Aija Sakova: „Valu, mälu, kirjandus. Kirjanduskriitikat ja vestlusi aastatest 2004—2017”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 255 lk.
Arvustuse kirjutamist tuleks alustada algusest (nagu kõike), aga ma ei tea, kus (või milline) see täpselt on. Nii et tahes-tahtmata pean ma mõtlema paksule romaanile, mis on mul praegu öökapil ja mille esimene lõik kõlab nii: „Tegelikult on sel lool erinevaid algusi. Mul on raske ühte välja valida. Sest need kõik kokku moodustavad alguse.” See pärineb saksa keeles kirjutava gruusia päritolu Nino Haratischwili romaanist „Das achte Leben (für Brilka)” („Kaheksas elu. Brilkale”), mis ilmus 2014. aastal ja on oma ligi 1300 leheküljega võlunud nii kriitikuid kui ka lugejaid. Praeguseks on romaan tõlgitud juba prantsuse ja hollandi keelde, kindlasti järgneb peagi teisi. Kuigi ma pole romaani veel läbi lugenud, on ehk siiski sobiv alustada Aija Sakova raamatu arvustamist (või esitlemist, vt lõppu) ühe menuka saksa romaani mainimisega, sest saksa kirjandus on ju üks tema pärusmaid. Pealegi on meil Haratischwili romaani puhul tegemist kirjanduse ja mäluga, sest romaan hõlmab kuus põlvkonda ja algab umbes 1900. aastast. Ning küllap on tegu ka valuga, kui meenutame, mida kõike XX sajandi kestel Euroopas on juhtunud.
Niisiis võikski alustada käesoleva kogumiku pealkirjast, mis on minu meelest harukordselt ilus, sobiv, täpne ja lausa rütmilis-luuleline. Ma pole kunagi varem selle peale mõelnud, et eesti keele sõnad „valu” ja „mälu” nii hästi kokku kõlavad. Nüüd äkki märkasin ja peale selle panin veel tähele, et neil on ju ka mingi semantiline seos. Üks viib teiseni, kus on valu, seal järgneb selle valu mäletamine. Vastupidi pole see tingimata nii, mäletada võib ka valutuid asju, rõõmsaid ja ilusaid, aga valu tundmine ilma, et sellele järgneks mingi mäletamine, on pigem ebatõeline. Nii et ka järjekord on korras. Ning siis võivad nad suubuda kolmesilbilisse „kirjandusse”, kus valu ja mälu on kokkusurutult koos. Muidugi on kirjandus rohkem kui ainult valu pluss mälu, nii et järjekord on edaspidi väga korrektne, iga sõnaga lisandub üks mõõde. Teatud mõttes on selle kogumiku pealkiri nagu tegusõna pööramine: valu on esimene pööre — see on otsene ja individuaalne kogemus; mälu on nagu teine pööre — selleks et valust rääkida või seda mäletada, on vaja valust välja astuda ja seda vaadelda nagu teine isik; kui aga hakkame sellest rääkima (või kirjutama) teistele inimestele, siis sünnib kirjandus ja mängu tuleb kolmas pööre.
Aga alustada võib ka kaanepildist, mis tõi mulle meelde — ning see on nüüd vist puhtisiklik mälestus, vaevalt see kellelegi teisele meenub — ühe kolmkümmend üks (!) aastat tagasi Eestis ilmunud raamatu, mille kohta ma kirjutasin arvustuse ajakirja „Estonia” (1986, nr 2, lk 29—31). See oli Friedebert Tuglase „Valik kirju”, mis ilmus „Loomingu Raamatukogu” 1986. aasta esimese andena. Nagu siiamaani kombeks, oli ka tookord kaanel autori pilt, tõenäoliselt viimane Tuglasest tehtud foto. See pärineb autori 85. sünnipäevast (2. III 1971), kuus nädalat hiljem ta suri. Muigama pani mind asjaolu, et tegemist oli küll kirjavalikuga, aga pildil hoidis vana autor käes telefonitoru. Otsekui kirjutamine oleks minevik, praegu me räägime telefoni teel. Kolmkümmend aastat hiljem, kui ajad on jälle tublisti muutunud, on Aija Sakova raamatu kaanel samuti telefonitoru hoidev inimene. Kuigi kujutatud pole autorit (vaid tema ema) ja tegemist pole fotoga (vaid maaliga), on sõnum võib-olla siiski sarnane, eriti koos kogumiku pealkirjaga, kus on ju juttu mälust. Jälle käsitletakse kirjandust ja illustreeritakse seda telefonis rääkiva inimesega. Täiesti võimalik, et siinsed mõlgutused ei ütle lugejale midagi, tahtsin ainult öelda, et see kaanepilt meeldis mulle, ning seegi on asi, mida tohiks arvustuses mainida. Pealegi on tal ju tingimata mingi seos mäluga, eriti kui lisan veel info, et maali autor on raamatu autori isa, vene kunstnik Valeriy Sakov, kes aastal 1985 oma abikaasat portreteeris, aastal, kui autori ema oli enam-vähem samas eas kui autor praegu. Nii et mälu ja mäletamisega on siin kindlasti tegu. Kas ka valuga, seda ei oska ma öelda, ja see ei puutugi praegu asjasse. Kirjandusega on igal juhul tegemist.
Või kas ma alustan hoopis raamatu kättesaamise hetkest? See toimus 18. septembril käesoleval aastal Tartus, kus viibisin Tiina Kirsi sünnipäeva auks peetud sümpoosionil. Ning kaks päeva hiljem suri sealsamas Tartus Ene Mihkelson. Selles, et keegi kellegi sünnipäeva paiku ka sureb, pole ehk veel midagi erilist. Aga et saan kätte raamatu pealkirjaga „Valu, mälu, kirjandus” ja kaks päeva hiljem sureb eesti kirjanik, kes oma valu ja mäluga on teinud suurt kirjandust, ja et selle raamatu autor on mainitud suure kirjaniku esmauurija — see on ehk siiski mainimisväärne, kuigi ei pruugi midagi tähendada. Aga vähemalt endale teadvustasin, et sain Eesti (ja maailma) mihkelsonoloogia esiritta kuuluva autori kogumiku kätte kaks päeva enne Ene Mihkelsoni surma.
Selline vapustav sünkroonsus tekitaski olukorra, kus ma ei teadnud enam, kust alustada, ja seetõttu on algus nii laiali valgunud, et tuleb arvustusžanri ruumiliste piirangute tõttu kohe lõpu kallale asuda. Praegusel juhul pole see sugugi halb, sest süstemaatilisusest huvitatud lugejana alustan ma raamatu lugemist alati lõpust. Ning siis selgub, et kogumikul on õnneks ka register, nii et esimene plusspunkt on juba kindlalt käes. Registri hea külg pole ainult, et käsitletud isikuid on kerge üles leida, vaid kohe saab ka ülevaate, millised on autori eelistused. Ja ennäe, sageduste tipus ongi Ene Mihkelson, ükski teine isik ei saa registris neli rida. Paljuütlev on ka nende autorite nimekiri, kes saavad kaks või kolm rida: Ingeborg Bachmann, Walter Benjamin, Johann Wolfgang von Goethe, Johann Gottfried Herder, August von Kotzebue ja Christa Wolf. Nende saksakeelsete autorite vahele või ligilähedale mahub kvantitatiivselt ainult kaks eestlast: Jaak Tomberg, kes nagu Sakovagi on põhjalikult uurinud Ene Mihkelsoni loomingut ja keda selle tõttu mainitakse tihti, ning Jaan Kross kui võib-olla reeglit kinnitav erand.
See reegel võiks nimelt olla, et meil on siin tegemist saksa filoloogiga, kes peab oma ülesandeks saksakeelse kultuuri vahendamist eesti lugejatele. See juba on midagi praegusel ajal, mil ehitame pärast vabaduse kättevõitlemist vabatahtlikult endale uut ükskeelset või kakskeelset vanglat (enne oli eesti-vene, nüüd eesti-inglise)! Aga Sakova ei piirdu loomulikult ainult sellega, ta on — nagu öeldud — Jaak Tombergi, Eneken Laanese ja Tiina Kirsi kõrval tähtis Mihkelsoni uurija; ta on uurinud ka Viivi Luike ja arvustanud selliseid eesti autoreid nagu Maarja Kangro ja Igor Kotjuh; ta on teinud intervjuusid eesti ja välismaa kultuuritegelastega näitlejast suursaadikuni; ning ta on võtnud sõna arvamuslugudega.
See kõik on nüüd siia kahe kaane vahele jõudnud, ja kuigi alapealkiri „Kirjanduskriitikat ja vestlusi aastatest 2004—2017” sugereerib, et kõik oleks nagu juba varem kuskil ilmunud, pole see siiski nii, sest viiendik artiklitest (34-st seitse) ilmub siinses kogumikus esimest korda. Üksnes nende päästmiseks unarusse vajumisest on käesolev kogumik juba rohkem kui teretulnud. Seni ilmumata tekstide hulgas on sellised väärtuslikud ja huvitavad tekstid nagu „Maailmakirjanik Ene Mihkelson. Pidukõne kirjaniku 70. sünnipäeval” (lk 52—60) ja intervjuu saksa-eesti näitleja Toomas Tähega (lk 186—195). Aga ka juba ilmunud tekstide uuesti kättesaadavaks toimetamine on väärt tegu. Neist üle poole (18) on ilmunud „Sirbis”, neli Tartu Ülikooli ajakirjas „Universitas Tartuensis”), kaks „Postimehes”, üks ajalehes „Keskus”, üks „Methises” ja üks „Loomingus”.
Peale selle, et ka elektroonilisel ajastul on mulle tähtis, et mõni tekst on kohe ja ruttu riiulist kättesaadav, ilma et otsingumootorid läbi aegruumi rändaksid lootuses sealt midagi nähtavale tuua (mis ei ole mitte sugugi alati kindel!), näitab selline kogumik ka ühe autori valikut, stiili, mitmekülgsust ja maitset ühekorraga. Kompaktselt. Veenvalt. Selgelt. Ning ka seda on ju vahetevahel vaja.
Niisiis pole siinne tekst arvustus, vaid vabad mõttemõlgutused, mis arvustatav raamat on minus esile kutsunud. Aga eks sedagi või arvustuse pähe pakkuda, vähemalt auväärsesse ajakirja nimega „Looming”. Sest kui üks raamat on oma sisu ja vormiga sünnitanud igasuguseid assotsiatsioone, on ju seegi mingil moel arvamus ja arvustus. Kui mitte, siis olgu see vähemalt kummardus ning tänuavaldus autorile. Ja kuna ma, nagu alguses öeldud, pole veel Nino Haratischwili paksu romaani läbi lugenud, ei tea ma ka, kuidas too kolme algusega lugu lõpeb. Sellepärast võin siin lõpetada ainult soovitusega: minge raamatukauplusse ja ostke endale Aija Sakova kogumik, lehitsege, lugege ja leidke sealt endale midagi!
