Mathura: „Jääminek”.

„Allikaäärne”, 2016. 94 lk.

 

Oma viimasel elutalvel vaatab Manivald, kuidas külalapsed pihlaka pihta lumekuulidega täpsust viskavad. „Keegi ei tabanud ja naerdes jooksid nad teed mööda edasi.” Vana mees kuulatab, kuidas lapsed räägivad eimillestki ja kõigest. „…nemad ei teagi veel midagi oma õnnest. Nad ei tea, et sel polegi tähtsust, mida sa räägid, loeb ainult see, mis häälel sa midagi ütled, kas sa räägid rõõmuga.” (Lk 70.)

Tuntud luuletaja esimene pikkadesse ridadesse laotud teos, mida autor ise nimetab mitte proosaks, vaid pikaleveni­nud luuletuseks, inspireeritud Kasari jõe luhast, on teeninud päris rohkelt tähelepanu. Joonas Hellerma intervjuud autoriga nii ETV „Plekktrummi” saates kui ka hiljuti Kirjanike Maja musta laega saalis annavad raamatu vaatluseks mõnegi pidepunkti.

Tsiteerin mälu järgi: „Siin ilmas viibides on mu sihiks elada jätkuvalt inspi­ratsioonis, viibida teatavas rahutu rahu seisundis.”

Oma külmale pealkirjale vaatamata see ongi hõõguv raamat. Sisemise pinge poolest. Puult varisenud külmunud õunad rohus punerdavad vaatajale vastu nagu söed. Üleujutuse järel kiilasjääs jõeluht sillerdab erksas päikesesäras. „Külma, külma oli kõvasti, aga tema olekus oli heldust ja pehmustki. Kõige kangema külmaga tardus maailm sootuks. Siis oli tunne, nagu elaksid taevaste ligi.” (Lk 37.) Oma nooremais aastais on Manivald vahel tähisel ööl käinud lumel palja­jalu kõndimas: „Kui imelik, et jää, mis oli kõigest külmem, tegi sind tulisemaks kui kõik muu. Kui imelik — et üks tõde võis peituda oma vastandis.”(Lk 38.)

„Jääminek” on oma hingeeluliselt ehituselt otsekui kahehäälne kaanon. Manivaldis on kaks ühetugevust tunnet: et midagi on lähenemas, midagi lõplikku, selle ootus, ja et tuleb lahti lasta, lahkuda, selle raskus. Kaks selget olekut, nii nagu see ongi olekute raamat, rohkem kui ühe elatanud inimese surmaootuse lugu. Ja kas keegi, kes oma päevi ei lõpeta otse talumatus piinas, üldse saabki surma igatseda? Pigem võiks see olukord olla justkui fataalse dialoogi küsitletava poole valvas erksus, dialoogi, mida peetakse nähtamatu intervjueerijaga, kes mitte iialgi ei ole alavormis ja mitte iialgi ei reeda, missugune küsimus on kavandatud viimaseks.

Seisundid, mis pidevalt lõikuvad üks­teise sisse, lähevad üksteiseks üle, loovad teose varjundirohkuse. Vaatamata staatikale isegi liikumisterohkuse. Mä­lestustes. „Manivald vaatas, kuidas üht­äkki oli kogu luht loomade liikumist täis, kõik nad jooksid ühekorraga tal sil­me eest läbi — kõik, keda ta siin oma eluajal näinud oli. Ja siis haihtusid nad, nagu varjud hämarduval maastikul.” (Lk 73.) Argised toimingud, nagu kirve teritamine, lumekühvli ja -räätsade talveks valmis panek, küünalde otsimine pimedaks ajaks, ahjupuude ladumine ja vihmaveetünni tühjendamine — kõige selle foonil on siiski alati teine plaan, „üks asi, mis ei öelda”. Ja mis teeb kõik luuleks. Pikaleveninuks siis või mitte, aga luuleks. Nagu autor esiotsa kavatsenudki.

„Jääminek” on väga terviklik teos. Valmilt sündinud. Jäälüüme ja mitte otse rõõmsalt, aga kuidagi vaibunult helge. See on paigalolekutarkuse selitunud aetis, milles rabeduse ja kärsituse sagu ammu põhja langenud.

„Me kõik tahame, et meie hinge liigutataks, et oleksime liigutatud, mitte elada tuimalt,” on lausunud autor usutlejale, „kuid just selleks on vaja, et püsitaks ise liikumatuna.” Ta on kord suure puu all lebades ja vaadeldes, kuidas tuul liigutab selle oksi ja lehti, mõistnud, et selles põlispuus ongi need kaks asja koos. Nii on ka „Jääminekus” üksildane vana mees jäänud juba peaaegu liikumatuks oma valgel lagendikul ja seepärast puudutab teda ja täidab heldimusega iga pisiasi sellel tühjal luhamaal. Palju rohkem kui neid, kes sealt vaid läbi liiguvad. Teoses esindavad selliseid inimesi kaks noort filmimeest oma noobli mootorsaani ja huupi küsimustega, millest ükski ei näita huvi kõnetatava enese vastu. „Üksildased pooltühjad eesti külad on seesama, mis Himaalaja,” on arvanud Mathura, palju käinud reisimees, kel Himaalajas ometi käimata, „seesuguses üksinduses ja eraldatuses vaatab inimene niisama sügavale iseenesesse, nagu vaadatakse maailma katusel, kus asuvad 8000- meetrised mäetipud.” Muide, Indias rohkesti rännanud, üheksakümnendail aastail ka pikemalt seal elanud, on kirjanik oma kunstnikunime võtnud Krišna sünnipaiga, väikese vana Mathura linna järgi.

„Kui jõudsin Indiasse, kuhu mind viis vaimne otsing, tundsin, et olen saanud iseendaks. Indiasse tuleb minna süütute silmadega nagu laps ja vaadata ringi. Olen seal näinud midagi väga ilusat inimese kohta. On olemas midagi palju suuremat kui meie ise. Ja me ise oleme osa sellest suuremast. Kui jõudsin sinna, nägin, et need rahu leidnud inimesed on kõige kirglikumad. Et teispool rahu on uus rahutus.”

Me teame Mathurat suurepärase maalijana, tema kujundatud on ju ka auhinnatud luuleraamat „Käe all voolav joon”, ning nii lumehele nagu siinvaadeldav raamat ongi, meenub, et valge ongi see, milleni jõuti Suures Maalritöös.

Mathura: „Armastan väga pooltoone. Kui oled pimeduses ja lähed järsku valgusse, siis see, mida sa koged, on endiselt pimedus. Pooltoonid on sisukamad ja usaldusväärsemad.” „Jääminekus” leiab sellist varjunditaju kõikjal, mitte üksi värvide puhul, luule ja luuletaja juuresolek laseb sündida lauseil, nagu „Esimene lumi langes nagu olnuks see viimane” (lk 14) või „Öö kahmas päevalt kahest otsast lõivu, ikka rohkem ja rohkem, kuni lõpuks jäid vaid mõned visad valged tunnid — väike heledam tomp, mida peopessa suruda ja kinni hoida” (lk 19).

Kasinate tegelaskujudega teoses on siiski ka mõned välisilma ilmingud. Külast tuleb naaber, Ants, ja kannab maja ja haigestunud Manivaldi eest mitu päeva mehise tõsidusega hoolt, nii et tema lahkudes — ja sõbrad ju ei oldagi! — on Manivaldi kodu nii puhas ja korras, nagu see ei ole olnud kordagi… pärast Elviine surma. Abikaasa Elviine ilmub Mani­valdile kaunis unenäos, tehakse koos heinakuhja. Tulgu juba talv, saaks heina koju vedada. Koju! Üks neid karskeid armastusmotiive, mida leiab vanemas eesti kirjanduses, kui veel ei kõneldud sellest kõikjal, teadjalt, laia suuga. Pigem vinjett, seda meeldejäävam.

„Nüüd, kui ta oli jäänud päriselt üksi, tundis Manivald korraga, et tema üksinduski oli ainult kujutelm. Kõigi argiste, tarvilike ja tarbetute toimetuste varjus hõõgus alati üks tasane kannatlik kuma, üks adumus olemise heledast, nähtamatust poolest.” (Lk 72.)

„Jääminekus” näib tuikavat uute proosateoste tõotuslikku kuma.