On leitud — „Looming” oli juba sündides vana.

Ja tunnustatud Tuglast tegutsemise eest tulevikutundes.

Kas pole need asjad omavahel vastuolus?

Mitte rauk, aga vana sedavõrd, et teada, kuidas olla, mida öelda ja millal pidada mõjukas paus, kuni need, kes tahaksid selle pausi täis rääkida, hakkavad ennast tundma kerglaselt, kohmetuvad.

Kas tuleb näha tähendamissõna selles, mida sisaldas esimene number? Seal oli avaluuletus Villem Ridalalt — „Metshaned” eleegilises distihhonis ning sama autori tõlge Petrarca sonetist „Kevade tagasitulek”, Aleksander Tassa piibliaineline näidend „Kadaara sead”, ka Peet Vallaku novell, Marie Underi värsid, Johannes Semperi ja Gustav Suitsu artiklid, samuti Ado Vabbe ja Tuglase enda ülevaated-esseed. Kuid avanumber mahutab ära ka Albert Kivikase teravalt poleemilise arvustuse Tammsaare „Kõrboja peremehe” kohta, kahtlustuse koguni plagiaadis, mis toob kaasa Tammsaare pikaajalise ärapöördumise „Loomingust”. Niisiis elu oma mitmepalgelisuses, võitluseski, rõhuasetusega klassikalistel vormidel ja ajaloolistel süžeedel otsekui öelda tahtes: meie ei hakka ajakajaliselt kaasa hõikuma, meie hindame vaimuväärtusi, mis ajas püsinud, ja seda osa olevikuväärtustest kirjanduse vallas, millel on eeldus ajas püsima jääda.

See on omamoodi kummaline, kõik ümberringi oli noor, elati aastas 1923, Eesti riik vaid viis aastat harjutanud iseseisvust, rabedas kujunemisjärgus, ja keset kõike tärkamist ja teedelagu ühe vastsündinud ühenduse peaaegu akadeemiline iseteadlikkus, julgus võtta enesele esteetilise algmeetri koht.

Või oli pinnas tõesti nii jõudsalt ette kultiveeritud „Noor-Eesti”, „Siuru” tegevusega, juba ilmunud ajakirja „Ilo” ja almanahhiga „Looming Esimene”; toimetamispõhimõtted Tuglase peas ja rahataotlused nii sügaval riiklikus kultuurirahade kaukas, et üleküpsemisohus kupral jäi vaid avaneda? Ei tea.

Igatahes mäletab ka tänane nõudlik ja karge klassik oma esimeste värsside ilmumist „Loomingus” — need on lõhnanud trükivärvist „mehistavalt ja ühiskonnastavalt”. Kas oleksid nad mujal ilmudes lõhnanud teisiti? Igatahes oli sellel lõhnal oma võim, mis luuletajat viis aastat „Loomingu” leivalisena paigal hoidis, viis ametnikuaastat elueast, mida parem mitte Runneli raamatuteks ümber rehkendadagi, nende, mis toimetusetöösse maetud aja arvel oleksid võinud ilmuda… Siiski, ta mäletab seda aega ergastatud, pisut palavikulise pika südasuvena.

„Loomingu” algusest on kirjutatud palju, mõistatatud, mõtestatud. Minu silme ette laotub „Looming” oma kolmes viimases aastakümnes. Kutse „Loomingust” tulla toimetusse tööle saabus suure murrangu eelõhtul, 1986. aasta talvel. Üsna samal ajal kutsuti ka vast loodud „Vikerkaarde” ja „Tähekessegi”. Kõhklust ei olnud.

Et muutus oli kardinaalne ja seda kõigis ühiskonnaelu ilminguis, pole siinkirjutajal õigust, olles eelnenud ajal „Loomingus” käibinud modus vivendi’st kujundamata, hinnata varem olnut. Paljutahkne töö tookordses „Sirbis ja Vasaras”, kust olin tulnud ning kus olin pidanud küllalt suures mahus oma osakonna tekste kirjutama ise või tellima, ei olnud võrreldav olukorraga, kui ees on täiesti ootamatult saabunud, uus, kirjandusliku ambitsiooniga, seni ilmumata teos ja on kohustus otsustada. Tuleb valida võimalikest parim, et mitte madaldada kriteeriume, ja siiski ei tohi olla liiga valiv, et poleks heidutatud ja haavatud autoreid ning lõpuks jäädud tühjade kätega. Delikaatne küsimustering, mille üksikasjad arusaadavatel põhjustel enamasti jäävadki avamata. Ja ometi oli ja on mingis punktis kõik väga lihtne. Kirjandusajakirja ilukirjandustoimetaja ametis tuleb lähtuda olemasolevast. Võtta rahulikult teadmiseks, et olgu aeg nii muutlik kui tahes, elu on katkematu vool nagu kirjanduski, pidev, paljudest tingimustest ja tundemaailmadest lähtuv protsess. Ning et igal teosel on alati mitu vastuvõtu- ja mõjutasandit, oldagu vaid märkaja neid leidma ning lastagu poolt ja vastu kaalukeeltel vahele segamata oma lõplik asend võtta.

Mind tutvustati toimetuses. Oli maikuu. Helerohelisest aknatagusest hõngas juba suvelubaduste espriid. Kohvinurgas oldi kogunenud vestluspausiks. Peatoimetaja oli galantsus ise. Keeletoimetaja Aime Rammus, tema kaunis klošškleit, sinivalge siid, ja liigutus, millega jalg üle põlve käis — eleegiline distihhon ei olnud siit lahkunud. Väikesel ümmargusel laual kallati kohvi, hoop juttu kõrvaseks. Aino Tennovi naerukas saarlaseaktsent. Siin valitses pühapäev. Lugupidamine juurdetulijale, kuid ka tajutav siseringikliima.

Edasi tuli väike põhjapoolne tuba. Jaan Kruusvalli sirge autoriteetne selg, kõrge kampsunikaelus ja pikk vaikimine. Romaanikäsikirjade üle mõtisklemise vahele selle suurmehe tööpäevas kuulus alati mitu venekeelset ajalehte, eriti „Trud”, mis neil aastatel osutus äkitselt julgeks ja teednäitavaks. Nii nagu Venemaal üldse oli sahtlikirjanduse surve trükivalgele pääseda noil aastail suur, suurem kui meil. Ja ajakirjanduses eelkõlad sellest juba kajastusid. Tegutsemine siinmail aga nõudis igal sammul mäletamist, kes ollakse, kus asutakse — ütlemata lihtne ju, kel vaid tahtmist, mis tahes separatismi näha otsekohe natsionalistlikus värvingus. Nähtigi.

Esialgu kehtis veel kõiges sisseharjunud elukord. Otse pärast saabumist, noil esimestel kuudel, aastalgi olin kõige lähemal lahkumisele. Parteiline järelevalve segas „Loomingu” elu ja oli alandav. „Suur maja”, nagu peatoimetaja Kalle Kurg, järjekordsed käsulaused kätte saanud, telefonitoru tagasi asetades süngelt hääldas. Talumatu ja mitmetine olukord, mis tundlikul inimesel avaldus tõsiste tagasilöökidena tervisele. Kalle Kure edasist elu ongi rütmistanud lugematud haiglaskäigud, ajastutormide otsene, vältimatu ja julm taak.

„Suur maja” aga püsis veel küllaldases jõus, iga numbriga käidi tsensuuris, tuli arvestada neid ja neid ja neid tabunimesid, aastaarve ja mõisteid, isegi suur reede kuulus sellesse kataloogi ja ei tohtinud Ene Mihkelsoni sügavaks nördimuseks seista ühes tema luuletuses. Praegu tundub enam kui imelik, et kunstilist teksti üldse võidi läbi nii mitme filtri näha ja selle alusel otsustada eluõigus. Käsikirja esteetiline olek pidi jääma kahjustamata ja ometi vastama kõikidele neile mittelubatavuse nähtavaile ja nähtamatutele eeskirjadele. Seda kõike korraga saavutada lakkamatus kirvelöökide sajus näis minule võimatu. Ei aimanud tookord, et mõistuse ja valguse võit on nii lähedal, nagu ta oli. Esimene demokraatlikult valitud peatoimetaja oli mäletatavasti Andres Langemets.

Tugeva ja väljaarenenud kujundimeelega loojad tegid teinekord meeleheitlikke samme, et oma teostes ümberütluse kaudu väljendada absoluutset teadvelolekut mitte ainult vangiraudadest, vaid ka sellest, kus need sisse soonivad kõige piinavamalt. Ametis algaja toimetaja silm võis võtta sellist kujundosutust liiga otseselt, sõna-sõnalt, tagasi põrgata. Nii jäi lahti lugemata ja vastu võtmata üks Avo Üpruse traagiline ja väga sugestiivne jutustus ning Anu Raua järsk selgehäälne mõistulise motiiviga novell, mille pärast on veel praegu, kolme aastakümne taha valus. Andke andeks, Avo ja Anu.

Aga just see muutuste eelõhtul „Loomingusse” tulek kinkis hea sõbra ja suure eeskuju lausa toanaabriks — võrratu stiiliga Jaan Kruusvalli. Sinu väärikuse õppetunnid, Jaan! Mis ma oleksin teinud nendeta. Selles permanentse maalihke olukorras, mida sa olid mõistnud varem ja sügavamalt kui paljud. Tagasi vaadates eelnenud aastakümnetele võib öelda vaid üht: inimesemõistmine kirjanduses isegi avardus sellel peaaegu kõigele elusale ja õrnale suletud ajajärgul. Sest see oli ainus, millest kirjanik enam-vähem tõele vastavalt kirjutada sai. Ja tunnistagem — selles jõuti võib-olla kaugemale, kui on suudetud murrangujärgsel ajal. Uues, avanemise, vabaks saamise olukorras oli äkki nii palju, millest osa saada, mida kogema tõtata, millest jutustada, nii palju, et inimene ununes, kadus häkku, kuhugi kulisside vahele, ilmus kauni, ebausutava reklaamnäona, üksühesarnaseks disainituna, raskesti, liiga raskesti tabatavana. Seda enam, et inimene liigub kirjanikul eest ära igas ajas ja alati niikuinii.

Kuidas ka oli, kõigi takistuste kiuste oli 1980-ndate teisel poolel selgesti alanud aeg, kus „Looming” tunnetas missiooni. Vähe sellest, et asuti läbi töötama ja tasa tegema kaotatud aastaid. Oli imeline kogeda, kui tark oli äkki rahvas. Kui palju neid, kes ilmutasid eruditsiooni ja käitumisoskust, mis vääriline riigimeestele-naistele. Ja selgus — mitmel kolleegil toimetuses oli olemas nii teadmus kui sidemed, et ajakirja lühikese ajaga muuta tundmatuseni. Selline võrgustik ilmnes Ott Raunil, Toomas Haugil, leiti vaimujõudu koguni kuriositeetidele, just nendele peaaegu kaardistamata saarekestele, millele kulus märkimisväärne osa hasartselt tööka Rein Kruusi ülekohtuselt lühikeseks jäänud elust.

Arhiivitöö, esialgu ikka veel rariteetsed erifondiload ja lihtsalt lugemus — see kõik oli hinnas. Juhtus toimetuseski, et äikeseootusega sarnanevas rõhkkonnavahetuste ärevuses ja segasuses inimesed üksühega vastamisi pöörasid, kuid see ei hävitanud uuenemise, koguni avangardisoleku kurnav-uimastavat rõõmu. Ühtlasi tundus see kuidagi loomuomaselt sobivat surveaastail võimalust mööda apoliitilist joont hoidnud „Loomingule”. Tunnetati kõrgemat ülesannet, sooviti valgustavat mõtet viia inimesteni, kiiresti ja siiski stiililiselt viimistletud kujul — nõue, mille esseistikatoimetajana tõi omal ajal „Loomingusse” Hando Runnel. Ning millele ta kogu ametisoleku epohhil ka truuks jäi. See tasus vaeva, lõi vaimse heaolutunde, mis — ükskõik kui väsitav, täpne, takti ja kannatlikkust eeldav ning silmanägemist rüüstav igapäevane toimetajatöö olekski — tagasi vaadates on lasknud siinmöödunut näha helge ajana. Võrdluseks sobiks siia vahest küll pealtnäha rõõmus, tegelikult ikka raske rukkisidumisetöö, tean, olen seda teinud: okkad torkavad, kõrred kriibivad katki käed ja jalad, laup leemendab. Kuid on küpse tera lõhn, su ihu katab lumivalge särk, su pea kohal lõõskab päikese kuldkuul.

Ent oldagu laineharjal või lohus, kunagi ei tohi unustada: „Loomingus” ei tehta kirjandust. Tema kaudu saab kirjandus vaid nähtavaks, tema toimetajaskond on autor sama vähe, nagu on „Vana Kandle” autor Jakob Hurt.

Kuigi praegu umiseb iga toimetaja laual arvuti, sekundikiirul lippab edasi-taga­si elektronpost, näib mõnel üksindusvaiksel tunnil tänapäevani, et „Loomingu” teeb hoopiski see raske sinine tool, mis mu toas ukse kõrval seisab, raamaturiiuli julgestav tulemüür selja taga. Igas toas on üks selline tool. Aegade jooksul on neid vahetatud uuemate, moodsamate vastu, kuid otstarve on jääv. See tool kuulub väljast tulijale.

Siin on istet võtnud väljakujunenud meistrid, kellele tool vaid vahepeatuseks, et puhata jalgu, leida portfellist see tänaseks valmis pandud paberikimp. Kes on alles tänagi, kes kahanenud varjudeks, kuid sinine tool toob nad kõik tagasi, nagu ollakse kirjasõnana ühtviisi reaalsed ja olevikulised. Mõelda võib — juba veidi kujutletult, sest mõnigi algus kaob aastakümnete taha —, kuidas on kunagi külalisena tulnud, aset võtnud Sinises Toolis ja tõusnud sealt kirjanikuna Andrus Kivirähk, kaasas novell kunstnik Joosepist, veidrast mehikesest, kes puhtast lustist sepitseb kord kleidikesega kruvikeeraja, kord hammastega tabureti; Mehis Heinsaar, käekõrval Liblikmees; Eeva Park õõvastava sõidulevõtjaga; Tiit Aleksejev kogu tõega Tartu rahust, Ilmar Taska teel maailmavallutusretkele seni võitmatul „Pobedal” ja last not least — Leon oma hurmavate miniatuuridega.

Jah, kahtlust ei ole, kes on „Loomingu” teinud. Tema ainuke autor on Sinine Tool.