Aasta 2017 ei erinenud PEN-i jaoks varasematest: taas olid laual rasked teemad, nagu rahvus- ja keelerühmade survestamine, vähemuste tagakiusamine, vangistused, isegi tapmised. Loomulikult loetakse PEN-i keskuste kohtumistel ka luulet, filosofeeritakse isekeskis, kuid esma­tähtsad on sõnavabaduse ja kirjanike õiguste kaitse. Mil määral neid abstraktseid väärtusi kaalutakse kriminaalkoodeksi paragrahvidega, tuli eriti teravalt välja PEN Internationali missioonil Türki mullu jaanuaris. See oli Türgis pinev aeg: pool aastat varem oli toimunud gülenistide riigipöördekatse, ööl vastu 1. jaanuari plahvatas lõhkekeha Istanbuli ööklubis ja tulemas oli referendum Erdoğani võimupiiride laiendamiseks. Seda ärevat olukorda — mille nad suure tõenäosusega ise olid kavandanud — kasutasid Türgi võimud vähemuste allasurumiseks ning sõna- ja inimõiguste piiramiseks. Rahvale seletati, et kõike tehakse terroriaktide ärahoidmiseks.

PEN-i Türgi missiooni ajal viibis sealsetes vanglates 150 kirjanikku-ajakir­janikku. Suletud oli üle paarisaja kirjastuse ja läbi otsitud kümneid ajalehetoimetusi. Arreteeritud oli ajalehe „Cumhuriyet” 17 töötajat, kelle üle peetakse kohut alles nüüd, 2018. aasta alguses. 2017. a detsembri seisuga on Türgi kinnipidamisasutustes ikka veel 73 ajakirjanikku-kirjanikku, selgub Ajakirjanike Kaitsmise Komitee (CJP) andmebaasist. Nagu näha, on vangistatud kirjanike hulk vähenenud, kuid miks täpselt, on raske öelda. Võimalik, et pärast õnnestunud referendumit ei vaja valitsus enam nii äärmuslikke meetmeid eriarvamuste summutamiseks, ning ehk aitas kaasa seegi, et PEN-i avaldusega ühinesid mõjukad kirjanikud, nagu Elfriede Jelinek, J. M. Coetzee, Mario Vargas Llosa, Elif Şafak, Margaret Atwood, Salman Rushdie, Ian Rankin, Jonathan Franzen jt. Olukord ei ole siiski paranenud ja Türgist pole saanud õigusriiki. Alles mõne nädala eest määrati eluaegne vanglakaristus 2016. aastal vahistatud vendadest ajakirjanikele Ahmet ja Mehmet Altanile ja ajakirjanik Nazlı Ilıcakile. Kõiki kolme süüdistatakse sidemetes gülenistidega.

Kolm päeva kohtumisi Türgi kirjanikega mõjusid rusuvalt. Kõigil kirjanikel oli vahistatud sõpru, paljud kartsid öist koputust uksele. Survet taluti aga vaprusega, mida kohtab raamatutes või filmides. Vangla on Türgi kirjanduse pärisosa, see oli nii juba enne vabariiki, mainis vestluses Türgi kirjanik ja kunstnik Zülfü Livaneli. Üks vähestest, keda kunagi vahistatud pole, on nobelist Orhan Pamuk. Tema olevat liiga kuulus. Türgi on PEN-i fookuses loomulikult ka praegu, jälgitakse kohtuprotsesse, avalikustatakse nende tulemusi ja aidatakse ohus kirjanikke.

Mais võttis Eesti PEN-i president Kätlin Kaldmaa osa samasugusest missioonist Venemaale, kus kohtuti Peterburi ja Moskva kirjanike ning PEN-i esindajatega. Olukord Venemaal on leebelt öeldes segane. Vene PEN-is on nii valitsusmeelseid kui ka võimu suhtes kriitlisi liikmeid, ja nagu arvata võib, üritasid esimesena mainitud — kelle hulka kuulub ka Vene PEN-i juhataja — sõnavabaduse probleeme tegelikest väiksemana näidata. Vene PEN on jagunenud Moskva ja Peterburi PEN-iks. Tagurlikumaks peetakse pealinnas tegutsevat tiiba, Peterburi PEN tegutseb PEN-i harta järgi. Rahvusvahelise PEN-i visiidi üheks põhjuseks oli juba aasta alguses alanud lahkumiste laine Vene PEN-ist. Ribu­rada astusid sealt välja nimekad autorid, näiteks Svetlana Aleksijevitš ja Boriss Akunin. Enne neid olid lahkunud Ljudmilla Ulitskaja ja Vladimir Voinovitš. Aleksijevitši lahkumise otseseks ajen­diks oli Vene PEN-i soovimatus ühineda petitsiooniga Vladimir Putinile Ukraina filmitegija Oleh Sentsovi kaitseks. Aasta on toonud Vene PEN-ile peale sisetülide ja identiteedikriisi muidki katsumusi. Nendeks on Peterburi PEN-i presidendi Jelena Tšižova sõnul lavastaja Kirill Serebrennikovi juhtum ja inimõiguste organisatsiooni Memorial aktivisti Juri Dmitrijevi ebaõiglane süüdistamine.

Vene PEN-i endised liikmed, kellele demokraatia ja sõnavabadus on võõrandamatu väärtus, on moodustanud eraldi organisatsiooni Free Word Association, kes tegutseb samuti avalikult, aktiivselt ja globaalselt. Nii Venemaa aktivistidele kui ka PEN Internationali esindajatele oli väga oluline kohtuda ja tegevusplaane arutada. Missiooni tulemusena koostati ühiste jõududega näiteks Venemaa sõnavabaduse raport, mida esitleti Lvivi kongressil. Ühistegevus jätkub, nii et Vene PEN-i passiivsusest hoolimata on PEN-il täpne ülevaade sealsetest probleemidest.

Septembri lõpus toimus PEN-i 83. maa­ilmakonverents, mis seekord peeti Ukrainas Lvivis. Eestit esindas literaat Igor Kotjuh. Konverentsist võttis osa üle 200 PEN-i liikme, esinesid sellised kirjandustähed nagu Paul Auster, Madeleine Thien, Andrei Kurkov ja Svetlana Aleksijevitš. Võõrustaja, Ukraina PEN-i juhi Mõkola Rjabtšuki sõnul ei ohusta Ukrainat mitte ainult Kremli propaganda, vaid ka kohalikud võimud üritavad riigi julgeolekut ettekäändeks tuues sõnavabadust pärssida. „Pole küsimustki, et väljendusvabadusel on meie riigis praegu rasked ajad,” ütles Rjabtšuk. „Kuid ma loodan, et Ukraina kodanikuühiskond ja rahvusvahelised vaatlejad aitavad meid täbarast olukorrast välja.” Võeti vastu ühisavaldus, milles rohkem kui 60 PEN-i keskuse liikmed eesotsas president Jennifer Clementiga koputasid Ukrai­na võimude südametunnistusele ja mõistusele, rõhutades, et tsensuur rahu saavutamisele kaasa ei aita.

Eelmisele aastale tagasi vaadates ei saa loomulikult mööda minna ka Eestist. Oktoobris sai kirjanik Kaur Kender lapsporno loomise süüdistuses lõpliku võidu, sest prokuratuur otsustas jätta ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse peale riigikohtule kassatsioonkaebuse esitamata. Mai keskel oli Harju maa­kohus leidnud, et Kenderi süü ei ole tõendatud ja ta tuleb õigeks mõista. Otsust tehes tugines kohtunik semiootikute ekspertarvamusele, et tegemist pole pornograafilise teose, vaid ilukirjandusega. Samuti arvestas kohus semiootikuid nõustanud asjatundjatega, kelle hulka kuulus ka Eesti PEN-i liikmeid. Maakohtu otsus kaevati ometi edasi ja ringkonnakohtus sai Kender võidu vaid tänu asjaolule, et oli talle inkrimineeritud teo toime pannud välisriigis, Ameerika Ühendriikide Michigani osariigis, ja et veebilehe nihilist.fm server asub Suurbritannias. Nii USA-s kui ka Suurbritannias puudus Kenderi kaasuses kuriteo koosseis. Kuigi prokuratuur asja riigikohtusse ei viinud, pidas Põhja ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör vajalikuks rõhutada, et ühiskonnal on teatud tingimustel õigus piirata seda, mida teaduse või kunstina praktiseeritakse. Seega on väljendus­vabaduse piirid Eestis ikka veel hägused.

Rõõmsamalt poolelt: detsembris alustas Eesti PEN oma 90. aastapäeva pidustustega. Õige juubeliaasta on küll 2018, kuid kui Eesti Vabariik tähistab sünnipäeva terve aasta läbi, siis küllap passib ka maailma vanima inimõiguste organisatsiooni Eesti harul endale pikka pühadeaega lubada.