Kalle Käsper: „Filosoofilisi novelle”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 148 lk.
Seekord suisa peab alustama päris algusest ehk siis pealkirjast. „Filosoofilisi novelle” — siit kumab pretensiooni, enesekindlust, intellektuaalse väljakutse lubadust; kahtlemata püüab pealkiri raamatupoe lookas lettidel pilku ja tekitab huvi. Ainuüksi pealkiri ahvatles siinkirjutajatki teosega põhjalikumalt tutvuma, sest tuleb tunnistada, et Kalle Käsperi looming oli seni minust miskipärast mööda libisenud. Pealkiri ongi selle kogumiku kõige suurem õnnestumine, kuid ometi on ta eksitav, omamoodi vingerpuss lugejale. See nali võib raskendada raamatu teekonda võimalike tänulike lugejateni, kes kergemat kraami otsides märksõnast „filosoofia” hirmunult eemale põrkavad. Tegelikult on raamatu selgrooks põnevas-puändikas vormis esitatud armu- ja suhtedraamad. See pole küll suisa olmekirjandus, ootamatud saatuse keerdkäigud teevad nii mõnedki lood „elust suuremaks” — nagu see tugevates seebiooperites peabki olema. Selle eest, et novellid ei roiduks igapäevaelu pildikesteks, kantakse hoolt dramaatiliste sündmuste ja hoogsate puäntide abil. Kuid mainitud dramaatilised aktsendid ei tõsta kogumikku ajaviitekirjandusest kõrgemale.
Eelneva hinnangu tõttu ei saa päriselt vältida küsimust, mis on filosoofilise kirjandusteose eripärased tunnused. Olen seisukohal, et neid tunnuseid pole võimalik rangelt määratleda ja piisava tahtmise korral võib peaaegu igast kirjandusteosest noppida välja probleemi(d), mida annab filosoofiliste vahenditega analüüsida. Ma ei pea silmas õllesaalides levinud arvamust, et kõige üle võib viljakalt filosofeerida — kuigi ka selles on tõetera. Pigem lähtun Isaiah Berlini eritlusest,[1] mille järgi eriomaselt filosoofilised on säärased probleemid, mida pole võimalik lahendada ei empiiriliste vahenditega (näiteks kus on mu mantel?) ega ka formaalsete vahenditega (näiteks 453 x 16 = ?). Inimsuhete keerdkäike ja väärtusotsustusi puudutavad probleemid ei lange mingil juhul kumbagi kategooriasse, mistõttu neid võib nimetada filosoofilisteks — pean võimatuks ülesandeks isoleerida spetsiifiliselt psühholoogilised, mitte-filosoofilised probleemid (kuigi kindlasti võib mõnikord biokeemilis-meditsiiniline uuring vastata mõnele vägagi filosoofilise koega küsimusele, näiteks miks mul on nii halb olla?). Kogu ilukirjandus töötab inimelu keerdkäikude maastikul, mille mõtestamise-tõlgendamisega tegeleb lisaks muudele distsipliinidele ka filosoofia, kuid see seos pole minu hinnangul filosoofilise kirjanduse määratlemiseks piisav. Levinud piiritluse kohaselt on filosoofilise kirjandusega tegemist juhul, kui kirjandusteoses on rõhutatult esiplaanil suurprobleemid, millega filosoofia tavatseb tegelda (näiteks vabadus vs. determinism Voltaire’il, kõik moraalse agentsusega seonduv, tõese teadmise otsing vs. illusoorsus Fowlesi „Maagis” jne). Esiplaanil olek võib seisneda nii abstraktsete dialoogide rohkuses kui ka sündmustiku koondumises ühe keskse idee/probleemi ümber (utoopiad-düstoopiad). See piiritlus kehtib narratiivse fiktsiooni kohta ja on siinkohal piisav,[2] näiteks süntaksit lagundav luule on filosoofiline teistmoodi.
Käsperi novellides ei ole mainitud suurprobleemid esiplaanil, kuigi paaril korral tulevad nad mängu novelli puänteeriva lõppakordina, näiteks kuri vääramatu juhus/saatus „Kohtunikus” ja „Päästetud elus”. Novellis „Võimatu uhkus” ekspluateeritakse põhjuse ja tagajärje seost (vt lk 48), kuid kerglasel-koomilisel moel — samas on just selles tekstis ja ka „Asemikus” pisut tunda vaimukat-riivatut huumorit, millega novell Boccaccio sulest algas. Käsperi novellides toimuvad ootamatud ja kummalised, kuid realismiprintsiibi alusel siiski usutavad sündmused, ainsana irdub sellest raamistikust müstiliste toonidega „Tõeeliksiir”, mis ekspluateerib üht tuntud esoteerilist klišeed mõtete lugemise võimest. Esiplaanil on alati klassikalisele novellile tüüpiliselt sündmustik, intriig ja selle lahenduse poole liikumisel kulmineeruv pinge, filosoofilised probleemid vilksatavad aeg-ajalt üksnes taustal.
Kuid äkki on autor kogumikku pealkirjastades lähtunud väikse naljana sellest tähendusvarjundist, mis oli filosoofilise kirjanduse mõistel XVII—XVIII sajandi Prantsusmaal? Nimelt kasutati seda eufemismi muu hulgas eksplitsiitselt seksuaalsust kujutavate raamatute kohta — erootilise ja/või pornograafilise kirjanduse kohta,[3] täpsemalt selgitagu nende vahelist rajajoont meie auväärt pornokomisjon. Kui mõni komisjoni liige juba kibeleb uute ekspertiiside järele, siis sedakorda pean talle pettumust valmistama: kinnitan, et Käsperi novellikogus pole mitte ühtegi „filosoofilist” rida. Tegemist on viisaka vana kooli kirjandusega; kuigi teatud mõttes tiirleb enamiku novellide süžee „augu ümber”, langeb siivas eesriie alati, kui n-ö asjaks läheb, hea kui vihjamisi üldse mainitakse, et midagi juhtus ka. Näiteks novellis „Saladus” vabandab kirjanik, keda minategelane ema nooruspõlvekirjade varal isaduses kahtlustab, et mälestused ja kujutlused on tema loojateadvuses sedavõrd segunenud, et neid pole võimalik tagantjärele lahutada (lk 15). See on üks kogumiku vahvamaid kirjakohti ja mainitud kirjaniku psühholoogiline portree on õnnestunuim — enamasti kapatakse sündmustega sedavõrd kiirelt edasi, et tegelaskujud jäävad kontuurseks. On ju kõik novellid kaunis lühikesed, pikimate mahuks 14 taskuformaadis lehekülge.
Hillitsetus seksuaalsuse kujutamisel on minu hinnangul Käsperi novellides suisa puuduseks. Näitekunstist metafoori laenates laetakse muudkui pildist pilti püssi, mis pauku teeb ainult lava taga. Käsperi novellide tugevuseks on nende põnevus: mängus on nii mõrv kui intsest, pinge tõuseb, lõpplahendus on harva aimatav. Miks mitte lisada lugeja meelitamiseks vürtsina parasjagu seksi? Arvestades novellide temaatilist fookust, oleks säärane garneering igati omal kohal, muudaks tekstid avaramaks ja tekitaks küllap laiemat lugejahuvigi. Meie erotomaanidest suleseppadel, kelle teoseid vahel sirvima satun, on seesama üldine häda mis pornoajakirjadelgi, et suguaktid on ainus teksti koos hoidev materjal, midagi muud sealt lugeda pole. See on puhas grafomaania, kuid Käsperi novellidel on piisavalt taset, et mitte haihtuda seksi ümbritsevateks kulissideks. Stiili poolest oleks siin mitmeid lahendusvõimalusi, sauterlikust naturalismist enam võiks Käsperi delikaatsele käekirjale sobida eufemistlik kirjelduskeel à la „Dekameron” — see tekitaks muuhulgas mõnusa intertekstuaalse seose novelližanri lättega. Kas autoril on annet mainitud ainese kunstiliseks kujutamiseks, seda ma paraku ei tea, sest nagu öeldud, pole ma tema teisi teoseid lugenud, ning „Filosoofilised novellid” ei pakkunud ka piisavalt võimast elamust, et laiemat tutvumist ette võtta.
Novellide ülesehitus on häirivalt ühetaoline, vaatepunkt asub alati meessoost minategelases, kes esitab sündmustikku minevikuvormis pajatusena. Tegevus toimub kas Nõukogude Eestis või kandub üle uue iseseisvuse algusaastatesse. Võib öelda, et raamatu peale kokku saab küllap ka isiklike mälestusteta lugeja üht-teist teada nõukogude eluolust. Näiteks loob „Televiisoris” intriigi pidev defitsiit, „Asemiku” sündmused käivitab kohustusliku töölesuunamise hirm, „Laimu” keskmes on üldlevinud homofoobia jms. Ehedalt avanevad omaaegsed soorollid ja tabud, näiteks kui avanovelli minategelane avastab surnud ema kunagise truudusetuse, katkestab ta kadunukesega sümboolselt pojalikud sidemed (lk 19). Kontsentraadina avaneb sooline ebasümmeetria „Televiisoris”: „Kui mees petab naist, siis tingimusel, et ta on piisavalt osav ega jää vahele, ja et tema naine on tark ega otsi pintsakureväärilt võõraid juuksekarvu, võib nende abielu kesta lõpmatuseni; aga kui petab naine, on kõik läbi.” (Lk 85.)
„Filosoofilisi novelle” on kerge ja põnev lugemisvara, segu olmekirjandusest, põnevikust ja krimikirjandusest. Sobilik näiteks suvel randa kaasa võtta, edeneb ruttu ja igav ei hakka. Eriti soovitaks teost noortele seebikahuvilistele: esiteks on raamat minu väga piiratud kogemuse põhjal tüüpilisest seebiseriaalist palju intelligentsem ja teiseks arendab lugemine aju, mida ekraani jõllitamine küpsetab. Paraku kardan, et viimane soovitus kõlas kurtidele kõrvadele, sest mainitud sihtgrupp „Loomingut” ei loe, ja isegi kui mõni neist satub kogemata raamatupoodi, peletab kaanel seisev märksõna „filosoofia” nad kohemaid Käsperi teosest eemale.
[1] Vt I. Berlin, Filosoofia otstarve. Rmt: Valik esseid. Tallinn, 1998, lk 9—27.
[2] Lühikest määratlust vt https://en.wikipedia.org/wiki/Philosophical_fiction.
[3] Vt tekstinäiteid ja Marek Tamme ülevaateartiklit „Vikerkaarest” nr 11—12, 2000.
