Annelinn

Üks korduv unenägu sellest, kuidas Annelinn põleb. Tuli kihutab paneelmajade väikestest akendest ereda leegiga välja, Pika tänava majad on rusudes, jõeäärsed pargid põlenud. Kivilinnast paistavad veneaegsed nurgarõdudega tornmajad, mida seal kunagi olnud pole (pärit on need vist Vilniusest), ümbrusega võrreldes ebaproportsionaalselt lähedalolevad, just nagu luubiga suurendatud, ja kõrged.
Näen põlengut iga kord eri paigast — vahel Jakobi tänava mäelt, siis Toomelt, siis Sõpruse silla alt luhalt, mis polegi enam luht, vaid karjakoppel, kõrval õites kartulipõld — ma jooksen põgenedes risti üle vagude, jalg takerdub kartulipealsetesse, ma lendan käpuli, pressin end vaovahesse peitu nagu kaevikusse, vajutan näo kuiva tuhasesse mulda, meenuvad need, keda armastan, kohad, kus nad elavad, nende eest paludes
ärkan ühtäkki poolelt sõnalt ehmatusega aega, kus leevendust pole, sest ilmsi ei palveta ma ju sel viisil kunagi — kelle poole mul olekski pöörduda? Tulekahju põhjus ise on alati erinev: plahvatus, lennuõnnetus, sõda, mis leiab siia ikka ja jälle tagasitee. Häving alati ühtviisi õudust äratav ja lõplik, siht sama — põgeneda, põgeneda.
Laastan uneteadvuses aeg-ajalt Annelinna, langen mõistusetagusesse nagu külma kaevu, kukun (liikumatult, silmad kinni, kodus turvalises voodis) ülalt linna peale nagu lennukipomm, vallandades Annelinnaga kohtudes kõik oma päeval kogunenud hirmud vägivallapalangute, sõjatehnika määratu purustusjõu, ühiskondlike murrangute ennustamatu ja jõhkra väe ees.

Tramm

Ühes teises korduvas unenäos näen ma trammi, kollast trammi. Rööpad tulevad Ülejõelt üle Võidu silla, kulgevad Riia mäest üles, „Vanemuise” kõrvalt läbi ja suunduvad mööda Tähe tänavat kuhugi Karlovasse. See algas siis, kui veel Ülejõel elasin, ühe punase puumaja esimese korruse pimedas kööktoas, mille viltuvajunud uks käis raskelt, sest maja oli vana ja keegi polnud seal juba ammu, võib-olla lausa ehitamisest peale, midagi eriti teha viitsinud. Aknad olid liiga väikesed, valgus ei pääsenud neist justkui päris õigesti läbi, ja ega seda sinna eriti mahtunud olekski, sest suurem osa toast oli veneaegset mööblit, kummuteid, riiuleid, diivanilaudu maast laeni täis, mul polnud neid kuhugi mujale viia — liiga palju peidulisi panipaiku, orvasid, tühemeid — mõtteid, mida eemale tõrjuda, jätta nad pooleli, mõtlemata — põrandal mage lillemustriga vaip, aknalauad täis üksteise järel surevaid toalilli (unustasin aina neid kasta) — liiga vähe ruumi selleks, et elada. Ainult naabrite must kass käis vabalt aknast sisse ja välja, nagu ise tahtis, millal tahtis, minu heaksarvamisest sõltumata, ei lasknud end toita, ei lubanud end puudutada, ainult põrnitses hämaratest toasoppidest, kapi otsast, voodi alt oma võõra, loomaliku pilguga, vähene tuppa pääsenud valgus silmapõhjadest kuldselt vastu kumendamas. Kui seal midagi üldse tundsin, siis seda — et lahkumineku valu on teinud mu tummaks, tuimaks ja elujõuetuks.
Selles pimedas kööktoas nägin ma kollasest trammist ikka ja jälle und. (On sügis, sooja vaskse valgusega, mis voolab oktoobris aeglaselt mööda Tartu tänavaid nagu sulametall, ja kollane tramm sõidab kella andes Riia mäest üles. Rutakas tulek laseb tal paista vaid vilksamisi, välgatuse ja värvisööstuna, pigem tajun linnaruumis ta kohalolu, kui näen teda või pean ta nägemist võimalikuks. Kuni see ühel öösel Riia ja Aleksandri ristmikul keset sõiduteed peatub ja oota­ma jääb.
Ma heidan Kaubamaja ees keset tänavat pikali. Mu riided on kuhugi kadunud. Mul on möödujate küsivatest pilkudest ja märkustest täiesti ükskõik; mu nahk, mu reied, puusad ja õlg on vastu külma ja karedat tänavakivi; panen käed pea alla kokku ja uinun, hangun suigatades nagu sularaud. (Ma jooksen trammi poole, aga jalad ei kuula sõna, keha on raskuse kaotanud, kaotanud võime end edasi viia, ja kuidas ma ka ei pingutaks, jõuan edasi vaid vakshaaval, vahemaa väheneb lõpmata aeglaselt ja mulle näib, et olen koos keharaskusega kaotanud endast midagi väga olulist. See tundus nii tõenäoline — jõuda peale, saada teada, millesse see ootus ja see liikumine suubuvad —, aga tramm sulgeb uksed ja ma näen kõrgelt, kaugelt linna kohalt, kuidas see kella andes rõõmsalt mäest üles sõidab ja seejärel kaob.))
Kuhu, selgub alles mitu aastat hiljem. Ma istun suveõhtul „Barlovas”. Olen trammirööbaste kõrval tahtmatult mäest üles tulnud, õhk on palav ja pisut niiske, mul on igav, ma ei mõtle eriti millelegi. Siis tunnen seda, väga lähedal — lõhna, hingamist, häält, kellahelinat. Ma ei ole siin üksinda. Ma pole valmis. Kes oleks? Kuid hetkel, kui tramm mu ees peatub, tean kindlalt vaid üht — et silmades, millesse ma vaatan, on metsik allumatu ilu, et nad on ühtaegu õrnad, nukrad ja avarad. Et see avarus tõmbab mind üleni endasse, rajalt kõrvale, turvalisest etteantusest väljapoole.
Minna, kuni keha veel kestab ja teadvus on kirgas ja kohtumisele avatud — mööda kaardistamata maastikke, mis meid põhjalikult ja tundmatuseni muudavad. Või teevad meid endaks. Üks kahest.
Või mõlemat korraga.

1989

Maailm käib ringi, ringi ja ringi, kuni sa ta käega peatad. Oled ikka veel siin, sest siit on elu saanud alguse, ehkki ei saa veel öelda, et ta päriselt alanud oleks — minutid venivad tüütuteks tundideks, mõtete ootesaalid täituvad, tühjenevad, täituvad, ilma et miski sinna püsivalt pidama jääks, ja nii ei jäägi üle muud kui igavusest asju läbi katsuda, otsida kinnitust oletusele, et kui miski juba käeulatuses on, ei saa ta olla keelatud.
Seisad kabinetis ja keerutad kirjutuslauale tõstetud gloobust. Koos sellega teeb tiire ka maailmakaardil vonklev paks rasvane joon, liivikese teekond aiaserva unustatud papitüki all. Sa tead täpselt, kus asud, võid sõrmeotsagi selle paiga peale panna, nii et see sinu, sind ümbritseva toa ja maailma punase varjuga katab. Maailm on kerakujuline, tal pole ei otsa ega äärt, aga kui kummardud lähemalt vaatama, näed, et ta on üleni täis väikeseid mõrasid, just nagu hak­kaks nüüdsama sisepingest lõhkema, aga püsiks veel vaid tänu ekvaatori valgele plastpihikule koos, ja kuni koos püsib, pole sul lootustki mujale pääseda.
Kui sõrm kaardilt tõuseb, märkad enda ümber uuesti ringi vaadata. Tuba asub kodutaru taganurgas, ümberringi kollased kõrrepõllud. Vili on koristatud, ühes sellega on otsa saanud ka töömasinate tuim müra. Majast veidi eemal traataiaga piiratud kolhoosihooned: pikk lösakil lehmalaut ja selle kõrval töökoda oma hämarate garaažidega, raudhammaste taga peidukil külvikud, kombainid, beežid, punased traktorid, veoautod.
Töökoja ümber kuhjade viisi kõikvõimalikku prahti. Metall, autokummid, purunenud klaas, mootoriõlivaadid, vanad akud. Aianurgas valendab kuhjas kustutatud lubi. Ükski pind pole päriselt ohutu, kõik, mida katsud, võib reetlikult sõrme lõigata, torgata, põletada, söövitada — selles maailmanurgas, mis on su puudutuse vastu vaenulik
ega taha ka olla sinu pilgu all. Aia idapoolses servas viilkatusega lehmalaut, lauda kõrval kevaditi sulavett täis valguvad betoonist siloaugud, milles kogub aegamisi eluhoogu must limane kudu. Vesi kullestest keemas, ehkki paljastele säärtele lõikavalt külm. Lehmalauda taga lehkav sõnnikuhunnik, mis laudaseinast üles ja eemale ulatuva väljaheitelindi all paisub ja pundub. Kõik muu selle ümber mõistusetu ja tardunud.
Mõni paik selle paiga läheduses, kus lagunemine kuhjub. Lauda kõrvale kaevatud auk, kuhu on visatud latritest välja kantud loomakorjused. Ka kaugelt, ka ühe silmaga seirates tead, et need lebavad seal liikumatult, üksteise otsas maa sees lohus, punktis, mida vaadates hakkab silmadetaguses kõik kokku tõmbuma ja pitsitama, ja sa loodad, et seal, su ainitise pilgu all miski ometi ei liigutaks, ja et kindel olla, et ei liiguta, sa sinnapoole rohkem ka igaks juhuks ei vaata.
Küla ise küla vaid nime poolest. Üksikud väikesed tarud, nende taga luitunud tööliselamud, nende ümber omakorda kõrrepõldude sümmeetriline kärjemuster, ülal tormakas päikesetuul. Silmapiiril ei ühtegi hingelist, ema ja isa on kuhugi kadunud, jätnud su koju üksinda.
Kodu ise kodu vaid nime poolest. Taru, mille kandeseinaks on elutoas laiutav sektsioonkapp, riiulid täis välismaailma miniatuurseid koopiaid: beežid ja punased sõiduautod, väikesed mudeltankid ja -lennukid. Nende kõrval parv värvilisest klaasist linde, läbipaistvusesse takerdunud kuked ja kured, luiged ja kullid, kelle välja sirutatud klaastiibade all on kolonn tillukesi sõdureid, kes sammuvad marsitaktis oma tillukeste sõjamasinate poole. Need tõmbavad pilgu endale, neid võib silmitseda pikalt ja himuga, lapse isuka käega-katsuda-tahtmisega, kuni puhtast vaatamisest viimaks päris paha hakkab.
Kõik tubased asjad üksteisega piitade, nurkade, linkide, tasapindadega seotud, aga mida rohkem neist mõtled, seda õhemaks ja visandlikumaks need kuluvad, seda vähem need jälgiva pilgu eest kaitsevad. Kuid kui miski juba käeulatuses on, ei saa ta olla keelatud — eriti, kui pole keelajaid, kes üleastumist pealt näeks.
Tugitool vänderdab rataste kriuksudes kapi juurde, jalad ronivad justkui iseenesest seljatoele, vasak käsi hoiab kapi najal tasakaalu ja parem sirutub välja, et haarata pihku sõjalennuki mudel. Siis ühtäkki lüüakse tuba uppi, proportsioonid rappuvad paigast, silmadetagune tõmbub valusalt kokku, maailm käib pööraselt ringi, ringi ja ringi, kaart keerdub gloobuse ümbert lahti ja langeb põrandale, sinna, kus juba lebavad puruks kukkunud klaasluige killud ja surmasõlme sooritanud sõjalennuki tumerohelised kõikenägevad tiivad.