Hannes Varblane: „Teise üksinduse aegu”.
„Ilmamaa”, 2018. 102 lk.
Selles raamatus pole ühtegi päris head luuletust. Aga kummaline, et luule on. Võiks arvata, et Hannes Varblane, see avalikult halb võõrikvend mäel, mis mureneb, on oma taarnateel valmis minema letaalse lõpuni, kuulutades vihkamiseta: Sina armasta mind! mina enam ei armasta sind! Ta on ilmavallas küllalt näinud, et tõdeda:
meie vanuses
ei tohi olla usku
et me muutume paremaks
ent ei tohi olla ka lootust
et me muutume halvemaks
(Lk 102.)
Mõtlen tihti, mismoodi Varblane seda teeb. Kas ta ka mõtleb või on iga rida kallatud käisest, kõrgemast väest. Mine küsi ta käest. Miks ei võiks sama hästi olla lootus ja mitte usk muutuda paremaks, hirm ja mitte lootus muutuda halvemaks? Ent niimoodi, loogiliselt mõtleb enamik — „nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki”, meenub Hamlet — ja pelgur pole Varblane kindlasti. Vastased, millega ta aastaid silmitsi on seisnud, ei ole palju muutunud, nii korduvad ka teise üksinduse aegu mõisted, nagu aeg, surm, elu, taevas, hirm, julgus, armastus, vihkamine, tapmine, kägistamine, rist, mõte, hing, teadmine, vale, ilmaruum, jumal, õiglus, usk ja uskmatus, arusaamine…
Hirmust kõnelemine nõuab julgust. Vihkamine väsitab, raev kurnab; ometi olen kunagi kusagil Varblasega seoses üles kirjutanud sõnapaari „raevus ülenemine”, lähtudes ehk Dylan Thomasest, üks tema tekst seostub Varblasega eriti. Siin lõik Paul-Eerik Rummo tõlkes:
Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse,
vanadus leegitsegu ja möiraku päeva
sulgudes,
märatse, märatse valguse surmale vastu.
Ehkki targad mehed oma lõpus teavad, et
pimedus
on õige, sest nende harksõnad pole
tabanud välku,
nemad ei lähe vagusalt sinna lahkesse
öösse.
Head mehed karjudes viimse laine viipel,
kui säravalt
võinuksid nende nõdrad teod tantsida
haljas lahes,
märatsevad, märatsevad valguse surmale
vastu.
22 aastat tagasi, 1996. aastal avaldas Hannes Varblane 19. augusti „Postimehes” Jüri Kaldmaa loomingust kõneldes — enne kui Kaldmaal veel ükski kogu ilmuda oli jõudnud — hulga olulisi mõtteid. Haljalt ja tänapäevaselt kõlab tõdemus:
„Me kõik oskame kirjutada ning selles kirjaoskuses oleme unustanud ühe kirjanduse käibetõe — ennekõike tuleb õppida elama, alles seejärel kirjutama.” Aga huvitav on ka järgmine kontseptsioon:
„Luule, ükskõik kui abstraktne ta ka on, on ta loomuldasa uskumatult konkreetne, aja-, koha ning isikuühtne. Sürreaalsus on reaalsus. Mis on abstraktsus? Raamistage osake kärestikust, peatage hetk ning teie ees on abstraktne maal — aga on’s kärestik abstraktne? Lobatshevski geomeetria tappis Eukleidese geomeetria, Einstein Newtoni. Ajalugu tapab ajaloo, aeg aja, ent miski jääb. Jääb seotus.”
Seotus! Huvitav ja üllatav võtmesõna, mille peale ma Varblase puhul kunagi enne ei olnud mõelnud. Alles hiljuti, teise üksinduse aegu jõudis see õieti pärale. Ohjad, ahel, sõlm, ühendus — kõik need sõnad kõnelevad seotuse ränkusest ja sellest ilmaoleku tühjusetundest.
aeg oli vale ja mind polnud / nende ridade vahel millede ahel / ulgus tuuleks mu ulmade tuld (Lk 100.)
Ma armastasin arusaamu nende ohjes / kes pidasid mu vastuseisu raevuseks (Lk 76.)
hirmus on sõlm / lahtisõlmimatus vale kui rihmuv vihm (Lk 13.)
ja mingi hääl / mida ei mõista / taas masinast tuleb / nagu nabanööriga ühendus (Lk 14.)
olin viha mis ühendas meid / selles arusaamatus jaatuses / mis ühendas meid / arusaamatuses õiguses / uskmatuses usus (Lk 36.)
ja mitte keegi ei tea / kuidas on olla vaba (Lk 45.)
„Silmuses” (lk 48): kõik on valesti / valesti löödud rist / süda valesti rinnust on kistud vist
„Uks” (lk 75): taas pole mul raamatut / pole teksti millest kinni hoida
„See on vana Varblase järjekordne luulekunstilis-teatraalne vastuhakk elule,” märkis Tarmo Teder „Teise üksinduse aegu” kohta äratundva muigega, ja küll lind lindu tunneb — birds of feather flock together. Nimelt pärinevad Tedre lugemise käigus järjehoidjale siginenud ääremärkuste seast sellised kongeniaalsed kujundid nagu „absurdi mustad sõlmed”, „seletamatud sööstud”, „tung tumeduse neelu”, „lunastuse lootusetus”, „heitlus uskmatuse usuga” ja „surmaga sonimine”.
„Kui Varblane suudaks sellest masendusseisundist, milles ta praegu luuletab, luua mingisugust metaluulet keerd sissepoole endasse süüvides ja selle siis metafoorselt laia ilma projitseerida, tuleks vist värk, mida praegu Eesti luules pole ja ega tea, kas kunagi on olnudki,” arvas Teder. Minu meelest liigub üsna samades helistikes, kuid hoopis teises rütmis Jürgen Rooste, sõnaga küll palju pillavamalt ümber käies. Varblase lause on enamasti ahas ja luule puhastatud kõigest olmelisest, nii et jõuab abstraktsuseni või õieti raamistatud kärestikuni:
ühel jumalal oli rist
sellele löödi tall
seepärast ma seilangi siiani
mereks muutunud taeva all
kui algus on üleval
lõpp aegade all
Küllap just üksinduses toimunud endassekoondumises, millest kõneleb raamatu saatesõna, taevamere all seilates ja sõnu sõeludes on sündinud Varblase lummav laulutekst, mis võiks vabalt kõlada Bob Dylani häälel:
surmatuules
sünnid uueks
nagu lendu lastud lind
surmatuules uues kuues
ära tunned mind
Rääkides äratundmisest — on luuletusi, mida paljud teavad peast, mida on paljudesse keeltesse tõlgitud, aga mille autorit harva mäletatakse, kui üldse. Ja ka vastupidi.
On luuletajaid, kelle tähendus jääb kumama ka siis, kui nende kirjutatu peaks kaotsi minema; kelle mõtted, sõnad ja teod on olnud tervik, samaväärne või ehk suuremgi kui nende luuletusteks vormunu. Luuletajaid, kellele kirjutamine on elu, isegi kui nad ise alati ei viitsi või ei jaksa oma luuletusi tervikuks koondada. Mirjam Lepikult ning Iti ja Urmas Tõnisson on teinud ära tänuväärse töö ning pannud Hannes Varblase viimaste aastate loomingu fragmentaariumist kokku muljet avaldava, Tiina Viirelaiu palenduses tõesti kauni terviku. Üks luuletusi selles kogus, mida vaimukõrvas selgesti lauluna kuulen, on järgmine:
kevadine kestmine
süda rütmist on väljas
aga õhtu on ees
Peipsi ääres poiss
üdini haljas
hommikus vikatina
kastese heina sees
lõikab leina
aga õhtu on tulev ja endiselt udus
ning aeg on mõttetult uus
ja tuul mis uskmatust ulub
tas puhastab hinge kui blues
Nii haljas, noor, valus ja ehe — tõesti, puhastav hinge kui blues!
