On luuletajaid ja kirjanikke, kelle tekstid edastavad või loovad meeleolu, kutsudes kaasa elama ja tundma. On neid, kelle tekst on nagu võimas vool, kus sõnamass pöörleb või kihutab hirmuäratava kiirusega edasi, haarates kaasa lugejat, kellel pole enam võimalik sellest voolust kuivale pääseda. Aga on ka neid, kes ei tee ei esimest ega teist, vaid joonistavad näilise kiretusega filigraanset, ülitäpset pilti, mida nähes tekib küsimus, et kuidas ma seda enne ei ole märganud. Küllap oskate tuua kõigi kolme kohta näiteid nii eesti kui maailmakirjandusest. Minu arust on Viivi Luige loomingus nii ühte, teist kui kolmandat. Praegu tahaksin rääkida pigem kolmandast tekstitüübist, kuigi pikemates proosatekstides võivad kõik tüübid olla vaheldumisi või läbi põimunud.

Miks nii, miks rääkida neist ülitäpsetest piltidest? Viivi Luik ise on öelnud: mina olen sõna. Hedi Rosmaga kahasse kirjutatud dialoogiraamatu pealkiri on „Mina olen raamat”. Iseenesest pole ju midagi erilist tõdemuses, et kirjanik loob sõnaga maailmu. Minu arust on siin oluline vaadata sõna ja teo/loodu seost. Näen siin juudi (laiemas mõttes) tsivilisatsiooni tausta. Mind paluti rääkida just juudi teemadest ja motiividest, sellepärast arutlen sellest pikemalt. Jah, tahame või mitte, hoolimata oma suhtumisest usundisse, oleme kõik üldistavalt öeldes antiik- ja judeo-kristliku tsivilisatsiooni lapsed, Baltikumi kontekstis veel mõningate animistlike lisandustega. Endale arugi andmata kanname seda traditsiooni edasi. Seetõttu tuleb rõhutada, et heebrea keeles on davár nii ‘asi’ kui ‘sõna’. Kuni õige sõna pole välja öeldud või sõnad pole sobivalt kokku kombineeritud, on selle asemel meie jaoks olematus, me isegi ei aima, et on olemas mingi koht, mis on tühi. Enne ei teadnud ma, et näiteks ajalugu on selline asi või substants, millel võib olla ilu. Alles siis, kui uus sõna on öeldud, siis saame teada. Räägin edasi mõningast seigast.

Üks seik on sõna ja tekst kui selline. Moodne rahvus püsib teatud hulga tekstide najal. Mõned tekstid vahetuvad, ununevad, mõned tulevad juurde, mõned püsivad ajast aega. Meie ajal ei ole moes rääkida rahvusest ja rahvusriigist, mitmesugustel põhjustel seda häbenetakse ja peetakse ebasobivaks. Aga oleme need, kes oleme, sest meid seob hulk tekste, tekstid on kirjutatud konkreetses keeles või keeltes. Tekst on see, mis on loonud juudi ja seejärel kaudselt ka judeo-kristliku aluspõhjaga kultuurid. Võid elada Frankfurdis, Córdobas või Vilniuses, see pole oluline, sest tekstide, nende kommentaaride ja kommentaaride kommentaaride kaudu püsib side inimeste vahel, kes soovivad sellesse tekstide ümber ja alusel ehitatavasse kooslusesse kuuluda. „Seitsmenda rahukevade” peategelane, minajutustaja laps, ehitab endale maailma, ammutades ehitusmaterjali erinevatest tekstidest. Esialgu pole tähtis, kas need on psalmid, ofitsioosne nõukogude lasteluule, muinaskreeka kangelaste lood või katkendid populaarsetest lauludest. Laps ei näe tekstide kuuluvust ja päritolu, ta ei näe õmblusi ja kokkutraageldusi, mida täiskasvanu näeb ja tajub. See, mida mitmed kriitikud on nimetanud lapsele omaseks sünkretismiks, on mingis mõttes talmudistlik sünkretism. Talmudis on põhiosa Mišna ja kommentaaride osa Gemara ja veel hulk vähem olulisi kommentaare. Põhitekst ja kommentaarid paiknevad kõik samal leheküljel. On hulk eraldiseisvaid teoseid, mis ühel või teisel määral arendavad kommentaare. Aga tekstide kogum on kuidagi a-krooniline (kanooniline tekst ja kommentaarid on ju koos samal lehel, nad on kõik korraga olemas). Puudub ajadimensioon. Kõik kommenteerijad räägivad kõigiga, kõik on võrdsed, ei ole oluline, et mõni asi on välja öeldud varem ja mõni hiljem. Nõnda on ka selle lapse puhul.

Teine seik on see, et Viivi Luik räägib asjadest ja loob tekste, mida eesti kultuuriruumis ei peaks justkui olema. Selles mõttes, et nende tekstide teket ei saaks kuidagi ette näha. Võite muidugi öelda, et hea luuletaja või kirjanik ongi selline, kes sõna kaudu tekitab ennenägematuid ja ennekuulmatuid kujundeid ja räägib ennetundmatuid lugusid. Seda kindlasti, aga nende lugude jutustamise konteksti määrab siiski suures osas eelnev ja praegune kultuurimaailm, traditsioon, keel, moodsad kirjanduslikud voolud, ajavaim ja nõnda edasi. Eriti on nõnda väikerahva puhul, kes paratamatult tegeleb eelkõige iseendaga. See pole hea ega halb, vaid mingis mõttes loogiline. Tahame olla nähtavad muude, suurema kõnelejaskonnaga keelte ja seal loodu taustal. Võime kuigivõrd tegelda (väikse tähega) teistega, juhul kui nad on suured, kes on meie kultuuriväljal nii või teisiti figureerinud. Aga teiste väikeste ja kõrvalistega justkui mitte. Seetõttu on mõned „Seitsmenda rahukevade” ja „Varjuteatri” lõigud ning kogu „Ajaloo ilu” paradoksaalsed. Neid teemasid ja kujundeid justkui ei ootaks eesti keeles ja meie kultuuri kontekstis, ometi on nad nüüd olemas. Ma ei tea eesti kultuuris kedagi, kes oleks nii selgelt reflekteerinud Itshok Baševis Singeri loomingut ja mõistnud tema maailma. Kes oleks paari napi lausega mananud eesti lugejale pildi Singeri memuaarides mainitud kõrvalise seiga põhjal: pildi kivilinna kitsas korteris pesitsevast lapsest, kes märkab turult toodud õunaga kaasa tulnud lehte ja kannab seda heldinult kaasas. Või kes oleks jutustanud Singeri heebrea tähestikuga iidsest kirjutusmasinast kui kaose vastu võitlemise relvast, millest Singer ise on rääkinud mitmes intervjuus ja oma memuaarides.

Kolmas seik on keel ja igavik. „Seitsmendas rahukevades” ilmub Singer oma kirjutusmasinaga just paradoksaalse igaviku võrdkujuna. Sulgudes olgu märgitud, et judaismis on jumal abstraktne, tal pole algust ega lõppu, teda ei ole võimalik kujutada (seetõttu näiteks kolmainsus on traditsiooni järgivale juudile mõistetamatu). Jumalat nimetatakse igaviku kuningaks. Kerkib imeline seos vanaema, hariliku Viljandimaa talunaisega, kes on isegi mingis mõttes vanatestamentlik, monumentaalne ja terviklik — igavikust kõneleva psalmi ja jidiši keeles kirjutava Singeri vahel.

Vanaema palub, et raamatukoguhoidja Ilves loeks talle ette. „Ilves luges kõminal: „Oh igavik, oh igavik, kuis oled sa nii pikk, nii pikk. Sa oled aeg, mis ajatu, sa oled ring, mis rajatu. Keskpaigas sul on „alati” ja ääreks „mitte iialgi”. Oh mõtle, mis on igavik.” See uhke nägu ja see salm kokku tegid mind järsku kurvaks, panin pea raskelt ajakirjalehele ja kuulatasin magusa võõrastusega sõnu, mis nagu tahtsid tungivalt midagi teatada. Aga mida? Võib-olla rääkisid need sõnad sellest, et New Yorgis istub oma laua taga Isaac Bashewis Singer ja kirjutab paremalt vasakule. Et aastakümned lähevad lennates mööda, vanaema ja Vana-Ilves surevad ära, haarangud unustatakse, aga tema istub ikka seal. Tema vanad silmad liiguvad tähelepanelikult ja pingsalt, ta kirjutusmasin on tehtud nelikümmend aastat tagasi, ta võitleb sellega kuradi vastu ning julgustab ja üha julgustab meid, kuigi meie oleme elanud pool elu ilma tema nime tundmata.”

Miks kirjutab Viivi Luik, et „Ajaloo ilu” peategelane pidi valima lähedase inimese ja Eestisse jäämise vahel, pidi valima eesti keele, kuigi romaani tegevuse ajal, 1968. aasta augustis, polnud mingit tulevikuperspektiivi ning Eesti oli üks koht Nõukogude Liiduks nimetatavas koledas moodustises? Aga miks Singer kirjutas jidiši keeles ja mitte poola või inglise keeles? Viivi Luige tegelane valis eesti­keelse sõna, andes seeläbi sellele sõnale väikese püsimisvõimaluse. Viivi Luik on võrrelnud eesti ja jidiši keeles kirjutamist essees „Suhkrustatud koletised ja lahjendatud inglid”, mis oli esmalt mõeldud välismaa lugejale: „Peaksin veel lisama, et keel, milles ma kirjutan, on eesti keel. Kõigile, kes minult küsivad, mis tunne on kirjutada ühes nii väikeses ja nii tundmatus keeles, vastaksin I. B. Singeri sõnadega: „Ma armastan kirjutada jutte vaimudest ja miski ei kajasta vaimude olemust paremini kui väljasurev keel… Olen kindel, et ühel päeval ärkavad kõik surnud üles ja nende esimene küsimus on: kas saab lugeda üht uut raamatut väljasurevas keeles…””

Tõepoolest, miks? Olgu rõhutatud, et ma ei räägi siin teadustekstide keelest, mille ümber on viimasel ajal olnud palju poleemikat: teadus on universaalne, ta vajab suurel määral ühist keelt, olgu see ladina, inglise, esperanto või midagi, millest meil veel aimu ei ole. Räägin igapäevase suhtlemise ja ilukirjanduse keelest. Ratsionaalselt ei ole võimalik seletada, miks on seda keelt vaja. Otseselt polegi seda vaja. Igaüks võib ise otsustada, mis keeles ta kirjutab või kodus räägib. Aga võib-olla põhimõtte pärast, et teatud tekstid selles keeles olemas oleksid. See on see püüd, mida on näha eesti luules üldse (sundida saledasse stroofi elementide pime raev) ja mida väljendavad Viivi Luige read: „Räägin suuri sõnu väikse rahva keeles” ja eriti „Misasja nad luuletavad, kuigi keegi ei sunni?”. Muidu muutub elu tehnokraatlikuks, arutletakse „dubleerimise vältimisest”, „korrastamisest”, „suurest pildist”, „jätkusuutlikkusest”, nägemata ohtu, mida unifitseerimine (mida ekslikult peetakse universalismiks) endaga kaasa toob. Et lihtsalt oleks olemas. Asja enese ilu pärast.