende keeles Vidzeme.
On üsna loomulik küsida, kas kunagise Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud osa ja lätlastega asustatud osa vahel on tundeline erisuhe? Mul ei ole kahtlust, et varasematel sajanditel on olnud mingi läheduse tunne (kuni omalaadse viha-armastuse suhteni keelepiiri kandis). Minu Tartumaa esivanemate silmis oli ajalooline keskus ja pealinn alati Riias (mille nime käänati Riig : Riia). Talveteega jõuti sinna kahe päevaga. Tallinnasse ei olnud ju üldse õiget teed. Tulevase Eesti riigi praktiline kujunemine sai alguse sellest, et 1876. aastal valmis Tapa—Tartu raudteeliin. Siis oli äkki Tallinn lähemal kui Riia. Tartu—Valga liin valmis alles 1887.
Ikkagi, kui ma reisin Vidzemes, siis on kõik seal mulle kodune. Sealsed lätlased tunduvad mulle pigem kui läti keelt kõnelevad eestlased. Aga minu põhja­eestlasest naisele see kõik nii vist ei tundu.
Ajaloolist Liivimaad ei ole enam juba sada aastat. Aga meie Riigikogus on praegu üks, ainult üks rahvaesindaja, kes igal võimalikul ja võimatul juhul tuletab meelde, et ta edustab Liivimaa ideed. See on juudi verd mees, Liivimaa päritoluga kristlane Igor Gräzin.

Kas tohib lätlasi ja Läti riiki kiita?

Kui 1991. aastal sai võimalikuks meie riikide iseseisvuse taastamine, siis oli Läti rahvuslik stardipositsioon hulga kehvem kui meie oma. Lätlased olid jäämas vähemuseks omaenda maal, läti keele kasutamise võimalused olid taandumas maaelanike ja kodukeeleks. Nüüd ei ole läti keel mitte ainult riigikeel, vaid ka suhtlemise ja hariduse keel kogu Lätis. Kui see ei ole ime, siis mida me üldse saame imeks pidada?
Kas mäletate, kuidas majanduslikult kitsikutel 1990. aastatel tõstis vahel tuju ja toonust info, et Lätis, mis ajaloos on ikka olnud veidi jõukam kui Eesti, on suhteliselt väiksem SKT, vähem investeeringuid, madalamad palgad, pisemad pensionid? Nüüdseks on Läti meile peaaegu kõiges järele jõudnud ja hakanud meist ette minema.
Olen rahvaesindajana palju aastaid Riigikogus koostanud uue Eesti seaduste tekste. Üsna tihti on avanenud võimalus võrrelda meid Lätiga. Enne Teist maailmasõda olid lätlased Eestist kiiremad ja tublimad. Erinevalt meist said nüüdsed Läti riigimehed toetuda eelkäijate õlgadele. Vana, 1920. aasta põhiseadus kehtib, sellele on juurde kirjutatud hulk vajalikke täiendusi. Ei ole kuulda nõudmistest hakata seda pea peale pöörama.
Tegime Riigikogu VII—IX koosseisus osade kaupa üle kümne aasta Eesti uusi tsiviilseadusi, koodeksiks kokku ei ole me veel jõudnud neid liita. Aga lätlased said omaenda moodsa tsiviilkoodeksi valmis veel enne Nõukogude okupatsiooni. See on nii kvaliteetne, et iseseisvuse taastamise järel võis selle uuesti jõustada. Uute seaduste ja riigikorralduste puhul, mida tean ja saan võrrelda, on lugu ikka pigem Läti kasuks: korraldused ja normid on mõistlikumad ja praktilisemad kui Eestis.
Kas mäletate veel meie nn haldusreformi? Läti riik tegi valdade-pagostite ühendamised ja ümberkorraldused kümmekond aastat varem, ilma meie skandaalide, tülide, korruptsiooni ja äraostmisteta.
Lätis ei ole tehtud ühtki neist valeotsustest, mis on praegu pea peale pööranud Eesti demokraatia: kägistatud kandidaatide nimekirjade esitamise vabadust, muudetud parlamenti kummitempliks või halvatud selle töö hoopis. Läti erakonnad ei saa ennast rahvale propageerida riigilt „tõmmatud” raha kasutades. Jne.
Eestis on muidugi ka palju asju ja uuendusi, mida kiita, aga kui palju on nende hulgas olnud selliseid, mida saaks seletada ilma Rootsi või Soome positiivse mõju või eeskujuta?
Kas mulle tundub vaid, et Läti rahvusriigi taastamise töös on lätlastel olnud rohkem tahet, energiat, koostööd ja kannatlikkust? Läti isamaalisus on vist alati olnud tugevam kui Eesti rahvuslus.

Soome ja Läti vahel

Läti on Eesti alter ego. Või vähemalt peaks seda käsitlema nii. Argentiinast või Tuneesiast vaatajale on Eesti ja Läti ju eristamatult samasugused. Aga Läti–Eesti teemal ei ole võimalik rääkida muidu, kui tuleb sisse tuua kolmas osaline: Soome. Meie Eesti asub Soome ja Läti vahel, seda nii geograafiliselt kui ka vaimselt. (Teisel teljel paikneb Eesti muidugi Saksa ja Vene vahel.)
Lätlastele oleme meie vist praegu hoopis tähtsam maa kui Läti meile. Nende silmad on rohkem meie poole suunatud, nad vaatavad, näevad, mõtlevad. Muidugi saavad lätlased ennast võrrelda ka Leeduga, aga üldiselt on lätlane olla hoopis üksildasem kui eestlane. Pakuks Petrone kirjastusele idee: tellida kelleltki lätlaselt raamat „Minu Eesti”.
Ka Soome on meie alter ego, aga teisiti, rohkem meie meeles ja meelt mööda. Pigem isegi meie „parem ego”.
Ärkamisaegne unistus Soome sillast on ju nüüd, taastatud iseseisvuse ajal teoks saanud. Füüsiliselt tuleb silla asemel muidugi hoopis tunnel Tallinna ja Helsingi vahele. Selles olen ma sama kindel kui selles, et palju reklaamitud Rail Balticut, kiirraudteed väljakuulutatud kujul kunagi ei tule. Siis on meil praktiliselt kaksiklinn kahel pool lahte. Kunagi oli nii Lüübnitsa külaga Setomaal. Kohalik rahvas nii seal kui teisel pool vett Kolpino saarel pidas ennast ühtekuuluvaks.
Meil elab nüüd palju soomlasi, selge eesti keel suus. Ja Soomes veelgi rohkem eestlasi. Viimase kolmekümne aastaga on toimunud plahvatuslik kontaktide laienemine. Kas me pole mitte tunnistajateks üsna ebatavalisele protsessile, et eesti ja soome rahvas on hakanud omavahel kokku sulama. Mulle on ikka tundunud: idee, et eestlased ja soomlased peaksid moodustama ühise riigi, ei ole Eestis tegelikult kunagi kadunud. Rootsi kuningriigi ajal, kui Ingerimaal domineeris veel läänemeresoome keel, ükskõik mis nimega seda siis nimetati, oli ju praktiliselt võimalik Eestist (ja miks mitte ka liivi rannaküladest, kui oli üle Irbeni väina Saaremaale jõutud) rännata mööda rannamaid kuni Soome tollasesse pealinna Turgu ja kaugemalegi, ilma et oleks pidanud kasutama vene või rootsi keelt. Kui Vene impeeriumi võim oli muutnud Ingerimaa venekeelseks, siis ei paistnud ühisriigi mõte enam realistlik. Aga nüüd? Kui teha hüpoteetiline mõttemäng, et toimub referendum küsimusega, kas oleksite nõus, et Eesti ja Soome moodustaksid (mingitel enamikule vastuvõetavatel tingimustel) ühise riigi, siis annaks vist päris palju eestlasi vastuseks „jah”.
Aga kui küsida toetust Eesti–Läti ühise riigi mõttele?
Eestil oli pärast iseseisvuse taastamist võimalik saada majanduslik areng kiiresti käima, muuhulgas kiiremini kui Lätis, ja selle seletus on Soome. Muidugi oli Rootsi valitsuse poliitika ja sealsete väliseestlaste abistav roll suur, aga kõige olulisem aspekt oli minu arvates see, et Soomest tulid tuhanded ettevõtjad oma raha, plaanide ja lootustega. Läti ja Leedu „jäid maha” eeskätt seetõttu, et neil ei olnud oma abistavat Soomet.
Eesti Riigikogu töö seisukohalt ei olnud Soome kui „parim eeskuju” kuigi hea. Soome (ja osalt ka Rootsi) riigikorraldus ja seadusandlus olid püsinud üsna arhailised. 1990. aastate esimesel poolel tuli üsna palju võidelda, et me ei hakkaks jäljendama Soome (ja Rootsi) riigikorraldust ja seadusi, vaid võtaksime suuna n-ö Euroopa Liidu moodsamate riikide (Saksamaa, Holland, Austria jt) eeskujule. Soome ja Rootsi moderniseerimine läks varsti kiiresti käima seoses sellega, et mõlemad maad otsustasid Euroopa Liidu liikmeks astuda, mis toimus aastal 1995.
Üldine suhtumine paistab olevat umbes niisugune: ka Soome kehv on ikka parem kui Läti hea.
Üks näide. Pea 20 aastat käis Eestis vaidlus, kas Riigikogu liige tohib või ei tohi olla samal ajal ka kohaliku omavalitsuse volikogu liige. See sai tuntuks kui küsimus, kas tohib istuda kahel toolil. Praeguse, XIII Riigikogu koosseisu üks väheseid tõesti tähelepanuväärseid otsuseid on, et kahel tooli istuda on nüüd jälle lubatud. Vabaerakonna esimees Andres Herkel esindas juhtivalt kahe tooli lubamise vastaseid. Ühe peamise argumendina viitas ta Läti ja Leedu eeskujule, kus see on keelatud. Kui keegi osutub valituks mõlemale positsioonile, siis on tal kohustus valida, kumba neist ta tööle läheb. Nii Lätis kui Leedus on see põhimõte aktsepteeritud ja seda ei vaidlustata. Aga Soomes on teisiti, enamik parlamendi liikmeid on valitud ka mõne kunta esindusse. See on sealne traditsioon, mille juured ulatuvad tagasi aega, kui Soome ei olnud veel iseseisev. Mis siis ikkagi sai määravaks? Kas see, et nn kartellierakondade poliitikud olid nõus pigem teise töökoha lisandumisega kui riskima oma mõjukuse vähenemisega?
Viimaste kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste ajal oli kahel toolil istumine jälle lubatud. Vist umbes 80 rahvaesindajat on nüüd ka volikogude liikmed. Riigikogu töökorraldus vajab seepärast ümberkorraldamist, sest on päevi, mil suurem osa rahvaesindajaid töötab lihtsalt mujal.
Uus Baltikum tulekul?

Pärast iseseisvuse taastamist kahanesid Eesti, Läti ja Leedu inimeste omavahelised kontaktid peaaegu olematuks. 25 aastat hiljem on pilt vastupidine. Tuhanded ja tuhanded liiguvad, eeskätt oma isikliku sõiduautoga, meie maade vahet. Tallinna tulevad lätlased juba ammu selleks, et asuda Helsingisse või Stockholmi siirduvale laevale. Eestlased sõidavad Riiga, et istuda seal lennukile, mis on kas otsem, kiirem või odavam.
Paljud — eriti eraettevõtetes ametis olijad — kihutavad Riiga tööle kas kiirbussiga või lennukiga. Tuttav kirjanik leiab uue raamatu kirjutamiseks rahupaiga Ventspilsi pansionis. Perekonnad käivad puhkusereisidel naabermaal. Tartus eelkõige lastele mõeldud teaduskeskuses Ahhaa on ka lätikeelsed seletavad tekstid. Sama ka Saadjärvel Jääaja keskuses. Rõuge ronimiskohtades trehvad huvisõidul läti armunute paari. Koduteel peatuvad lätlased Rõngu alevikus, et osta kodustele kostiks kaasa firma „Rõngu Pagar” kompvekke ja kooke.
Kõigil on nüüd käibel euro ja naabermaa külastamise laine kasvab kiirelt. Ma ei püüa otsida oma muljetele tuge arvudest, kuigi küllap on needki kuskil olemas. Balti riikide majandustegevuste laad on muutunud üsna sarnaseks ja nad on kokku kasvanud. Esimestena ja eesotsas liikusid vist meile tulnud Skandinaavia pangad. Seejärel ka muud välisinvesteeringutel põhinevad tarbekaupu tootvad või turustavad ettevõtted. Ka poeketid on ühised. Eraldi on Balti riigid turuna ju tänapäevaste tootmisviiside jaoks liiga väikesed.
Kogu Baltikumi katvad võrgustikud pakuvad meile üha enam teenindust meie emakeeles (+ vene ja inglise). Nooremate põlvkondade ühiskeeleks on saanud inglise — koos kõikide uute hädadega, mis sellega kaasnevad.
Me muutume üha sarnasemaks. Kas võib juhtuda, et me hakkame selles tajuma ohtu enda rahvuslikule iseolemisele ja omapärale?
Vähemalt esialgu ei oska ma näha Baltikumi spontaanses integreerumises midagi eriliselt ohtlikku. Pigem paistab, et riigiasutused ja n-ö poliitiline eliit seda õieti ei märka, magavad maha. Mis iseenesest ei olegi ehk paha.