Meie hulgast on lahkunud Mikk Sarv, avara ja avatud mõtlemisega eesti pärimus- ja looduskultuuri hoidja ning tundja, laulik, helilooja, kirjamees ja õpetaja ühes isikus.
Mikk Sarv sündis Tartus põllumajandusteadlase Hans Sarve ja agronoomi Veata perre keskmiseks pojaks. Tähtvere kodus elasid ka Miku vanavanemad ja klaverikunstnikust tädi Mall.
Mikk Sarv õppis Tartu ülikoolis bioloogiat, Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsandust ja Tallinna ülikoolis haridusteadusi (magistrikraad 2012). Elu jooksul pidas ta mitut ametit: oli Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur, insener metsamajanduse instituudis, näitleja ja muusikaala juhataja mitmes teatris, ekspert, nõunik, projektijuht, asemaavanem… Sellest institutsionaalsest jadast, töö­raamatu kirevast loetelust olulisem on aga see, et oma vaba mõttelennu ja innustusjõuga puhus ta hinge sisse paljudele algatustele, ühendustele, liikumistele, sõnadele, mis on olnud tema meelest vajalikud ja olulised, panustades nõnda kõige rohkem eesti ja soome-ug­ri pärimuskultuuri, maaelu, loodushoiu, vabahariduse ja muude kodanikualgatuste edendamisse. Selle poolest võib Mikk Sarve pidada tema vanaisa, matemaatikaprofessor Jaan Sarve järglaseks, oli ju temagi mitmesuguste seltside ja ühenduste rajajate hulgas. Mitte ainult mõelda teistmoodi ja näha, kuidas asjad peaksid olema, vaid selle nimel kogu veenvusega ka tegutseda, isegi kui mõni idee kõrvaltvaatajale esialgu võimatu või kummaline võis tunduda, oli Mikk Sarve silmapaistvamaid jooni. Ta oli inspireerija, eestkõneleja, ideekandja, kes võis olla oma mõtete ja unistustega ajast ees, kuid kes oskas vägevad ideed lihtsatesse sõnadesse vormida ja need inimestele lähedaseks teha. Ta oli alati avatud uutele ideedele ning tal oli siirast usku, julgust ja tahet oma mõtted ellu viia, vaimustuda ja teisi innustada, juba sissetallatud teedelt kõrvale astuda ja uusi radu rajada. Väga paljudele inimestele on ta olnud sellel teel tähtis kaasteeline, teenäitaja, innustaja või õpetaja.
Üks tema olulisemaid algatusi on Hellero asutajaliikmena koos vendade Heno ja Tõnniga rahvalaulu toomine uuesti rahva sekka, mis tähendas omas ajas ühtlasi rahvusluse toetamist. Rahvalaulude, eelkõige regilaulude mõtestaja, tutvustaja ja populariseerijana tegutses ta Hellero algusaegadest peale. Ta lõimis rahvalaulu ülima sundimatusega oma kõigisse tegemistesse — ja mitte ainult raamatutesse ning raadio- ja telesaadetesse, vaid ka projektijuhtimisse ja koolitustesse, pannes kaasa laulma ja laule looma ka need, kel varem rahvalauluga kokkupuudet polnud. Rahvamuusikaga oli seotud Mikk Sarve töö mitme filmi heliloojana, pikaajaline koostöö sidus teda Rein Maraniga, kelle paljude loodusfilmide helitaust on Mikk Sarve loodud ning enamasti ka tema enda, vendade ja sõprade osalusel valminud („Laanetaguse suvi”, „Sookured”, „Ilus on maa” jt). Samamoodi tõi ta muusikaala juhatajana rahvapärimuse ja -muusika „Ugala” teat­ri ja Nukuteatri etendustesse.
Mikk Sarv tundis suurt huvi meie sugulasrahvaste vastu ja püüdis lahti mõtestada nende vaimset maailma. Saami ning teiste põhjarahvaste kultuuride tundmaõppimiseks ja vahendamiseks asutas ta koos mõttekaaslastega Eesti Saami Ühenduse (1988) ja oli selle esimene juhatuse esimees. Rapla maavalitsuses töötades lõi ta kaasa hõimupäevade korraldamises ja võttis vastu külalisi soome-ugri aladelt. Peale saamide külastas ta ka teisi soome-ugri rahvaid kas omal käel või koos ansambliga Hellero.
Mikk Sarv oli looja ja ärgitaja paljudes ühiskondlikes ühisloomistes: tema algatusel või kaasabil korraldati sari paleoastronoomia konverentse (1978—1985), loodi juba mainitud Eesti Saami Ühendus (1988), Eesti väikelinnade ja külade liikumine Kodukant (1993), taastati Eesti Vabaharidusliit (1994), rajati Eesti Ökoturismi Ühendus (1996), Eesti Koolimetsade Ühendus (2004). Ta juurutas Eesti koolides õuesõpet ning viis viimasel kümmekonnal aastal pärimuskultuurile tugineva sisekaemuspraktika tutvustamiseks ja õpetamiseks koos abikaasa Kristel Vilbastega läbi šamanismi kursusi.
Omamoodi vaatas Mikk Sarv ka sõnadele, võttes need justkui koost lahti ja pannes uuesti värskena kokku nende tähendused. Mikk mõtles välja ja/või tõi käibele hulga uusi sõnu ja mõisteid, nagu näiteks „õuesõpe”, „elurikkus”, „õhinapõhine”, „sädeinimene”, sõnadest räägivad ka tema raamatud. See pole teadus, vaid teadvustatud, läbitunnetatud mõtteilm. „Mõnus minek” on väljend, mille Mikk Sarv pakkus maakeelse vastena välja sõnapaarile „sustainable development”, kuna „jätkusuutlik areng” sobib pigem kontorikeelde. Üks Mikk Sarve tore mõte oli, et kuulus idamaade õpetustest-uskudest pärit silp „om” on tegelikult võru keeles olemas — olemise, ehk isegi „puhta olemise” nentimises „jah, nii see om”.
Viimastel aegadel kirjutas Mikk Sarv teda huvitanud teemad ka raamatuteks. Ta oskas asjadest kirjutada nii, et seda on põnev lugeda ja pole ülearu keeruline. Raamatu on ta kirjutanud näiteks Hellero loost, kuust, sõnadest ja nende jõust. Koos abikaasa Kristel Vilbastega valmis 2017. aastal sugupuu-uurimist ja perepärimust populariseeriv raamat „Iseendast algav sugupuu”.
Mikk Sarve üks oluline, meie oma regilaulust ja rahvausust pärit õpetus oli, et suhelda saab kõigi ja kõigega: puude, taimede, loomade, lindude, kivide, tuule, vee, maa, päikesega jne. Suhelda saab sõnade ja laulude abil, mis õigel hetkel ja julge pealehakkamise korral justkui iseenesest meelde ja keelde kerkivad.

Metsahaned hellad linnud,
metsakured kurvad linnud,
teie käite kõrgeelta,
kõrgeelta, kaugeelta…

Head teed, Mikk!

Eesti Kirjandusmuuseum
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Ökoturismi Ühendus
Eestimaa Looduse Fond
Hellero ja Väike Hellero
Liikumine Kodukant
Maakogu Kärajate Algatusrühm
Sihtasutus Fenno-Ugria