Andra Teede: „Pikad mehed, pikad elud”.
„Jumalikud Ilmutused”, 2018. 70 lk.

Andra Teede järjekordne luulekogu on huvitav oma originaalse ülesehituse poolest. See on väga kindlailmeline, otsast lõpuni loogilise ülesehituse ja ainevallaga teos, tõeline tervik. Kuivõrd autor on naissoost, pealkiri aga viitab ühemõtteliselt meestele, on loogiline, et selle keskmes on sugude vahelised suhted. Üldse mitte yin’i ja yang’i laadis, vaid siin ja praegu. Taustaks peamiselt tänapäeva Tallinn täie konkreetsusega: ummikud ja meri, Poolamägi ja Tulika tänav. Lk 50: „buss ei hakka terminali sisse keerama / nagunii ma olen siin ainus / kes tänapäeval üldse veel ühistranspordiga sõidab”. Pealkiri on ilus, ehkki eksitav. Tegelikult on selle kontekst hoopis niisugune (lk 9): „käitun ja olen täpselt nagu mu vanaema / ja emad enne teda / kõigil pikad mehed pikad elud”. Igapäevased toimingud ja argimõtted vahelduvad suhtedraamade ja -analüüsidega. Lk 9: „ärkan enne sind / panen supi keema ja lilled kuivama / keeran köögis üles kella…” Aga kõik on pingestatud. Seesama kella üleskeeramine muutub kohe emotsionaalseks: „…millel tiksuvad meie ühised päevad / täis usaldust nagu vihma”.
Tunded ajavad üle ääre, elu pulbitseb, kujundid seoksid end otsekui ise kettideks. Kõik on selge, lihtne ja arukas. Lk 10: „tallinn kuulub mulle ja koos temaga / kõik elud mida siin elatakse”. Lk 15: „taevas on nii sinine ja lai / nagu ta oleks ainult tänase jaoks tehtud”. Tänapäeva kujutamisele lisandub ajaline dimensioon. Juba esimesel leheküljel samastab autor end armunud naisega, kes elas sada aastat tagasi. Peale mina- ja sinategelase ning esimest iseloomustavate ärevushäirete annavadki esiemad sellele kogule tooni ning esinevad rahu ja turvalisuse allikatena. Lk 38: „laua peal on hunnik elektroonikat / ja kausis troopilised talvised viljad / aga muidu on kõik sama / nagu sada aastat tagasi”. Säärane üksikult üldisele ja siis jälle tagasi suunduv mõttekasutus muutub pikapeale väsitavaks. Aga õnneks pole raamat eriti paks ega luuletused kuigi pikad.
Raamatu teeb lähedaseks ja reljeefseks sinategelase kompaktsus. On selge, et jutt käib ühest ja samast inimesest. Lk 48: „kahe kirjaniku armastus teine teisel pool maailma / see on nagu maailma kõige parem / ja kõige halvem romaan samal ajal / imal aga hästi sõnastatud / etteaimatav aga ära riiulisse ei saa ka panna”. Teede ei üritagi mehe hingeelu saladustest aru saada. Viimasel nagu polekski neid. Meenuvad Maarja Kangro luuleread: „Mulle meeldivad sellised veidi kannatanud mehed.” Tundub, et Teede armastusobjekt on veel liiga vähe kannatanud. Lk 14: „sa helistad ja me vaidleme / mu uue laulu arranžeeringu üle / lauljate ja pillimeeste üle / ja raha üle ja ma vihastan / sest sul on muidugi hea õpetada”.
Luuletused on enamasti äreva alatooniga. Kodune või tänava rutiin tekitaksid nagu mingisuguse väljapääsuillusiooni, kuid autor suhtub ka ise nendesse külmalt, ehkki veidi lohutust nendest saab. Kirjanik otsiks nagu paanikanuppu, aga jätab selle kasutamata. Selle asemel sünnivad luuletused. Lk 16: „ma ei saa juba ammu aru mis see on / miks ma põksun ja närveerin”. Lk 17: „see on nagu ameerika mäed ja ma tean / et mina olen viimane kes siin midagi kontrollib”. Üks mu naiskolleeg „Õhtulehest” ütles rohkem kui paarkümmend aastat tagasi, et armumine on väga väsitav tegevus. Kas armunud olemisest luuletusi kirjutada on sel juhul kaks korda nii väsitav? Ilmselt oleneb autorist. Teede puhul on tähtis kõrvalfaktor see, et ta on juba mitu aastat teleseriaali „Õnne 13” stsenarist. Sest seriaalis kõike, mida ise tahad, teha ei saa — eriti nii konservatiivsele vaatajale mõeldud formaadis. Lk 40: „pärast saatsid mulle pildi et vaatad / mu valgel diivanil mu telekast õnnet / ja küsisid kuidas ma vastu pean”. Poeesias saab end praktiliselt piiranguteta avaldada, nii et Teede puhul võib luulekogu väljaandmist pidada ennekõike kasulikuks ja viljakaks puhkuseks. Seik, et ta on väljaõppinud dramaturg, tuleb luulekogus kuidagi sujuvalt ja endastmõistetavalt esile. Dramaatikat on küllalt, kuid seda ei suruta peale, vaid esitatakse vaheldumisi igapäevaste olupiltidega, näiteks söögitegemisest ja toidu ostmisest. Lk 10: „kõige kergem oleks / muidugi / tõsta sulle seenekastet ja vahetada teemat”. Kõlama jääb ka eestlastele peamiselt iiri näidenditest tuttav üldistus, et kõik naised on õnnetud ja kõik mehed lollakad. Teede minategelane on kahtlemata õnnetu, ent väga energiliselt, lausa rahmeldavalt õnnetu. Lk 35: „lund sajab ja ma püüan natuke tööd teha / sest pean varsti jälle mitmeks nädalaks reisile minema”. See äratab rohkem sümpaatiat kui vaikne valulemine. Samas tundub, et seriaali kirjutamine on Teedele kui luuletajale kasuks tulnud. Ta on põhjalik, kontsentreeritud, täpne ning vaatab ilma ja inimesi avara pilguga.
Raamat on ühest küljest väga poeetiline, teisalt väga realistlik. Raamat nagu elu ise, aga väga ilus ja valus elu. Lk 16: „päev on pikk ja kuum / nagu elu üldse”. Eriti ilus ja valus on lõpp. Saabub uus sinategelane. Kõik on nii hästi, nii idülliline, et tekib soov minategelast hoiatada, nagunii astub teist korda sama reha peale. Aga ei saa ju. Olen Andra Teede luulet küllalt lugenud ja sellest lugu pidanud, kuid „Pikad mehed, pikad elud” on oma katkematu narratiivi ja intensiivsete kujundite tõttu täiesti uus tase ja omaette nähtus eesti luules. Kui raamatusse süveneda, ei meenuta see luulekogu, vaid pigem väga napi sõnakasutuse ja suure pingega terviklikku romaani. Pole vahe- ega üldse mingeid pealkirju. Hoolimata sellest, et minategelane on põhimõtteliselt õnnetu, leidub raamatus kohati ka eneseirooniat. Lk 18: „astume kordamööda samasse ämbrisse / ja siis süüdistame teist et mis sa kolistad / ja kas sa veel lollimaid klišeesid / ei taha välja valida”. Tõsi: juba sellise raamatu väljaandmise fakti saab tõlgendada kui eneseirooniat — ja üsna põhjalikku. Lk 18: „me mõjume teineteisele nii halvasti / et sellest võiks kirjutada raamatu”.
Andres Rõhu kujundus on huvitav ja moodustab omaette süsteemi. Ehkki ma ei kiida heaks vanade fotode sedavõrd madala resolutsiooniga rastrisse kätkemist. Tekkinud must-valge kontrast avaldab iseenesest võimsat muljet. Aga kuna fotode detailid lähevad suures osas kaduma, väheneb elamuslikkus.
Lõpetuseks ja eraelu kajastamisele vahelduseks olgu raamatust ka üks kena üldistus (lk 51): „eestlastel hakkab pärast toitu ja kodulaenu / raha üle jääma rahvas kosub ja õitseb / ainult et mis siis teha kui raha on / raha muidugi on aga hingata ikka ei saa”.