Kärt Hellerma: „Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris”.
„Tuum”, 2018. 358 lk.

Romaan algab sisukorrast (kas tõesti nõnda? romaan ei vajavat ju sisukorda, fiktsionaalsus kulgevat omasoodu, juhisteta). Aga miks ka mitte? Esimene päev romaani ajas, esimene Kuu päev (rõhuasetuse ja lahkukirjutamisega) määratlemata aastaarvuga jaanuaris lumise-tuisuse-libedaga üllatavas Tal­linnas algab kortermaja esimese korruse elaniku, vana arhitekti Aaroni juures, keda kutsutakse traditsioonilisele uusaastakohvile. Normaalselt, porisegu külma ilma, mitte alkoholi tõttu punase ninaga vanamees nii palju kui tahab. Vene päritolu naaber Nastja ülakorruselt kalambuuritseb: punanina, punanihe, teadmata kummagi sõna tähendust. Lugeja võiks aegade muutumise märke sellistest vihjetest teadmiseks võtta: see on romaan postpostsovetlikust (meie?) ajast, sellisest lähiminevikulisest ajast, mil „Estonia” huku mainimine tekitab ikka veel äratundmist ja põgusat vaikust, eile Permis alla kukkunud lennuk aga… pelgalt uudisevirvendust. Alles siis, kui torud on külmunud ja tänaval ei suuda libeduse tõttu terve inimenegi kõndida, tekib kahtlus, kas olukord linnas on ikka enam normaalne. Kas ja millal (kui üldse) tuleb maailmalõpp? Ja mis siis saab, kui kliimamuutuste kuulutajatel ongi õigus? Romaani mänguline sisukord ei ole lugeja patsutamiseks, utsitamiseks ega ka ahvatlemiseks; liiati pole tegemist äpiga, mis võimaldaks tuuritada eri ajanihestustel Rootsi bastioni keerdkäikudes (romaani ehk kõige sümpaatsema tegelase, koobaste ja tornide sõbra Maksimiga, kes nutitelefoni suurest põnevusest isegi maha pillaks).
„Koer ja kuu” on Kärt Hellerma seni helgeim proosaraamat, mis tuletab meelde nii tema Islandi reisiraamatut („Islandi kiri”, 2014) kui eksperimente proosapoeemide ja blogiluuletuste valdkonnas (viimatine: „Autogramm. 101 luuletust. 2016—2017”). Raamatus leidub peenetundelist ühiskonnakriitikat, mis jutustaja häält siiski ei talitse ega valitse. Jutustaja ei mõista oma tegelaste sisekõne üle kohut. Pikema proosa kirjutamisel hakkavad väidetavalt visandlikud tegelased oma elu elama, oma autorit korrale kutsuma. Tark kirjanik oskab sellist vasturääkimist eriliselt hinnata. Pärast seda ei taotle kummastusefekti enam autor, vaid kummastus toimub autori/jutustaja arvelt, tema vaikival nõusolekul.
„Koera ja kuu” neli peategelast elavad ühes ja samas Tallinna kortermajas: lesk Maria teisel, lapseootel Nastja kolmandal, üheksat ametit pidav (sealjuures mitte nälgiv) Maksim neljandal korrusel. Viien­da korruse korteri omanik on kadunud: tema korterist ei kuuldu enam ammu õhtuti klassikalist klaverimängu. Selle nimetu tegelase ümber hõljub udu ja keerleb tuul, kui nimetada romaani kahte olulist metafoori ja mütoloogilist registrit. Kuigi võib tunduda, et tegelaste omailmade avamisel on jutustajal käepärast dekameronlik kord, ei tunne neli peategelast üksteist hästi, pigem on nad sallivad trepikojatuttavad. Nende kõne on sisemonoloogi võtmes ja nad ei jutusta oma lugusid üksteisele. Romaani dialoogid toimuvad üle polaarsusest tekkinud kuristike: Aaroni ja tema noorema kolleegi Nero mõttevahetused on särtsuvad ja põrpivad. Tähendusrikkad, sügavad ja lihtsad vestlused toimuvad näiteks Maria ja tema lapselapse Kaspari vahel, kes usub veel muinasjutte. Ehk kõige võluvamalt suhtlevad romaanis Aaron ja Arktuurus, Nero šveitsi valge lambakoer, jäetud Nero Mehhiko-reisi ajaks Aaroni hoolde. Ühel lumisel õhtul (üsna romaani keskel) tõmbab Arktuurus end rihma otsast lahti ja kaob jäljetult.
Romaani eripära seisneb aga selles, et ta ei püsi ei argises ega ka mitte ebatõenäolisuse ehk ulme voolusängis, vaid hõlmab mõlemat. „Koeras ja kuus” seatakse küsimärgi alla väide, et inimese ilmsiolek, maiste ja olmeliste eesmärkide poole rühkimine ongi kõik, mis on. Jutustaja osutab pidevalt säärase suhtumise hädaohtlikkusele, piiratusele. Selle järgi elamine iseendasse vaatamata, ümbritseva maailma salapära tunnistamata on upsakus, mis pärsib vaimset ja hingelist elu. Romaanis esindavad teisi dimensioone unenäod ja alateadvus, kultuurile aluse panevad müüdid ja muinasjutud, igapäeva elu kokkusattumused ehk sünkronistika. Kuigi jutustaja iroonia peen ja terav nõel torgib „ebateaduse” ilminguid, pilades näiteks Nero eneseabiõpikutest hangitud energiakoolitust, new age’i ta ühemõtteliselt hukka ei mõista. Näiteks Nastja võib oma Avesta-kalendri sirvimist jätkata — nii teevad tuhanded ja see ei tee kellelegi kurja. Ometi on pisut hajameelne Nastja uue elu kandmispõlvele iseloomulikus piiriseisundis naine, kes hoomab inimeste, nähtuste, võimaluste seoseid. Kuigi elu põhitonaalsuseks võib olla üksildus, nagu see kõikide peategelaste elus puhuti või püsiseisundina on, on kapseldumine ja solipsism hädaohtlikud.
Kuigi autor on kindlaks määranud, et Tallinn on romaani tegevuspaik, mitte allegooriline lisategelane, kannab linnamaastik 1990. aasta pöördeajast saadik toimunud kiirenduse märke. Romaanis linnahalli ja rahvusraamatukogu projekteerinud Aaroni ning uusimaid trende järgiva Nero nägemuste ja tegevuse vastandlikkuse teeb huumor malbemaks. Lugeja võib endalt küsida, mis on ulmelisem: kas Reidi tee ehitamine Russalka liivase puhkeala kõrvale (2018), järgmise mitmekorruselise suurparkla rajamine Tartusse endise Meltsiveski niidu asemele (2019—2020?) või nagu romaanis „parkla-palvela” ehitamine Kuberneri aeda? Kas otsustajad — erinevalt Nerost — on mõelnud palverännakule Mehhikos?
Minevik on ja ei ole „Koeras ja kuus” „probleem”. Üheks teemalõngaks on küll mälestuste kirjutamine, otsesemalt seoses lesk Mariaga, kellele pensionäride käsitööringis anti ülesanne meisterdada oma elu kohta „mälestuste kastike”, mis on kaudselt ajendatud ajakapsli ideest. Maria otsib küll mõne alles hoitud koogikarbi üles, kuid meisterdamise asemel püüab ta oma mälestusi ka sisulisemalt kirja panna, komistades kõikide tavaliste takistuste otsa. Erinevalt romaani jutustajast suhtub Maria „mälestuste kastike­se” projekti rahuliku muhedusega ega lase ülesande kentsakusel end segada: pensionäride klubi noorematel juhendajatel on kalduvus (ehk isegi aruandlussundus) suhtuda eakatesse kui suurtesse (nojah, ikkagi cognitive decline’i kui mitte peatse AD diagnoosiga) juhmivõitu lastesse, keda painab igavus, kelle meel vajab „lahutamist”. Kõrvaltegelased (Silvia, Senni jt), kes mälestuste kastikeste teema kaudu lavale astuvad, on naised, kelle elu on ühel või teisel põhjusel luhtunud. Samas ironiseerib jutustaja mälestuste kirjutamise buumi üle.
Romaani neljast põhitegelasest on ehk kõige võluvam Maksim, kes kogu aeg muutub, areneb, pettub, kehastub ümber, loodab — ja kui Soome ehitusfirma kaua oodatud palka välja ei maksa, võtab trellpuuri kätte ja teeb vannitoas nagide jaoks veel mõne augu. Maksim on näitleja, kuigi tal selle kohta pabereid pole: tema kireks on nii tema enda sisemusse avanevad „pimikud” kui unistus teha film… tuulest. Teda ei kohuta post-post/post(sovetlikud) nähtused: oma rõivad leiab ta vanadest ja uutest kaltsukatest.
Tegelane, kelle nimeks pannakse „Udumees”, on ulmeline. Teated tema kohta korduvad kaldkirjas mitme peatüki lõpus. Ta kuulub teispoolsusesse — ei, mitte valgesse (kui mitte öelda steriilsesse) platoonilisse kõrgusse, vaid ultimatiivse kehalisuse juurde. Hellerma on aistingulise täpsusega joonistanud välja Udumehe lennu/laevahuku võimalikkuse, mis võib lugejas isegi võõristust tekitada. Samas ei nõua suurt pingutust jõuda oma ettekujutuses Permi kohal toimunud lennuõnnetuse ohvrite viimastest kogemustest Udumehe rännakuteni.
Kas Kärt Hellerma romaanis otsivad neli tegelast autorit samamoodi nagu kuus tegelast Pirandello kuulsas teatritükis? Kärt Hellerma „Koera ja kuu” puhul rääkigem neljast inimtegelasest, ühest koerast, Udumehest, tuulest… ja Kuust. Kokku tuleb ikkagi seitse. Kujund on võluv, kuid autori kiituseks olgu öeldud, et tegelased pole nii kammitsetud, et nad peaksid autorit otsima või alistuma ja lubama end tuimalt (ja andmekaitseseaduste tolmuvabade valgete kinnastega) monteerida (dok)filmis kõrvuti seisma. Veenvalt läks Kärt Hellerma oma tegelastega GPS-tehnikast kaardistamata teele, et teest saaks teekond, teekonnast eksistentsiaalselt otsinguline, inimlikult salliv, ulme/olme žanrite vahel võnklev romaan.
Romaan on elliptiline, kükloopne, tetraeeder. Mine teda tea. Äkki tõesti läheb hulkuma seniteadmata piiridele, inimese suremise avarale kõnnumaale. Elagu Arktuurus!