„Tõde ja õigus” jõuab leedu keelde

„Tõe ja õiguse” esimene osa avaldati Leedus 1963. aastal, kuid siis vahendas kirjanik ja tõlkija Juozas Baltušis romaani vene keele kaudu. Uuesti ilmus „Tõe ja õiguse” esimene osa leedu keeles 2009. aastal, nüüd juba tõlgituna eesti keelest. Tõlkija Danutė Sirijos Giraitė pälvis 2010. aastal Leedu PEN-klubi kõige tähtsama auhinna — Tõlkija tooli. Möödunud aastal avaldas Vilniuse kirjastus „Krantai” samalt tõlkijalt pentaloogia teise osa, ilmumas on kolmas.

Leedu ja võrdleva kirjandusteaduse professor Sigutė Radzevičienė ütles leedukeelse „Tõe ja õiguse” II osa esitlusel muu hulgas järgmist:

„Leedus ei ole tõesti oma Tammsaaret, ehkki romaani kogemus ja žanri poeetika otsingud on XX sajandil vaieldamatud. Silmapaistvate Leedu kirjanike (näiteks Ignas Šeinius, Jurgis Savickis) eepiline looming on väga kaugel fundamentaalsest jutustamistraditsioonist, mille poolest on tuntud eestlase Tammsaare proosa. Leedulaste eepika jääb kogetud mulje, fragmentaarse jutustamislaadi, allteksti žanrilisse narratiivi. Just sellepärast ongi Tammsaare eepika retseptsioon Leedu kultuurikontekstis aktuaalne ja huvitav.”

„Tõe ja õiguse” II osas nägi Sigutė Radzevičienė traditsioonilisema I osa taustal „kunstisõna ilmselget moderniseerimist”, see on tema sõnul „küpse modernse romaani premiss, kus eepilise klassikalise traditsiooni ja modernse proosateksti proportsioonid on peaaegu võrdsed”. Modernse pöörde keskmes on Indreku tegelaskuju. Tema lõhestunud isiksus, „iseennast lõhkuv ja taas tervikuks korrastuv, ongi uue (ja mõnevõrra hiljem ka postmodernistliku) romaani iseloomulik joon”. Tammsaare romaani tugevaks küljeks on psühholoogilise karakteri loomine ja romaani poeetika uudsus, leiab leedu kirjandusteadlane.

Tõlke kohta ütleb Sigutė Radzevičienė, et harva on võimalik kogeda sellist meeldivat rahulolu, mis tekib niisugust rikast, ladusat ning ajastutruud tõlkekeelt lugedes.