Rootsis on 2017. aasta kevadtalvel jõudnud ilma teha mitu romaani, ning kuigi osa neist peegeldab kahtlemata suuremal või vähemal määral keerulist (hetke)olukorda maailmas ja kodumaal, ei puudu üheski ka ajatumad jõujooned.

Eesti lugejale „Loomingu Raamatukogust” kahe, Anu Saluääre ja Ruth Laidmetsa tõlgitud teosega tuttava Theodor Kallifatidese (snd 1938) raamat „Veel üks elu” („Ännu ett liv”) jutustab sellest, kuidas kirjanik püüdis kirjutamist maha jätta — või siis tundis end sellest mahajäetuna, kui äkitselt ei õnnestunud enam ridagi paberile/ekraanile panna. Kirjanik loobub oma kirjutamistoast Södermalmil, kuhu ta juba aastaid igal hommikul on sõitnud, ja püüab „pensionile minna”. Oma rolli mängivad selles ka ühiskonna pained, mida kirjanik tajub kasvava vaenulikkusena sisserändajate vastu ja üleoleva hoiakuna „laiskade” kreeklaste suhtes. Ootamatult saab ta kirja kodukülast, kus on otsustatud anda kohalikule koolile tema nimi. Sel puhul esitavad õpilased ka näidendi, ühe Aischylose tragöödia. Järgmisel hommikul paneb kirjanik paberile uue romaani esime­se lause… kreeka keeles. Teda valdab ääretu vabanemistunne, üllatus, et pärast viitkümmend aastat rootsi keeles kirjutamist tunneb ta kreeka keeles kirjutades täielikku sundimatust, mis talle rootsi keeles kogu selle pika aja jooksul kättesaamatuks jäi: „Keel oli olnud okaskroon mu peakolul, mitte südamelöök.” Ometi pole kahtlust, et nii Rootsi kui ka Eesti lugejad teavad Kallifatidest ikka kui Rootsi kirjanikku — teravapilgulist ja mõtisklevat, tundlikku, säravat annet. Loodetavasti ei jää ka see algselt kreeka keeles kirjutatud raamat tal viimaseks, nüüd kus kirjanik on avastanud, et tema tõeline kodumaa, „see, mis mind iial ei saa reeta”, on nimelt kreeka keel. Rootsikeelse väljaande puhul pole siiski tegu tõlkega, vaid autor ise kirjutas raamatu rootsi keeles uuesti.

Johannes Anyuru (snd 1979; möödunud aastal ilmus kirjastuselt „Varrak” Heidi Saare tõlkes tema romaan „Paradiisist tuli tuul”) uus raamat „Nad upuvad oma emade pisarates” („De kommer att drunkna i sina mödrars tårar”) algab terroriaktiga raamatupoes, kuhu on lugejatega kohtuma kutsutud oma karikatuurides prohvet Muhamedi naeruvääristanud kunstnik Göran Loberg (Lobergi prototüübiks võib ehk pidada Lars Vilksi, kes on mitmesuguste prohvetit solvavate teostega pälvinud nii Rootsi islamiusuliste kui ka avalikkuse ja paljude kolleegide pahameele). Terroristid — kaks meest ja naine — võtavad kõik kohalviibijad pantvangi ja üks meestest on valmis Lobergi mõrvama, kui aktsioonis osalevale naisele hakkab äkki meenuma, et ta on pärit tulevikust ja saadetud sinna nimelt selleks, et terroriakti ja selle katastroofilisi tagajärgi ära hoida… Anyuru võttis islami usu vastu kümne aasta eest ning romaan avab tema ja ta usukaaslaste mure Rootsi tuleviku pärast. „Iga tavalist moslemit kummitab tänapäeval see terror, mis toimub islami nimel. Tundub, nagu oleks mõni deemon röövinud sinu identiteedi,” ütles Anyuru intervjuus ajalehele „Jönköpings-Posten”.

2016. aasta lõpul ilmus Rootsis kirjastuselt „Rámus” ka islandi kirjaniku Eirikur Örn Norðdahli (snd 1978) lühiromaan „Rumalus” (rootsi keeles „Dumhet”, originaalis „Heimska”, 2015). Norðdahl alustas eksperimentaalse luule ja luuletõlgetega (tema luuletusi Maarja Kangro tõlkes võib leida „Varraku” raamatublogist ja ka „Sirbist”), ning „Rumalus” on tema kolmas romaan. Selleski on juttu terroriaktist, kuid toimepanijateks on hoopis noored kunstitudengid, kellele see on kunstikooli lõputöö. Nagu Anyuru romaanis, toimub siingi tegevus üsna lähedases tulevikus („varsti, aga mitte veel kohe varsti”), ja me näeme lootusetult võõrandunud ühiskonda, kus kõik inimesed on pidevalt mõne veebikaamera vaateväljas — seda mitte mingi totalitaarse kõikenägeva Suure Venna tõttu, vaid vabatahtlikult, sest muidu „neid just nagu polekski olemas”. Peategelased Áki ja Leníta Talbot on lahku triiviv kirjanikepaar, kelle ainsaks suhtlusviisiks on saanud teineteise „müksimine” sotsiaalmeedias, et partner näeks, kui nad parajasti kellegi teisega seksivad. Aeg-ajalt piiluvad nad ka teineteise loomingusse ja selle tulemusel ilmub mõlemal samal ajal romaan pealkirjaga „Akmeð”, mis (mõlemal puhul) kõneleb pagulasena Islandile saabunud ja seejärel ISIS-e liikmeks värvatud moslemi noorukist. Algab võitlus meedia tähelepanu pärast.

Anyuru keel on kujundiküllane ja poeetiline; tema kadumis- ja kalgistumisohus maailm peidab endas palju kaunist, näiteks ema, kes õpetab tütrele, et „me oleme Jumala armastusluuletus Prohvetile”. Norðdahli stiil on napp ja vahe, tegelased enamjaolt pealiskaudsed nartsissistid ning ilu võib tema Islandil leida veel üksnes loodusest. Meediatähtede kõrval leidub küll ka päris tavalisi inimesi, aga paraku jäävad nemad kuidagi kõrvale, mis ju säärases maailmas ongi ootuspärane.

Veel üks raamat, mis Rootsis kohe pärast ilmumist müüginimekirjade tippu tõusis ja koguni sedavõrd kiiresti läbi müüdi, et seda praegu veel vaid e-raamatu kujul on võimalik hankida, on varasemast luuletajana tuntud Agnes Lidbecki esikromaan „Finna sig”. Juba pealkiri on kõnekas, sest sõnasõnaline tähendus „leida ennast” peidab ka teist, nimelt tähendab finna sig rootsi keeles ka olukorraga leppimist, talumist, kohanemist. Romaani peategelane Anna ongi pealtnäha täiuslik kohaneja. Kõigepealt näeb lugeja teda ema ja abikaasana, siis armukesena ja lõpuks surija eest hoolitsemas. Kuid Annale on need vaid rollid, mida ta õpib mängima teisi hoolikalt jälgides. Ta esitab kõiki asjaomaseid tundeid väga tõetruult, sest talle on väga tähtis, et keegi teda näeks ja ihaldaks. Ainus läbini ehtne tunne, mida rollimängud ette ei näe, on raev.

Anna elu kirjelduste vahele on autor pikkinud kursiivkirjas „reegleid”, mille järgimist ühiskond tema meelest naiselt ootab, kuigi harilikult keegi neid sõnadesse ei pane. „On soovitav, kuigi mitte nõue, et naine neid tundeid ka läbi elaks, mida ta esitab,” ütleb üks niisugune reegel. Jutustaja hääl püsib kogu raamatu vältel Annale väga lähedal, ent jääb enamasti jahedalt distantseerituks, ehkki võib ka päris mürgiselt kõlada. Raamat esitab eelkõige küsimuse, kui palju on ühe tavalise haritud keskklassi naise elus teesklust ja rollimängu, ning kas on üldse olemas midagi väärtuslikku, mis mahub mängu ja rollide vahele.

Lidbecki romaan toob meelde ka teise luuletaja — ja paljude lasteraamatute autori — romaanidebüüdi, nimelt ilmus 2016. aasta sügisel Lotta Olssonilt raamat „Surnute tegelik arv” („De dödas verkliga antal”), lühike romaan või pigem ehk jutustus, kus keskeas naine, samuti haritud ja keskklassi kuuluv, kõnnib mööda Stockholmi kesklinna ja kõneleb mõttes jumalanna Freja või Vanadisega, kaaludes tähtsat ja valusat otsust: kas teha abort või mitte. Naine meenutab lapsepõlve, vanemate õnnetut kooselu — isa truudusetust ja ema sõnu: „Mida me ei tea, see ei saa ka haiget teha.” Kui Agnes Lidbecki romaanis võib vahepalaks lugeda naise elu määravaid reegleid, siis siin katkestavad lugemist aeg-ajalt surmakuulutused — need peegeldavad tervet hulka elusid, surnul on iga kord ise perekonnanimi (ühel puhul koguni Kask), eesnimi aga alati sama: Else-Marie. Selle nime tahaks peategelane panna oma tütrele, kui see sünniks. Abort ei kustuta mitte ühtainsat elu, vaid lõputu hulga võimalusi, ütleb autor. Samas kirjeldab ta ühiskonda ja elu, kus paljugi tuuakse ohvriks mugavusele ja heaolule — näiteks otsustab korteriühistu lõpetada üürilepingu majas kolmkümmend aastat tegutsenud lasteaiaga, kuna see viib alla korterite ruutmeetri hinna. Peategelase Veronica sisemonoloog on kirja pandud vahetult ja täpselt. Muuhulgas kasutab autor päris palju katkestatud lauseid, mille teine, väljaütlemata pool seda tähendusrikkamana õhku rippuma jääb. Lotta Olssoni meelest ei koosne naise elu siiski vaid enam või vähem hästi täidetud rollidest; tundub, et tema silmis on naise valikuvabadus avaram, kuigi paraku ka raskem ja valusam.