Eelmise aastasaja 70. aastate lõpus lasti seda laulu raadios sageli. „Viis: Rein Rannap, sõnad: Juhan Viiding. Esitab ansambel Rein Rannapi juhtimisel, solist Tajo Kadajas,” ütles teadustaja. Ansambli nimi oli „Noor Eesti”, aga raadios seda öelda ei tohtinud.
Laul oli kodulinnast, tuttavatest paikadest, seega justkui minust endast. Otepääd mainiti raadios võrdlemisi harva. Põhiliselt Moskvast ja Leningradist, Tallinnast ja Tartust, Ulan-Batorist ja Tel Avivist käis jutt.
Siiski ei leidunud palju Eesti väikelinnasid, millest oleks laule lauldud. Valgre ja Naissoo lood rääkisid suurematest keskustest, Tartust ja Narvast ja Pärnust, puha valsid, fokstrotid või marsid. Aga Rein Rannap oli rokimees ja see luges palju. Ehkki „Ühes väikses Eesti linnas” pole kuskilt otsast rock.
Komsomoli alleel asusid eramajad ja kummaline asutus, kus valmistati fotonurki. „Fotonurgaks” seda ettevõtet rahvasuus kutsutigi. Fotonurgad olid tillukesed papist asjandused, ühel pool tsellofaan, teisel pool liim. Fotonurkasid kasutati fotode kleepimiseks albumisse. Liim ei pidanud, fotod kippusid albumist välja pudenema. Raske aeg oli.
Minu õde töötas „Fotonurgas” mitu kuud, tassis fotonurkasid koju, ma tean neid asju.
Jõlkusin pärast tunde Komsomoli alleel ja püüdsin salapärast majakest üles leida. Ei leidnud, ehkki vihje laulutekstis on justkui selge. Rõngu poolt tulles pahemat kätt tundus seisvat seesama õnnetu mittekleepuv fotonurk. Mille pööningul ei saanud suve- ega sügiselõhnu olla.
„Ühes väikses Eesti linnas” on kuulus laul, seda teavad kõik. Arvan, et ma pole ainus otepäälane, kes on korduvalt pidanud vastama küsimusele, kus see maja asub. See oli esimene asi, mida näitleja Peeter Oja küsis, kui me tuttavaks saime. Ja vaevalt olen ma ainus Otepää elanik, kes vastust ei teadnud.
Rääkisin müsteeriumist mõni aasta tagasi raadios (siis tohtis ansamblit „Noor Eesti” juba vabalt mainida) ja ütlesin, et kui selle majakese üles leiaksime, saaks temast toreda kohaliku vaatamisväärsuse, nagu Linnamägi, energiasammas või suusastaadion.
Samal õhtul saatis raadiokuulaja Tajo Kadajas, kes oli saadet kuulnud, meiliga ühe foto ja kirjutas:
„Seisan Otepääl selle maja ees, mis asub Virulombi ja Pika tänava ristmikust 100 meetrit eemal kaskede all. Sellest majast räägib Juhan Viiding ja laulan mina ise Rein Rannapi laulus „Ühes väikses Eesti linnas”. Muidu tavalise maja teises otsas asub üsna kummaline torn. Kui Otepää kirikuõpetaja Jüri Stepanov veel elas, viis ta mind selle maja juurde. Juhan Viiding elas seal majas umbes pool aastat koos oma emaga. Vist olid mingid filmivõtted selle põhjuseks. Mari Tarand kirjutab oma mälestusteraamatus sellest kõigest täpsemalt.”
Jagasin värsket informatsiooni Peeter Ojaga, kes uudise tänulikult teatavaks võttis. Aga paar nädalat hiljem küsis Peeter jälle, kus see kuulus maja asub. Ta oli kõik juba ära unustanud. Siit näeme, et inimese mälu peale ei saa loota. Kõik, mida sa tead, tuleb kirja panna, enne kui meelest ära läheb. Kirja panna tuleb isegi see, mida sa ei tea. Pisut hiljem selguski, et maja, mille foto Tajo Kadajas oli saatnud, pole üldse see maja. Õige maja, see, mille „pööningul tuttav naine” jne, asub paarsada meetrit eemal, Rõngu tee ääres, täpselt seal, kuhu Juhan Viiding ta omal ajal kirjutas. Nüüd näen seda selgesti.
