Holger Kaints: „Mälestusi raamatutest”.

„Hea Lugu”, 2017. 159 lk.

 

Niivõrd raamatukeskset raamatut kui Holger Kaintsi uus teos pole Eestis ilmunud Friedrich Puksoo aegadest peale. „Mälestusi raamatutest” pühendub nimelt raamatutele, mitte kirjandusele. Näiteks see, kuidas Balzaci kogutud teosed autori lapsepõlvekodus olid paigutatud, on tähtsam kui Balzaci elu või looming.

Kõige omapärasem ja paeluvam on viimane peatükk: mälestused tööst väga kentsakas ametis — välismaiste (kapitalistlike ja arengumaade) raamatute hulgilaos Tallinnas Laki tänaval 1980. aastatel. Autor võrdleb seda olukorraga, kui nõukogude autohuviline oleks sattunud lääne autosalongi. See on rohkem kirjanduspoliitiline kui deskriptiivne peatükk. Milliseid välismaa raamatuid üldse müüdi, kui palju ja millises korras, ütleb nõukogude elu kohta paljugi. Leheküljel 127: „Samas oli ikkagi suur ime, et Nõukogude Liit, kes pidi igal aastal järjest suuremates kogustes välismaalt valuuta eest teravilja sisse ostma, et laus-näljahäda ära hoida, suvatses niigi palju raamatutele kulutada. Eesti osaks oli igal aastal määratud ca 450 000 rubla…” Huvitav, et Eestile oli ette nähtud kõigist NSV Liitu saadetud lääne raamatutest 5,5%. Kuna vabariigi rahvaarv oli 1980-ndatel vaid veidi üle 0,5% NSV Liidu omast, hin­nati keskmist eestlast niisiis ligi kümme korda laiema silmaringiga inimeseks kui teiste vabariikide elanikke.

Üldist suhtumist raamatutesse kirjeldatakse rohkem või vähem kogu teoses, näiteks peatükkides „Keelatud raamatud” ja „Eestiaegsed raamatud”. Ikka ja jälle ilmneb, kuidas raamatud kujundasid mentaliteeti nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil. Nõukogude perioodi võib selle poolest jagada kaheks teravalt vastanduvaks osaks. Esiteks kuni umbes 1956. aastani, kui raamatud mentaliteeti praktiliselt ei mõjutanud, sest nad olid kõik ühtemoodi tobedad. Teisel perioodil, vastupidi, mõjutasid väga palju, ehk isegi üleliia palju. Defitsiidist ilmajäänute sapised artiklid raamatutõusikute pihta, kes neid ainult esinduslikkuse pärast riiulitele koguvad, olid seitsmekümnendatel väga armastatud satiiriliik. Esile tuleb teinegi tolle aja paradoks: kui mõnda autorit ideoloogiliselt materdati, siis tasus teda tingimata lugeda. Et Kaints on sündinud teise perioodi alguses (1957), saame tervikpildi just sellest.

Huvitav on peatükk „Keelatud raamatud”. Tõsi, nõukogude tsensuurist on meil palju kirjutatud, aga kahjuks ka igasugust jama. Kaints lähtub isiklikest kogemustest ja mälestustest ega vassi kuskil. Muide: enamasti pole kõikvõimalikes vassingutes nõukogude ajal raamatute ärakeelamise kohta — millele autor asjatundlikult viitab — süüdi niivõrd ajakirjanike lollus kui pealiskaudsus. Sellist asja, et Franz Kafka väljaandmine oli NSV Liidus keelatud, saab kirjutada vist ainult täielik sileaju. (LR andis Kafkat välja 1962, 1966 ja 1983, seega päris järjepidevalt. Pealegi oli Kafka ammu surnud ega saanud näiteks Praha kevade ajal midagi nõukogudevaenulikku teha.) Huvitav, kust selline „pärl” pärit on?

Kuivõrd autor räägib oma suhetest raamatutega just sel perioodil, ei paku teos — viimast peatükki arvestamata — eriti palju üllatusi. Inimesed lugesid samu raamatuid, kogusid samu sarju. Raamatuid ilmus vähe ja nende seas omakorda vähe üldhuvitavat. Isegi praegu võib igaüks, kes soovib, kõik sel ajal ilmunud väärtusliku üsna odavalt kokku koguda. Tiraažid olid meeletud ja vahepeal pole olnud ei sõda ega raamatuhävitamisaktsioone, mis eksemplaride arvu märkimisväärselt vähendanuks.

Kaintsi vaatenurk on terviklik, tema suhtumine raamatutesse asjatundlik, silmaring lai. Kõik on raamatus õige, aga sageli tundub, et liiga õige. Pole millelegi vastu vaielda või isegi millegagi polemiseerida. Enamasti olen autoriga reservatsioonideta nõus. Kas või selles, et vana, pruunide kaantega ENE oli palju soliidsem ja lugejasõbralikum kui mustakaaneline, millel N-täht pärast neljandat köidet pealegi ära kaotati. Ühesõnaga: üllatusmoment puudub. Teatud paralleeli võib tõmmata ETV sarjaga „Vana aja asjad”, milles Mati Undi süüdimatut ja seosetut loba esitab sugestiivse elamuslikkusega Robert Gutman. Kaints nii printsiibitu muidugi pole. Pealegi keskendub ta raamatutele, Unt aga ükskõik millele.

Olen Kaintsist mõnevõrra noorem, kuid raamatuvalikus leidsin väga palju ühist (isegi „Looduse kroonise romaaniga” oli mul lapsepõlves kindel side). See tõendab muidugi nii Eesti väiksust kui selleaegse ühiskonna totalitaarsust. Lapsena vanaisa juures kapist väljatuhnitud ja mällu salvestunud Gianni Rodari „Cipollino” ja Hanzelka-Zikmundi „Aafrika I—III” esinevad ka Kaintsil. Ainult et mulle polnud need kaasaegsed objektid, vaid salapärased muinsused kadunud ajast, mil Nõukogude Liitu valitses kentsakas kiilaspäine jõmm sama kentsaka nimega: Hruštšov. Mees oli kohalt maha võetud ja teadmatusse kadunud juba paar nädalat enne minu sündi. Enamjaolt võin autorile järele kiita või sedastada tühiseid ja ebaolulisi erinevusi tema ja enda eetilistes ning esteetilistes hoiakutes. Näiteks „Mirabilia” sarja väljanägemine meeldis mulle lapsena väga ja sari ise on praegugi esindusriiulil — aga mis siis sellest. Säärased pisiasjad nagu LR kuuiknumbri väljaandmine 1975. aasta lõpus ja vana sild Keskhaigla territooriumil on mindki huvitanud.

Vaheldusrikkust loovad Kaintsi raamatuvälised hoiakud, näiteks see, milliseid Aaviku väljamõeldud uudissõnu soovitab ta veel kasutusele võtta (lk 41). Veel põnevam oli teada saada, et Eestis ei olegi jaanipäeva paiku öösiti pime, vaid hoopis nautiline hämarik. Ning et Tallinnas kestab see koguni üheksa ööd kauem kui Tartus (lk 66). Tabav on ideoloogiline kokkuvõte Pätsi diktatuuri aegsest Eesti elukorraldusest: „Riigi president on nagu suure talu peremees, kelle keeldude-käskude ja muude otsuste õigsuse üle pereliikmed ei vaidle, kellega aga vastutustundlik perepea vajadust nähes nõu peab — targematega (Riiginõu­kogu) rohkem, kogenematutega (Riigivoli­kogu) vähem. Aga kui nõuanded ei sobi, otsustab neist sõltumatult.” (Lk 95.)

Kokkuvõttes on „Mälestusi raamatutest” tasakaalukas ja hästi komponeeritud: iga järgmine peatükk on eelmisest natuke või palju huvitavam. Raamat pakub ka praktilisi nõuandeid. Näiteks autori vanaema meetod alustada lugemist raamatu keskelt. Kui on huvitav, lugeda lõpuni ja alustada siis juba algusest. Kui väga meeldib, lugeda ka teisel korral lõpuni (lk 12). Lihtne ja ökonoomne. Veel tuletas raamat mulle meelde üht väärt teost, mille olin sootuks unustanud: Kalju-Olev Veskimägi „Nõukogude unelaadne elu”. Ka selles olen Kaintsiga nõus, et juba avaldatud loomingu muutmine autori poolt järgmistes trükkides teeb selle ebaloomulikuks. (Võin tuua ühe drastilise näite: Peet Vallaku „Piibu­meistri Joobi ulaelu” 1930. aasta „Loomingu” 8. numbris ja kogus „Lambavarga Näpsi lorijutte” 1938.)

Raamatut rikastab elust enesest pärit leebe huumor. Näiteks lugu arstist, kes raamatukogust laenutatud Aleksandr Solženitsõni „Üks päev Ivan Denisso­vitši elust” aastal 1974, kui nimetatud kirjaniku teosed NSV Liidus keelati, „ära kaotas” (lk 77) ja raamatu kolmekordse hinnaga — 60 kopikat — kinni maksis.